Sarja „Kaarnakirjas“ teine kogumik koosneb 11 armastusloost: muinasjutulistest fantaasiajuttudest teadusulme šedöövriteni. Aga ükski neist lugudest ei ole lihtsalt tavaline suhtedraama või stereotüüpsete tegelastega roosamanna naistekas. Kogumik on täidetud nüansirikaste tumedamate alatoonidega – lood üksteise leidmisest, ohverdustest ning valikutest, mis sageli ei pruugi kõige õigemad olla. Juttude autoriteks on nii eesti ulmemaastikul juba ammu tegutsenud kirjanikud kui ka minu jaoks täiesti uued tulijaid. Positiivse elamuse pakkusid kõik lood: mõni meeldis lihtsalt veidi rohkem kui teine, aga ühtegi minu jaoks väga kehva lugu ei olnudki. Väga nauditav oli, et kõikides lugudes suutsid tegelased võita lugeja poolehoiu ning nendega samastumine oli tehtud lihtsaks ja seda enam sai ka juttude kulgemisi nautida. Suur kummardus tuleb selle eest teha kogumiku koostajatele, Manfred Kalmstenile ja Lüüli Suukile, sest ühtlaselt kõrge tasemega antoloogiat ei ole sugugi lihtne kokku panna. Ka raamatukaas on seekord ideaalselt välja kukkunud ja nii selle kui ka juttude keskel asuvate monokromaatiliste illustratsioonide autoriks ikka Liis Roden.

Kristel Reisel „Ma valin 6 grammi”

Tegelased ja dialoogid on väga ladusad ning tagavad mõnusa lugemiselamuse, kuid  kogu süžee veidi hüplik edastamine tõmbab kogu eelnevale toredale emotsioonile veidi pidurit. Teemakästilus ja kogu vaatenurk armastusele ja sellele, mis see üldse on, oli igati värske ning mulle meeldis eriti ka ootamatu lõpplahendus. Nii nagu kallimates restoranideski kombeks, et kui enam ei ole kuskile edasi minna toidu täiustamises,  hakatakse seda pakkuma dekomponeeritult.

Timo Talvik „Zen-tri-fuuga”

Autor on ennast juba eelnevalt tõestanu suurepärase LitRPG-kirjanikuna ja oma tugevusi oskab ta ka selles loos esile tuua. Tegelaste võimeid ja nende mitmekülgset kombineerimist on lausa lust lugeda, eriti kui pool jutu madinast käib mu enda kodulinnas: äratundmist ja musta lõõpivat huumorit on kamaluga. Tegelased on veidi ülevõimendatud, aga sellise žanri puhul on see täiesti normaalne. Puudu jäi veidi taustast, et miks kogu selline situatsioon juhtus. Mul ei ole mitte midagi madina ja ägedate taktikaliste stsenaariumite vastu, aga oleks tahtnud ka strateegiavaadet näha. Kuigi loo lõpp oli seekord veidi ettearvatavam, siis jutust väljub lugeja mõnusa sisemise rahu ja positiivse emotsiooniga.

Veiko Belials „Koonemani Õnn”

Kogumiku üks komplekssem ja mitmekülgsem jutt, kus lugejateni tuuakse väga detailne maailm tugevate taustalugude ja eripalgeliste tegelastega. Loos on tunda nii autori enda elukogemust kuid ka sisemist poisikest, kes suudab ka nooremad tegelased värvikaks muuta. Ükski tegelane ei ole lõpuni paha või hea, vaid ikka korralik kompott nii ühest kui teisest ning vastavalt situatsioonile pääseb siis kas ingel või kurat õla peal domineerima. Kuna maailm oli huvitav ning lugu lõppes just siis, kui sündmused korralikud pöörded üles said võetud, siis oleks tahtnud antud maailmast veelgi rohkem teada saada.

Urmas Nimetu „Meie kaevu on lihtne kukkuda”

Olmelist õudusjuttu oli ladus lugeda, aga kahjuks selline teemakäsitlus ei ole minu jaoks piisavalt atraktiivne, kuna peamiselt keskenduti vaid olukordade lahendamisele, aga mitte tausta ja kogu süsteemi üldise tekkimispõhjuse lahkamisele. Pere lastest hakkas küll kahju, nii et emotsiooni suutis autor lugejas esile kutsuda küll, aga sellest üleloomulikust elemendist oleks tahtnud veidi täpsemalt aru saada. Mul tekkis sama tunne kui lugedes Lovecrafti lugusid, mis on samuti suhteliselt fatalistlikud ja tegelased olenemata oma pingutustest ei suuda kurja ära hoida.

Krafinna „Ei laps, ei lind”

Charles de Linti stiilis kirjutatud kogumiku kõige lühem ja kõige abstraktsem lugu suudab lugejani tuua nii korraliku probleemipüstituse kui ka värvikalt maalida nii peategelase kui ka veidi taustamaailma. Kuigi lugu on autori tavapärastest lugudest veidi konkreetsem ja ka rohkema tegevustikuga, siis siiski jääb ta minu jaoks veidi liiga unelevaks. Jutt on justkui eskiis suuremale pildile, mida ma külluslike detailidega oleks täiel rinnal nautinud.

Siim Veskimees „Lumetüdruk”

Autor suudab oma peamise trumbi, väga tugeva ja tehnoloogiliselt mitmekülgseid detaile täis maailmaehituse, korralikult lauda lüüa ning kogumiku nimilugu kulgeb väikestest veidrustest hoolimata seikluslikult kuni oodatava lõpuni. Kogu madina ja intriigide keskel antakse kogupauk nii mõnegi meie ühiskonda vaevava valupunkti pihta, olgu selleks siis kahepalgelisus, korruptsioon või kitsarinnalisus. Üldplaanilt pocahontaslik lugu kulgeb ladusalt ning nauditavate detailide hulk kaalub suurelt üle aspektid, mis autori kirjastiili paratamatuteks osisteks on saanud, kuid minu silmis väga väärt ei ole. Kuna lugu asetub autori suuremasse maailma, siis maailmaloomet on mõnevõrra lihtsam teostada, aga samas on lugu igati terviklik ning väga palju lahtiseid küsimusi ei jää.

Mairi Laurik „Kaks kätt ja süda”

Antud loos on autor võtnud endale väga raske ülesande: ehitada vaid mõnekümnel leheküljel üles mitte ainult mitmekülgne maagiline maailm, vaid ka korralik taustalugudega noorte tegelaste armastuslugu. Antud juhul oli seda viha-armastuse balansseerimist päris nautiv lugeda. Ka selles jutus vajutatakse korralikult ühiskonna valupunktidel, näidates vajadust kõiki võrdselt kohelda. Koos töötades saab ikka rohkem ära tehtud kui igaüks üksinda nokkides. Nagu eelnevalt loos „Koolemani Õnn”, siis ka antud loos jääb lugejal hinge väga suur janu saada rohkem teada tegelaste taustast ja maagilisest süsteemist..

Häili Kivisild „Siidisärki-kuldakörti”

Eesti rahvamuistendite motiividele ehitatud lühiromaan läheb aeglaselt käima nagu üks korralik eestimaine armastuslugu, kuid saanud üle „lävepaku", pakub mitmekülgset detailiderohket maailma ning nauditavaid tegelasi. Peategelaste vaheline armastus kasvab loo edenedes visalt, aga üha jõudsamalt. Ma oleks sellist folkloorist pilgeni täis lugu hea meelega lugenud juba varases nooruses: erinevalt  tüüpmuinasjuttudest puuduvad siin tüütud kordused ja ühetaoline jutustusmuster. Igati meeldis mulle ka autori oskus anda peategelasele võime astuda välja tüüpilisest eestlasi kammitsevast mustrist, nii ei peagi alati elama deviisi all: silm silma ja hammas hamba vastu.  

Tooma Krips „Joakim”

Kogu loo vältel valdas mind veidi ujuv ja sihitu tunne, justkui peategelasel, ning alles loo lõpus sain aru, miks see nii oli. Tegu on nimelt osakesega suuremast teosest. Samas veidi raskusi on jutu liigitamisega, kuna alguses tundub tegu puhtakujulise linnafantaasiana: rikkaliku folkloori ja maagiaga. Siis aga toob autor sisse supervõimed ning kogu kontseptsioon läheb justkui käest ära. Supervõimed ja maagia võivad olla küll  teatud kontekstis sünonüümid, aga raske on teksti jälgida, kui terminoloogia ei ole paigas ning üritatakse natukene liiga paljusid asju korraga teha. Lisaks on tekst omajagu lünklik, kuna lugeja seatakse korduvalt fakti ette, et miskit on juhtunud, mingid asjad toimunud, aga küsimusele, kust need tulid ja miks, vastust ei anta. Taustadetaile võiks rohkem olla, et tekiks kogu loodavast alternatiivmaailmast veelgi parem ülevaade.

Meelis Kraft „Teisel pool maski”

Terviklik noorteõudukas, selline "Final Destination’i" stiilis, kus tead juba poole loo pealt, kuhu kõik välja tüürib, ning naudid vaid detaile. Tegelaste ülesehitus tuleb välja lausa suurepäraselt ning ka laste julma grupidünaamikat on väga täpselt kirjeldatud. Tekib küll mõningasi küsimusi peategelase valikute osas, neid küll põhjendatakse, aga võib-olla oleks võinud veidi rohkem seda liini veel lahata, arvestades, et kiusajate liine kirjeldati lõpuni välja  väga detailselt.

Koidu V. G. Ferreira „Ahelmurdjad”

Kogumiku viimane lugu on jällegi terviklik postapokalüptiline kiiksuga vampiiridraama väga ootamatu lõpplahendusega. Loo alguse poole võib lugejal tekkida väga palju küsimusi, et miks tegelased just nii käituvad, kuidas selline olukord tekkis, siis enam-vähem pool loo pealt hakkavad need küsimused ka lõpuks vastuseid saama ning lugejal tekkima suurem pilt toimivast maailmast. Samast ei meeldi mulle, kui loo peamine probleemipüstitus on ülesseatud kommunikatsiooniprobleemidele, aga arvestades, et tegu on ikkagi armastuslooga, siis möödarääkimised ja jonnakad vaikimised on kahjuks enamikus suhetes möödapääsmatud kaaslased.