Kogumik annab väga hea läbilõike kogu eesti fantaasiakirjanduse trükisõnast, mis hõlmab ca 150 aastast perioodi, pannes suurema rõhu just viimasele 20 aastale, mis ilmselgelt on ka hetke vaatepunktist palju aktuaalsem. Lisaks on koostajale, härra Sulbile, omaselt teoses ka lugejat hariv artikkel, seekord siis teemal, et mis siis ikkagi on fantaasiakirjandus. Olles viimase 25 aasta jooksul peamiselt ulmekirjandusele keskendunud, siis oli tore nii mõndagi lugu uuesti läbi lugeda ja hea sõnaga meenutada. Ja mis siin häbi tunnistada, mõnda juttu või raamatut, kust katkend oli võetud, ei olnud veel üldsegi juhtunud lugema.

Eks maitseid ole erinevaid, aga valdavalt on tegu ikkagi heade ja väga heade lugudega ning see kõik on suurepäraselt Liis Rodeni poolt illustreeritud kaante vahele pistetud. Lugeda oli kohati isegi harjumatu, sest nii suure tekstihulgaga ühel lehel ei ole enam harjunud, aga teisalt oleks see enam kui kuuesajaleheküljeline teos veelgi suurema tellise mõõdu omandanud. Kahjuks jäi silma ka päris palju pisikesi apsakaid tekstides, nii et võib öelda, et ka trükiveakurat on fantaasiakogumiku läbi lugenud ja oma pitseri jätnud. Aga ega ma end sellest väga segada ei lasknud, nii et järgnevalt siis iga loo kohta väike arvamus.

Friedrich Reinhold Kreutzwald „Põhja konn”

Esimest korda lugesin seda lugu ilmselt kuskil algklassis, sest "Eesti rahva ennemuistsed jutud" olid raamaturiiulis olemas ning see lugu tundus muinasjutt nagu kõik teised tollel ajal. Naljakas on mõelda, et siin maal, kus novembrikuu on nii pime, et päikese nägemiseks ,mine reisile või vaata pilte", ei sülga isegi draakonid tuld, vaid paarutavad konna kombel ringi. Oma ajale on lugu isegi väga hästi vastu pidanud: olles küll veidi vanamoeline, ei ole sel ometigi neid lõputuid korduseid ja tüüpilisi muinasjutu mustreid, mis lastele küll õpiprotsessis kinnistamiseks nõnda vajalikud on, aga meelahutuslikust vaatepunktist ainult jutu tempot ja kulgu maha suruvad.

Friedebert Tuglas „Maailma lõpus”

Väike Illimar läheb laevale ning veedab aega hiiglaste juures. Tüüpiline müüdipõhi on pandud igatseva nooruki rindu ja kui muru näib teisel pool maailma äärt alguses roheline, siis see kõik muutub mingil hetkel õudusunenäoks. Sisu oli vähem kui tüüpilises Antiik-Kreeka legendis, aga uinutavat kirjeldust selle eest rohkem kui õhtune aju suutis vastu võtta. See lugu on kõikidele teile, kes te ülevamalt hindate sõnaseadmise kunsti kui tarmukat tegevust ja loo kulgu – mina see ei ole.

A. H. Tammsaare „Pöialpoiss”

Tammsaare on ikka olnud kahe jalga maa peal ja käsi mullas ning nii on ka see lugu päris korralik omaaegne vampiirilik õuduslugu. Sõnakasutus on veidi vanamoeline ja kohati ilusatatud, kuid siiski suhteliselt ladus. Teisalt aga pommitatakse lugejat aeg-ajalt ikka väga tihedate infolaviinidega ning siis järgmisel hetkel antakse detaile edasi väga napilt ja lugejat saadab järgmistele lehekülgedele vaid peategelase kartlik emotsioon ja seda vapralt trotsiv sõdurihing.

Karl Ristikivi „Heliopolise imed”

Antud juhul oli tegemist katkendiga romaanist „Imede saar” ning kuigi loo sisu jääb põgusast mõneleheküljelisest piilumisest suhteliselt eesmärgituks, siis maailmaloomeliselt on tegu igati meisterliku saavutusega. Kuna puudutatakse ka Atlantise teemat, siis aju hakkab kohe ka Jules Verne’i lugudega paralleele tõmbama.

Rein Raud „Kaksikvenna lossis”

Väike katkend romaanist „Ratsanik Melchior” on juba rohkem tänapäevase kirjutamisstiili sarnane ning seikluslikku lugu on igati sujuv lugeda. Mind tabas ka kohe äratundmine, et antud juttu oleks justkui kuskil juba tarbinud ja välimälu tõesti kinnitas, et mõned aastad tagasi sai kogu romaan läbi loetud. Lookatkest on sarnased mälestused nagu ka romaanist, et on tegelased, on seiklused, aga midagi ekstra filigraanset või ägedat kahjuks mitte – on tuttavaid motiive nii muinasjuttudest kui ka teistest kodumaistest seiklusjuttudest.

Herta Laipaik „Tormilaterna valgel Metsakurule”

Ei oskagi väga sellisest laastust midagi mõelda, et ei saanud maitsetki väga suhu, rääkimata mingist fantaasialoost, rohkem selline kummaline ajalooline jutustus. Kuna tegu oli jällegi vaid katkega autori raamatust „Vagajutt vaskraamatust”, siis ilmselt peab nüüd tolle läbi lugema, et saada aimu, et miks koostaja just seda nopet eelistas mõnele autori folkloorimaigulisele õudujutule. Samas huvi tekitas, nii et päris tühja ka lugemine ei läinud.

Tiit Tarlap „Haldjatants”

Vot siin oli juba päris tuttav autori käekiri, kus vägagi tuntud haldjakontakti motiiv toodud tänapäeva ning see väga edukalt ka ellu viidud. Oli äratundmist, oli huvitavaid pöördeid ja oli ka meeldiv peategelane, kellele kaasa elada. Seda põimloo mustrit, et peategelane kinnipidamisasutuses annab oma tegemiste kohta aru, on paljud autorid proovinud kasutada, aga saavad tavaliselt sellega hakkama vaid keskpäraselt, antud juhul aga oli tegu igati üle keskmise sooritusega.

André Trinity „Meeleparandaja”

Veidi liiga abstraktne ja sürreaalne. Ajas oma asja ära, aga ei olnud väga, mida nautida: veidi skisofreeniline peategelane väga poolehoidu ei tekitanud. Ulmeelemente oli, aga pigem justkui unenägu-õudukas. Õnneks oli parajalt lühike.

Andrus Kivirähk „Tormine rand”

Autori tüüpilised mustrid olid loos täiesti äratuntavad, aga kui tema lasteraamatutes või siis ka pikemates tekstides on kuidagi lihtsam seda sürrealismi vastu võtta, siis antud juhul mõjus see kuidagi nõrgalt ja labaselt. Mitte et lugu oleks kehv olnud, vaid mulle selline lihtsalt nimede ja situatsioonidega mängimine, omamata suuremat kandvat ideed läbi tegevuse, ei paku meelelahutust. Saan aru, et see on igapäevase elu satiir, aga selliseid mõttetuid mänge näeme me igal pool elus ja selle eest üldiselt põgenevadki inimesed ulmelistesse maailmadesse pakku, sealt seda peegeldust uuesti lugeda ei viitsi.

Mario Kivistik „N'Yargal”

Vahelduseks üks korralik lühiromaan, mis küll oma tempo poolest on minu jaoks veidi uimasevõitu, kuid see-eest mütoloogia poolest ja maailmaehituslikult ikka väga meisterlikult teostatud. Autor viib meid teisele poole maakera, Okeaaniasse, ja loob seal alternatiivse ajaloo, mida uurides jõuab lugeja koos peategelasega väga hirmutavate avastusteni.

Karen Orlau „Tont Malini metsast”

Antud loo puhul ma ei oskagi väga positsioneerida ennast: lugu ise oli suhteliselt hästi, ladusalt kirjutatud, allegooriline, aga samas justkui suuremast pildist välja rebitud ja liiga palju jäi lugeja eest varjatuks. Ei saa aru, miks teatud elemente, tegelasi lugejale näidati ja siis kohe ka kõrvale heideti. Võib-olla prooviti suurema teose kvintessents kuidagi lühijutu kujule ära mahutada, aga ma oleks seda lugu pigem nautinud rohkema lihaga luudel.

Liisi Ojamaa „Loojangulaul”

Lühike ja konkreetne lahtiste otsadega fantaasialugu suudab kiiresti nii maailma ehitada, tegelaste ja nende taustalugudega lugejale huvi pakkuda kui ka tegevustikku korralikult jooksutada. Oli selge temaatika ja raamistik, millest lähtuvalt sai teost nautida, aga ka seekord oleks tahtnud veidi toekamat ampsu, nautimaks antud teost veelgi enam. Infonälga lugejat ei jäeta: arusaamatuse ega puuduse käes antud juhul vaevlema ei pea.

M. Lembinen „Näkipüüdja”

Tüüpilise muinasjutu moodi algav jutt lülitab kiiresti sisse lisakäigu ning lausa kerglevalt toimub taustal maailmaloome. Kui midagi ette heita, siis vajalikud instrumendid satuvad peategelaste kätte kuidagi liiga lihtsalt, aga selline see saatus juba on, kuigi veidi liiga ettemääratult autori poolt. Tore on lugeda, et ei toimu mingit tüüpilist stereotüüpset vastasseisu, vaid pigem lepib üks osapool suhteliselt intelligentselt seekordse kaotusega ning võtab seda kui märguannet, et saatusel on teised plaanid.

Veiko Belials „Hällilaul”

Vahelduseks veidi lühem lugu rüütliaust ja sellest, mis juhtub, kui oma põhimõtetele liiga jäigalt truuks jääda. Kuigi lugejateni tuuakse vaid lühike kojaintriig, saab siit päris korralikult aimu maailma piiridest ning pigem töötab lugu lisaks heale puändile ka tänu suurepärastele dialoogidele.

Kristjan Sander „Punksi metamorfoos”

Kuigi olen täiesti kindel, et kunagi sai see lugu loetud, siis üllatusin, kui hea kvaliteediga suudab autor lugeja huvi üleval hoida. Pidev väikeste kildudena maailma täiendamine vihjetega nii toimivale maailmale kui ka kõikidele kodumaistele ulmefännidele tuttavale poolakale hoiab pinget kuni loo lõpuni ja ka siis, kui lugu on lühijutule omase pöördelise lõpu saanud, jääb lugejat looritama õuduseloor.

Dani Adler „Valutuli”

Antud loo juures häiris mind selline meelega lugeja pimeduses hoidmine, et justkui räägitakse midagi, aga ainult vihjetega: kehva abielu maitse tekib. Tänu sellele ei teki väga head samastumist ka tegelastega, sest kogu lugu toimuks justkui läbi hämu. Samas maailmaloome tundub intrigeeriv, kuna lisaks maagiale tundub ka tehnika olevat teatud tasemel arenenud, kuid lugeja selle kohta väga palju kahjuks teada ei saagi.

Siim Veskimees „Kerge on olla jumal”

Täitsa huvitav oli lugeda seda multiversumi lugu, kus erinevaid tehnoloogilisi tasemeid kokku segades oli üks korralik intriigidest tiine seiklusjutt valminud. Maailmaloomest ja madinast antud loos kindlasti puudust tunda ei saa. Sisuga on ainult see probleem, et seda on väga raske jälgida, kuna kohe loo alguses käib infolaviin kui tormilaine üle lugeja pea ja isegi kui seletatakse tagamaid, siis seda tehes pannakse lugu tegelikult taustal pausile.

Triinu Meres „Sulavesi ja vereside”

See lugu on aga hoopis teisest puust, siin ei ole justkui tegevust loos ollagi. On alternatiivne maailm, kus on puhutud lõkkele keelatud armastus ning selle valguses sammub lugeja justkui läbi talvise lumetormi vaikselt ja mõõdukalt. Romantismi on antud loos nõretamiseni ja kehva suusailmaga eesti talvehakku sobib see lugu nagu rusikas silmaauku. Aga siiski ei ole see minu maitse, ma ei naudi sellisest keerutamisest lugemist, kuid teisalt saan aru, miks sellel lool ka oma fännid on. Kiidan autorit siinkohal aga salakuulaja tegelase loomise eest, see tegelane on nii läbi ja lõhki varjundeid täis, et tänu temale on ka kõikide teiste tegelaste käitumine tunduvalt paremini põhjendatud, mis sest, et kohati veidi ebaratsionaalselt.

Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid”

Väga hea Mahkra juttude näidiseksemplar: detailne ajalooliste sugemetega maailm, kus toimub üleloomuliku elemendiga märul. Antud lugu ja ka üldisemalt meenutavad autori jutud pigem 19. sajandi seiklusjutte, aga tavaliselt on nad väga hea tempoga ja vähemalt väikeste õudusjutu elementidega ning lugeja huvi ja fookus on tänu pidevatele loopööretele ja põnevusele garanteeritud.

Mann Loper „Meister ja õpipoiss”

Ma täitsa mäletan, kui seda lugu esimest korda lugesin, meeldis ja isegi väga ning ka nüüd ei pidanud pettuma. Küll valdasid mind tookordki samad tunded, et kus ülejäänud romaan on, sest just läks huvitavaks. Autoril on idamaise õhustiku loomine suurepäraselt õnnestunud, tagasihoidlikutele, aga see-eest võimekatele tegelastele on kerge kaasa elada ning väike madin ja irooniline huumor lisavad ainult plusspunkte.

Seio Saks „Viimane robot paradiisis”

Maailma hakatakse kohe loo alguses korralikult looma ning paistab päris potentsiaalikas lugu tulevat, sest lugejateni tuuakse igati ontlik postapokalüptiline maailm. Peategelanegi tekitab huvi ning tal on ka selge tegutsemise eesmärk: pääseda läbi müürist, mis küla eraldab. Mida lugu edasi, seda segasemaks aga kogu jutt läheb ning lõpp vajub juba kahjuks täitsa longu, aga no mis teha, mõned roosid õitsevadki väga kiiresti.

Manfred Kalmsten „Kuuekandjad”

Mõnusalt lühike ja tabav lugu reaalsuse valvurites, mille võiks lühidalt kokku võtta kui  quis custodiet ipsos custodes (ld. kes valvab valvureid). Kontseptsioonid ja tegelased, keda lugejateni tuuakse, arenevad jutu vältel silmnähtavalt ning kuigi lõpp on korralikult dramaatiline, siis veidi jääb puudu üldisematest põhjendustest ja laiemast vaatest.

Meelis Friedenthal „Vinguv jalaluu”

Autor suudab väga stoilise, aga kindla sammuga lugejasse õudusekillukesi süstida. Selline loo jutustamine, tegelase sisekaemuse ja -monoloogide teel, ei ole küll päris minu maitse, aga autor teeb seda meisterlikult ning peab lugejaga läbi oma tegelaste filosoofilist debatti. Antud juhul oli ka aja- ja ruumihüpe kahe erineva tegevusliini vahel suurepäraselt loo osaks põimitud.

Miikael Jekimov „Killud toovad õnne”

Mulle endale meeldivad autori veidi vähem abstraktsed lood, kuid oma kohalolekut antud antoloogias on kirjameister igati õigustanud. Antud jutu peamine miinus minu silmis ongi kindla sihi või eesmärgi puudumine ning sellest tulenevalt tundub tekst veidi liiga muinasjutuliselt allegooriline, aga samas väga positiivset laengut andva lõpuga.

Heinrich Weinberg „Helisev muusika”

Autori Revali juttude triloogia kolmas tükk on ka minu üks lemmikutest: siin on väga hea tasakaal maailmaloome, seikluste ning ka lihtsalt huvitavate karakterite vahel. Lugu on väga pratchettilik: peategelane on ka antikangelane ja omajagu riukalik ning seda paremini lugeja kaasa haarab. Lõpp oli kurb ja dramaatiline, aga jättis mõnusalt lahtiseid otsi, nii et loodan, et autor tuleb antud maailma veel kunagi tagasi.

Indrek Hargla „Mirabilia saladus”

Maiuspala on ikka jäetud kõige lõppu. Isegi kui tegelased ei ole tavalised, siis ei ole väga kuskilt hõlma hakata, oma karakterist nad välja väga ei hüppa. Küll võivad kohati üllatada, aga see kõik sobib suuremasse plaani väga hästi. Kogu taustamütoloogia rullub lugejale väikeste vihjetega ning eks sellest tulenevalt tulebki ka oma fantaasia tööle rakendada; kas see muidugi ka autori vaatega ühtib, ei saa ilmselt kunagi teada, aga meeli ta igatahes stimuleerib ning lugemiselamusi pakub.