“Võimatud olendid” on 2024. aastal ilmunud fantaasiaromaan lastele (kirjastus Varrak). Lugu jutustatakse raamatu alguses läbi kahe peategelase pilgu, kui need kaks aga lõpuks kokku saavad, liitub vaatepunkt üheks. Londonis elab poiss nimega Christopher, keda loomad niimoodi armastavad, et kogunevad alati tema ümber, kui poiss läheduses juhtub olema. Salapärasel saarel elab aga tüdruk Mal, kellele tundmatu rändaja kunagi kinkis mantli, millega ta saab lennata. Saartel, mida kutsutakse Arhipelaagiks, elab inimestega kõrvuti suur hulk müütilisi olendeid, kes aga üksteise järel arusaamatul põhjusel hukkuma hakkavad. Kui Christopher Šotimaale vanaisa juurde sõidab, kohtub ta keelatud järve ääres Maliga, kes on palgamõrvari eest põgenedes kogemata tavamaailma jõudnud. Poiss võtab nõuks Malile Arhipelaagi järgneda, et üheskoos lahendada surevate olendite mõistatus ning Mal mõrvari käest päästa.

Rundell on mitmete auhindadega pärjatud kirjanik, kes päevatööna töötab Oxfordis renessansikirjanduse uurija ja õppejõuna. Tema kogemus kirjandusvaldkonnas tuleb selle raamatu puhul kindlasti esile, sest tegemist on kiirelt kulgeva väga põneva looga. Kui pärast esimese seitsmekümne lehekülje lugemist jäi raamat mind pikalt ootama, siis teistkordsel kätte võtmisel lugesin selle läbi paari päevaga, kuna autor tõesti suutis mind kaasa haarata.

Täiskasvanutele mõeldud fantaasia ilmub sageli sarjadena, kuid see lugu tundub väga iseseisev ja sellele saab raamatu lõpus nii kenasti joon alla tõmmatud, et päriselt arvasin, et autor ei kavatse järgesid kirjutada. Siiski, kiire uurimistöö näitab, et teine raamat pealkirjaga “The Poisoned King” peaks ingliskeelsena ilmuma selle aasta sügisel.

Raamatu üheks tugevuseks on kindlasti ka eredad karakterid. Lisaks Christopherile ja Malile tulevad mängu meremees Nighthand, kellest saab Mali ihukaitsja, ja mereuurija Irian, kes samuti laste teekonnale ja eesmärgi saavutamisele palju kaasa aitavad, erinevatest fantastilistest olenditest rääkimata. Kõik tegelased on Rundell selgelt välja joonistanud, nii et ei ole probleemi nende meelde jätmise ja eristamisega. Inimeste tasapisi avalduvad saladused lisavad neile veelgi mitmemõõtmelisust.

Isegi kui ma tahaksin, siis ma ei oskaks tegelikult millegi kallal norida. Tegemist on väga tugeva fantaasialooga, mis õnneks läheb hoopis teise väravavasse kui harjumuspärased eriliste laste koolide lood, mis laste fantaasiakirjandust kipuvad valitsema. Pigem meenutab see lugu mulle oma maailma aluseks oleva maagia ja müütiliste olenditega C. S. Lewise Narnia kroonikaid, mis kuuluvad minu absoluutsete lemmikute hulka. Nii et igal juhul soovitan seda lastele, kellel vähegi fantaasiakirjanduse vastu huvi on.