kaose v2li esikaas

"Kaose väli" on Kalev Kerge esmateos, mille keskseks teemaks on elu tuumasõjajärgses maailmas ja küsimus, mis saab inimlikkusest, kui peamine eesmärk on vaid ellu jääda. Autor lubab lugejale tugevate isiksustega põnevikku, kus on puhas essents ilma liigse vahuta: ei pikki kirjeldusi, ei suhtedraamasid ega ka fookust hajutavaid kõrvalteemasid. Kõlab nagu üks väga korralik meestekas ning justkui minule, seiklusjutte ja märulit hea meelega lugevale ulmikule, täpselt see, mis sobib. Kahjuks päris nii ei lähe ja lühidalt võib öelda, et raamat täidab oma lubadused, kuid ainult koolipoisi „rahuldava" hinde vääriliselt.

Minu peamine probleem antud raamatuga on, et sisuliselt on mõningad aspektid raamatus väga nõrgad. Stiil on lakooniline ning võiks arvata, et see tuleb ainult kasuks märulit ja möllu täis teosele, aga antud juhul on mindud teise äärmusesse ning tegelased käituvad kohati kui robotid. Dialoogid on väga lühikesed ning ei päästa siin ka seletus, et enamik tegelasi on ju mehed ja nad mõistavad üksteist niigi, ei ole tarvis liigseid sõnu kasutada. Samuti toimub sõbrunemine ja üksteise kompamine justkui mingi kuuenda meele abil, kuna praktiliselt eranditult leitakse endale uued sõbrad mõnekümne reaga. Ise oleks arvanud, et postapokalüptilises maailmas on pigem ettevaatlikkus ja tagasihoidlikkus see, mis aitab ellu jääda. Teisalt ei arene tegelased lehekülgedel mitte kuidagi edasi või teevad seda väga aeglaselt, hoolimata raamatu käigus kogunevatest kogemustest ja läbielamistest.

Kogu see maailm, kus tegevus toimub, on tuumasõjajärgne paik, kus linnad on maa pealt pühitud, enamik elektroonikat küpses läbi, aga inimesed väga ei muretse: ei kiirguse ega ka saastunud elutingimuste pärast. Dramaatilisuse suurendamiseks on ilmselt palju aspekte üle võimendatud, aga realistliku maailma puhul hakkavad mõned detailid  pikapeale ikka väga häirima. Näiteks pidevalt rõhutatakse tekstis, et tuleb hakata uuesti toitu tootma, aga kas see toit ka reaalselt söömiskõlbulik on? Hästi marineeritud seened on justkui liha, aga kas need ei ole mitte ühed suuremad saastumise talletajad? Kui korraga on läbi küpsetatud nii elektroonika kui ka maa pealt pühitud linnad, siis peaks ikka väga hoolikalt valima, kus elada ja mida tarbida.

Sisu poolest meenutab raamat vägagi korralikku RPG-seiklust, kus peategelane korjab relvastust ja nodi kokku, et veelgi lihtsamalt tulevikus hakkama saada ja raskemate vastastega rinda pista. Peamiselt on tegevustikul üks ja sama muster, kus satutakse millegi hea peale ja otsustatakse väärt kraam enda valdusesse saada või oma baasi tassida. Selleks tuleb esmalt teha korralikku luuret ja kuigi minnakse üldiselt heade kavatsustega, siis valmis ollakse ikka kõige hullemateks negatiivseteks stsenaariumideks. Riskid üldiselt realiseeruvad ja tulemuseks on enam-vähem kõikidel juhtudel korralik madin ning kiired stseenid „matusetalitustest".

Raamat lõppeb küllaltki ootamatult, mõtteliselt võib ju öelda, et mingi osa justkui saaks läbi, aga raamatust seda tunnet päris ei saa. Lugejana näis, et üks peatükk on veel ja ehk võetakse seal raamatu sisu ilusasti kokku, kuid ei. Selle asemel, et sarja esimesele osale korralik lõpp kirjutada, otsustab autor rääkida lugejale ära hoopis proloogi, millest uut infot lugeja väga ei saagi, kui siis ehk väikese killukese peategelase taustast. Ning kõige selle peale jäetakse TV-seriaali kohane teade, et esimese „hooaja" lõpp. Loodetavasti leiab autor ning ka kirjastus jaksu järgmise osa üllitamiseks.

Kokkuvõtvalt ei oskagi öelda, kas soovitaksin seda ka teistele lugeda. Kirjanduslikult ei ole teos mingi šedööver, pigem rohkem selline keskpärane katsetus. Süžee on esialgu huvitav, aga kordused muudavad ta veidi tüütuks ning ka mingit suuremat sihti ei paista loos olevat, sest peamine on ikkagi peategelasel ellu jääda ning siis rahutu hingena vihjamisi tahaks justkui kuskile edasi liikuda. Lahingud ja sellega seotu on esitatud suurepäraselt, aga koos eelnevate vajakajäämistega on seda veidi vähe. Kustumatut lugemismuljet ei jäänud, samas oli jutt sirgjooneline ja tempokas, nii et ilmselt loen ka järje läbi, kui see peaks ilmuma.

kaose v2li esikaas

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0459)