Kogumik "Dracula külaline" toob lugejateni 18 anglo-ameerika õudusjuttu ajavahemikust 1890-1940. Tol ajal oli elu veidi staatilisem, infot vähem ja maailm tundus suurem, kuna tundmatust oli rohkem. Lisaks lugudele on raamatus ka koostaja Jüri Kallase avasõna ning kogumiku sünnilugu, kus muuhulgas lahatakse ka veidi õuduse kui ulmekirjanduse žanri definitsiooni. Antud kogumiku ilmumisel olin pigem pessimistlik, et kas ma viitsin sellise teose lugemismuljeid kirja panna. Ajahambast puretud vanemad lood kipuvad pakkuma vähe lugemisnaudinguid. Kogumiku lugemisjärgne mulje oli üllatav: kuigi minu jaoks oli vaid paar säravat pärlit, siis ega teisedki lood kehvad ei olnud, sest tegu on ikkagi väga hoolikalt valitud kirjatükkidega. Lihtsalt aspektid, miks lugu kogumikku võeti, ei ühti alati minu lugejaprofiiliga.

Tavaliselt toon kogumike ülevaatuses paar lauset iga loo heade omaduste või kehvemate poolte kohta. Seekord mõne erandiga  proovin lahata lugude ühiseid jooni ja aspekte, mis mõne jutu teistest minu jaoks paremaks tegi või siis vastupidiselt, sundis haigutades loo lõpuni lugema, et lootusrikkalt järgmine, veidi huvitavam saaks ette võetud. Ma saan täiesti aru, et ajalugu on tarvis tunda ja klassikuid loetakse ju just sellepärast, et panna kokku suurem pilt raamistikust ja näha teatud žanri arengut. Olgu see siis subjektiivselt positiivses või negatiivses suunas – isegi stagnatsioon on areng – sest tänapäeva muutuvas ühiskonnas samal tasemel püsida, kui kogu ümbritsev keskkond muutub tohutul kiirusel, on ka omaette saavutus: "Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta."

Kahjuks aga on tänapäeva lugeja ära rikutud kiirest dopamiinivajadusest ja seega ei suuda isegi lühikesed lood lugejat piisavalt kiiresti köita. Näiteks mitmes loos alustati lugu portsu nimede ja aastaarvudega, mis küll dateerisid loo, kuid andsid head informatsiooni vaid ajaloohuvilisele. Teine sarnane muster, mida päris tihti kasutati, oli raamjutustus, kus alguses lihtsalt saadakse kokku "kamina ees" ja räägitakse juhtunust. Jällegi ei tõmmata lugejat kõrvuni loosse, vaid keedetakse teda aeglaselt justkui konna, aga tuli on liiga nõrk. Kindlasti on palju lugejaid, kes just naudivadki sellist aeglast ja staatilisemat kirjastiili ning neile peaks antud kogumikust kindlasti leiduma rohkelt materjali, olgu selleks siis kas või raamatu nimilugu Bram Stokeri "Dracula külaline" või H. P. Lovecrafti "Õudus Red hookis". Kuigi lood võivad kohati tunduda uimasevõitu, siis väikesed tehnilised detailid ja maailmaloome on vägagi mitmekesised: on nii maailmade vahel rändamist, täiesti poisilikke Indiana Jonesi tüüpi seikluseid kui ka erinevaid õõva tekitavaid organisme.

Eelneva kriitika vastunoodiks võiks tuua näiteks Rober E. Howardi "Zambebwei kuu", kus lugeja satub kohe koos peategelasega seiklustesse ning kogu maailmaloome ja tegelaste taustalugu antakse jooksvalt tegevuse käigus, kordagi ei hakka igav. Loo pöörded on küll veidi ettenähtavad, aga nad on teostatud hea tempoga ning pidev põnevus hoiab lugejat kuni lõpuni endaga. Antud juhul ilmselt sobis mulle just loo seikluslikkus.

Omamoodi üllatuse valmistas muidu minu silmis suhteliselt tuimade tekstide autoriks liigituv H. G. Wells jutuga "Kummalise orhidee õitsemine". Loos oli uimast staatilisust, mis on tema pikemate tekstide puhul just mind eemale tõukab, aga lühivorm nõudis autoril sisu palju konkreetsemat ja efektiivsemat esitust ning tulemuseks oli põnev ja omanäoline õudusnovell.

Päris huvitav maailmade vahel rändamise idee on Robert Louis Stevensoni "Häälte Saare" lühijutus, aga kohati veidi liiga hüplik ja staatiline, seikluslikkus ei pääse esile ning ka peategelase õõvamoment on veidi lapselik: kartus jääda äralõigatuks ja üksinda.

Teisalt aga Jack Londoni "Tuhat surma" hakkab väga rahulikult ja suhteliselt mõõduka tempoga, kuid hullu teadlase novellina on väga suurepärane. Veidi aurupungilik lugu paneb lugeja peategelasele väga kiiresti kaasa elama ja värvikad tehnoloogiliste vidinate kirjeldused hoiavad lugejat põnevil ja samas tekitades õudusmomenti nii tegevuste kui ka moraalsete dilemmade abil.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kõlbab järada küll ja mõne looga suudavad autorid  päris hea õõvamomendi või lausa jälestuse lugejas esile kutsuda eeldusel, et lugeja ja peategelase vahel tekib ka mõningane empaatiline side. Ligi sajandivanustel teostel ei  lähe selle ülesande täitmine lihtsalt: lugude kirjutamise maailm ja lugeja maailm on niivõrd erinevad, et ühisosa leidmine võib nõuda tõsist lugejapoolset pingutust.