Jaagup Mahkra debüütraamat on kogumik nelja lühiromaaniga, mis kõik peegeldavad väga hästi autori võimekust lugejani edasi anda elav ning tempokas seiklus koos rikkaliku maailmaga. Vägagi rõõmustav ja positiivne, et autori esmakogumikus ei olnud ühtegi eelnevalt avaldatud lugu: uusi maailmu ja seikluseid on ikka parem mekkida. Ja kraam on hea, parajalt laagerdunud, veidi erinevaid tehnoloogiaid ja vürtse katsetades on vana hea põhimaitse ikka veel domineeriv, aga katsetused avardavad maitsepilti ja pakuvad veelgi mitmekülgsemat lugemisealmust.  Mahkra lood on justkui liikuvad pildid, nii kui oled esimeste lausete mõtet tajunud, hakkab silmade taga kaamera tööle ning filmilint ei lõppe isegi siis, kui sõnu enam paberil ei olegi: viimaste ridade kaja sätib end järellainetusena lugeja meeltesse ning stseenid sumbuvad vaikselt koos loost saadud elamustega. Kuigi kõik kogumiku jutud on vähemal või rohkemal määral karused, poisilikud seiklused, siis just sellist meelelahtust ongi vaja, et minna entusiastlikult uusi maailmu avastama ning toppida oma nina vähemalt paberilehel asjadesse, kuhu muidu ühelgi täiemõistuslikul asja ei oleks.

„Must vend“

Juba esimese looga viskab autor lugejatele parajalt huvitava kondi hambusse. Kõik autorile omased tundemärgid on olemas, aga lugu ei ole siiski tüüpiline seiklus, kus madistamise taustal ka väike õudusekilluke mängu visatakse. Mitmekülgset maailma ülesehitust oli küll, aga ega päris lõpuni ei saanudki aru, mis maailmaga siis meil lõpuks tegu oli, ja lugu tundus kohati žanripiire ikka mõnuga kompavat. Ka tegelaste ülesehitusega oli autor lausa suurepäraselt hakkama saanud: peategelane oli täielik antikangelane, aga tema motivatsioonidest ja tegutsemistungist oli lihtne aru saada. Mõnes mõttes hea, aga teisalt ka häiriv on see, et lugejal jääb hinge kriipima loodud maailma toimeloogika ja taustsüsteem: lugejatele küll selgitatakse loo lõpu poole omajagu asjade toimimist, ent paras ports salapära siiski säilib. Viimasel ajal loetutest meenutas mulle väga Kalmsteini „Tapjaprintsi”, kuid kui see oli rohkem staatiline ja mängis antikangelase lootusetusele, siis antud juhul asub peategelane ka reaalsetele tegudele, et oma soove täide viia.

„Matilda“

See jutt on juba tüüpilisem autori teos, kus seiklus toimub kaasaegses maailmas. Autor kirjeldab lausa National Geographicu täpsusega šimpansikarja siseelu ning lugejale tundub, et alguses jälgiks pigem loodussaadet kui ulmelugu. Kuigi algus on aeglasem ja rahulikum, siis gaasipedaalile vajutatakse kiiresti ja raskelt, lugejateni tuuakse jupihaaval õudseid detaile, kuni kogu lugu lõpus ikka päris pea peale pööratakse. Alguses võibki tunduda, et see on selline tarzanlik džungliseiklus, kuid autor suudab kiht-kihi haaval luua palju mitmekesisema maailma ja nii tehakse vaikselt kummardusi mitte ainult välismaistele, vaid ka kodukandi autoritele.

„Hõimu toitja“

Ka see lugu haarab lugeja endasse peamiselt ülidetailsete kirjelduste ja tempoga: kellele ei meeldiks sauruste kohta lugeda. Kogu lugu on justkui järgmine peatükk „Jurassic Parki“ frantsiisis, vähemalt filmilint peaks lugejal ikka väga kiiresti taustal käima hakkama. Nõrgemaks küljeks jäävad antud loos kahjuks isikute omavahelised dialoogid ja suhtlemine: need on kinnised ja vaoshoitud, võiks isegi öelda, et naiivsed. Ühelt poolt on see mõistetav, sest valdavalt on üheks suhtluspooleks tavaliselt metsmees, kes ei ole tsivilisatsiooni näinud, aga peategelane peaks ometi oskama veidi paremat dialoogi pidada.

„Hundid kütivad öösel“

Kogumiku viimane lühiromaan on jällegi suhteliselt tuttava käekirjaga: seiklusi täis fantaasiast läbipõimunud keskaegne põnevik koos väga detailse maailmaloomega. Kuid seekord on siis lisaks võetud krimižanr, et sellega kätt proovida. See kõik kukub välja veidi koomiliselt: meisterdetektiiv käib rauda tõstmas, et mõtet liikuma saada, võitleb kui barbar Conan ja on samas sarmikas kui salaagent. Kuigi lõpuks on tegu ikkagi mõrvajuhtumi lahendamisega, siis kogu selle ümber kooruv taustamaailm erinevate müstiliste tegelaste, nende probleemide ja lahendustega on tunduvalt huvitavam. Antud kogumikus ilmselt kõige kergekäelisem ja sätitud lohakusega kirja pandud jutt.