Olen korduvalt olnud kade Mel Gibsoni (või õigemini tema tegelase) peale filmis „Mida naised tahavad” – tal vähemalt õnnestus see enam-vähem välja uurida. Mina aga pean, suuremaid ämbreid vältides, kasutama oma kesiseid telepaatiavõimeid igapäevaste väljakutsete lahendamisel. Nii proovingi aeg-ajalt abikaasale ette sööta erinevat ulmekirjandust, -filme ja -sarju, mis minu arvates tema tunnustust pälviks. Siin on mul muidugi omakasu täiesti sees – happy wife, happy life. Seega leides ennast järjekordse lugemislistis oleva audioraamatu seeria kallal, ei osanud oodata, et varsti satub sama raamatutriloogia mu huviorbiiti hoopis telesarjana. Deborah Harknessi „All soulsi” seeriast on eesti keeles ilmunud ainult triloogia esimene raamat – 2016. aastal „Nõidade avastus”, sama nime all toodetakse ka TV-sarja („Discovery of Witches”). Kuna abikaasa väga ingliskeelseid raamatuid lugema ei jõua ning kuulata ei taha, siis võtsime koos ette sarja, millest on hetkel valmis tarbimiseks kaks hooaega. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et minu arvates selline mitte mingeid erilisi tundeid tekitav suhteliselt keskpärane urban & historic fantasy tõi mu kontole korralikult plusspunkte.

Sisu poolest ei ole tegu millegi väga uudsega: ports vampiire, nõidu ja deemoneid, kes ennast inimkonna eest varjates proovivad tänapäeva ühiskonnas hakkama saada. Kusjuures, deemonite üleloomulikkus seisneb nende vaimsetes oskustes, täites „hullu teadlase” rolli ja genereerides uusi ideid. Kui tavaliselt tegeletakse romaanides pigem üleloomulike elanike kontrollimatu vohamise probleemidega, siis antud juhul läheneb autor veidi teise nurga alt ning peamiseks kandvaks ideeks on hoopiski võimetega olendite väljasuremine. Positiivse poole pealt peab mainima, et probleemi lahendamisele lähenetakse teaduslikke meetodeid kasutades. Teiseks kandvaks teemaks läbi sarja on müstiline iidne loitsuraamat, mille peategelane kogemata juhtub laenutama ning ka tagastama, kuid mida erinevad osapooled on juba aastasadu jahtinud ning hiljem raamatukogust teost enam ei leita. Ning muidugi on ka veel kolmas tegevusliin – tohutult romantiline, alguses kohati isegi vihkav, aga hiljem vägagi kirglik keelatud armastus nõiast alkeemiaajaloo õpetlase Diana ja aastasadu vana vampiirist geneetikaprofessori Matthew vahel.

Esimeses raamatus on väga palju häid tempokaid stseene, kus maagiat voolab külluslikult, aga on ka täiesti jaburaid uimaseid veiniõhtuid, mida oli võrdlemisi tüütu heliraamatust kuulata. Ilmselt oli autor raamatut kirjutades avastanud enda jaoks veinimaailma ning valas oma värskelt omandatud teadmised otse raamatusse. TV-sarjas on õnneks sellest õpitud ning stsenaariumis on rohkem tegevust ja vähem molutamist. Ekraniseeringus on veel kõrvalekaldumisi: tuuakse juurde täiesti uued tegevusliinid, et liikidevahelist konflikti veelgi rõhutada ning seda tehakse niivõrd hästi, et sarja esimene hooaeg on võrreldes raamatuga tunduvalt huvitavam. Raamatusarja kohta on öeldud, et tegemist on „Videviku” saagaga täiskasvanutele. Jah, raamat on täiskasvanulikum, tehnoloogiliselt läbimõeldum ja ka maagiasüsteem on täiesti toimiv, aga samas on raamatusse pugenud ka igavad igapäevased olelused ja veinikõrvased heietused, mis loo tempot alla tõmbavad. Fun fact – isegi peategelast mängiv näitleja Teresa Palmer on väga sarnane „Twilighti” staari Kristen Stewartiga.

Kui raamatu esimeses osas etendatakse pigem Romeo ja Julia armastuslugu koos tegelaste tausta ülesehitusega, siis sarja teises osas võetakse šnitti hoopiski „Võõramaalase” sarjast ning kogu tegevus tõstetakse keskaega, 16. sajandisse. Peategelased lähevad kaugesse minevikku treeninglaagrisse, et oskuseid ja infot koguda ning naasta lahinguvalmilt tagasi tänapäeva. Ajarännu kontseptsioon on väga sarnane raamatus „Ajaränduri naine” toodule – ei teki maailmade lahknemisi minevikus tehtud muudatuste pealt, vaid pigem saab saata nii esemeid kui ka teateid enda tulevikku. Samas on ka üks väga suur erinevus: tegelane, kes satub võõrasse aega, võtab seal paikneva originaali koha üle ja too paigutub siis omakorda ajajoonele, kust ajarändur tuli. Keskaegse elukorralduse kirjeldus on pigem ilustatud ja lihtsustatud loole sobivaks, detailid on pealiskaudsed ja rõhku pannakse rohkem tegelaste omavahelisele draamale, põimides juttu igal võimalusel kuulsaid ajaloolisi isikuid. Samas on esimese raamatu igavat täidet tunduvalt vähem ning tänu sellele on ka raamat asjalikum ja telesari järgis raamatu sisu suhteliselt kiivalt.

Triloogia lõpuvaatuses tullakse jälle tagasi tänapäeva ning „Videviku” saaga paralleelid tulevad ka siin esile, kui peategelane kõikidele ootustele vastupidiselt käima peale jääb. Toimub üks suur tohuvabohu, kus leitakse lahendused nii müstilisele viljatusele kui ka muudele maagilistele probleemidele. Aga seda kõike tehakse (vähemalt raamatus) suhteliselt halvasti: peamisteks murekohtadeks viimases raamatus on tegelaste käitumismaneeride ebajärjepidevus, maagiasüsteemi väärkohtlemine ning detailide omavahelised konfliktid. Tundub, et autor on võimalikult palju erinevaid rohkem ning vähem huvitavaid liine ja teemasid kokku kuhjanud, aga ei ole nende omavahelisi toimimisi lõpuni selgeks mõelnud ning head raamistikku paika pannud. Raamatut kuulates võib nii mõndagi andestada, aga korralikust sarja lõppakordist jääb siin puudu. Meenutab veidi väikest last, kes soovib jäätist kõikide lisadega ning kui oma kaunistatud magustoidu kätte saab ja sööma asub, siis on põhikoostis – jäätis – juba ära sulanud. Loodetavasti 2022. aastal ilmavalgust nägev TV-sarja kolmas hooaeg suudab oma head kvaliteeti jätkata ja raamatust parima välja destilleerida.

Üldiselt kõlbab antud raamatusari lugeda küll, eriti kui tahta tavalise naisteka asemel midagi veidi ulmelisemat. Õnneks pole tegu päris „Viiekümne halli vampiiriga”, aga ääri-veeri püüdleb selleni. Teisalt, TV-sarja julgen soovitada küll – selline üle keskmise huvitav ja tempokas ning ka raamatu möödalaskmiseid on ekraniseeringul vähendatud või vähemalt ei torka need nii karjuvalt silma. Ning kui ulmesugemetega raamatu peale võib nii mõnigi inimene nina krimpsutada, et „Mingi ulme ju“, siis fantaasiaelementidega sarju ja filme vaatavad nad samal ajal hea meelega.