Servus

Nagu iga ilus asi siin ilmas, saab ka – võimalik, et ainult mõneks ajaks – otsa minu peatoimetatud Reaktorite tuumakütusest tilkuv jada.

Seadsin endale alustades eesmärgid, et rohkem kaasaegset Eesti ulme kajastust, intervjuusid ja mänguarvustusi. Viimasega põrusin korralikult, kuna olen viimased kolm aastat hardunult tiir tiiru järel „Wartalesi“ mänginud ja täiesti suutmatu sellest kirjutama, ning hasartseid ja igakuiseid mänguarvustajaid paraku ei tekkinud.

Muus osas aga sain enda hinnangul enam-vähem hakkama. Eesti ulmest kirjutati, intekad ja suured intekad ilmusid, aga … lõpptulemusena tundsin viimased paar numbrit, et lohisen pigem kaasa, kui vean midagi edasi. Ja see ei peaks üldse nii olema.

Igal juhul, loodan, et lugejaskond jäi mu eestvedamisel koostatud Reaktoritega rahule ning plaanin come-back’i millalgi tulevikus. Seniks aga tänan veel kaastöötajaid ja neid, kes kaasa lõid. Viimaste seast eriti suured tänusõnad Maarja Kruusmetsale, Elar Haljasele. Raul Sulbile, Taivo Ristile, Tõnis Hallastele ja Jüri Kallasele, kes oma artiklitega pea igakuiselt nööri mu kaela ümber lõdvendasid. Aitähh!

Praegu aga, lugege Reaktorit ja kohtumiseni. Eesti ulme elab!

Esikaanel olev pilt pärineb Meelis Krošetskini sulest. Suured tänud talle!

- Kalmsten, side lõpp