NaNoWriMo – National Novel Writing Month – sai alguse Ameerikast ja plahvatas üle kogu planeedi (äkki lausa üle Universumi, hehehe). Ürituse mõte on julgustada inimesi üle maakera vähemalt üheks kuuks kokku tulema, et võtta vastu väljakutse: kirjutada 30 päevaga 50 000 sõna. See pole sugugi nii raske, kui sul on olemas kaaslased, kes sind toetavad ja ei lase sul alla anda. Neid leidub tuhandete kaupa Nanowrimo foorumis, sealt leiab ka Eesti regiooni pesa, aga siinkohal promon ka meie väikest aga aktiivset FB gruppi, kus käib juba mitu kuud aktiivne elu.

Mulle tundub, et me oleme sel aastal aktiivsemad. Selles on ilmselt süüdi pisike hulk eriti särasilmseid kirjutajaid, kellega me juba mitu kuud käime koos (enamjaolt virtuaalselt, aga vahel ka kohvitassi taga) ja arutame lisaks kirjutamisele ka seda, kuidas Eestis novembrikuist kirjutamist promoda. See artikkel on kusjuures samuti osake sellest kurikavalast plaanist, et te teaksite.

Ja üks detail, mis on sel aastal eelmistest aastatest tõeliselt erinev, on see, et Eesti on esimest korda ametliku regioonina Nano-kaardil ja meil on esimest korda ka ametlik regioonijuht (siiralt Teie, mina...). Mida see täpselt annab peale suurema ligipääsu igasugusele (sise)infole, mida regioonijuhile metsikutes kogustes jagatakse, ning kleepsude ja muu inspiratiivse nänni, eks seda näitab natuke juba see november, aga kindlasti järgnevad aastad. Meie grupile oli see igatahes lisamotivatsiooniks olla ja teha ja laieneda.

Aga et miks ja kuidas ja kellele ja üldse? Seda küsisid uuemad ja vanemad osalejad iseendi käest:

- "Miks ma otsustasin NaNot katsetada?"

Ene: Mõtlesin, et miks mitte. Mul pole ju võimalik midagi kaotada, vaid ainult võita.

Maarika: Youtube'is tegi keegi selle kohta video ja mulle tundus lõbus, ega rohkemat ei olnudki. Ajaviiteks olen ma väga vähe kirjutanud ja ega ma tol ajal eriti ei uskunudki, et ma sellega rohkem hakkan tegelema, aga nano andis kirjutamispisiku ja pole sellest seni lahti saanud (ja ega ma tahagi).

eCCioE: NaNost kuulsin küll juba enam-vähem kaks või kolm aastat tagasi, kuid mõtet seda tegelikult proovida ei olnud kuni eelmise aasta suveni, mil avastasin, et tegelikult oleks päris põnev proovida kuus 50 000 sõna kirjutada. Mõte, et kuuga tuleks valmis kirjutada raamat, tekkis just sellist toredat närvikõdi ja hullumeelsustunnet. Võib-olla olingi hullumeelne, kui otsustasin osaleda?

Liisbet: Niisama kirjutada oli lahe, aga hing ihkas ikka midagi uut. Sõbranna näitas kunagi koolis internetist: "Ha! Näe, midagi sinu kapsaaeda!" See oli 30. oktoober kümme aastat tagasi. Siis nägime koos õhtul muusikavideot ja ta õhkas: "Kas pole tore, kui vaalad lendavad?" Järgmised 30 päeva olid otsustatud.

Diana: Kusjuures, ei mäleta täpselt. Sõber kutsus kaasa ja nii ta läks. Jäi novembrikuiseks sõltuvuseks, et kui ka mitte muul ajal, siis novembris tuleb kindlasti kirjutada, nui neljaks. Kirjutanud olen alati, aga Nanowrimo reega liitumisest peale on pisike hobi kõvasti kasvanud (või õieti, jõudnud jälle sinna kvantiteeditasemele, kus ta kunagi iidammu oli).

- "Mis oli eelmise Nano kõige raskem osa?"

Ene: Kui paar päeva sai alla piirnormi kirja pandud, siis hiljem järgi kirjutamine, sest alati tuli midagi muud ette või vahele. Kirjutamisharjumus tekkis iseenesest kergemalt.

Maarika: Uuesti järje peale jõudmine ja samaaegselt koolis ja tööl käimine. Tuleb õppida aega paremini planeerima ja alguses veidike rohkem kirjutada. (hea jook ja maiuspala on ka suured abilised).

eCCioE: Kõige raskemaks osutuski iga päev kirjutamine. Varasemalt olin küll pisut kirjutamisega tegelenud, kuid mitte kunagi nii intensiivselt kui NaNos. Igapäevane 1667 sõna kirjutamine, mis algul tundus väga kerge, osutus kuu keskpaigas lausa piinavaks. Kuigi raamatu põhiline idee oli teada, ei tahtnud tekst kuidagi edasi minna ning nii mõnelgi päeval avasin enda raamatuga dokumendi ning lihtsalt vaatasin ükskõikselt arvuti ekraani. Mitte kuidagi ei tahtnud mõtteid pähe tulla ning sedasi ka dokumendi sulgesin. Muidugi peaks mainima, et pärast tekkis tugev süütunne ja ehk ka mingisugune kohusetunne, et raamat tuli ikkagi ära lõpetada ning 30. novembril oli väga raske järjest 14 000 sõna kirjutada. Algul ei tundunudki see nii keeruline, kuid kui algas kirjutamismaraton, oli lõpuks aru saada, kui valesti olin arvanud.

Liisbet: Kõige raskem on juttu varem mitte valmis mõelda. Põnevus kaob ära ja siis kui õnnestubki varem mitte kirjutama hakata, siis ajaks, kui vaja see paberile panna, on see kui sokk, millel on värvid küll uued, kuid muster juba äratuntavalt vana. NaNo algas mõttest, et sul pole vaja muud kui ideed, millest kirjutada. Ei piirangutele, ei reeglitele. Tähtis on see lugu, mida sa tahad jutustada, mitte reeglite pähe tuupimine. Tähtis on oma fantaasiat usaldada. Seepärast meeldib mulle NaNot siiani teha täiesti puhta lehe pealt. Aga kui aega on 10 kuud ja kihk tikub südamesse, siis "mitte liiga palju jutu peale mõelda" ei ole ühti nii kerge.

NaNo ajal on kõige raskem jutu jätkamine, kui tegelaste vahel konflikti ei ole. Pole jubedamat hetke kui sa avastad, et su kaks tegelast istuvad koos kohvilaua taga ja on kõigega ühel nõul.

Diana: Kuna mina olen üks neist väheke mässajatest, kes ei kirjuta mitte päris uut asja, vaid kasutab kogu seda üritust ära pikema asja kirjutamise jätkamiseks, siis... ilmselt see info hulk, mis tuli meeles või märkmetes pidada, kui ei alusta mitte enam puhtalt lehelt, vaid oled triloogia teise raamatu keskkohas ja sul on tosin VPiga tegelast, pealiinid ja kõrvalliinid ning tuhat üks detaili, millega ei tohi enam liialt puusse panna.

- "Kuidas ma sel aastal rasket osa vältida plaanin?"

Ene: Kirjutan kasvõi viie minuti kaupa, suvalistel hetkedel, kohe kui võimalik, et samm-sammult päeva norm täis saada. Kui on hea päev, kirjutan nii palju, kui jõuan, ette

Maarika: Üritan esimese asjana hommikul kirjutada ja võimalikult palju sprinte teha.

eCCioE: Proovin sel aastal omada mingisugust plaani, et mis hetkel raamatus midagi toimuma peaks. See on mind varem aidanud ning võib-olla aitab ka NaNos. Samuti üritan iga päev päriselt ka midagi kirja panna, kasvõi vaid paar sõna. Ning kui on parem päev, ei lõpeta kirjutamist pärast päevase eesmärgi täitmist, vaid kirjutan ka varuks päevadeks, mil nii hästi ei lähe.

Liisbet: Alustan nullist ja vaatan, kuhu tegelane mind välja veab. Ja et jutt ikka jookseks, hävitan ta lemmiklillepoti ja joonistan seinad täis, enne kui jätan ta aknalaualt tänavat põrnitsema.

Diana: Ega seda vältida ei annagi. Aga nüüd ma tean, et nii ongi, ja võibolla heitun natuke vähem. Ja tean, et kui ma end raskustest läbi surun ja ikkagi oma 50 kilo kirjutatud saan, siis see on hea tosin peatükki, mida ma muidu sellise ajaga kindlasti valmis ei saaks.
Ja Scrivener on ka suureks abiks – eelmisel aastal ma õppisin teda tundma ja kasutama, sedakorda me juba oleme tuttavad. Ning suure hulga info talletamisel ja korrastamisel on see programm väga suureks abiks. Soovitan.

- "Miks mitte üksinda nt märtsis NaNot teha?"

Ene: Novembrikuine kirjutamisüritus annab tohutul hulgal motivatsiooni ja küünarnukitunnet. See, et ma ei ole üksinda, toetatakse sõnade ja ideedega ning võimalus (ka virtuaalselt) kooskirjutamist teha.

Maarika: Võib, aga siis ei ole ka seda "grupivaimu", mis kirjutama motiveerib.

eCCioE: NaNo ongi just pigem tore seltskondlik üritus, mille boonuseks võiks olla ühe raamatu kirjapanek. Kuid minu jaoks on tähtis see novembrikuu kogemus, teekond, see üritus ise ning kõik need uued potentsiaalsed sõbrad, keda NaNost leida võib. Muidugi on NaNo plussiks ka see, et sellest osa võtmine tekitab sellise rõhuva tunde, et nüüd ongi vaja kirjutada ning ei saa kuidagi jätta romaani lõpetamata.

Liisbet: Kes kirjutaja juba on, eks ta kirjuta märtsis ka, aga novembris toimuv NaNo annab tunde, et sa oled üks teiste seas. Pealegi on sellel ajal töös olev foorum ükskõik millise žanri kirjutajale kui kullaauk: küsida saab sõna otseses mõttes kõike ning sind ei jäeta vastuseta. See pakub nii koostööd kui väljakutset ja aidates teisi, aitad tihtipeale iseennast.

Diana: Üksinda ei tasu märtsis Nanot teha, kindlasti on veel mitmeid neid, kes koonduvadki Marchwrimo vms lipu alla. Et kui kambavaim on oluline, siis tasub kindlasti kaaskirjutajad üles otsida. Seltsis on segasem. Aga siinkohal võtan ja promon küll mitte märtsis, vaid aprillis toimuvat ametlikult Nanowrimo alla kuuluvat virtuaalset kirjutamislaagrit (campnanowrimo.org), millel on kaksikõde juulis. Et kui novembrist väheks jääb, siis kindlasti tasub ka aprillis ja juulis ree peale hüpata. Mina sain viimasel aastal mõlemast laagrist maigu suhu ja võtan kindlasti ka sel aastal osa.


- "Mida ma näen oma esimese ja teise aasta suurima erinevusena?"

Ene: Eelmine aasta oli mul selge idee, mille kallal tööle hakkasin. See aasta on NaNo juba väga lähedal ja pole oma ideede paunast veel sobivat leidnud, millest kindlalt 50 000 sõna täis tuleks.

Maarika: Esimene aasta ei teadnud ma, mida tegin ja olin vähe ettevalmistanud, suutsin ainul paar tuhat sõna kirjutada, teine aasta oli märksa parem ja mul õnnestus isegi 50000 täis saada

eCCioE: Kõige suurem erinevus ongi see, et eelmisel aastal polnud mul erilisi kogemusi ja raamatu kirjutamine oli rohkem mingi tundmatu asja kompamine ning püüdlus ära arvata, mis see olla võiks. Sel aastal on aga kindel siht ees, olen rohkem planeerinud ning oskaksin ka uutele tulijatele ehk midagi soovitada. Ning kindlasti tean sel korral ka paremini, mida suudan, mis meeldib, mida võiks lihvida.

Liisbet: Ma ütleks siin nii, et esimese ja kümnenda. NaNo on õpetanud mind katsetama teemasid, mida ma poleks varem isegi vaadanud ja seeläbi õpetanud arendama mõtteid, mille oleks esimese hooga prügikasti visanud. Alati ei olegi võimalik näha loo-tegelaste täielikku potentsiaali enne, kui nad on arenenud mitu lehekülge. Seda on NaNo andnud küll – oskust vaadelda oma ideed mitme nurga alt ja kuidas loole vabadust anda ja enda mõtteid vähem piirata.

Diana: Kusjuures, naljakas on see, et mul läheb vist kaheksas aasta või nii, aga ega suurt erinevust ei ole. Harjumus on tekkinud. Nano-harjumus. Ja ilmselt olen ka harjunud nende aastatega jälle rohkem kirjutama (teismelisena ma olin täielik grafomaan). Aga muidu – ma sain ilmselt algusest peale kuidagi "õigesti" selle ree peale ja minema. Aga suurim Nano-avastus on olnud pigem see, et ma ei ole oma kirjutamisega üksi, ma ei ole ainus, kes seda teeb, ja et neid inimesi on nii tohutult ja nad on täiesti meie eneste keskelt. Näiteks oli viimases Camp July kambas paar lambakasvatajat mägedest, endine leegionär, eks-strippar, safaripidaja, vanavanaema (kes elus esimest korda kirjutama hakkas) jne.

- "Kes peaks osalema?"

Ene: Kõik, kes kirjutavad. Sa ei pea oma teksti kellelegi näitama või avaldama. Sa ei kaota midagi, aga võita võid kõike! Kui on kahtlus, kas ma ikka peaksin, siis minu vastus on: jah, peaksid!

Maarika: Sina, kes seda loed! Sul on ilmselgelt uudishimu, miks mitte teha järgmine samm ja osaleda? (Tule kurjuse poole, meil on lõbusam)

eCCioE: Kõik. Kõik, kel huvi kirjutada raamatut ning teha seda ühe novembrikuu jooksul teiste samasuguste "hullumeelsete" kõrval. Kõik, kes soovivad midagi huvitavat teha. Ning loomulikult kõik, kes soovivad enda sisemisi lugusid paberile (virtuaalsele või reaalsele, ega erilist vahet ei ole) saada. Isegi, kui 50 000 sõna kirja ei saa, pole hullu. See üritus ise on jube tore ning põnev. Kõige selle halva kõrval, mida olen maininud, on nii palju head. Juba see eneseteostuse tunne, mis tekib nii võites kui ka "kaotades" (sest tegelikult ei saa keegi kaotada), on niivõrd hea, et teeb just jõuluks meele rõõmsaks. Välja arvatud juhul, kui detsembris ikka raamatumõtted kummitavad ning iga teine sõna, mis pähe tuleb, on NaNo.

Liisbet: Kõik, kelle esimene mõte on "ma ei oskaks" – selleks ta ongi, et ennast proovile panna. Paljud mu sõbrad kasutavad NaNot esimese käsikirja kirjutamiseks. NaNo ei eeldagi, et sa kirjutad midagi täiuslikku, ta lihtsalt toob tagasi rõõmu kirjutada nii nagu sa kunagi ammu seda väiksena tegid, alustades ühest mõttest ja seda edasi arendades.

Kõik, kellel on tunne, et loovus on talveunne suikunud; kellel on tegelasi, kellega alustatud jutud kuidagi areneda ei taha, või maailm, kus keegi elada ei taha. Aeg anda sellele juntsule teine maailm, kus ringi roomata ja proovida, ehk keskaegsete losside vahele sobiks mõni süsimust kast või petinosauruse pesa. NaNo eesmärk on tunda rõõmu kirjutamisest ja lasta fantaasial lennata.

Diana: Kõik, kellel on vaja väikest tulist ora sinna pehmesse kohta, küünarnukki, ribidesse ja õlga, mille najal nutta. Ja siis kõik need ka, kes saavad ise ilma hakkama, aga kes hea meelega jagaks oma fantastilisi hakkamasaamise nippe teistega.

Sina.
Jaa, sina. Ja sina ka.

Kohtumiseni 1. novembril!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0197)