Kaaneloleva kirjelduse kohaselt on tegu noorteromaaniga, kus inimeste poolt koloniseeritud planeedile, Gratheliale, läheneb hiidmeteoriit, mis planeedi elanike elu korralikult pea peale võib keerata. Lugu keskendub kahele noorele, Sarale ja Trevile, kes proovivad hirmust ja ootusärevusest tulvil keskkonnas oma elukorraldusega toime tulla. Vaadates tagasi eelmistele Mairi Lauriku romaanidele, siis üldiselt kirjutab autor minu maitsele vägagi sobivaid lugusid ning võin kohe ette ära öelda, et ka antud raamatus ma pettuma ei pidanud, sest kõik mulle sobivad komponendid olid olemas: detailne maailmaloome, seikluslik süžee ja tegelased, kes lausa kutsusid kaasa elama.

Kõigepealt peatuksingi just sellele esimesel komponendil ehk maailmaloomel. Autor ei võta endale just väga kerget ülesannet, kuna kogu lugu toimub võõrplaneedil, kus on lisaks kohalikule ökosüsteemile ka inimesed kanda kinnitanud. On omajagu kirjeldusi kohalikust faunast ja floorast, on igasuguseid tehnilisi vidinaid ja igapäeva masinaid, mis kolonistidel aitavad võõras keskkonnas ellu jääda. Ühesõnaga kogu see kompott on ikka väga korralikult läbi mõeldud, nii et lugeda on lausa lust, sest kuigi detaile ja uuendusi on palju, siis ükski neist ei tiku liiga esile. Teisalt jääb kohaliku planeedi loodus aga ka parajalt müstiliseks, kuna ka inimesed ei ole seal veel kõikidele saladustele suutnud jälile saada ning seda lihtsam on ka lugejal tegelastega samastuda, kuna nad on enam-vähem samas infovoos.

Väikese kummardusena erinevatele ulmekirjanikele on kõik asulad uuel planeedil nende järgi nimetatud ning muidugi on löögile pääsenud lisaks maailmatuntud kirjanikele ka ports kodumaised. Läheb ikka südame alt soojaks küll, kui loed Weinbergi või Loperi asulast: eks see omamoodi tribuut ole kaasautorite suunal, kuid samas ka väga nutikalt lahendatud igipõline probleem, et kuidas neid nimesid kohtadele anda. Olles lugenud küll ja küll raamatuid, kus nimede lugemisega on palju probleeme, nii et välja hääldamise peale ei taha üldse mõeldagi. Aga mõnusa boonusena aitab selline trikk ka raamatu sisuga veel paremat ühendust luua ning tekitada lugejas huvi ka teiste autorite vastu.

Mu enda eelnevad assotsiatsioonid sellist tüüpi lugude suhtes on üsna tugevad. Nii ongi, et igasugune sünge apokalüptiline jutt või raamat meenutab mulle just klassikat „The Road” ja silme ette tuleb Viggo Mortenseni poolt mängitud tegelaskuju, kes proovis oma pojaga paremasse kohta jõuda. Seda samasugust rõhuvust ja süngust on ka antud romaanis tunda: peategelased kogevad traumaatilisi situatsioone ning reageerivad neile inimlikult ja, mis peamine, loomulikult ning nii tundubki kogu lugu loogiline ja sujuv. 

Ja mis noortekas see ikka oleks, kui sealt puuduks noorte omavahelised suhted ja sisemaailma puudutavad osised. Autor proovib gümnasistide pähe ronida – ja ma arvan, et ka üsna edukalt –, saamaks aru, mis on need peamised motivaatorid ja tõukavad jõud, mis panevad noori tegutsema, ja mis on need tunded, mida tuntakse keerulistes olukordades. Ning kui sul on peategelasteks noor tütarlaps ja noormees, siis olenemata keerukast teekonnast saavad nad ootuspäraselt kokku, kuid ega seegi lihtne ole, kuna mõlemad on pärit väga erinevatest kogukondadest.

Antud teos sobib väga hästi eelmisel aastal välja antud hopepunk’ikogumiku „Kübeke elutervet vihkamist” kaaslaseks: olenemata traumadest ja kõigist raskustest suudavad peategelased siiski säilitada oma hinges lootuse ning teha plaane helgema tuleviku nimel. Sarnased tunded valdasid mind ka Maniakkide Tänava „Muinaskuningas online #1. Manatar” raamatut lugedes, nii et eelmisel aastal on kõvasti positiivse suhtumisega head ulmet kirjutatud. Seega, kui hinges on veel puudu positiivsel noodil teadusulmest pungil noortekast, siis ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks mitte täita seda tühimikku käesoleva teose abil.