Kogumik, kus kohtuvad kaks kirjanikku. Selliseid on küllap varemgi olnud, niimoodi vaheldumisi ja põrgatamisi ja kahasse kirjutamisi. Peaks uurima järele. Lisagem avalõiku ka kombekohase üldinfo: 14 juttu kahelt autorilt. Neist Kalmsten on ehk tuntum, varem peetud ka üheks meie ulme lootuseks (ja lootuseks mille järele – näiteks sellise (ulme)kirjandussündmuse, millest ei saa mööda vaadata), Lüüli Suuk on jutuvõistluses silma torganud noorem autor, kellega kaasautor on ühiselt abieluranda sõudnud, et seilata ühiselt elumeredel ning rännata kirjandusmaastikel. Eelkõige fantaasiajutud (isegi ulmejutud pigem fantaasiasugemetega) ja üldtonaalsuselt üsna sünged.
Üldisim lugemismulje: oli mõnevõrra väsitav lugeda, lugemine omandas veidikese töö maigu. Et ma oma tujutu lugemise kiuste tundsin, et tekstid on kirjaoskajalikult kirja pandud, tahtsin kuidagi enda jaoks ka sõnastada, milles asi on. Selle lugemisel kerkisid mul teemadena järgmised parameetrid: tekstis mõjule pääsev meeleolu, karakterite loome, sündmustik kõigi oma pööretega ning autori loodud maailm oma värskuses ja silmiavardavuses.
Raamatu esimese poole kestel süvenes minus tundmus, et üldiselt tonaalsuselt olid tekstid liialt sünged ja värvivaesed, mõeldud pigem maalima meeleolu (sealjuures sellist, milletaolist ma praegu ei otsi) kui jutustama huvitavaid lugusid huvitavatest tegelastest. Siin sattusid kuidagi järjest õnnetud lood vihma käest räästa alla rabelevatest tegutsejatest, sealjuures mitte niivõrd jutustatud tegelastevahelise suhtluse ja tegutsemisena, vaid (pahatihti) ülisünge maailma samm-sammulise avamisena ja väikeste tegude-dialoogidena, mis mõeldud seda õnnetut ilmestama. Natuke tahaks pakkuda, et see võiks enim sobida oktoobrikuiseks lugemiseks, et häälestuda peagi algavale novembrile, aga milleks teha endale nõnda, see tuleb ju ise.
Seega oli pearõhk meeleolul. Kuidas oli maailmade loomisega? Need polnud kahjuks nii ootamatud või värskendavad kui varem – kõik maru küünilisusesse uppuvad maailmad jäävad ikkagi üsna üheülbalisteks mu maitsele. Neis maailmades on oma huvitavaid nükkeid, ent ühegi jutu kohta ei saanud tervikuna öelda, et seda kandis huvitav idee maailma kohta. Seega on huvitavate maailmade kujundamine üks võimalikke väärtusi, mingid hüved siin aimuvad, aga meeleolu uputas selle taju, tõmbas elamuse värvitumaks. Karakterid allusid kah neile maailmaile. Õieti polnud karaktereid, vaid olid tegelastüübid ja igaüks neist vastas sellele, mida võimaldas süngelt lootusetu maailm. Vahel on ent nii, et kõige huvitavamad tegelased on need, kes tõesti ei sobitu oma maailma.
Mida kogumik edasi, seda vähem see tunne näris, kusjuures oli murdekohaks minu jaoks „Igaviku väravale” (tekst, millest tean, et see tegelikult Kalmstenile endale kuigivõrd ei meeldi, aga minule kuidagi mõjus). See on õigupoolest üsna lihtsa süžeega jutt seiklejatiimist, kes läheb fantaasiakirjanduslikku vastesse Strugatskite „Tsoonist” ning püüab oma sponsorile leida igavese elu saladust. Ent selle lihtsuse kõrvalt oli vähem tajuda pongestavat katset kirjutada teatavat tüüpi „kvaliteetset” kirjutust, vaid oli lihtsalt ja lobedalt ära jutustatud. Järgmine jutt, selle järg „Tagasitulek igaviku väravale”, hakkas loodud maailma rohkem avama ja tundus veidi kohmakam nii mingite ebaloogilisuste (kui võlurikooli ilmub keegi neiu, kes ütleb, et tema ongi võlukunsti tagasitooja, miks peaks manipulatiivne võimuahne peavõlur teda enda kõrvale tõstma ja varjama nende ühist saladust?) kui ka väikeste toimetamisapsakate poolest. Ent oli siiski lobe lugemine.
Kogumiku teine pool meeldis mulle rohkem, ehkki ma ei tea, kas oskan midagi eriliselt esile tõsta nõnda, et jääb ka adekvaatne pilt tegelikust lugemisnaudingust või -elamusest. Ent mainin neid, mida paugupealt meenutades mäletan: Lüüli „Sloughbury afäär” oli tore aurpungiliku olekuga detektiivilik lugu, natuke ontlik ja natuke naljakas ja kuidagi vanamoeline. Lõpp tuli kuidagi järsku, tahtnuks nagu midagi erilisemat sinna, ent kuidagi tore. Kalmsteni „Ema südant” nimetab ta tõenäoliselt maailma esimeseks stiilipuhtaks viikingpungiks – mõjub üsnagi „Warhammer 40K” maailmana, kui välja arvata mõned loitsud. Kas mecha’d pluss süngus pluss viikingisümboolika annab kohe kokku omaette žanrinimetuse viikingpunk? (Samas, pane teksti paar aurumasinat ja juba liigitub enam-vähem aurupungiks. Nii et miks ka mitte.) Kuigi tegelased polnud ülemäära värsked, oli maailm huvitav.
Siit aimub mingi tunnetuslik erinevus kahe autori vahel – Kalmsten rõhub rohkem raskepärasusele ja ätituudile ja maailma maalimisele, Lüüli Suukil on jutustavamad lood – vähem karmi olemisega, kuni ei taotle seda (isegi „Vikatimees”, Surma armumise lugu ja tõenäoliselt Lüüli kõige varasem, on üks kõige helgemaid), ent vajadusel paneb juurde seda värvi ja nii, et ei mõju liiga võõralt talle. Ja talle meeldib rohkem näidata tegelasi, ehkki iseasi, kuivõrd eritleda nende arengut.
Ma ei tea, kuidas mõjub selline kahasse ja peegeldamisi kirjutamine kummagi autori stiilile või arengule kirjanikuna. See eeldaks lähemat analüüsi, mis põhineks varasemal loomingul. Lüülilt pole ma varem suurt midagi lugenud (käputäis jutte ainult, isegi romaan on minust mööda läinud), seega tema puhul loodan eelkõige, et selline loomemeetod on abiks edasisel kujunemisel loomeinimesena. Kalmsteni puhul ma tunnen, et nüüdne tumedus muutub väsitavaks – et varem viskas sisse mingit oranži või udupruuni, mis andis neile maailmadele mingi ootamatu arengutaju või sisemise avaruse. Äkki saab praegune tume aeg siiski läbi, leidub muid toone?
