Ransom Riggs´i raamat „Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele“ pole tegelikult mõeldud lastele. Pigem sobib see lugemiseks teismeikka jõudnutele ja vanematele. Mõtlemapanev lugu kordab küll klišeesid, kuid pakub kordumatut elamust pildimaterjali kaudu, mis lisab raamatule väga olulise osa. Kuulus õudusfilmide režissöör Tim Burton lavastab praegu sellest teosest oma nägemust ja film linastub juba tuleva aasta märtsis.
Raamatu peategelaseks on poiss, kelle vanaisa jutustab uskumatuid lugusid ajast, millal ta viibis lastekodus, kus elanud lapsed polnud sugugi tavalised. Näidates tõestuseks vanu fotosid, veenab vanaisa lapselast, et Miss Peregrine`i hoole all elasid imeliste võimetega poisid ja tüdrukud, kes suutsid muutuda nähtamatuks, lennata, kätest tuld loopida, kuklas oleva suuga süüa, tõsta uskumatult suuri raskusi ja nõnda edasi. Lastekodust lahkuma ja mööda maailma ringi rändama sundisid vanaisa koletised, kes teda siiani jälitavad.
Kui üheksa-aastasele poisile tundusid kõik need imepärased jutud usutavana, siis hiljem, teismeeas, hakkab ta vanaisa mõistuses kahtlema. Nõnda jääb ta abipaluva vanaisa juurde minekuga liiga hiljaks ja näeb pealt, kuidas koletis tema kalli lähedase tapab.
Järgneb pikk sekelduste jada, keegi ei usu tema jutte koletistest ja imelistest lastest ning lõpuks soovitab poisi psühholoog tal vanaisa lapsepõlvekodu üles otsida, et paranemist vajav patsient saaks oma silmaga veenduda selles, et mingeid erivõimetega lapsi pole kunagi olemas olnud. Poiss ja tema ornitoloogiahuvilisest isa sõidavadki koos saarele, kus asus kunagi Miss Peregrine`i lastekodu. Isa ei leia sealt eest haruldasi linnuliike ja poeg avastab, et lastekodust on järel vaid lambapabulate keskel kõrguvad varemed, kuid ometi algavad just sellel saarel kõige uskumatumad seiklused.
Käesolevat raamatut on võrreldud „X-meeste“ sarjaga, sest sealgi pidid erivõimetega inimesed võitlema oma eksistentsi eest. Minu arvates on selle teose autor suutnud tegelasi ja sündmustikku siiski omanäolisemalt kirjeldada. Pole mutante, vaid on tsirkuseartistidest lapsed, kes ei peta rahvast illusioonidega, vaid teevadki kõike päriselt. Põgenenud koletiste eest ajasilmusesse, elavad nad pidevalt ühes päevas, mis algab hommikuga ja lõpeb ööga. Kogu saare elanikkond on silmusesse haaratud ning üheaegselt eksisteerivad kaks reaalsust – mineviku päev, mis üha uuesti kordub, ning olevik, kus aeg edasi läheb ja lastekodu kasvandikke sõjalennukilt heidetud pommi tõttu hukkunuiks peetakse. Ajasõlmes elavad lapsed teavad, mis nendega toimub, loevad aastaid, teevad märkmeid ning peavad välisilmaga isegi kirjavahetust. Üks neist lastest, kellest on sirgunud kuueteistkümneaastane neiu, kirjutas enne aja peatumist armastuskirju peategelasest poisi vanaisale, tekitades nõnda intriige viimase pereelus. Vanaisa käis alguses sageli lastekodus oma kallimat külastamas, kuid valis hiljem siiski oleviku pere ega vastanud enam kirjadele. Lapselapsest saab ajasilmusesse minnes vanaisa surmasõnumi tooja.
Ajasilmuse ja pärismaailma vahelist suhtlust häirib lisaks ohule koletiste küüsi langeda ka oht kiiresti vananeda. Kõik inimesed, kes on mingi aja silmuses veetnud, saavad sellest väljudes elamata jäänud aastad korraga tagantjärele. Lühemalt veedetud aeg pärisilmas neile siiski olulist kahju ei tekita.
Anomaaliad on raamatus hästi ära seletatud ja isegi koletised ning nende tekkelugu on ilusti põhjendatud.
Seiklushimulised lugejad ei pea pettuma, kuigi raamatu algus koosneb enamjaolt meenutustest ja kirjeldustest ning hoogu võtmisega läheb natuke aega. Nagu igas põnevusloos, leidub siingi ohvreid ja kellestki saab kangelane. Jääb üle vaid loota, et vanameister Tim Burton suudab filmis anda edasi sama õõvastavat õhustikku, mida tekitasid tekstiga osavalt kokku sobitatud vanad mustvalged fotod kummalistest lastest ja täiskasvanutest tegemas imelikke asju.
