Maarit Leijon ja Reetta Vuokko-Syrjänen „Soome ulme 3”
Eesti ulmelugejad on viimasel ajal saanud kirjastuse Skarabeusi omaniku Arvi Nikkarevi eestvedamisel igal aastal nautida uut kogumikku. Seekord hõlmab teos viit lugu, mille autorid on Maarit Leijon ja Reetta Voukko-Syrjänen, põhjanaabrite kaks tipptegijat ulmekirjanduses. Maarit Leijoni erinevaid jutte on lugejad saanud juba maitsta kogumikus „Musträstas”, ka teine autor Reetta Voukko-Syrjänen ei ole eestlastele päris tundmatu. Voukko-Syrjänenilt ilmus lugu „Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda” antoloogias „Ohver”. Minu jaoks avavad autorid kogumikus olevate juttudega endast hoopis uue ning palju parema külje, kuna just nende ulmeelementidega olmelistes tekstides on lugejal väga kerge loosse sisse elada ning tegelastega samale lainepikkusele häälestuda. Ilmselt on selliseid jutte loojatel ka veidi lihtsam kirjutada, kui jätta piisavalt ruumi lugeja enda fantaasiale, mis teeb väga palju taustatööd ise ära, mistõttu lühikesele tekstiloomele ei pea autor hakkama suuremat raamistikku ehitama. Tervikuna on antoloogia suurepärane, kuigi mõnede lugude puhul jäi minu maitse jaoks midagi veidi puudu, ent sellest olemata ei jäänud ükski neist oma teostuse ja sisu poolest millelegi alla.
Maarit Leijon „Laanekuuse juure all”
Loo alguse väga realistlikud ja otsekohesed kirjeldused ei hellita lugejat, vaid lajatavad justkui labidaga piki nägemist ning mõjuvad väga kainestavalt. Tasapisi tilgutatakse loosse ka fantaasiaelemente ja jutu edenedes rullub lugejatele lahti ka teine inimeste eest varjatud maailm. Erinevalt tavalisest linnafantaasiast ei esine siin iga nurga taga üleloomulikke tegelasi või elemente, vaid loo miljöö lahkneb meie igapäevasest maailmast kõigest väga väikeste detailide poolest. Ühtlasi võimendatakse tekstides ka soome kultuurile omaseid aspekte ning ühiskonna valupunkte: erinevate kultuuride põrkumist, vajadust ennast laadida ning pugeda inimeste eest peitu metsade ja järvede vahele ning liigset uimastavate ainete tarvitamist. Autor suudab lugeja väga kiiresti saada enda konksu otsa, mängides temaga kui kass hiirega. Jutu lõpp võtab aga veelgi tuure üles, ehk lugeja rõõmuks pööratakse sisule üks vint peale, enne kui asi päriselt laabub.
Maarit Leijon „Koristaja”
Meelepärase olmeulmega jätkab ka kogumiku teine lugu, kus üleloomulik on kaunilt põimitud tavaliste suhete segadikku. Loo tugevuseks on kindlasti väga detailsed ja isikupärased karakterid, kes panevad jutu elama ning suudavad lugejas väga kergesti emotsioone esile tõsta. Paraku enamike tegelaste puhul on kohe selgesti ära defineeritud, kes on "head" ja kes "halvad". Mitte ükski "headest" ei ole täielik pühak, tegelased on kõik inimlikud, omades ka tumedamat, taunimist väärt poolt. Ka siin tekstis on autor vägagi ühiskonnakriitiline, täispaugu saavad nii koduvägivald, natsid kui ka Ukraina sõda. Loo edenedes saab lugejal rohkem aimu peategelase taustast ning jutust kujuneb meeliülendav nordic noir.
Reetta Voukko-Syrjänen „Maskide tants”
Lühiromaani mõõtu lugu proovib lugejat kaasa elama panna veidi idamaises, jaapanlikus fantaasiamaailmas. Lugu toimub põhimõtteliselt kahes paralleelses lõimes, kus mineviku seikasid edastatakse väikeste katketena. See annab küll parema võimaluse ühe peategelasega samastuda, kuid üldisele loo kulgemisele ja soravusele see kahjuks kuidagi kaasa ei aita. Kogu jutu tempo oli minu jaoks liiga hillitsetud ja hiiliv, imiteerides väga edukalt aasia tantse. Taustamaailma toimimise kohta väga infot ei anta, vaid vihjamisi möödaminnes, seega pigem võiks sobida abstraktsema kraami armastajatele.
Reetta Voukko-Syrjänen „Neljas põrsas”
Autorile paistab meeldivat põimjutustuse muster, nii et ta kasutab seda ohtralt ka selles klassikalise “Kolme põrsakese” muinasjutu töödeldud versioonis. Vaatluse alla võetakse Ladina-Ameerika piirkonna mured, kus lugejale antakse häkkimist täis, küberpungilik versioon elukorraldusest tuleviku maakeral. Nii nagu ka eelmises loos jäid ka siin tegelased veidi kaugeteks, ehk jutu kultuurilisest taustast oli samastuda veidi raskem. Teisalt aga loodud maailm, oli suhteliselt kergesti mõistetav, hoolimata mitmekesistest tehnoloogilistest detailidest.
Reetta Voukko-Syrjänen „Mida tegime klassimatkal”
Kogumiku viimane lugu on jällegi olmeulmeline, folkloorisugemetega õuduslugu, kus väga otsekoheselt ja julmalt kirjeldatakse Inari saamide põlisrahva kultuuri sundassimileerumise tulemust. Nauditav oli lugeda ehedalt kirjeldatud tegelasi ning kolkaküla igapäevast toimimist. Kui sisule põimiti järjest veel ka saamide folkloor ja mineviku seikade katkeid, hakkas jutt jällegi korralikku nordic noir'i meenutama, asudes hoopis kõrgematel pööretel tööle. Võrreldes autori kogumikku valitud teiste lugudega, oli antud jutt lineaarse tegevustikuga ka palju lihtsamini jälgitav ja sujuvam. Samuti tegelastega samastumine oli nii kultuurilisest kui ka ajalisest vaatepunktist lihtsam.
