Peatoimetaja tungival soovil tulevad siit minu meenutused käesoleva aasta 18. - 20. juulil toimunud Estconist ehk Eesti ulmefännide igaaastasest kokkutulekust, mis mulle oli järjekorras kolmas. Olge hoiatatud, et tuleb seiklustevaene muljetus.
Tänu planeerimisele saime Manfred Kalmsteniga õigel ajal Tallinnast liikuma ja isegi koos kerge söögipausiga, jõudsin sel korral kohale piisavalt varakult, et õnnestus näha nii lipu heiskamist kui ka esimest ettekannet kuulata. Tamur Kusnets rääkis haigustest ulmes. Loo jutustamise seisukohalt oli seal huvitavaid mõtteid, alates sellest, et keda haigus puudutab ning kuidas ja miks peategelane sellest pääseb. Päeva teine ettekanne oli Jüri Kallaselt, mis keskendus ulmele muusikas. Väga palju huvitavat, mille kohta videopilti küll pole, aga lubati, et Reaktorist saab kokkuvõtet lugeda. Ise ma ei olnud kunagi mõelnud ja süvenenud, et millest Ziggy Stardust tegelikult laulab. Nüüd sain teada. Veiko Belialsi ulmediskole ma ei jõudnud, kuna mind tabas nii sel kui ka järgmisel õhtul mingisugune kummaline sündroom, mille käigus silmad iseenesest kinni vajuma hakkasid. Laupäeva hommikul olin enam-vähem välja maganud, siis aga algas hommikusöögi ootus ja jaht kohvile. Mõlemad eesmärgid realiseerusid, seetõttu olin igati valmis päeva esimeseks ettekandeks. Tormi Ariva on Eesti ulme ajaloo uurimisel teinud ära märkimisväärse töö. Tema ettekanne oli väga professionaalselt üles ehitatud. 20. sajandi esimese poole kirjanduses leidub ulmelisi üllatusi ja väga hea on tõdeda, et nüüd saame tänu Arivale sellest rohkem aimu. Paar päeva tagasi tuli ka juba mõnda aega oodatud uudis, et kogumik “Kuumad allikad” on trükikojast lõpuks väljas. Hommikusele ettekandele järgnes traditsioonilise supiga lõuna, siis ei läinudki enam palju aega, kui käes oli Stalkerite aeg. Minul õnneks isiklikud ambitsioonid puudusid, mis tegi kogu olemise rahulikuks. Rõõmustamiseks oli ikkagi põhjust, sest “Kübeke elutervet vihkamist” nimilugu ja ka mitmed teised lood kogumikust jõudsid kokku väga eduka tulemuseni. See oli suurepärane tunnustus uue sarja avaraamatule. Estconi kõrghetk tõi mitmetele rõõmu, ent osadele ka pettumust, kuid nii on see arvatavasti alati olnud. Ühispilt sai sel korral ka ilma viperusteta tehtud. Üle-eelmisel aastal purunes laud, kuhu inimesed olid roninud, nii õnnetult, et oli ka vigastatuid. Eelmisel aastal hakkas sadama ka vihma. Kirjastuste plaane kuulates oli meeldiv tõdeda, et inimesed tahavad teha ja toimetada ning järgmisel aastal on taas millegi üle hääletada.
Mälumäng läks minust paraku ka sel aastal mööda, sest ilm oli liiga ilus ja algselt planeeritud õhuvannide võtmine Eloga, kujunes veidi suuremaks kogunemiseks, mille käigus sai räägitud nii mõttekat kui ka äärmiselt mõttetut juttu. Õhtu hakul alanud Jaak Tombergi ettekanne oli teine, mida eelnevalt kavaga tutvumist ootasin. Jaak Tomberg avas kirjandusteadlase hingeelu ja seda, kui suur erinevus on lugemisel, kui seda tehakse tavalise lugejana või siis uurimustöö jaoks. Samuti jäi kõlama, et meil on siin ulmekirjanduse uurijaid vähe, kuid uurida oleks palju. Kirjanduse uurimisest läks teema sujuvalt üle religioonile ja tehistõelisusele. Pronto ettekandega oli nii, mäletan, kuidas seda oli väga põnev kuulata, aga samas ei meenu ühtegi detaili - mis tähendab, et tuleb videost uuesti üle vaadata. Mul on tunne, et see veider silmi sulgev sündroom hakkas tol õhtul juba varem ligi hiilima, proovisin seda küll umbes kella üheni ignoreerida, aga pean nentima, et ulmediskole ikkagi ei jõudnud, nagu eelnevalt juba öeldud. Tantsimine lõppes nulliringiga, samamoodi läks ka kirjutamise töötoaga.
Pühapäeva hommikul ei tundnud ma ennast kohe üldse väljapuhanuna, kahjuks jäi see tunne mind saatma terveks päevaks. See tähendab, et lisaks tuhandele aastale kadus minul ka suurem osa Indrek Jentsoni ettekandest, kuna unega võitlemise asemel allusin ma keha tahtele ja tegin ühe uinaku. Ärkasin täpselt minut enne Veiko Belialsi ChatGPT teemalist loengut ja sain selle ära kuulata. ChatGPT vastused keerlesid küll enamasti samade nimede ümber, mille puhul ta autoreid ja teoseid aeg-ajalt segamini ajas, kuid korraks leidis ta infot ka Kalmsteni ja minu kogumiku “Elekter meie vahel” kohta. Kokkuvõttes oli ChatGPT puhul selge, et usaldada seda ei saa, vaid ise tuleb ikka faktid üle kontrollida - mida oligi tarvis tõestada. See oli kõikidest ettekannetest üks meeleolukaim.
Nii see Estcon kulges, lõppedes lipu langetamisega. Kodinad said kokku pakitud ja teekond argipäeva võis taas alata. Õnneks keegi eelmisel aastal laineid löönud kirjanduslikku teksti imiteerida ei soovinud ning kõik 112 osalejat jäid elu, loodetavasti ka tervise juurde. Lõviosa ettekandeid on nüüd ka videopildis saadaval ja järelevaadatavad. Vaatan ise järele ja soovitan seda teistelgi teha. Suur tänu korraldajatele, kes panid kõik toimima ja muutsid nädalavahetuse suurepäraseks! Jääme ootama järgmist Estconi.
