Maagia on esimene eestikeelne 21. sajandi vene ulme antoloogia. Üsna paksu raamatusse (343 lk) on mahutatud nelja autori kuus juttu. Juttude lugemine iseenesest kulgeb kiirelt ning põhjus, miks ma raamatu paksust mainin, seisnebki selles, et hea tahtmise juures oleks võinud need lood ka poole õhemasse formaati suruda. Ja selle arvelt ehk teist samapalju lugusid juurde mahutada. Aga eks see on koostaja otsustada, milliseid ja millises mahus ta jutte oma antoloogiatesse lisab.
Arvi Nikkarev on ise oma kogumikule kirjutanud nii eessõna, kui ka lõppu lisatud autorite lühitutvustused. Eessõnas kirjeldatu oleks justkui kogumiku juttude lühiarvustuste loetelu ning selle põhjal on mul natuke keeruline omapoolset arvustust lisada – kõik oluline on juba öeldud ja seda ilma, et saaks miskit juttude lahenduskäikudest ette ära lobiseda. Jääb üle vaid kritiseerida või kiita raamatut ennast.
Ära hinda raamatut kaane järgi! Ma pean seda kahjuks siiski tegema, sest nii jubeda kaanepildiga raamatut pole ma juba tükimat aega näinud. Vähemasti küll mitte pärast 90ndatel trükitud Burroughsi Marsi printsessi. Maagia kasuks võib aga öelda, et seda igapäevaselt käes hoides ning riiulilt vaadates hakkab lõpuks tunduma, et ega see kaanepilt nii väga hull polegi. Marsi printsess on aga siiani hirmus.
Teine asi, mille kallal tahaks viriseda, on raamatu formaat – seda küsimust puudutasin ka eelnevalt juba servamisi. Ühele reale mahub keskeltläbi 5-6 sõna ning leheküljele 30 rida. Minu noorte silmade jaoks väga valus kogemus ning säärase laiutamise tõttu paksus aetud kõvade kaantega raamatut on ülimalt ebamugav ühes käes hoida, lehtede keeramisest rääkimata. Samas olen ma kuulnud, et vanema generatsiooni ulmefännid suisa nutavad rõõmust, sest see formaat pidi olema nende silmadele kui mesi karudele. Ehk peaksin Maagia taaslugemiseni ootama oma 30 aastat?
Olles nüüd „Maagiat” lugenud nii raamatust, kui ka veebist (nii Reaktori kui ka Algernoni 2019. aasta märtsinumbrites oli kummaski üks lugu tollel ajal alles trükikojas viibivast antoloogiast), võib tõdeda, et sisu poolest on kahtlemata tegemist väga eriilmelise raamatuga. On nii häid, kui halbu lugusid, eraldi neid ma hetkel hindama ei hakka, küll aga tahaksin lähemalt rääkida kahest jutust – Leonid Kaganovi „Mul veab” ning Maria Galina „Pööripäev”. Miks just nendest? Sest üks neist oli suurima pettumuse valmistaja ning teine oli kogumiku kõige nauditavam lugemiselamus.
Mul veab, ehk suurepäraselt alanud lugu, mis kaotab ennast klišeede ja naiivsuse rägastikku. Kogu see vanaisa ja lapselapse vahelise dünaamika kirjeldamine läbi lapsesilmade oli ülimõnus ja pani mu lugejana esmapilgul ahhetama. Te peate ju ometi mõistma, et eelnevalt olin ma lugenud „Reeturit” ja „Maagiat”! Üks neist oli puhas pätiromantika ilma romantikata ning teine oli lihtsalt väga odav lati alt läbi jooksmine, mille koht minu arvates ei peaks üldse ulmeantoloogias olema, rääkimata veel selle antoloogia nimilooks olemisest. Aga noh – „Mul veab” oli alguses kui sõõm värsket õhku või tervistavat vett janusele suule. Kahjuks oli see aga ennatlik tunne ning juba õige pea hakkas lugu alla käima. Narratiiv nõudis aga kindlat lõppu ja selleni ka autor jõudis. Ühest hetkest oli lihtsalt tunda, kuidas miskit muutus – ma ei tea, kas hakkas mingi tähtaeg pitsitama või ei viitsinud autor lihtsalt niisama enam eriti pikalt jahuda, igatahes oli tulemuseks pettumus.
Vedamise loole järgnes aga Pööripäev Maria Galina sulest ning see on üks minu lemmiklugudest antud kogumikus. Mitte seepärast, et ta oleks niivõrd ulmeline – oh ei, tegemist on vist kõige vähemulmelise fantaasialooga – ent selles loos on midagi, mis teeb selle lugemise huvitavaks, turvaliseks, mõnusaks. Nagu loeks mingit lapsepõlves kuuldud muinasjuttu, mis ammu unustatud, ent mis hakkab loo edenedes üha enam ja enam meenuma ja välja kooruma. Kuidas lugemisega kaasneb mingi sõnuseletamatu miski – MAAGIA - mis mõjutab sind lugejana. Kui kummaline, et nimilugu „Maagia” polnud kümnendikkugi nii maagiline, kui Pööripäev. Kirjanik on suutnud kuidagi väga voolavalt ja rahulikult kirjeldada peategelase tegemisi, keskkonda, milles ta tegutseb ning kõiki erinevaid poliitilisi ja ühiskondlikke nüansse, mis loo kulgu mõjutavad. Ja see kõik toimub mingis eriskummalises maagilisrealistlikus maailmas, kus inimesed elavad koos libahüljeste ja pärishüljestega, kes suudavad inimestega suhelda, ent samal ajal tundub terve maailm olevat justkui 70ndate lõpu kuurortlinn.
Ja teate – pean oma sõnu sööma, et räägin vaid kahest loost, ent oleks natuke nadi mitte rääkida raamatu nimiloost. Kuigi ei taha. Kohe üldse ei taha. Lugu ju iseenesest polnud otseselt halb, polnud ka halvasti kirja pandud... Ah, keda ma petan – oli küll halb. Sisult täiesti suvaline pseudokeskaegne külaelu, lihtsalt selle vahega, et peategelane täpselt kahel korral umbes kahe lehekülje pikkuse monoloogiga nö. „maagia” olemust lahti seletas ja läbi selle vuristati lugejale ette kogu info, mida kirjanik pidas vajalikuks edastada. Aga lugu ise – valedele eeldustele rajatud valede tegevusplaanide vale teostamine. Jutu lõpuks on küsimusi rohkem, kui vastuseid, lisage sinna juurde veel ka loo-ülesed küsimused – näiteks, miks peategelane käitus nii nagu ta käitus, miks oli tal tarvis kolmeks päevaks jokutama jääda jne jne.
Nii „Maagia”, kui ka „Mul veab” on kirjutatud Leonid Kaganovi poolt, kes kuulu järgi olevat Nikkarevile pakkunud kogumiku tarbeks küll uuemaid lugusid, ent antoloogia koostaja jäi oma valiku juurde kindlaks. Millest on kahju, sest ehk oleks olnud uuemast valikust midagi... uuemat ja küpsemat?
Lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et kogumikus Maagia oli nii halbu, kui keskpäraseid lugusid ja üks väga hea lugu. Lisaks juba mainitutele leidus antoloogias ka Oleg Divovi „Reetur” ning Svjatoslav Loginovi „Roheline kuppel”, mis kumbki tegutsesid suhteliselt süütult oma žanri piiride sees, olles siis vastavalt urbanfantasy slaavilikus kastmes ja teise loo puhul omamoodi segu kelmiseiklustest ulmekastmes. Ning kogumikku lõpetab samuti Loginovi kirjutatud lugu „Tule tagasi Sorrentosse”. Huvitav, aga ma polegi veel kuskil arvustustes või arvamuseavaldustes näinud viiteid Strugatskitele. On ju nende „Marslaste teine sissetung ” olnud Loginovile selle jutukese juures suureks inspiratsiooniks.
Arvi Nikkarev kirjutab ise kirjastuse Skarabeuse kodulehel, et „Kevade alguseks olid lepingud sõlmitud ja tõlketöögi käimas. Siis lõin kahtlema: raamatu paksuseks tuleks ca 270-280 lk, kuid võiks ju olla ka paksem! Kuna aprillis-mais koostasin kogumikku Svjatoslav Loginovi teadusulmesse kuuluvatest lühiteostest ja selle paksuseks ähvardas tulla üle 450 lk, siis otsustasin nihutada kaks juttu 2019. aasta "Maagiasse". Nimelt jutustuse Roheline kuppel (2013) ja lühijutu Tule tagasi Sorrentosse (2014).”
Ja väga hea, et ta seda tegi, kindlasti muutsid need kaks lugu kogumiku üldilmet vaheldusrikkamaks. Järgmine aasta peaks isegi Loginovi tõlkekogumik ilmuma, mul on aga ettepanek, et Nikkarev võiks järgmisena käsile võtta hoopis Maria Galina kogumiku koostamise ja tõlkimise.
