Pöörane fantaasia võib tähendada üsna erinevaid asju. See võib olla kaugele reaalsuse piiride taha vaatav struktureeritud ideestikuga mõttelend, aga ka ilma igasuguse struktuurita pilgar, mis ei tunnista üldse mingeid piire – absurd, sürrealism, psühhedeelia jne.

Loovale mõttelennule pühendatud Reaktori erinumbrit Kreator välja pakkudes mõtlesingi mõlemale võimalusele. Ühest küljest lootsin saada raju ulmet täis teistsuguseid maailmu: teistsugust tehnoloogiat, bioloogiat, kosmoloogiat, aga miks ka mitte sotsioloogiat või filosoofiat. Ja teisest küljest oli lootus meelitada Reaktorile kirjutama ka peavoolukirjanikke – olgu siis maagilist realismi, seda põlatud hämarulmet, sürrealismi jne.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU ÕUDUSSEIKLUS: Bagradase jõe lahing (5. september)

Õuduseks kujunes Bagradase lahing vanade roomlaste jaoks, kes 255 e.m.a. sõitsid Kartaagot rüüstama ja röövima ning avastasid, et kartaagolased ründavad neid ennenägematu relva, sõjaelevantidega. Sõjaväed olid umbes võrdse suurusega, 16 tuhat kartaagolast 15½ tuhande roomlase vastu. Kartaagolastel oli sada sõjaelevanti, kelle nad rivistasid oma väe ette ja alustasid rünnakut. Selgus, et roomlaste viissada hobust ei saanud oma ratsameestega elevantidele üldse vastu. Kartaagolasi hukkus 800, roomlasi 13½ tuhat ning 500 langes vangi koos väejuhi Marcus Atilius Regulusega, kes surigi vangistuses 5 aastat hiljem.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Hakkame õige pihta sellest, et pealkiri ei pretendeeri mitte mingile täpsusele, aga kuna midagi tuleb ju pealkirjaks kirjutada, siis kõlbab see sama hästi, kui ükskõik mis muugi.

Vikipeedia pakub, et psühhedeelia on 1960. aastatel kujunenud subkultuur. Psühhedeelset kogemust iseloomustab vaimule varem tundmatute ettekujutuste tajumine või vaimu loominguline joviaalsus, mis on vabanenud tavalisuse ahelaist. Psühhedeelne seisund on kogemuste jada, mis tuleneb aistingulisest puudulikkusest kui ka psühhedeelsetest ainetest. Kogetakse kuulmis- ja/või nägemishallutsinatsioone, muutub maailma tajumine, tekivad teisesed aistingud, müstilised kogemused ja aeg-ajalt võivad tekkida psühhoosi-sarnased seisundid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimeses pooles alguse saanud Vene kosmismi on keeruline lühidalt kokku võtta. Kui püüda üldistada, siis peamised teemad on:

1) inimese aktiivne roll inimkonna ja kosmilise evolutsiooni mõjutamises;

2) inimese eluea pikendamine, mis tähendab praktilist surematust;

3) uute eluvormide loomine, sealhulgas inimkonna uuele tasemele tõstmine;

4) surnute füüsiline ülesäratamine;

5) „noosfääri” tekkimine praeguse biosfääri baasil;

6) kosmose uurimine ja koloniseerimine.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Võiks arvata, et film, mis pidi alguses olema mõrvapõnevik ja mida veel filmimise ajalgi pidevalt ümber kirjutati, mille režissöör enne lõppu filmi juurest taandub, nii et lõpetatakse hoopis teise mehe käe all; ja mille pahalane sünnib loetud nädalatega eriefektide disaineri nägemusena, on totaalne läbikukkumine, aga võta näpust – sellel hullumeelses kompotis on oma võlu. Noh, mõnes mõttes see ju siiski on läbikukkumine. Kui paljud teist seda näiteks teavad ja näinud on? Ja kui juttu tuleb Rutger Haueri parimatest rollidest, siis mis te arvate, kas „Split Second“it seal mainitakse?

Loomulikult mitte. Aga asjata. Sest Hauer naudib seda hullumeelset rolli täiega ja pole imestada, et see B-kategooria film on mõnede jaoks kultuslikus staatuses.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kurmo Konsa

Ulmestaar: Kurmo Konsa

Töises elus tegelen kultuuripärandi säilitamise õpetamise ja uurimisega Kõrgemas kunstikoolis Pallas ja Tartu ülikoolis. Ulmet ma ei kirjuta, küll aga üritan uurida teadusliku ja kirjandusliku vaheala oma krüptodetektiivi lugudes, mis aeg-ajalt ilmuvad Sirbis.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Mingid teemad ja autorid käivad mul selliste lainetena. Viimasel ajal olen lugenud Hiina ulmet. Selle põhjust pole ka vaja kaugelt otsida – ikka Liu Cixin. Lisaks tema triloogiale Mälestusi Maa minevikust olid head ka „Keravälk“ (Ball lightning) ja „Supernoova ajastu“ (Supernova Era).

Loe edasi...

{SILDID}
 

Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest
Koostanud ja tõlkinud Veiko Belials
Vene autorite jutukogumik.

Raevu päevade teise valiku siduv motiiv, nagu pealkirigi ütleb, on sissetung. See võib tulla kosmosest või hoopis lähemalt, teistsugusest dimensioonist või meie endi hulgast, aga igal juhul sunnib see inimesi tegema valikut, avab nende olemuse, sunnib seisma silmitsi raevu päevadega. Just seetõttu on selles valikus koos nii lootus kui lootusetus, traagika ja romantika, tillukesed kangelasteod ja suured pettumused, aga ka mõtestatud ja mõttetud eneseohverdused.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Enne kui hakkan kirjutama juttudest, küsin oma lugejalt, kas Sul on ka niimoodi olnud: kõnnid mööda tänavat ja näed üht kena vastassoost isikut (või noh, kuidas kellelgi, mõnel ehk on samast soost) ja mingi liblikas poeb nagu kõhtu. Mitte silmnähtavalt, mitte nõnda, et ei saaks enam kõndida ega mõeldagi, aga üks ikka, kes oma tiivaripsutustega tekitab kõhus väikese orkaani. Kaoseteooria liblikake, eks ole.

Mul on nad aeg-ajalt ette tulnud, aga tavaliselt pole neil kuigi pikka eluiga – nende tiivad jäävad jõuetuks, väsivad ära ja nad ununevad. Siis ei elusta seda pisikest tiivulist isegi nonde silmade peale mõtlemine – see kogemus on möödas.

Mul aga juhtus, et liblikas jäi kõhtu elama. Tegi endale pesa.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tagasi arvustamise rindel. Lihtsalt meeldetuletusena (ilmselt rohkem endale kui teistele), et ma ei püüdlegi arvustamise juures mingi objektiivse analüüsini, vaid panen kirja oma lugemismuljed ja mõtted, mis loetuga seoses tekkivad. Rõhutan – minu muljed, minu mõtted. Nende seos jutu endaga on teinekord võib-olla kaudnegi, aga et jutt on need tinginud, siis on neil siin rohkem või vähem eluõigust.

Ma ei anna (vähemalt teadlikult püüan seda vältida) autorile nõu, mida teisiti teha. Igaüks leidku ise oma hääl ja tehku enda parimat. Eesti autorite kohta ütleb mõni, et me oleme ebaausas konkurentsisituatsioonis – siinsed (ulme)lugejad loevad maailma tippe, olgu tõlgituna või originaalis ja autorina võtab ikka jõuetuks küll, kui sind võrreldakse maailma parimatega.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Pung hõljus vidukil jätketega tujutult Vanema kõrvale ja üritas keskenduda. Nad jälgisid kuuma plasmaosakeste voolu, mis murdis purskega läbi tiheda läbipaistmatu keskmassi gaasipilve välispinnale, hajudes jahtudes laiaks tajumislehtriks. Pidevalt sidemeid luues ja lõhkudes moodustasid molekulid muutuvaid koetisi, mis peegeldasid avaruumis lendlevate footonite murdmisel kirevaid värvisümfooniaid.

Süsteemi välimised planeedid olid pilve poolt juba üle käidud ja gaasidest kenasti puhtaks imetud. Kauguses ootas oma järge sinakas-roheline sfäär.

Vanem osundas kahele pisikesele metallist oserdile, mille ta oli nende kursilt avastanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

I osa

Wilsen NanoComp Corporationi turvaosakonna lindistus.

Kaldia sektor, Samarinda.

Wilsen NanoComp Corporationi turvateenistuse juhataja Joff Turgel. Keldini viies paarispäev, kell 13.78 kohaliku aja järgi. Insener Robert Ekharti kolmas kuulamine.

Härra Ekhart, rääkige turvaülem Müllerist. Kuidas te temasse suhtusite?

Las ma ütlen teile nüüd õige otse, mis ma arvan teist ja teie Müllerist. Ma tean, et firmas mul enam kohta ei ole, nii et mul on ausalt öeldes ükskõik.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Viimasest sõnumist oli möödas kaks aastat. Koloniseerimislaev „Mikromegas” oli võtnud Maaga ühendust vahetult enne ja pärast hüpet läbi kaugel Oorti pilves asuva loodusliku ussiurke, mille poole laev oli varasema aasta jooksul kosmilises plaanis teosammul veninud. Ja nüüd siis järgmine kontaktivõtt, millele oli eelnenud mitu frustreerivat ja tulutut Maal toimunud katset saada ühendus teisele poole ussiurget kadunud „Mikromegasega”. Värske sõnum oli oluliselt mahukam eelmistest – „Hüppeks valmis, kõik süsteemid töökorras!” ja „Hüpe õnnestus, süsteemid ja meeskond korras, planeet paistab, võtame kursi orbiidile!” –, nappidest helifailidest. Sedapuhku oli tegu videoläkitusega, mis saabus ussiurke lähedale paigutatud jälgimis- ja transleerimisjaamast Tanegashima kosmosekeskusesse jupphaaval.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ühte sülemi remondiruumidest oli kogunenud viisteist Janetit. Peaaegu kõik nad olid uued, neljandast, viiendast ja kuuendast põlvkonnast, viietonnised kered veel raskest tööst mõlkimata ning enamik tihendeid originaalid. Janet 3.12 vanamoodne pronksjalt läikiv kere ning suurem ajumoodul torkasid nende taustal eriti teravalt silma.

Janet 3.55-le, kes oli nad kokku kutsunud, ei meeldinud tema kohalolek mitte üks raas. Pereheitmiste aegu olid vanemad õed pigem konkurendid kui kaaslased. Kogunemist edasi lükata polnud aga nooremate õdede ees prestiiži kaotamata samuti enam võimalik.

„Head kaasõed,“ sõnas ta üle üldside ning kõik viisteist terasest pead pöördusid tema poole.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Valgusallikad sellises sügavuses on enamasti nii loomsed kui vulkaanilised. Äärmisest punasest, soojast oranžist, lagurohelisest, virvavalgest kuni vaevumärgatava indigohõõguseni märgistavad tulukesed territooriume ning seisundeid kogu nähtava spektri ulatuses ja pisut veel pealegi. Pimedate tornidena kõrguvad kivilõõride kobarad, mida Ainu parajasti uuris, tulid selle taustal hästi esile. Mustendav ürglinn uuema merekeemiaga aasade vahel, mineviku kaitstud oaas. Need suured, päidpidi liiva sisse kukkunud tõrsloomi meenutavad kivist murdlainete ahelikud nägid välja pudedad ja murenenud, vaevu koos püsivad. Aga kõik see kihisev, kubisev, võbelev ja servadest pisut ümberpaiknev mass oli otsustanud voolava vee tõmbejoontest hoolimata kindlameelselt ühes tükis seista. Seista ja kasvada. Neis polnud enam midagi habrast, ebalevat ega isegi väikest, kui jõuda piisavalt lähedale ja peatuda nende hindamiseks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Meenutan seda õhtut ikka ja jälle...

See oli armastus esimesest sõnast. Armastus esimesest pilgust on meie puhul võimatu.

Nagu kõik teisedki mehed, sain tol unustamatul õhtul töö juurest naise jaoks kingituse – lõhnaõli. Nagu ikka, oli see „Chanel“, nüüd juba number 500. See muldvana firma loob igal aastal paar uut variatsiooni.

Liuglesin tunnelis kodu poole. Teadsin ette, milline saab olema see õhtu: hubase majakese puhtusest säravas köögis ootab mind silmipimestavalt kaunis naine. Laud on kaetud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Jaak oli juba vana mees, kuigi ise ta end vanaks veel ei pidanud. Ei saanud ju vana olla, kui nägid maailma ikka sama moodi kui nooruses, kuigi lapsepõlves istutatud puud olid vahepeal jõudnud suureks kasvada. Aga tuli tunnistada, et ajal, kui tema noor oli, said inimesed tema praeguses vanuses pensionile. Vähemalt mehed. Naised olid saanud juba viis aastat varem. Nüüd said kõik ühtemoodi ikka veel kauges tulevikus ja see aeg läks iga aastaga üha kaugemale ja kaugemale. Jaagul, (mitte Jaagil, nagu tema töökaaslane Andrei, kes eesti keelt õppis, rääkida armastas) kulges elu töö tähe all veel vähemalt viisaastaku.

Ja töö oligi see põhiline, mida veel teha tuli, sest lapsed olid suured ja said ise hakkama. Said hakkama nii hästi, et isa, kes pojale ja tütrele kõik eluks vajaliku oli andnud, elust endast ja haridusest rääkimata, ei tulnud enam meeldegi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„...Tuli on igavene ... igavene ... igavene...“ kajab sosistajata sosin läbi kalbe valguse.
„.... siin. Sa oled siin.“
Teadmine läbib tühja kestana tunduva pea ja sa avad silmad.
Siin ... kus iganes sa oled.
Endiselt olemas. Sa ... see, tema, mina, kes ... kaob järk-järgult, aina kiiremini ja kiiremini, justkui tuhaks pudenevate sekunditena teadvusest, ent...
„Ma jään alles.“ Karehäälne kinnitus iseendale ja omaenda sõnade kõlast tekkiv üllatus. On see tuttavlik või võõras, sa ei suuda öelda.
„Ma olen. Keegi.“
Jah, keegi, siin... Siin, hallidest vöötidest rebestatud tuhmvalge taeva all. Sinu ümber sinkjashallid kivimüürid ja veel kaduv tulekuumus jahtuval tuhapinnal. Siin maas istudes tunned sa veel tasapisi hääbuvat, viiv-viivult tuhka mattuvat hõõgust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

I Algus

Kõige alguses oli juhus. Juhus oli miski, mis juhtus. Aga kui miski on kord juba juhtunud, siis juhtub see uuesti. Ja jääbki juhtuma. Seda nimetatakse ajaks. Vaid viis minutit enne kahtteist, murdosa enne murdumist, paar millimeetrit enne sfäärilist umbsõlme, tekib inimene, inimeseloom, ennustamatu, ootamatu! Otsekui tühjale kohale, otsekui tühjast kohast. Alguses meenutab tulevane inimloom ebaloomulikult suurt proteiinikullest, kes mudasest poololemisest välja roomab, kallerdava reljeefi tekitab. Ta sarnaneb pisut oma järeltulija ajuga, ilma käärudeta. Proteiin koondub ja keerdub, lögasest kumerusest saab Möbiuse leht, miski sunnib seda selleks – mis küll? Uuriks luubiga, aga luubi leiutamiseni kulub veel aega, seda juhuste jada, mida keegi veel ei mõõda.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Just siis, kui lõpuks tundus, et teadus saab midagi olulist inimeste heaks ära teha, tuli välja, et kõik läks veelgi rohkem valesti kui eales varem inimkonna ajaloos.

Ma leban praegu limase naha all. Aeg ajalt hakkab see nahk, mille pinnalaotus on viimaste andmete järgi umbes 85 000 ruutkilomeetrit, pulseerima, sest mööda seda keerutab end miski, mida võiks tinglikult nimetada veidi ülemõõduliseks palgiks. “Veidi” on muidugi iroonia. Selles palgis ei oleks peale mõõtmete midagi erilist, kui selle mõlemas otsas poleks vahetpidamata pilkuvaid hiiglaslikke hõõguvaid silmi.

Umbes iga kolme päeva tagant kihutab miski minust läbi nii kiiresti, et sellele ei ole jõutud veel nime anda. Keegi ei näe seda. Keegi ei oska seda kirjeldada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

See olen mina, Ene. Tüdruk, kes sündis ühe eesmärgiga ning rada, mis mulle anti, erineb neetult palju neist teistest radadest. Minust on saanud varjatud laste kattevari ja kaitse, mässajate võimalus mitte vahele jääda ning valetajate jutu tõeseks muutja. Minust on saanud sündimata nimekaimude päästja. Vahet pole, kuidas seda nimetada – siht on sama ja teekond üks. Ma sündisin siia ainult nimeks ja kehaks. Aga sellest pole midagi! Kõik me sünnime vaid nimeks ja kehaks. On olnud aegu, mil vanemad juhendasid lapsi ja nentisid just sellistel hetkedel, et kuigi sa sündisid nimeks ja kehaks, siis oluline on, kelleks sa kasvad. Ma tean, ma olen sellest lugenud! Aga praegu pole selline aeg. Küllap just seepärast tegeleb mu ema taimekasvatusega.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Printsess jalutas mööda Meenokunno raba laudteed. Ta asetas oma väikesi peenelt kängitsetud jalgu ettevaatlikult üksteise ette ja hoidis parema käega kleidisaba üleval, et õrn valge siid mõne rondi taha ei takerduks ega kingakontsa all rebeneks. Päikeseloojangu maja vaatas talle ülalt nõlvakult järele, aknad helkimas. Männid rabaservas õõtsutasid kerges tuules oma kaunikujulisi päid ja linnud vakatasid imetlusest.

Printsess astus mööda luitunud, hallikaks pleekinud puitrada üha edasi ja edasi. Vasaku jala king hakkas hõõruma ja printsess mõtles, et peaks selle õige jalast ära võtma. Aga äkki saan pinnu jalga, kahtles ta ja kõndis longates edasi. Kingakontsad kõpsusid laudteel ja printsessi graatsiline kõnnak muutus iga sammuga vähem nõtkeks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Lõuna-Euroopas töötades tavatses Vilmar käia suve lõpul ja sügise hakul linna rohealadel kasvavatelt kreeka pähkli puudelt maha pudenevaid vilju noppimas. See oli hea ajaviide, rahustas kenasti närve ja pärast oli mõnus kodus värskeid pähkleid nosida. Tangide vahel purustatud pähklikoorest tervelt kätte saadud kreeka pähkel meenutas oma keeruliste käärdude ja kurdudega Vilmarile aju, mis võinuks kuuluda mõnele väikesele humanoidsele olendile, näiteks päkapikule või pöialpoisile. Söömist see kujutluspilt õnneks ei seganud.

Eks Vilmar saanuks kreeka pähkleid poodidestki – seal neist ju kunagi puudust polnud –, ka oleks neid võinud osta tänavanurkadel kaubitsevatelt kehvades riietes vanadelt naistelt, aga pähklid maksid küllaltki palju ja lisaks ei võinud iial teada, olid need on üldse värsked.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kaarel silitas teda naabri hoovil sabaliputamisega tervitanud ja sõbralikult tareni saatnud hundikoera pead ning koputas siis naabrimehe uksele, aga et uks oli paokil, astus vastust ootamata kohe edasi. Ta kõndis läbi kivipõrandaga eeskoja kööki ja sealt otse elutuppa, kus Heldur parajasti mingit raamatut uuris.

„Noh, vanapoiss, mis romaani sa nüüd loed?“ päris ta tervituse asemel.

„Mis kuradi romaani, veini hakkan tegema, õpetust uurin,“ nohises Heldur raamatust pead tõstmata.

„Mullune veinilaar läks sul täitsa vett vedama,“ itsitas Kaarel, mispeale Heldur pahaselt mühatas.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Hea ajakirjanduse tegemine sõltus Darius Haller-Dewani arusaamist mööda peamiselt õigete inimeste tundmisest. Kui sul oli vaja kirjutada organiseeritud kuritegevusest, siis tulid kasuks kontaktid politseis, kohtumajas ja advokatuuris; paha ei teinud ka hämara taustaga tuttavate olemasolu. Juhtusid sa kajastama spordimaailma telgitaguseid, oli vaja tunda treenereid, alaliitude tegelinskeid ja mõni tippspordiga seotud endine koolikaaslane oli loomulikult alati tänuväärne allikas, eriti kui too juhtus olema kursis teatavate põrandaaluste laborite ja hämara taustaga spordiarstide tööga.

Haller tegi head ajakirjandust. Tal oli palju tuttavaid. Ja ka palju vaenlasi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Malaia 1893

Ühel õhtul küsis isa, kas ma tahaksin saada vaimumõrsjaks. „Küsis” ei ole ehk päris õige sõna. Me olime tema töötoas. Mina lehitsesin ajalehte ja isa lesis rotangdiivanil. Oli väga palav ja vaikne. Õlilamp põles ja ööliblikad lendlesid laisalt keereldes läbi niiske õhu.

„Mida sa ütlesid?”

Isa suitsetas oopiumi. See oli tal õhtu esimene piibutäis, nii et võis arvata, et ta pea oli veel üsna selge. Mu isa, kellel olid kurvad silmad ja nahk kortsuline nagu aprikoosikivi, oli omamoodi õpetlane. Meie pere elas varem päris jõukalt, aga viimastel aastatel olime alla käinud, kuni klammerdusime vaevu keskklassi lugupeetavuse külge.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Alex, sulge silmad. Kui sa need avad, leiad end Pauline Steini pardalt. Kas sa soovid detailset ülevaadet sõja kulgemisest selle hetkeni?

„Ei, aitäh.“

Stein on selle operatsiooni staabi- ja sidelaev. Kas sa soovid osaleda planeedi pinnal toimuvas rünnakus või eelistad sõita staabilaeval?

„Staabilaeval,“ vastasin.

Alex, sa oled nüüd Steini juhtimissillal. Käesolev programm võimaldab sul lihtsalt vaadelda lahingu kulgu nii, nagu see on kättesaadavate tõendite järgi rekonstrueeritud. Või kui sa eelistad, siis on meil pakkuda ka teisi valikuid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Idee panna kokku käesolev artiklikogumik sündis kirjastaja Eva Lutsu peas ja ma olen talle selle eest siiralt tänulik. Järgnevalt pean mõistlikuks lühidalt kirjeldada teed selle raamatuni ja seda, mida siit leida võib.

2020. aasta suvel täitus 25 aastat mu esimesest honoreeritud raamatuarvustusest perioodikas. Juba 1994. aasta sügisel, äsja 17-aastaseks saanud noore ulmehuvilisena olin hakanud ajakirjandusväljaandeid pommitama oma kaastöödega. Õigemini ühte konkreetset meediagruppi. Just sel ajal oli mu ulmehuvi jõudnud faasi, kus ma hakkasin raamatuist ja ajakirjadest loetu ning ekraanidelt nähtu mõjul ise ilukirjandust viljelema. Ja kuna ma olin innukas Mario Kivistiku eestvedamisel ilmunud noorte- ja ulmeväljaannete lugeja, siis püüdsin kirjutada just sellistes žanrites, mis sobiksid erinevatesse ta toimetatud ja kirjastatud ajakirjadesse-ajalehtedesse.

Loe edasi...

{SILDID}
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2093)