Servus!

Maailm on taas nõksukese muutunud, aga kas halvemaks või väga halvemaks…. Seda näitab aeg. Üks asi on aga selge. See, et hunnik tumedama otsa ulmet on tõelisuseks muutunud, ei tähenda veel et ulme ise oleks muutunud. Ei, ulme jääb endiselt meelelahutuslikuks fiktsiooniks-visooniks ja kui see ka ositi tõeks saab, siis … Siis nii lihtsalt läheb.
Aga see selleks ja räägime parem sellest, et kuna ükski juturaamat, rääkimata ulmeraamatust,  „25 Eesti kauneima raamatu” hulka ei jõudnud, siis  mõtlesid siinsed helgemad pead välja, et korraldame järgmises numbris 2024. aasta kauneima ulmeka-esikaane konkursi. Kuidas see formaat ja värk täpselt välja näeb, eks näis, aga teoks see saab!

Selles numbris aga – Kalver Tamm naaseb ja kirjutab meile düstoopiast, Tim Hornet käis larpimas, intervjuus annab vastuseid Rait Piir ja nii edasi, ning jutte on seekord neli.

Esikaane joonistas Eva Parbus, tänud talle!


- Kalmsten, side lõpp