Siim Veskimees kui autor peaks eesti ulmelugejale juba ammu tuntud olema. Kellelegi ei tule ka üllatusena, et ta on päris viljakalt erinevates pikkustes jutte kirjutanud. Antud kogumikus leidub lühemaid ja pikemaid lugusid enam-vähem viimasest kümnendist, kokku üheksa, millest enamik on juba eelnevalt ilmunud erinevates kogumikes või võrguajakirjas Algernon. Kirsiks tordil on kogumiku viimane lugu, varem ilmumata lühiromaan. Üldiselt on mul autori teostega viimasel ajal mitte kõige paremad kogemused.  Tema jutustamisstiil ei ole päris see, mis mind täielikult kõnetada suudab, samas tema varasemat posilikumat tempokat ja julget kraami nautisin väga.

Antud tekstide juures võlus peamiselt autori oskus ehitada üles väga mitmekülgne ja tehniliselt detailne maailm. Nii teadusulme tekstides kui fantaasialugudes on kogu raamistik selgesti tunnetatav ning tänu sellele on ka justkui turvavõrk kogu aeg ümber olemas. Kohati küll lähevad tehnoloogiate seletused väga detailseks ning neist arusaamiseks on vaja lugemistempot veidi pidurdada. Mõnes kohas ka lausa seisma jääda ning järele mõelda.

Mis aga väga paljude autori lugude juures häirib, on väga otsene, kohati lausa vulgaarsusele rõhuv jutustamisstiil. Seks ja alastus on normaalsed asjad ja inimesed mõtlevad neist kogu aeg, aga see mis on inimeste peas, ei peaks ilma filtrita tegelaste sõnadeks vormuma. Kõik peategelased ei peaks iga vähegi vormikama ja sümmeetrilisema vastassugupoole esindaja peale kogu vereringluse vaid kubemepiirkonda suunama. Õnneks antud kogumikus selliseid kohti väga palju ei ole, kuid loodan, et kasvõi ühe korra autor üllatab mind ja lahendab seksistseenid elegantsemalt ja sujuvamalt. Tihtipeale taipasin, et tunnen sarnaseid emotsioone justkui vaataks jälle steeni mõnest "Kuuma piruka" filmist, kus peategelane teeb midagi väga piinlikku. Hiljuti sai loetud Kalmsteni ja Suuki ühiskogu ja ka seal oli palju seksi ja alastust, kuid kogu temaatikat puudutav sobis lugude konteksti ja jutustamisstiiliga väga hästi kokku ja ei tekitanud selliseid vastakaid tundeid.

Järgnevalt siis proovin lood ükshaaval läbi käia ja ennast mitte liiga palju korrata, kuigi eks see veidi raske ole. Esimest lugu "Kerge on olla jumal" lugesin just hiljuti ka fantaasiaantoloogiast "Põhja konn" ning kasutaksingi ära selle arvustust. Multiversumi loost saab erinevaid tehnoloogilisi tasemeid kokku segades üks korralik intriigidest tiine seiklusjutt. Maailmaloomest ja madinast kindlasti puudust tunda ei saa. Probleem tekib sisuga, mida on väga raske jälgida. Kohe loo alguses käib infolaviin kui tormilaine üle lugeja pea ja isegi kui seletatakse tagamaid, siis seda tehes pannakse lugu tegelikult taustal pausile. 

Teine lugu "Asteriuse kodutee" on oma detailsuse poolest samuti suurepärane. Ei ole just kerge täiesti võõra rassi kokkupuudet inimkonnaga kirjeldada. Kohati aga läks päevikuvormis loo lugemine veidi tuimaks: tempo on suhteliselt aeglane ja peategelasega ka väga head klappi ei tekkinud

Edasi tuleb väheke pikem teos "Kuues maailm", kus on nii head maailma ülesehitust, kuid samas on proovitud liiga palju lõimesid korraga kokku siduda. Lugu on minu arvates liiga kaootiline ning fookus ja siht kaovad aeg-ajalt ära. Samas kui sissejuhatusest mööda saab, siis märulit ja seikluseid on kamaluga ning autorile omaselt koorub jutu edenedes ka tegelaste tõeline olemus.

Jutustus "Ajakapsel avanes" on suurepärane: loo lühidus tagab, et tuleb tegeleda ainult põhiliiniga ja kõrvalepõikeid tehakse vähem. Tulnukrassi vaatepunktist loo jutustamine lisab veelgi uudsust ja omapära. 

"Püha graal"  on veidi filosoofilisem tekst ja kuigi siinkohal autor ennast tagasi ei hoia, siis õnneks mõned lapsikuna näivad repliigid ei riku lugu ära. Samas nõustun täiesti autori poindiga, et tõsiusklikke on väga raske vastu tahtmist midagi uskuma panna, isegi kui sul on selleks enda arvates suhteliselt lollikindlad faktid.

Alternatiivse Eesti lugu "Valendab üksik prooton" on jällegi väga hea maailmaloomega: lugejani tuuakse tempokas põnevik alternatiivsest kodumaast, kus oleme osake ühtsest Põhjamaast. Mulle ja ilmselt paljudele teistelegi lugejatele meeldib ette kujutada, mis oleks juhtunud kui kas või üks pisikene ajaloosündmus oleks läinud teisiti, siis kas ajalugu prooviks ennast ise korrigeerida või elaksime totaalselt teises reaalsuses. Seda viimast autor meile pakubki ja väga heal tasemel.

No ja ei saa ükski kogumik ka läbi musta lambata. Minu jaoks kujunes selleks lugu "Kuest". Järjekordne tsooniskäimise lugu, väikese tvistiga: autor tegi lisaks Strugatskitele kummarduse ka Zelaznyle, aga tegelikult veel nii mõnelegi muule autorile. Kõike oli veidi liiga kaootiliselt ja segaselt. Autoril endal kirjutades ilmselt väga mõnus, selline paras jam-session, aga lugejana ma ei nautinud.

Kogumiku eelviimane jutt "Vaikne deemon" on jällegi päeviku vormis peategelase eluloo jutustamine. Kuigi peategelane on omajagu huvitav, 144 aastane vampiir, siis lugu ise vajub kohati uimaseks. Teisalt ajalooline jutustus võib nii mõnelegi lugejale väga mokka mööda olla, mina aga nautisin hoopis pisikesi vihjeid jällegi teistele ulmeteostele.

Kogumiku viimane teos on lühiromaan "Madalamate jumalannade ametispetsiifika", mis ei ole eelnevalt ilmunud. Omajagu bürokraatlikku huumorit lisavad sisejuurdluse aruanded peatükkide vahel, aga sellised raportid võivad väga kiiresti üksluiseks muutuda. Lugu ise on ladus ja õnneks väga hea fookusega, ei proovi liiga paljusid asju korraga ära teha. Teisalt on siin ka väikeseid detaile, mis mulle kohe üldse ei meeldinud või õigemini, mille ma oleks lahendanud teisiti, aga autori tüüpiline käekiri pääses esile ja nii tuleb muidu päris maitsva einega ka väheke kehvemat kraami ära seedida.