Stephen Baxteri ja Terry Pratchetti koostöös valminud raamat „Pikksõda“ on järg samade autorite kirjutatud romaanile „Pikkmaa“, milles inimkond avastas revolutsioonilisel Sammupäeval lihtsa võimaluse reisida miljonitesse kõrvaldimensioonidesse – erinevatesse versioonidesse planeedist Maa. „Pikkmaa“ süžee keskendus peamiselt sellele, kuidas inimkond reageerib uuele ja ahvatlevale võimalusele rajada seni veel inimeste poolt puutumatule pinnale uus kodu ning neile, kellel puudus võimalus „tõotatud maale“ minna ja kes pidid vanale laastatud koduplaneedile maha jääma.

„Pikksõjas“ on möödunud Sammupäevast kakskümmend viis aastat ning meie koduplaneet, mida pärast teiste Maade avastamist hakati nimetama Null-Maaks, on jäänud üpris kehva seisu. Suhted Null-Maa ja teiste maailmade vahel on muutunud ülimalt pingeliseks ning sõja puhkemiseni on jäänud ainult loetud päevad.

Põhiline ajend sõja puhkemiseks on maksusüsteem, mida Null-Maalt välja rännanud rahvad sugugi omaks võtta ei taha. Nad tegelevad vahetuskaubandusega, harivad põldu ja võtavad läbirändajatelt raha vastu vaid viimases hädas. Ameerika on kaotanud tohutu hulga maksumaksjaid, kes ei mõtlegi oma kodumaale tagasi pöörduda. Paralleelmaailmade rikkalikest maavaradest ja toodangust jõuab Null-Maale tagasi vaid tühine hulk ning nõnda ei jää suurriigil üle muud, kui saata Pikk-Maale laiali sõjalaevad tuletamaks ärajooksikutele meelde, kelle kaitsva tiiva alla nad tegelikult kuuluvad. See, kas sõduritel missiooni täitmine ka õnnestub, on juba iseasi.

Neile lugejatele, kes loodavad „Pikksõjast“ lugeda veriseid lahingukirjeldusi, valmistab raamat kindlasti suure pettumuse, sest sõda ei tule. Verd küll valatakse, aga mitte sõjaolukorras. Probleemid lahendatakse üllatavalt rahumeelselt. Kuidas täpselt, jääb juba lugejale avastamiseks.

„Pikkmaast“ tuttav tegelane Joshua, loomupärase astumisandega dimensioonirändur, on „Pikksõjas“ abiellunud ämmaemandast neiu Heleniga, kes oli raamatu eelmises osas alles viieteist aastane tütarlaps. Nad ei seikle enam Maadel ringi ja on endale püsivaks elupaigaks valinud paralleel-Maa asunduse nimega Kurat Teab Kus. Joshua elab rahulikku pereelu, kuni teda külastab Sally – hulguse eluviisiga üksik naine. Sallyl on kombeks ilmuda ja kaduda, kus iganes soovib. Ta ei seo ennast ühegi maailmaga ning eelistab rännata teistest sõltumata, kuni kellegi kaasa võtmiseks pole just äärmist vajadust. Sally kutsub Joshua endaga kaasa, et minna trolle päästma. Trollid on Pikkmaa põliselanikud, kes jäid maailmadesse laiali valgunud inimestele halastamatult jalgu. Neid orjastatakse, tapetakse ja nimetatakse inimkonnale ohtlikuks. „Pikkmaa“ sündmuste käigus kangelase staatuse omandanud Joshua peab tõestama, et tema kangelaslikkus pole vahepealsete aastatega kusagile kadunud ja tal ei jää üle muud, kui Sallyle järgneda.

Trollipäästjaid on teisigi. Kuigi enamik inimkonnast näeb trollides ahvisarnaseid tööloomi, vaevuvad mõned üksikud inimesed neid lähemalt tundma õppima. Selgub, et tegelikult polegi trollid loomad, vaid hoopis teistmoodi inimesed, kes arenesid kõrvaldimensioonide tingimustes sellisteks, nagu nad on – lauldes rääkivad imelised olendid. Alguses leidus neid kõigis maailmades, kuni tulid inimesed, kes rikkusid nende rahu jäädavalt. Ühest sõjalise missiooniga õhulaevast saabki ajapikku trollide päästelaev ning Pikaks Hääleks nimetatud trollilaul saab jälle maailmade vahel kõlada.

Üks värvikaimaid tegelasi, kes juba eelmisest raamatust eredalt meelde jäi, on Lobsang – õhulaevu ja muud tehnikat tootva suurfirma Black Corporation parim leiutis ning ühtlasi firma kaasosanik. Lobsang, kelle nimi tähendab tiibeti keeles suuraju, on android, kelles peitub tiibeti mootorrattaparandaja hing, mis pärast inimkeha surma arvuti sees taassündis. Teda jätkub kõikjale ning üks varukoopia temast hõljub isegi Päikesesüsteemi äärealal. Lobsang manipuleerib rohkemal või vähemal moel kõigi enda jaoks oluliste tegelastega ning tema eesmärgiks on hoida Pikkmaa sündmusi oma kontrolli all. Lobsang monteerib tehiskehasse surnud nunna hinge, et pühast õest saaks tema naine, kes hoiaks inim-superarvuti tegemistel silma peal ja ei laseks tal oma kõikvõimsuses üle piiri minna. Tiibeti munga välimusega Lobsang ja nunn Agnes moodustavad ideaalse tiimi. Ning seal, kuhu nemad füüsiliselt kohale ei jõua, jalutab ringi tiibeti keelt kõnelev kass, kelle silmis sätendavad erkrohelised LED-tulukesed.

Veel leidub raamatus inim-muttidele sarnanevaid kobolde, kes jagavad ränduritele infot erinevate meelelahutuslike esemete, nagu näiteks pleierite ja kassettide eest; ajukoeri, kelle eesmärgiks on jahti pidada ja trofeesid koguda; hiinlasi, kes kujundavad laiaulatuslikult kõrvalmaade pinnavorme ümber, et luua sobivamaid ilmastikuolusid, surmahaigust põdev politseinik ja üliintelligentne tüdruk, uudishimulik pastor ja nõnda edasi. Lugematust hulga maailmade meredest triivib stoilise rahuga läbi vaalasarnane Ainsuse Teine Isik, kelle turjal elab vabameelne pärismaalaste kogukond.

Kõik oleks igati tore ja huvitav, kui lisaks kiiksuga tegelastele ja põnevatele maailmadele leiduks huvitavaid sündmusi, mis ajendaksid edasi lugema. Enamus raamatust on umbes selline nagu anekdoodis, kus lugu algab sellega, et mees istub hobuse selga, järgnevad sajad leheküljed sisaldavad sõnu „kappadi-kappadi-kappadi...“ ning loo lõpus jõuab mees kohale ja ronib hobuse seljast maha. „Pikksõjas“ saab „kappadi-kappadi“ pisut varem otsa ning hakatakse isegi põgenema ja verd valama. Kuid selleni jõudmiseks peab lugeja olema piisavalt kannatlik.

Neile, kellele meeldivad filosoofilisemad mõtisklused, taoline raamat isegi sobib, sest läbivaks teemaks on eetika küsimus ja inimkonna eksisteerimise mõte. Kui üks planeet on tühjaks puuritud, lagedaks raiutud ja erinevate mürkainetega gaasikambri sarnaseks muudetud, minnakse mujale, et senist tegevust jätkata. Lopsakad paradiisimaailmad leiavad kiire lõpu looduskatastroofide läbi, et uuesti otsast alata. Ning seda inimeste kaasabita. On siis inimesed ikka kõiges süüdi või peavadki elutsüklid sedasi algama ja lõppema? Sellele küsimusele peab kaasamõtlev lugeja ise vastuse leidma.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1088)