Meie esivanematel olid kummalised tööriistad. Näiteks kolme pulgaga reha. Teisalt oli neil aga vanker rohkem vankri moodi, mitte suure karu nägu. Seega mine võta nüüd kinni, mille põhjal neid nimetusi taevalaotuses nähtavatele mustritele omistati. Kindel on vaid see, et nii Suur Vanker, kui ka kolme pulgaga reha on ühed meie taeva prominentseimad tähtkujud ning nimetatud rehapulgad, mida muu maailm tunneb peamiselt Orioni vööna, on eriti hästi vaadeldavad just veebruaris-märtsis. Nii võtsin minagi veebruaris-märtsis kätte ja lugesin Raul Sulbi koostatud ning kirjastus Fantaasia poolt Orpheuse raamatukogu sarjas välja antud (alamsarja) kosmoseulme lühiproosat.
„Orioni vöö I” koosneb (otse loomulikult) kolmest loost kolmelt erineva taustaga kirjanikult ning seetõttu on jutud ka oma olemuselt täiesti eriilmelised. Igat lugu saadab koostaja lühiülevaade autori loomingust ja välja valitud lühiromaanide taustast ning nende põhjal tuleb välja, et kõik kolm lugu kuuluvad rohkemal või vähemal määral mõnda vastava kirjaniku suuremasse maailma ning Orioni vöös trükitu peaks looma lugejale nö. ukse nendesse maailmadesse, andma esmase maitse suhu, tekitama huvi. Ja tõele au andes saavad kaks juttu sellega suurepäraselt hakkama. Kolmanda osas lähevad aga minu arvamused teiste arvustajate ja lugejate omadest lahku. Olgu etteruttavalt juba mainitud, et kolmanda all ei pea ma silmas kogumikus kolmandana trükitud lugu „Tulnukarheoloogiat“.
Alustasin Orioni vöö lugemist mingil kummalisel põhjusel lõpust, ehk siis eelpool mainitud Neal Asheri „Tulnukarheoloogiast”. Arvatavasti oli mul tol hetkel millegipärast kiire ning „Tulnukarheoloogia“ on kogumiku kolmest loost lühim, seega lootsin, et jõuab kähku loetud. Jõudiski – samas tagantjärgi mõtlen, et lugu oleks võinud olla veidi kogukam, sisukam, informatiivsem. Esmamulje oli küllaltki positiivne: meil on kamaluga põnevust ja pinevust, väikestviisi spioonimäng, ägedalt konstrueeritud maailm, huvitavad tegelased, kelle tegevusi jälgida ning omapärane kirjutamisstiil. Minategelasega tutvume näiteks hoopis loo alguses antagonisti silme läbi, teadmata selleks hetkeks, kes on kes ja mille üle kogu tegevustik üldse hargnema hakkab.
Maailm, mille Neal Asher on välja mõelnud ning mida ta lugejale „Tulnukarheoloogias” justkui möödaminnes tutvustab, on tegelikult ülimalt huvitav. Suur galaktiline impeerium Riik, mida juhivad tehisintellektid, väiksemate tehisintellektidega varustatud tähelaevad, plämapartideks taandarenenud iidne rass ning nende hindamatu väärtusega mälupagas, mis peidetud kristallide sisse. Nii jääbki loo lõppedes tunne, et maailm, milles meie tegelased tegutsevad, on huvitavam ja haaravam, kui lugu ise. On see ju vaid episood paljudest. Miskit jääb justkui puudu, midagi võiks selle lõputu tagaajamise käigus veel olla. Meile tutvustatakse tegelasi, me saame nende käitumise põhjal teha mingil määral kokkuvõtteid nende olemusest ja väärtushinnangutest ning see kõik on huvitav, ent nende reaalne interaktsioon selle konstrueeritud maailmaga jääb vajaka. Eriti peategelase puhul, kes suurema osa loost ei saa midagi aru, mis toimub ning on lihtsalt tagaajaja rollis, olles pidevalt teistest sammu võrra taga. Tõele au andes oli isegi peategelase laeva tehisintellektil rohkem isikupära kui meie loo protagonistil.
Pärast „Tulnukarheoloogia” lugemist võtsin ennast kokku ja hakkasin raamatut korralikult algusest lugema. Aga kuna ma ei taha „Orioni vöö” arvustust lõpetada negatiivsete hinnangutega, siis räägin ma Aliette de Bodardi „Pisarais pärlite tsitadellist” viimasena ning toon kolmiku nõrgima lüli keskele.
Robert Reed „Mees kuldse õhupalliga”. Jutt sellest, kuidas peategelased istuvad pilkases pimeduses ja kuulavad häält, mis jutustab neile sellest, kuidas Atlantise ajalugu tegelikult välja nägi. Loo tegevustik peaks aset leidma justkui hiiglasliku, Maa suuruse kosmoselaeva veel uurimata osades, see peaks meile tutvustama miljoneid tähesüsteeme, mida külastades on inimkond oma kolooniaid sinna maha jätnud, pikaealisuse saladusi, sest peategelased on kümneid tuhandeid aastaid vanad... aga selle asemel saame me pimeda ruumi, salapärase hääle ning kaks inimest, kes iga kolme lõigu tagant üha rohkem ja rohkem teineteist embavad. Mingi hetk ma suisa mõtlesin, et rohkem ei anna ju emmata, huvitav, kui suur on juba käsivarte poolt avaldatav surve.
Kui nüüd settingu üle nuriseda, siis tagantjärgi mõeldes oleks võinud selle hiiglasliku kosmoselaeva asemel olla mingi suvaline kruiisilaev, kus rikkad ja väljavalitud pidutsevad ja elavad jõudeelu. Ja siis kaks uudishimulikumat otsivad meelelahutust laeva alumistelt dekkidelt, jäävad lõksu kuhugi masinaruumi ning kuulevad häält, mis räägib neile Atlantisest.
See on nii laisk kirjutamine, et ma isegi ei taha selle juures rohkem peatuda. Kahjuks oli Mees kuldse õhupalliga viimane lugu, mida Orioni vööst lugesin ja see jättis halva maitse suhu. Nii halva, et hakkasin uuesti lugema kogumiku parimat lühiromaani, milleks on „Pisarais pärlite tsitadell”
Aliette de Bodard „Pisarais pärlite tsitadell” – loo pealkiri on paras suutäis öelda ning sama suurejooneline on ka maailm, mis selle lühiromaani tagant meile vastu vaatab. Ma ütlen ausalt, et lugu lugedes tundsin ennast taas nagu poisike, kes loeb põnevaid jutte indiaanlastest või kaugetest džungliseiklustest, unustades ennast tundideks ja päevadeks võõrastesse maailmadesse. Ja olgugi, et esmapilgul läksid kõikide tegelaste nimed sassi ning lisaks sellele oli osadel tegelastel veel mitu nime, kusjuures erinevad tegelased kõnetasid teisi tegelasi erinevate nimedega, vastavalt auastmele või familiaarsusele, kulges lugu siiski üsna ladusalt ja korraliku rütmiga.
Mulle tundus, et kõik oli tasakaalus: maailma tutvustamine, tegevustiku hargnemine läbi erinevate tegelaste pilgu, tilk tilga haaval informatsiooni edastamine – see kõik oli nauditav lugeda. Tõsi, loo lõpp läks paaris lõigus ehk natuke liiga tundlevaks ja näha oli, et kirjanik kordas seal iseennast, ent laiemas pildis oli see kahtlemata antud kogumiku parim lugemiselamus.
Mõelda vaid – tajulaevad, mis on elusolendid, inimeste poolt sünnitatud tajuga tehismasinad; esivanemate mälupangad, mis projitseerivad salvestatud vaimolendeid ning lasevad neil suhelda elavaga; ajarännakud väljaspool aega ja ruumi, ajaparadokside lahendamine täiesti geniaalsel viisil.
Sa ei muuda midagi.
Selles on kogu asja ilu. Paradokse ei ole. Ära karda, et tapad iseenda või teed
halba oma emale. See pole võimalik.
... Ta oli seal, kuid mitte seal.
... Ta sai asju mõjutada, muutused ei jäänud lihtsalt püsima. Justnagu oleks
universum vedru – ükskõik millise jõuga sa seda ka ei sikutanud, pöördus see
alati tasakaaluasendisse tagasi (lk. 49)
Igal loo tegelasel on mängida oma roll – neil kõigil on konstrueeritud tegevustiku raames reaalne eesmärk, mida täita. Meil on insener, keda kannustab soov näha 30 aastat tagasi salapäraselt kadunud ema, meil on keisrinna, kelle riik on kohe-kohe sõtta astumas, meil on keisrinna tütar, kelle kogu elu on olnud vanema õe varjus elamine, meil on väejuht, kes on sattunud keisrinna soosingusse ning peab lahendama suurmeistri kadumise saladuse ning meil on tajulaev, kes üle kõige maailmas sooviks võita oma ema, keisrinna noorima tütre tähelepanu. Ja nende kõigi teed ühinevad, nende kõikide tegevusest sõltub see, kuhu lugu lõppeks viib. Lisaks veel terve hunnik statiste ja kõrvaltegelasi, kelle olemus ja vahel pelk viide mingile tegevusele („Kaks surnud imperaatorit luusisid toas ringi, põrnitsedes segamini voodit ja pooleldi avatud kummutisahtleid, nagu oleks tegemist isikliku solvanguga” lk. 40) annab jutule sügavust ja dünaamikat.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et usutavasti leiab iga lugeja „Orioni vöö” esimesest kogumikust enesele midagi. Selleks ei pea olema isegi tõsiusklik ulmik, et nautida head kirjandust. Õhupalliloo arvustusi lugedes ja siit-sealt muljeid kuulates tundub, et ka sellel lool on omad austajad, lihtsalt mina nende hulka ei kuulu. Sellest on kahju, sest tegemist oleks olnud (minu jaoks) sama hea raamatuga, kui Bacigalupi ja Buckelli „Takerdunud maa”, ent tänu õhupalliloole jääb siit nüüd midagi puudu. Igal juhul jään ootama „Orioni vöö II” kogumikku. Latt on esimesega juba kõrgele aetud, vaatame, kuhu see kosmoseulme meid tulevikus viib.
