Susikiuste. Äge sõna – ja selliseid on Manfred Kalmsteni samanimelises romaanis veel. Kui oled kunagi soovinud, et mõni Amon Amarthi või Manegarmi album oleks hoopis raamat, siis palun väga. Viikingid on tagasi, täiesti relevantsed, ja kosmoses. Sest miks mitte. Ja toimub eepilisi asju, sest saab.

Lugu ise on just see, mis ta peabki olema – ei midagi keerulist ega pretensioonikat. Mis teeb „Susikiuste" eriliseks, ei ole lugu, vaid see, kuidas seda räägitakse ning kuidas seda ümbritsev maailm on loodud.

Esiteks – vinjetid. Peatükkide alguses on pisikesed kirjatükid erinevatest allikatest, mis avavad maailma ja sündmusi seal sees. Selle tehnika parimaks näiteks mujal kirjanduses pean alati Ciaphas Caini lugusid WH40K universumis. Ning „Susikiustesse" sobivad need kui rusikad kohastesse silmaaukudesse – hästi kirjutatud, relevantsed ja avardavad maailma ilma mõttetu, sunnitud dialoogita. Ainus, mis oleks saanud seda veel paremaks teha, olnuks massiivne ääremärkuste kasutamine – aga loodame, et see viga korrigeeritakse tulevastes raamatutes.

Keel – selge, eluline – ning täis sõna- ja kultuuriloomet. Nii kuis peabki. Hindan autoreid, kes keelekasutusega mängivad, nii ka siin. Lisakirsiks tordil on see, et tunda on, et asja ei võeta liiga tõsiselt, mis jätab keelest kerge ja mängulise mulje. Erinevalt akadeemilisest sõnaloomest, mida on lugedes sageli TUNDA (ja mitte heas mõttes), on siinne lähenemine elus. Ei juhtu sageli, et leian raamatu, mida loen ainuüksi keelekasutuse pärast, kuid „Susikiustes" oli, millest haarata.

Ärge võtke seda nüüd kui mingit süvakeelelist soovitust – pigem kui lisakummardust maailmaloome suunas. Keel on oluline osa kultuurist ning maailmast, kuid selle kasutamine maailmaloomeks on keeruline (või nõuab mingit spetsiifilist autoripoolset kiiksu), mistõttu valitakse enamasti teised tehnikad. On värskendav saada sellist haruldasemat lähenemist.

Kokkuvõtteks – ajage aga klapid pähe, pange Amon Amarthi „Twilight of the Thunder God" loopima – ja lugege, kallid ulmikud, lugege!