Triinu Merese eelmise jutukogu „Kuigi sa proovid olla hea“ (2019) ja uue „Teistmoodi tavaline“ (2025) vahele jääb kuus aastat. 2024. aasta möödus autorile suurepärases loomingutuules, ilmus kaks romaani – „Devolutsioon“ (kirjutatud kahasse Kristo Jansoniga) ja „Omasid ei jäeta maha“.

Jutukogu „Kuigi sa proovid olla hea“ oli minu esimene kokkupuude Triinu Merese loominguga ja see kogumik on siiani eredalt meelde jäänud. Aeg-ajalt on mul kahju, et ma ei loe kodumaist fantaasiakirjandust enam nii-öelda puhta lehena ja selliseid elamusi jääb aina vähemaks. Kui eelmine kogumik moodustas kolme looga ühtlasema terviku, siis „Teistmoodi tavalisse“ on koondatud kuraditosin erinevat lugu. Selles on nii vanemaid kui uuemaid jutte, nende hulgas ka „Joosta oma varju eest“, mis pälvis 2011. aasta ulmejutu konkursil esimese koha.

Raamatu tagakaane tutvustuses on Triinu Merest nimetatud muinasjutuvestjaks, kes on pannud kirja hulga jutte, mida saab omamoodi muinaslugudeks pidada. Osaliselt saan ma antud kogumiku puhul sellega nõustuda, kuid kuna valdavas osas on kogumikus siiski ulmejutud, siis minu silmis kõigi nende muinaslugudeks taandamine profaneerib seda kogumikku. Triinu Merest saab pigem nimetada suurepäraseks jutuvestjaks ja sõna „muinas“ on selle juures üleliigne. Juba eelmises jutukogus tõestas ta ennast hea sõnaseadja ja lühivormi valdajana. Toomas Jürgens on arvustuses nimetanud Merese keeletunnetust küpseks ja tunnustanud tema võimekust jutukirjanikuna. Sama võib öelda ka peale selle kogumiku lugemist.

Selgelt (kunst)muinasjutuna on esitatud „Teistmoodi südamelugu“, milles Vihmapoeg peab Laanekuningannale kolm asja tooma, et enda süda tagasi saada. Muinasjutule kohaselt on loos katsumusi ja õppetunde, mis võiks lisaks tegelaste kasvamisele panna ka lugejad sügavamalt järele mõtlema. Muinasjuttudele omane moraal on olemas, kuid leebe lõpp võtab mõju ära ja järele jääb lihtsalt üks ilus lugu. Teine, milles on olemas muinasjutu elemendid, on „Päriselt minu“ ja siin on lõpp palju mõjusam. Hirmud, endas kahtlemine, välise tunnustuse ja tähelepanu otsimine viivad iseenda kaotamiseni: „See, mis on päriselt su enda oma, ei tule väljast.” (lk 45)

Üheks eristuvaks looks on „Preili, röövel ja koerad“. Selles jutus on ulmelisus õhkõrn, praktiliselt olematu. Robinhoodilikus loos kohtuvad röövel Jõmikas ja mõisapreili ehk preilna, nagu jutustaja teda kutsub. Neil mõlemal on koerad, kellega neil on sügavam side. Lugeja saab loost teada tänud teenija Katule, kes õllekruusi taga perenaisega juhtunut kuulajatele jagab. Mida Katul endal on varjata, seda saame vihjamisi teada loo lõpus. Avatud lõpuga lood on Meresele omased, lõpetamatuses on sageli mingi tähendus või eesmärk. See annab aimu teisest loost, mis potentsiaalselt saab hakata hargnema hoopis lugeja peas. Sama saab öelda lühikese loo „Kes sa oled?“ kohta.

Kogumiku avalugu „Südamelugu“ räägib sarnaselt „Teistmoodi südameloole“ samuti selle olulise elundi rinnust eemaldamisest, kuid sel korral see varastatakse. Ja südame tagasi saamine osutub keerulisemaks kui „Teistsuguse südameloo“ puhul. Ilma südameta on inimene piiratud: „Seda teeb inimesega südame kaotamine – ta ei tee enam vahet õige ja vale vahel, ta kaotab võime tulevikku tunnetada, inspiratsioon ei pääse temani; mõistagi ei suuda ta enam armuda ega hakata armastma kedagi, keda ta varem juba armastanud ei ole.“ (lk 6)

Loo arenedes tekib kaassõltuv suhe, millest enam väljapääsu ei paista.

„Nahk“ jutustab kaasaaegse libahundi loo urbanistlikus keskkonnas. Loo usutavusele annab juurde lõhnade kirjeldamine, näiteks võrdleb libahundist peategelane kaaslase lõhna värskelt küpsetatud leiva, sügisese sambla ja kevadiselt purikalt kukkunud sulaveetilgaga. Leivatükk ja puss, murdekeele ning loitsude kasutamine loovad seose Eesti folklooriga, muutes selle leivaküpsetamise lõhnaga täidetud loo koduselt südamelähedaseks.

„Tähtsad asjad“ on tulevikumaailmas toimuv militaarlugu päästeoperatsioonist, kuid põhineb aktuaalsel tänase maailma teemal. Noored tütarlapsed, kes on julgenud sotsiaalmeedias seista vastu patriarhaalsele elukorraldusele, on röövitud ja neid sunnitakse peagi abielluma. Eriüksus leiab, et nad ei lähe leppimiskultuuriga kaasa ja asuvad ise olukorda muutma. Jääb kõlama mõte, et kas tegelikult tegutseti vaid puhtast altruismist või motiveeris janu adrenaliini järele? Militaarüksuste dünaamikat ja kollektiivse kogemuse kirjeldamist kohtab Merese loomingus ka romaanis „Omasid ei jäeta maha“.

Pika pealkirjaga „Rohelistest välisseintest plastikakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost“ tõuseb esile maailmaloome poolest ja oli minu jaoks üks meeldejäävamaid lugusid antud kogumikust. Kujutatud maailmas valitseb tugev klassivahe ja teatav ebaõiglus. Mis on lubatud ühtedele (aadlid), on teiste puhul (lihtrahvas) suisa karistatav. Leila maadleb probleemiga, kuidas muuta maja seinad vihma- ja niiskusekindlaks. Selleks on üks võimalus, kuid see tähendab selgelt keelatud tegevust ja kuigi Leila proovib leida lahendust, siis lõpuks tuleb tal võtta vastutus ja seista silmitsi karistusega. Lugu siiski ei piirdu sellega, vaid annab lootust, et ka ühel inimesel on võimalus ühiskonnas midagi muuta, kui ta probleemi tõstatamise läbi kitsaskohale tähelepanu juhib. „Rohelistest välisseintest“ ilmestab Merese oskust luua nauditavat fantaasiakirjandust.

Loo „Reeturid“ kohta tahaks sama öelda, kuid ometi on selles midagi liiga palju ja teisalt jälle vähe. Maailm toimib, tegelased liiguvad, kuid puudub intensiivsus nii armastuses, sõpruses kui reetmises. Jääb selline sumusse mattunud hommiku tunne, kus kõik on pehmete piirjoontega ja hägune.

„Mis moodi on olla keisrinna“ on intiimne sissevaade paarisuhtesse, mida mõjutab laiem võimudünaamika ja vastutus riigi juhtimise ees. Selles loos on kesksel kohal kehad ja meeled: „Cathérine käskis endal hingata. Meenutas puude soojust, taimede mõtteid enda omadega põimumas nagu valgust.“ (lk 199) Peategelane kogeb tundeid läbi füüsiliste ilmingute nagu käte külmus, pisarad või hingamine. Suhe loodusega siin loob laiendatud taju, milles metsikult kasvavad puud ja taimed on osa peategelase maailma tunnetamisest.

Kehalisus on läbiv ka loos „Võtja“, milles toimub otseselt keha kandmine. Seda teevad vägivaldse surma läbi teinud hinged, kes lõplikult siit ilmast lahkunud ei ole. Autor kasutab siin keha füüsilisust, kuid keskendub palju ka mälule. Lugu on rännak läbi ühe hinge kogemuste ja mälestuste, mida saadavad identiteedi ja eksistentsi küsimused.

„Roheline kivi“ on lühike lugu hirmust, mille sisu haakub heideggerliku häälestatuse ja meelestatusega. Kui ollakse keskendunud hirmule, siis ka tuntakse seda ja kui mitte, siis võib selguda, et põhjust karta polegi.

Kogumiku lõpetab „Joosta oma varju eest“, mis algselt ilmus jutuvõistluse paremikust koostatud kogumikus „Täheaeg 9. Joosta oma varju eest“. See on militaar- ja eksortsismisugemetega lugu väljamõeldud maailmas, mis on taas üheks heaks näiteks Merese omanäolisest fantaasiatunnetusest.

Üheks läbivaks jooneks on Triinu Merese loomingus naispeategelased. Naised jutustamas enda lugu, naised võtmas vastu otsuseid ja lahendamas olukordi, naised võitlemas ebaõiglusega, naised sõduritena. Meres lähtub erinevusfeminismist, kirjutades avatult kuupuhastusest (nt loos „Rohelistst välisseintest plastikakendeni“) või kirjeldades nurisünnituse valuga toimetulemist (nt loos „Mis moodi on olla keisrinna“). Tema naistegelased on üdini naised, kuid mitte kunagi abitud või saamatud.

Selliste läbilõike-kogumike puhul on paratamatult mõned jutud tugevamad, mõned meeldejäävamad, mõned poeetilisemad, kuid hea jutuvestjana suudab Triinu Meres

rääkida erinevaid lugusid, jäädes siiski truuks enda käekirjale autorina.