simakMõne raamatu puhul tead juba poole raamatu peal täpselt, mis teemast arvustust kirjutades kinni haarata, kuid „Mängud ajas” nende hulka ei kuulu. Küll aga kuulub raamat nende hulka, mille lugemist ma nautisin. Veidral kombel nautisin seda enam, mida enam ma tundsin, et siin ei ole ühte ja ainukest teemat, kuid sellest kõigest veidi hiljem. Simaki nimi ei vaja siinsele lugejale tutvustamist. Selle eelmise sajandi ajakirjaniku sulest sündinud lugusid on eestikeelsete tõlgetena ilmunud mitmeid, neist “Nagu õieke väljal” juba 1975. aastal. See oli ka minu, ning ilmselt ka enamiku seda arvustust lugevate inimeste, esimene tutvus Simaki loominguga. Neid lugusid, mis mulle kustumatu mulje jätnud on, on enam. Lisaks eelmainitud raamatule “Nagu õieke väljal” lummasid mind “Libainimesed” ja “Libahundiprintsiip”. Ülejäänud loetud lood lummasid vähem, kuid päris nigelaks pole ma ühtegi neist nimetada saanud. Ei saa sedagi! Pigem liigitub “Mängud ajas” minu jaoks sinna paremate hulka.

Kõik algab sellest, et üks mees, Asher Sutton, saabub tagasi pikalt kosmoserännakult, kuid vahetult enne tema maandumist ilmub silmpiirile keegi tulevikust, kes nõuab, et Sutton tapetaks kohe kui ta esimese sõõmu Maa õhku on hinganud. Tapetaks veel enne, kui ta midagigi teha jõuab. Aga miks või kuidas, sellega tegeleb kogu ülejäänud raamat. Ma olin nautinud ligi 300 lehekülge raamatut, kuid kui ma raamatu lõpetasin, olin pisut nõutu, et millest ma tahaksin teha arvustuse peateema. Mis oli Simaki enda peateema selle loo juures? Ausalt? Ma ei ole kindel. Aga olgu! Ma siis räägin natuke loost endast. Asher Sutton on oma pikal reisil kogenud asju ja olevusi, mille sõnadesse paigutamine pole lihtne, kuid tal on teadmine, et ta peab selle kõik raamatuks kirjutama. Peab maha istuma ning muutma inimmõistusele hoomatavaks looks mõtted, mis ületavad inimmõistuse piire, laiendavad meie nägemust liikidest, Saatusest ja paljust muust. Tulevikus algab sõda just tolle raamatu pinnalt - on selle pooldajaid, vastaseid, redigeerijaid ja moondajaid. Tulevikus, üsna lähitulevikus Asheri ajast vaadatuna, on olemas ka ajas reisimise võimalused ning kõik osapooled on mõistnud, et sõja võitmiseks ei ole lihtsamat võimalust, kui minna ajas tagasi ning mõjutada Suttoni eluaega. Olgu siis raamatu kirjutamise takistamiseks või selle valmimise garanteerimiseks.

Suur osa raamatust suunab lugeja mõtisklema usu (kuigi Saatus pole usk, seda rõhutatakse palju), ususõdade ning inimestega manipuleerimise üle. Mis võiks ja peaks olema lubatud? Kuidas on lood androididega? Introverdina leidsin üsna õõvastavana mõjuva loosungi “Sa ei ole kunagi üksi!” variatsioonide taaga. Lugu sellest, kuidas pisikesed mõtted võivad vallutada galaktika, seejärel teise ning viimaks need kõik. Mulle tundub, et Simaki enda jaoks oli selle väljakuosa peal ka mõte, mis sundis teda raamatut kirjutama, miski, mida ta üritas lugejale selgeks teha nende vahenditega, mis autoril sõnumisaatjana ja lugejal vastuvõtjana pakkuda on. Ma ei hakka neid ideid ja mõtteid siia tooma, vaid jätan need lugejale endale avastamiseks. Olgu vaid öeldud, et iga veidikese aja tagant korduvad motiivid koorivad uusi kihte, valgustavad uusi nurki, kuid jäävad siiski iseendiks - korduvateks motiivideks - nii, et mõte jõuab tõepoolest ajus vibreerima ja oma elu elama hakata.

Kuidas kirjeldada võõrast? Olgu selleks võõraks siis mõtteviis või eluvorm. Ja kui valulik võib olla võõra omaseks mõtlemise protsess. Seda nii indiviidi kui inimkonna vaatevinklist. Erinevate organisatsioonide või ühiskonnagruppide erinev vastuvõtlikkus on omakorda pingete allikas, kuid nende pingete kaudu on autor meisterlikult edasi andnud meie kohanemisoskuse, mida väikese mugandamise kaudu saab tagasi ühele planeedile ning täitsa tavaliste eluliste olukordade juurde tuua. Viimase aasta võõrandumine meile varasemast harjumuspäraseks olnud eluviisist on needsamad diferentseeritused toonud päevalehtede veergudele. Loodetavasti aitavad päevauudised nüüd oma paradoksaalsel moel hoopis lugejal kergemini mõista Simaki mõtteid.

Teise suure teemana võiks androidid ja robotid täitsa eraldi välja tuua. Simak on need kaks teemat küll sujuva sulega põiminud, kuid mingis mõttes jäävad teemad siiski ka eristatavateks. “Mäng ajas” on omamoodi mõtisklus nende tulevikupäevade üle, kui meid on paljudel planeetidel, kui meil on tehnoloogia, mis viib meid nii kaugele, et seesama tehnoloogia peab tulema appi meie kandmiseks, toitmiseks kui ka seltskonna pakkumiseks. Tehnoloogia eluolulisuse sabasulgi näeme me tänastes pandeemiatingimustes juba niigi, kuid avardades inimkonna üle tuhandete planeetide, tekivad hoopis teistsugused sõltuvussuhted. Võrreldes kaasaegsete autoritega jääb Simak küll tehnoloogiale teadvuse andmise osas tagasihoidlikuks, kuid kuigi raamat ilmus esimest korda üsna täpselt eelmise sajandi keskel (70 aastat tagasi), ei ole see tehnoloogilises plaanis ülemäära väsinud. Jah, selles on oma ajastu märke, kuid mitte ajalikkust. Ühe veidra “ajastukohase” märgina tabasin end mingil hetkel mõtlemas, et, näe, ta kasutab neidsamu elemente, mille peale Asimov psühhoajaloo üles ehitas (üks lummav mõttekäik, mis väidab, et inimkond käituks nagu kannutäis vett, kui inimesi oleks sama palju kui kannutäies vees molekule), kuid siiski piisava erisusega, et saab väita - sarnaselt teadmistebaasilt kasvavad sarnased mõttevälgatused, mida igaüks siis omamoodi läbi mõtleb ja läbi mängib. Simaki jaoks ei olnud tegemist kandva ideega, vaid pelgalt detailiga, mis hetketi läbi käib. Järjekordne motiiv, järjekordselt jonnakalt korduv.

Minu jaoks isiklikult oli hoopis lummavam ja ilmselt ka olulisim teema hoopis ajaränd. Ajarännu probleemistik on mulle ilmselt lihtsalt südamelähedasem, sest see kätkeb endas nii paljusid lõkse ning loogikavastasuse võimalusi. Ja samas on idee ajarännust ikka ja alati lummav. Rännata tulevikku, mis võibolla iial ei realiseeru? Lennata minevikku ja käkerdada midagi ära, mille tulemusena ajarännutehnoloogiat ei avastatagi? Simak on peamised probleemkohad väga selgelt läbi mõelnud ning seejärel ka sõnastanud. Kombineerides ajarändu, psühholoogiat ja Saatust saab ta komplekti, mis loosiseselt täitsa toimib. Muide, siingi on erinevate tegelaste kaudu antud erinevaid lähenemisviise, mis siis kombineerituna peaksid vibreerima hakkama ning lugeja mõtte tööle panema. Kui ma nüüd loole tagurpidi tagasi mõtlen, tekib tunne, et Simak muutis ajarännu tahtmatult lugeja jaoks olulisemaks. Kui loo eetilised küsimused võisid ehk olla Simakit kui autorit käivitavad, siis selle loo jutustamiseks vajalik ajarännuloogika näib olevat see, mis autori enim higistama on pannud.

Raamatu eestikeelne pealkiri “Mängud ajas” võib ju esmapilgul öelda, et ajaga mängimine oli olulisim, kuid hetkeks peatudes tabab pilk, et kääne on vale, jäädes viitama pigem mängule, mis ajas kordub ja muutub, kuid kordub sellegipoolest. Ikka ja jälle suunatakse lugeja pilk inimlikkuse olemusele, inimeseks olemise defineerimisele ning kõigele, mida definitsioonid kaasa tuua võivad. Loo ingliskeelne pealkiri “Time and Again” viitab viimatimainituile isegi jõulisemalt. Kõikvõimalikud alternatiivpealkirjadki viitavad küll aja olulisusele, kuid seda pigem mõõtevahendina või mängureeglite paikaseadmise vaatevinklist. Nende reeglite peale on ehitatud üks oskuslikult läbipõimitud lugu meist kõigist, motiivid ning korduvused pakuvad mõtlemisainet väga laial huvideskaalal ning ilmselt leiavad erinevad lugejad ka selle loo peateema erineva olevat. Sellest tulenevalt jään ootama vestlusi, mis omamoodi metatasandina hakkavad mu ümber korduvate motiividena koguma mõtteid, mille lugemine ühes või teises inimeses esile kutsus. Ka see on viis, kuidas lugu ajas mängima asub, sel korral küll lineaarses ajas.

simak

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2916)