Tänavusel Estconil tuletati mulle meelde, et ma olevat jaanipäeva paiku lubanud arvustada ilmuvat Kaarnakirja-sarja antoloogiat. Ise ma oma lubadust ei mäletanud, aga kui lubasin, siis tuleb ära teha...
Mäletan, kui kõneksolev "unustatud ja mahasalatud" teemaline antoloogia välja kuulutati, siis mitmed tuttavad autorid olid üsna nõutud, et mida neilt nüüd oodatakse. Olid juba lootuspunk ja teistsugused armastuslood ning eks needki, aga see praegune!? Vähemasti taolist kiunu ma mäletan. Muarust on ebamäärase teemaga antoloogia hulga paljulubavam kui mingi kindel ja raamides. Vähemasti tulemus võib tulla huvitavam. Jah, eks autorid painutavad ebamäärase endale sobivalt konkreetseks, nagu tegid ka antoloogia "Pidu aja lõpus" autorid. Vähemasti tundub mulle nõnda. Kuigi, eks koostajad oskavad paremini öelda, kas nad said seda, mida ootasid, kui nad loomulikult selliseid paljastusi üldse plaanivad.
Mida mina aga lugejana raamatut kätte võttes ootasin? Päris kindlapiirilisi ootusi polnud, aga eks ma oletasin, et ajarännu jutte saab, oletasin ka ajaloo muutmist, reaalsuse nihestamist, ka nn mäluulmet, ehk isegi solipsismi jne. Etteruttavalt võin öelda, et kõike seda ma sain, kas just täpselt nõnda, nagu ma ootasin, aga sain. Samuti pakuti mulle midagi muud ja ajuti päris ootamatut ja suisa ettearvamatus kastmes.
Pean tunnistama, et mul on tekkinud aja jooksul harjumus lugeda antoloogiaid läbisegi, st vaatan alguses lühemaid tekste või siis kindlaid autoreid ning neist edasi siis teisi ja ülejäänuid. Kuna seekord tuli aga lugeda konkreetsema graafikuga, siis otsustasin, et alustan raamatut tiitellehest ja panen järjest kuni tagakaaneni. Takkajärgi targana tunnistan selle otsuse enam kui õigeks, sest tekstide järjekord oli minu jaoks loogiline ja suisa ainuõige. Jutud sobisid omavahel ja antoloogia üldine minek oli ladus, lihtsamalt keerulisemale. Kõlab kuidagi sirgjooneliselt, aga nii muidugi polnud – ikka viskas mingeid jõnkse sisse.
Lugemisjärgselt tunnistan, et tekstide tase oli meeldivalt ühtlane, suisa hea ja väga hea. Autorid olid lugude väljamõtlemisega vaeva näinud. Iseäranis meeldiv, et vaeva oli nähtud ka toimuvale sobiliku tekstilise raamistiku loomisega. Päris mitu korda pidin tunnustavalt ümisema, nähes kuidas autor oli näinud vaeva loo hakkimisega, teinud seda maitsekalt, lisanud sümboleid, neid kenasti välja mänginud. Eraldi tahaks märkida, et praktiliselt puudusid kiirustavad lõpud ja lõviosa tekstide lõpplahendustega olin ma ka enam kui päri.
Ma ei kavatse siin jutt jutu-haaval kõiki tekste üle käia. No ei meeldi mulle taoline vorm. Jah, ma saan aru, et autorid tahaks, aga mida see kaks-kolm lauset neile ikka annaks. Minu kui kirjutaja jaoks muudaks see aga teksti mingiks totraks aruandluseks. Muarust vääriks iga jutt pikemat muljetamist BAASis, praeguses reaalsuses siis pigem mu ulmeblogis. Mingid konkreetsemad märkused-muljed siiski... tähestiku järjekorras, autorite perenimede järgi.
Tormi Ariva "Hanekanep" on lugemisjärgselt vast enim lugemisrahuldust pakkunud tekst. Teema, ülesehitus ja eriti lõpp, kus autor valis kahest võimalikust muarust parima. Sealjuures on tekst – kuigi korralik ja aus ulme – oma olemuselt pigem tavakirjanduslik ja viimatimainitu pole üldse puuduseks.
A. Aurum "(m)ajahoidja" – juba pealkiri häälestab eksperimentaalsusele ja õnneks autor seda ka pakub. Kindlasti antoloogia diibilikuma ambitsiooniga tekst ja see on kiitusena öeldud. Lõppu oleks küll midagi särtsakamat oodanud, aga isegi ilmunud kujul pole paha.
Meelis Kraft "Hauarahu" oli mõnus planetaarne seiklus, millel kahjuks puine algus ja kergelt totravõitu lõpp. Algus oli otsekui nõukogude ulme, kus kohe ootad, kuidas üks mees teist karmilt embab ja seltsimeheks nimetab. Ja lõpp oli kui musterlõige pulbilikust lääne ulmest, kus tähemärkide arv täis tuli ja seetõttu otsad kokku tõmmati.
Laura Loolaid "Kulinaarseid vesteid keskdevonist" lummas eelkõige oma vormiga, kus lugeja sai seikluslikule kulgemisele lisaks retseptikogu. Ja kuigi toidukstarvitatu oli mulle võõras, läks seda lugedes mul kõht sedavõrd tühjaks, et jutu teisest kolmandikust alates krõbistasin ma lugemise kõrvale sinihallitusjuustukrõbuskeid.
Kristi Reisel "Läbirääkimised sinises toas", mille lõpetamisel ma hüüatasin: mida see naine sööb, et taolisi ägedaid tekste tuleb! Lõpp läks küll pisut hüplikumaks, aga maailm, selle detailid, kogu intriig – kõik see lubas lõpust pisut mööda vaadata. Ja võib-olla oli viga hoopis minus, kes ma lühiromaani edenedes lehti järjest hoogsamalt keerasin ja tahtsin teada, kuidas peategelased oma jama(de)st välja tulevad.
Sylvia Spruck Wrigley "Tüdruk, kes oli kunagi mu õde" – kaks lehekülge, aga laastu kuldlõige ja perfektne punkt antoloogiale.
Kindlasti on teistel lugejatel teised lemmikud. Õigem oleks öelda, et ega ülaolevad polegi kõik mu lemmikud, aga kui ma sisukorda vaatsin, siis tõusid just need tekstid mu jaoks esile. Samas, mul oli heameel näha üle mitme-setme aasta Tea Roosvaldi uut juttu ja mitte ainult näha, lugeda oli ka mõnus. Või siis Kaupo Sempelsoni mitmekülgselt vingerdav mees. Aga samuti Anniky Lamp ja tema antoloogiale nime andnud meeleolukas "Pidu aja lõpus". Ja niimoodi võiks ju jätkata ja jätkata ja lõpuks kõik autorid-lood...
Tahaks siiski öelda välja mõned üldisemad mõtted.
Näiteks sellise, mille väljaütlemine on mul päris keeruline. Mõte ise küll lihtne, aga just sõnastamine. Lühidalt: mul on mitme ulmefänniga olnud juttu sellest, kuidas eesti ulmelugude puhul kerkib sageli küsimus, miks autor selle kirjutas ja mida ta öelda tahtis? See pole minu mõte, aga kuna see on kerkinud, siis antoloogiat lugedes see mul peas vasardas. Ma saan aru, et autorid on erinevad ja loomingulised eesmärgid on erinevad. Ja hästipunutud korralik ajaviitelugu on juba piisav põhjus ja õigustus kirjutamiseks. Ja kindlasti ei taha ma ka ühegi antoloogia autori loomeindu pärssida. Ja kuna mõte vasardas, siis kaalusin ma antoloogia tekste ka sellest küljest. Päris plakatlikku maailmavaadet ja selle kuulutamist ning suurte sõnade tegemist polnud. Samas, paljude, et mitte öelda enamike tekstide puhul oli tunda, et autoril on mida öelda, et ta ilmselt valutab ka mingitel teemadel südant, ainult et neid asju näidati läbi tegevuse ja taustal. Teisiõnu, kuldreegel: "näita, ära kuuluta!"
Teine etteheide eesti ulmele, mida aeg-ajalt ettevaatlikult välja öeldakse, et eesti ulmelood on tegevuslik rähklemine punktist A punkti B. Antoloogia "Pidu aja lõpus" kontekstis see etteheide küll ei päde. Ja üldse mitte seepärast, et päris mitu juttu on segipaisatud või hüpliku tegevusliiniga. Pigem on autoritel tahtmist kirjutada mitmekülgsemalt, laiendada põhiliini, jätta osa toimuvat n-ö kaadri taha ja tuua see sobival hetkel siiski mängu, või siis mitte tuua. Autoritel on tahtmist ja ka oskused tulevad enamjaolt järgi. See on meeldiv ja küpse kirjanduse tunnus.
Kolmas mõte pole etteheide, pigem salasoov. Antoloogias võiks olla autoritutvustused. Pool lehekülge autori kohta ei tohiks ju konti murda ja sellise kirjutab kokku isegi pseudonüümi taha varjuvale autorile. Minu jaoks oli raamatus kaks täitsa tundmatut nime ja üks korra loetud autor. Aga see olen mina! Usun, et paljude jaoks on tundmatuid nimesid rohkem, eriti lugejatel väljaspool ulmikute siseringi. Ma ilmselt ei pea ütlema, et autoritutvustused on suurepärane võimalus tutvustada neidsamu autoreid, aga ka kirjastust ja ulmet laiemalt.
Ma ei tea, kas "Pidu aja lõpus" saab järgmisel aastal Stalkeri või mitte ja seda ei oska ma öelda ka raamatus olevate tekstide kohta. Ma pole prohvet ja igasugune taoline ennustus mõjutab ühelt poolt reaalsust ja teiselt poolt tekitab trotsi, aga minul pole plaanis kumbagi korraldada. Muarust on eesti ulme ikka väga heas seisus kui ilmuvad taolised tugevad originaallugude antoloogiad. Jah, räägitakse, et kohe-kohe on algupärase ulme lõpp ja mida kõike veel räägitakse, et pidu katku ajal jne. Aga kui see ongi pidu enne lõppu, siis on see ilus pidu! Tahan veel ja rohkem!
Manfred Kalmsten ja Laura Loolaid, koostajad
Pidu aja lõpus
Fantaasia
2026
336 lk
(Kaarnakirjas; nr 4)
