robotitemuinasjutudJuba ainuüksi pealevaatamise põhjal võib väita, et tegemist on suurejoonelise raamatuga - suurem formaat, kõvad kaaned, imearmas kaanekunst. Sirvides leiab lehekülgedelt kunsti veelgi. Raamatus on kuusteist muinasjuttu ning igaüks neist on illustreeritud. Kõikide illustreeritud raamatute hulgast muudab “Robotite muinasjutud” eriliseks seik, et illustraatoreid on suisa kuusteist - pooled neist Eestist ja pooled Poolast - ning lugeja võib raamatut päris pikka aega edasi-tagasi lapata, püüdes mõista, milline neist illustraatoritest talle kõige enam meeldis.

Muinasjutud ise on siin raamatus väikeste knihvidega. On neid, mis veelgi allegoorilisemas vormis räägivad just tavaliste muinasjuttude teemadest - pilatakse ahnust ja rumalust, hinnatakse vaprust, lubatakse üsna inimlikke väärtusi omavail roboteil seigelda ja roostetamiseni vananeda. Ja ometi on seal midagi veel. On suur universum, kuid mitte ainsatki inimest. Tõsi, mainitakse küll kahvanägusid ning mõne koha peal on masinail olemas looja, kuid sellega vihjed inimlikkusele lõppevad. Lisaks tuleb tõdeda, et nii mõnigi muinasjutt kõnetab küll täiskasvanud lugejat, kuid lendab väikesel kuulajal ilmselt üle pea. Võimalik, et natuke kandiliselt, masinliku häälega surisedes ning aegajalt õli tilkudes, kuid üle pea sellegi poolest.

Kõige keerulisem näibki selle raamatu sihtgrupi defineerimine. Muinasjutte peetakse sageli lapsikuiks ja lastele suunatuiks. Sedagi raamatut on paljuski tutvustatud kui lastele mõeldud muinasjuturaamatut. Eks need ohtrad illustratsioonidki viitavad justkui selles suunas. Aga olgem ausad - mõnus illustratsioon muudab täiskasvanugi jaoks raamatu mõnusamaks, seega see argument ei päde. Sisu poolest sobivad lood metalseteks fantaasialugudeks, inimajastujärgseteks teadusulme lugudeks, kuid samas ka maailmaloomist ja -lõppu käsitlevateks müütideks.

Mulle tundus, et tegemist on ideaalse unejuturaamatuga. Vähemasti ma ise oleksin oma 5-aastasele tütrele seda vaimustusega ette lugenud ning tema, väikese öökullina, oleks võinud neid ka lõputult kuulata. Oleks muinasjutt ja sellest õppija, kuid oleks ka lõputud vestlused erinevate sõnade ja mõtete olemuse üle. Üks viieaastane võiks nendest juttudest saada mitme päeva jagu inspiratsiooni küsimuste esitamiseks. Aga päriselt ettelugemisraamatuks ma seda siiski vist nimetada ei saa, sest ettelugejal endal peab olema teatud vilumus keerulisemate lausete väljahääldamisel: “Seepärast pöördun teie poole, ustav hüdroküber Amassiid, suus programmeerija Dioptryk, seadistajad Filonaut ja Minogar, et te mõtleksite mulle poja välja.” Igaüks saab nüüd ise eelmise lause juurde tagasi pöörduda ning proovida seda multifilmiliku teatraalsusega valjul häälel lugeda. Kujutlege, et olete kuningas, kes annab sellise iseenesestmõistetava käsu oma alamatele.

Teisest küljest on see ideaalne raamat varateismelisele lapsele. Sellisele, kelle lugemisoskus suudab juba keerulistest sõnadest läbi närida. Ehk on ta mõne aasta robootikagagi tegelenud? Kindlasti robotite kohta mõned multikad näinud ning lugenud juba mõnd muud noortele suunatud teadusulme elementidega raamatut. Jah, ilmselt jäävad veel nii mõnedki sõnad arusaamatuks, kuid kõik, mis loo suhtes tõeliselt oluline, on kindlasti juba hoomatav. Üksjagu olulisemaid termineid selgitatakse loo kaudu ning tulemuseks on miski, mis nende samade laste tulevasi reaalainete õpetajaid naeratama paneb – tundi jõuavad noored, kes on ilukirjandusest selgeks saanud, et mikro ja mega tähistavad väikest ja suurt. Sellele alusteadmisele juurde õpetada, et kui väikest siis täpselt, on palju lihtsam kui terminit täiesti algusest tutvustama hakata.

Samas on see ka ideaalne raamat sellisele 20-aastasele noorele. Teate küll, nemad on maailma kõige targemad. Nemad mäletavad veel üsna täpselt kõiki neid termineid, mida reaalainete õpetajad koolis kasutasid ning see loob raamatule nende jaoks veel ühe kihi. Siin on lapsepõlvenostalgiat muinasjutusõnastuses, koolimaja lõhnade tajumist terminoloogiatasandil ja lisaks sellele on lood endiselt värsked ja mõnusaks vahelduseks igapäevamaailmale.

Aga ehk on see ideaalseks raamatuks hoopis 30-aastasele, kes näolihaseid paigast võimleb, et kõik sõnad saaksid viieaastasele ette lugedes ikka õigesti välja hääldatud? Igal juhul on see ideaalne raamat 40-aastasele, selle ma testisin ära. Lugesime mõlemad koos tütrega ning olime veendunud, et kui see raamat oleks viisteist aastat tagasi eesti keeles olemas olnud, siis oleksin ma seda ka viieaastasele unejutuks lugenud. Ja kuigi ma ise ei ole tänaseks veel kaugemale elada jõudnud, võib eelnevast ilmselt järeldada, et kuskil on olemas hetked ja nõksud, miks see raamat võiks olla toredaks lugemisvaraks 60-aastastele või mõnele teisele vanusele. Ma vist ei peaks ikkagi üritama “Robotite muinasjuttudele” selget sihtgruppi otsida. Tegemist on selgelt kogutsükliraamatuga, Carnot’ masinaga, mis võiks oma vanemate lugejate kaudu endale uusi austajaid leida.

Nüüd, mil triviaalne probleem sihtrühma osas on lahendatud, saab läheneda ka muinasjuttudele endile. Lem läheneb neile muinasjutule omase suursugususega. Ma ei räägi siinkohal kuningaterohkusest, kuigi seegi on muinasjuturaamatule omaselt laiahaardeline, vaid pigem tema itsitamisest füüsikaseaduste üle. Neidki rakendatakse sama kerge puistega kui loogikat roostevabades muinasjuttudes - olgu selleks siis herneteral magamine või habemenugadel tantsimine. Olgem ausad, selle viimase juures tundub jalaluu murdmine märksa tõenäolisem kui kingade kulumine. See luksuslik terminite puistamine koos fantaasiarikka lähenemisega reeglitele, mis ühes või teises loos kehtivad või mitte, on igati lummav ja nautimist väärt. Iga üksikut muinasjuttu ei hakka ma siin eraldi välja tooma, kuid leidsin raamatust tsitaadi, mis kogu mu jutu kenasti kokku võtab. Kes raamatust enam teada tahab, otsigu see üles ning lugegu ise.

“See, mida ma rääkisin, ei tulnud teadmistest. Teadus ei tegele olemise selliste omadustega, mille hulka kuulub naeruväärsus. Teadus seletab maailma, aga meid sellega lepitada suudab üksnes kunst. Mida me tõepoolest kosmose tekkimisest teame? Sellist määratu suurt tühjust võib täita legendide ja müütidega. Ma soovisin mütologiseerimises jõuda ebatõenäosuse piirini ja ma arvan, et olin sellele lähedal. Seda tead ka sina, seega tahad üksnes küsida, kas kosmos on tõepoolest naljakas. Aga sellele küsimusele peab igaüks ise vastuse leidma.”

robotitemuinasjutud

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0569)