Hinnatud kirjanike- ja abielupaari Manfred Kalmsteni (MK) ja Lüüli Suuki (LS) ühiskogu sisaldab kolmeteist juttu – mõned lood eraldi kummaltki autorilt ja ka ports ühisloomingut. Kui Kalmsten on olnud viljakas kirjanik ja tema loomingut on lugeja saanud nautida juba mitmetes erinevates autorikogudes ja raamatutes, siis Lüüli Suuki jaoks on see esimene autorikogumik. Jutte on nii pisemaid kui ka veidi pikemaid, enamik novellikogu formaati, kuid raamatu keskel, kui lugeja on juba hoo sisse saanud, ka mõned veidi pikemad tekstid. Raamatukaane kujunduse eest on vastutav järjekordselt Liis Roden ning kujutatud stseen nimiloost on suurepäraselt äratuntav. Teisalt, kui näkki veest välja piilumas ei oleks, siis võiks see sama hästi ka eelmisel kümnendil toodetud ülimenuka viikingite sarja postriks sobida.

Mõlema autori lugusid iseloomustab kindlasti väga omapärane maailmaloome ning taotlus jätta lugejale ruumi, et sisu ja maailma tühimikud ise ära täita. Kalmsteni juttude puhul on aga loodud maailmad kohati nii võõrikud, et lugeja peab vaeva nägema, et tähelepanu lookulgemisel hoida, eriti kui loos on veel ka temporaalsed ümberpaiknemised. Antud probleemi näiteks võiks tuua loo „Ema südant…" (MK), kus lugejal ei ole millestki väga kinni hakata, et looga samastuda või äratundmist nautida, kõik on uus nii nimede (parajalt hääldamatud), temaatika: viikingid ja kosmos, või siis ka küllusliku tegelaste hulga poolest. Kõik on väga efektne, särav, lausa intrigeeriv, aga lugeja võib ennast tunda justkui vales kohas olevat, kuna liiga paljudel uutel asjadel peab korraga silma peal hoidma ning peamise idee- ja tegevusliini fookust justkui ei olegi.

Teisalt on muidugi suurepärane, kui suudetakse täiesti võõrik maailma luua, nii et lugeja pea kohal lainetena emotsioonid kokku löövad ja lugeja siis lummatuna merre vedelema jääb. Lüüli juttude puhul oli kuidagi lihtsam leida seda midagi, mis mind kui lugejat jutu juurde haakis: võib-olla oli see veidi arusaadavam teemakäsitlus, võib-olla, nii naljakas kui seda ka öelda ei ole, seikluslikkus. Aga eks siin tulebki tekste lihtsalt ühekaupa või grupis hakata läbi käima ning mõned muljed nende kohta kirja panna.

Ma oleks justkui ette aimanud väikest trikki, millega raamatut alustada ja lõpetada taheti nii, et alguses oleva laastuke „Igavese talve piiril" (MK) ja lõpus tema pööratud kaaslane „Igavese armastuse nimel" (LS) sai mul justkui nimme järjest läbi loetud. Tavaliselt ma ei võta raamatu lõppu enne ette, kui olen oma lugemisjärjega sinna jõudnud, aga mingi kõhutunne sundis mind seekord veidi teisiti käituma ja ei kahetse. Need väikesed vinjetid kahest väga erinevast vaatepunktist suudavad suurepäraselt edasi anda tegelaste emotsioone ja hetke lumma: sisu ju paari leheküljega edastada väga ei jõua, kuigi veidi maailmaloomet ja action’it mahutati ka sinna ära.

Ka järgnevad lood jätkavad sarnasel lainel ning „Seitse saavad äratatud" (MK & LS), „Leidlaps. Hateri lugu" (MK), „Elekter meie vahel" (LS) ja ka „Neimaristsed" (MK & LS) on mõnusad folkloori täis fantaasiapalad, kus luuakse täiesti korralik grimdark'i maailm ning seikluseid ja intriige on külluslikult. Kohati on muidugi kogu süsteemi toimimine veidi selline kahtlane, kuna kui ikka juhtuma hakkab, siis lendab laipu lademetes ning tekib küsimus, et kuidas populatsioon seni suhteliselt edukalt on püsinud. Kõige rohkem tekkisid sellised küsimused just kogumiku nimiloo puhul.

Temaatika väga ei muutu ka lugejatele juba ammu tuntud loos „Igaviku väravale" (MK), mida olen ka juba eelnevalt paar korda lugenud, ja see fantaasiast ja seiklustest täis tsoonis-käimine oli mulle igati mokka mööda. Nüüd sai ka selle peamine miinus, loo lühidus veidi ravi, kuna kogumiku järgmine tekst „Naasmine Igaviku väravale" (MK & LS) algab sealt, kus eelmine jutt lõppes. Veidi rohkem sai nüüd selle maailma ja sinna päästetud toormaagia kohta teada küll, aga see ajaliinide vahel pendeldamine ei meeldinud mulle kohe üldse ja kuidagi tuimaks ning igavaks läks, ei olnud seda esimese jutu seikluslikkust.

Õnneks aga toob seikluseid ja intriige kogumiku järgmine pala, technothriller „Mis ei tapa, teeb tugevaks" (LS). Peategelane on intrigeeriv ning ka loo tempot hoitakse pidevate intriigide ja keerdkäikudega üleval. Aeg-ajalt küll tõmmatakse pidurit, aga kõikides kurvides ei saa ka kihutada, vahepeal on tarvis ikka nina õigesse suunda saada, et siis jälle kohalt minema pühkida. Veidi tuli ette ka seebiooperlikke klišeesid ja intriige, aga õnneks need väga oluliselt ei häirinud, lõpp oli küll veidi liiga ettenähtav ja tehislik. Samasugune tempokaid seikluseid täis jutt on ka „Sloughbury avantüür" (LS), mis seekord viib lugeja aurupungilikku maailma ning veidi teistsugune lõpp ja krimihõnguline süžee teevad antud loo palju konkreetsemaks ja ka nauditavamaks.

Lühijutt „Mõõgad ristatud – igaveseks" (MK) viib meid jälle mõõga ja maagia valda, mis ilmselt inspireerituna mõnest arvutimängust, aga võib-olla hoopis päevapoliitikast toob lugejateni igipõlise tõdemuse, et tööd ei tohi kunagi liiga kiiresti või hästi ära teha, sest siis leiba enam ei jätku. Ning muidugi suutis ka selle lühikese loo jooksul olla edasi-tagasi ajajoonel hüplemisi pea sama palju kui lool pikkust lehekülgedes. Samasugust verd täis mürglit pakub ka eelnevalt veidi lahatud viikingiteemaline „Ema südant …" (MK), kuid kui „Mõõgad ristatud – igaveseks" (MK) lugu oli oma lühidusega lööv, siis  „Ema südant …" (MK) on ühelt poolt justkui steroididest potentsiaali täis, kuid samas ka kuidagi venivam ja igavam. Kohati jälgiks justkui mõnda „Warhammeri“ stsenaariumit ja kõik vajalikud jupid on olemas, et äge lugu välja tuleks, aga kuidagi ei saanud sellega ühele lainele.

Peab mainima, et ega siin raamatus ei olegi ühtegi lugu, kus ei oleks laipu või siis vähemalt verd ei lendaks, nii ka loos „Vikatimees" (LS), aga see on kindlasti antud kogumikus hoopis teistele emotsioonidele ja võtetele mängiv teos. Nautisin seda aasta tagasi 2023. aasta jutuvõistluse kogumikku lugedes ning sama ka nüüd. Keeruline, aga meeldiv armastuslugu haarab lugeja endasse ning situatsioonikomöödia ja peategelase naiivsus muudavad loo veelgi nauditavamaks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et peamiselt fantaasialugudest koosnev kogumik on täis mürglit ja intriige, aga on ka veidi teistsuguseid palasid, mis justkui ei sobikski antud kogumikku, kuid on meeldivateks vahepaladeks. Ja kindlasti on siin ka lugusid, mille eduka häältesaagi üle saavad autorid muljetada järgmise aasta Stalkerite väljaandmisel.