Kuna eesti ulmemaastikul tikub pigem domineerima pessimism ja ugridoom,  on positiivne, kui vahel tuleb välja midagi muud ja Kalmsteni ja Kääramehe poolt kokku pandud „Kübeke elutervet vihkamist” kindlasti on üks selline tervitatav päikesekiir eesti ulmetaevas. Selle kogumiku üksteist lugu kaheteistkümnelt autorilt lahkavad inimesi, armastust, ellu jäämist  ja rahulikku stoilist vastuseisu hävingule ja proovivad olla Eestis üsna tundmatu hopepunk’iesindajad.

Hopepunk’i eristab teistest viimase aja trendidest ulmekirjanduses see, et ta põhialuseks on, et on tõesti võimalik, et asjad saavad hästi minna. Võib-olla mitte hästi-hästi (vahel siiski) aga klaas on vähemalt poolenisti täis ja seal sees pole piss.  Maailmas on lootus endiselt olemas ja inimesed võivad selle üles leida. Ehk isegi maailmas, mis muidu sünkmorni Grimdark’ina tundub. Hopepunk samas ei peaks olema lihtsalt ulmelugu, millel on tavaline masendav lõpp eemaldatud ja sinna asemele pandud positiivse noodiga happy ending. Mäletate, kui see veel kohustuslik oli? Good triumphs over evil. Lootus või selle leidmine peaksid olema loo pärisosad.

Üks hopepunk’i trendidest on ka kogukonnaefekt – lugudes ei olegi positiivse muutuse läbiviijateks mitte tingimata üksikisikud ja nende otsused ning teod, vaid suuremate gruppide ühisotsused ja suhtumised. Selle asemel, et kriisis hakata isiklikku kasu taga ajama või lihtsalt lõbu pärast teineteisele käru keerama, töötavad inimesed hoopis ühise kasu ja heaolu nime.   Apes alone weak, apes together strong. Paraku ei ole üheski selle kogumiku loos kogukonnaefekti. Apes alone.

„Harjusk“, Häli Kivisild

Väga südamlik ja kaasahaarav lugu maagilisest ravimisest, mis on paigutatud maailma, mis sarnaneb 20 sajandi alguse Eesti eluga Vene Keisririigis, kuid kus on üsna laialt levinud taevast alla kukkunud võõrtehnoloogia. Loo kandvaks teemaks on eneseohverdus selle erinevates vormides ja selle tagasilöögid ja tasumine –kõigel on oma hind, aga ehk annab lootuse ja meelekindlusega teha ära rohkem kui ennast lootusetult ohverdades?

Väga positiivne elu ja hakkama saamist jaatav lugu, mis edukalt jätab agraarolmesse eksimise ära, samas ajastu eluolu elu liigselt ilustamata.

„Läbilõigatud niidid“, Miikael Jekimov

Lugu on samas maailmas, kus „Ortoni isevärki avantüür”. „Oliver Twisti“-hõnguline väga hea steampunk,mis leiab aset Rookerfordi nimelises linnas, kus ka on nimele vastavalt palju musti vareseid. Linna pöördub tagasi endine heidik, kes kunagi linnast sõjaväkke põgenes, aga naaseb sinna oma kasuisa surmateate peale. Tagasi olles tuleb päästa mitte ainult iseennast, vaid ka läbi lõigata end minevikuga siduv niidipundar ja leida lootus, mille abiga tõusta kõrgemale ja võita nii päritolu kui  kõikeläbiv kriminaalsus.

„Miljones päev“, Kristjan Sander

Lugu on planeedil üksi elavast endisest „väljavalitud” erakust, kes on sinna planeedile üksi kosmoselaeva poolt maha pandud ja kes kirjeldab ja dokumenteerib läbi aastate ja aastasadade oma keskkonda ja taimi ja loomastiku. Lootuse element on leitud väga omapäraselt ja võiks peaaegu öelda nihilistlikult, jättes mõneti tegeliku peategelase kulissidetaguseks.

„Tume leek“, Artur Räpp & Maarja Kruusmets

Mitte just väga edukas põlvkonnalaevas – teel on juba olnud omajagu äpardusi ja kodusõda – töötab loo peategelane raamatukoguhoidjana, kelle üheks ülesandeks on üha välja praakida „sobimatuid” raamatuid, mis lähevad ümbertöötlemisele. Loo kandvateks teemadeks on vabadus (ka vabadus lapsi mitte saada)  ja armastus kinnises ühiskonnas, selle liikumine autoritaarsuse ja pätiühiskond olemise suunas ning selles kõiges inimeseks jäämine ja tulevikulootuse leidmine.

Loo miinuseks on raamatute ja paberi kasutus põlvkonnalaevas ning paberkuju kui  raamatute põhikuju (või isegi ainukuju) mõnetine anakronistlikkus. Samas on loo olulised osad sellega seotud, mis võib tekitada mõnel hetkel usutavuse küsimusi.

„Õunapuu“, Meelis Friedenthal

Ma ei suutnud siit kirjutisest leida ei hope’i ega punki, rääkimata siis hopepunk’ist. Isegi loo enda leidmisega oli raskusi. Kahtlemata väga hea tehniline kirjutamisoskus on rakendatud eimillegi – suuresti lõputust olmesoigumisest koosneva eimillegi – loomiseks. Vähemalt minu arvates oleks toimetajad pidanud siin suurt punast ja vilkuvat  REJECT-nuppu vajutama.

„Welwitschia Mirabilis“, Lüüli Suuk

„Welwitschia Mirabilis“, nimetatud taime järgi, mis ka loos endas esineb, on lugu kõrberahvaste ja nende erinevate maagiasüsteemide vahelisest kokkupõrkest, kus intriigide sees on veel mitu kihti intriigi ja mängijad ei teagi, mille peale nad tegelikult mängivad või kelle nupud on. Inimesed kuuluvad selgelt oma traditsioonidega kultuuridesse, mis pole lihtsalt klišeed.

Maailmaehitus on väga meisterlikult loo sisse laiali jagatud. Lugu oma headuse juures paneb siiski veidi mõtlema selle peale, kas tegemist on hopepunk’i või lihtsalt õnneliku lõpuga looga. Üks neist käputäiest lugudest selles kogumikus, mille maailmast tahaks rohkem lugeda.

„Kübeke elutervet vihkamist“, Veiko Belials

Sissetungi järel on Viimase Lootuse Baasi alles jäänud ainult lapsed. Lapsed, kellel suurem osa ajast läheb baasi valvamise, uute sissetungikatsete tõrjumise ja unustamiskatsete peale, mis vahel pea vastu seina peksmiseks üle läheb. Kahtlemata selle kogumiku kõige sünkmornima taustaga lugu, kus tegelased siiski (vähemalt endale) lootuse leiavad.

„Vein Naanil“, Kristi Reisel.

Kaks mitte just kõige ausama taustaga tegelast Paul ja Naffi – teine neist midagi intelligentse taksikoera laadset – lähevad Luvitaaniasse, et sealt välja kohaliku teokraatia kõige olulisema religioosse festivali ajal teadmata sisuga pakk smuugeldada. Ja otse loomulikult saavad endale selle pakiga kaela hulga – kohe hulga – rohkem kui nad oleks võinud arvatagi.

Nagu teisedki Kristi Reiseli lood, ei võta see lugu ennast liiga tõsiselt ega tee seda ei loo tegelased („See on nüüd küll hea nali. Mitte eriteenistused, vaid ussirohi viib mind kirstu”) või selle maailma müüdiloome. Siiski ei lange asi lihtsalt pull olemise tasemele ja pakub hulga uusi ja põnevaid keerdkäike. Pauli ja Naffi seiklustest kirjutab autor loodetavasti ka edaspidi.

„Plahvatus Le Gynil“, Triinu Meres

Kosmoselaeva Le Gyn on tabanud kaks ettenägematut õnnetust  ja see peab läbi ussiurke tagasi tsivilisatsiooni põgenema, et kõik pardal ellu jääksid. Paraku on kannatada saanud ka paar pikamaareisi kapslit ja seega keegi pardal olijaist peaks minema pea kindlasse surma. Üks meeskonnaliige otsustab selle peale võtta ette hulljulge kiiroperatsiooni planeedile, et sealt varukapsel tuua.

Hea lugu usutavate ja emotsionaalsete (teises tähenduses kui „karjub ja ropendab“) tegelastega, nii bioloogiliste kui tehislikega. Minu jaoks selle loo miinuseks oli bonode passiivsus, Alastair Reynoldsi „Revelation Space’i“ hüpersead on mulle oma suhtumiselt ja aktiivsuselt sümpaatsemad.

„Kiirituskuu sõnnik“, Laura Loolaid

Loo minategelane ja ta mitte-päris-õde Fanta (nad „lihtsalt” on samast sigilast) elavad postapokalüptilises (võibolla isegi Postapokalüptilises) maailmas – kõikjal on radiatsioon, toiduks on reeglina vaid rotid ja ussikesed, õhku täidab vine, mis piirab nägemiskaugust, ja Maad ümbritseb isepaljunev satelliidipilv, mille hulluks läinud osad vahel alla  kukuvad.

Ülesehituselt on see suhteliselt otse Hero’s journey mustrit järgiv lugu, mis teeb ta veidi ettearvatavaks – samas kui ettearvamatu üks satelliidipilve tehnopreestri väljalobisetu peale tulev noosijaht olla saabki? Loos on hulk huvitavat sarkastilist maailmaehitust ja tegelasi. Ning ehk isegi mutantidel ja nendega radioaktiivsel tühermaal kohtujatel võib olla lootust.

„Tapjaprints“, Manfred Kalmsten

Selles tundub, et Kalmsteni „Götterdämmerungi“ maailma loos lahatakse sealsete haldjate traditsioone ja nende vankumatut truudust neile – asi, milles nad on pea-aegu sama tugevad kui melnibonelased.  Loo tegevus liigub edasi ja tagasi

tänapäeva ning 20 aastat varasema vahel, tuues sedasi tagajärjed põhjustest ajaliselt ettepoole. Kas hulljulgel Adamäeril on mingigi lootus pääseda või langeb ta skäniteki ohvriks? Kas haldjatel on lootust oma igavesest allakäiguspiraalist välja saada? Loo lõpu deus ex machina lahendus ei ole kõige rahuldavam.

Hopepunk’i kõrval on selle kogumiku üheks tugevaks küljeks see, et siin on palju häid lugusid – seda saab nii lugeda kui teistele soovitada kui head ulmekogumikku, ei pea tegema mööndusi ega juurde rõhutama, et tegemist on eesti ulmega.