Timo Talvik „Sulid ja sulased. Ennemuistne põnevik.“ Eesti Raamat, 2025
Sattusin minagi kuidagi nende hulka, kes said kirjastuselt ettepaneku arvustada raamatut veel enne selle ilmumist. Väga mõnus värk, paadunud paberiaustaja jaoks laekus pakimaati peagi ka spiraalköites väljatrükk. Ja ega ma mingi ainuke väljavalitu pole - Lugemise Väljakutse grupis olen silmanud juba vähemalt kolme arvustust, mis kõik olid kiitvad.
Reaktori lugejale on Timo Talvik tuttav autor, ehkki küll pseudonüümi Tim Hornet all. Sama pseudonüümi alt on kirjutatud ka ulmejutuvõistlusel tunnustust pälvinud ja hiljem Täheajas ilmunud jutt „Kuningatütre vari“.
„Sulid ja sulased“ on Talviku debüütromaan. Lugu on kaante vahel jagatud kaheks mahult üsna täpselt võrdseks osaks, esimene pealkirjastatud „Suli“ ja teine „Sulane.“ Tegevus toimub alternatiivses mineviku-Eestis, selgelt täpsustamata ajal, vahel täpsustatud kohas. Alternatiivsust ja ulmelisust annab maailmale asjaolu, et rahvaluulest pärit olendid ja maagilised objektid ning nendega kaasuv võluvägi on seal vägagi päris. Maagilised olendid mitte ainult ei ela inimesega samas maailmas, vaid nad sekkuvad – või segatakse – kohati üsnagi jõuliselt inimeste toimetustesse.
Loo peategelane on Kärp, selge pidepunktita ebaharilik noor, kes raamatu alguses teenib endale ülalpidamist turuplatsi üle valvet pidades. Kärp on ebatavaliselt tähelepanelik, tema päritolu ja veel mõndagi jääb lugeja eest esialgu vajatuks. Alustuseks saab vaid teada, et Kärbi minevik on olnud ebameeldiv ja et tal on raske kuhugi sobituda. See on täitsa tore viis, kuidas peategelast esitleda – olgu öeldud, et Kärp avaneb loo käigus.
Loo teine kandev tegelane on Tõivet, salapärane kelm, kelle jälje Kärp loo alguses turult üles võtab. Üks asi viib kiiresti järgmiseni ja enne kui keegi silmagi pilgutada jõuab, ongi Kärp argistest turutoimetustest eemale kistud ja koos Tõivetiga läbi maagilise maailma rändamas.
Eesti folkloorist tõukuvaid maailmu on ikka lust lugedes avastada. Selles on nii mõndagi selgelt oma ja kodust. Ja nagu nii mõnigi arvustaja juba eelnevalt kirjutanud – folkloorist tõukuvat rikkalikku materjali võiks veelgi ulmes (ära) kasutada.
Talviku sulg jookseb ladusalt, lause on sujuv lugeda. Lugu lippab käbedas tempos, laad on humoorikas. Kindlasti võimaldab raamat kiiret lugemist, see on üsna õhuke ja kuhugi munema ei jää. Tunnistan, et mul läks teose läbimisega rohkem kui päev-paar, aga peamiselt seetõttu, et viieaastane kodakondne ei respekteeri lugeva inimese isiklikku ruumi ja vähest tahtmist dialoogides osaleda.
Nagu öeldud, on raamat juba mitmelt poolt päris kenasti kiita saanud ja nii mõnegi välja toodud aspektiga olen igati nõus. Seega kasutan võimalust ja pistan nüüd vahele ka mõned kriitikanooled.
Esimene kriitikapunkt oleks nende kaante vahel oleva loo faabula ja süžee omavaheline sidusus. Faabulaga on üldiselt nagu kõik kombes, sündmustik on ajalises ja peategelaste vinklist ka põhjuslikus järgnevuses. Ometi jäi mind kummitama millegi puudumine. Püüan selgitada. Romaani esimene pool kulgeb ajaliselt üsna käbedalt, otse ja järjest. Peategelased Kärp ja Tõivet liiguvad ühe maagilise objekti otsingult edasi järgmise juurde ja nii edasi. Iga oht on uus, sellised väikesed „questid“ reas. Teine osa toimub ajalise nihke järel – vahe esimese osaga nii umbes kolm aastat. Jätkub maagiliste objektide otsing, aga mõnevõrra muutunud võtmes. Ning õige pea ja õige järsult maandub lugu lõppmängus, mille käigus selgub üht-teist ka loo taustajõudude kohta. Ainult et. Üleminek ise ei ole kuidagi halb, lõppmängu kiire saabumine mõjus aga liiga järsult. Mis jäi mulle päris hämaraks, oli taustajõude käimalükkav motiiv. Hea küll, haldjad on parajad jobud ja nende motiivid ei ole kuigi mõistlikud. Tõiveti peremees-haldjal on oma suurem eesmärk, mis seab ohtu kogu maailma püsimajäämise. Eriti selle taustal mõjub ülejäänud kohati üsna hägusalt markeeritud haldjate vastastikune musklite punnitamine pisut arusaamatult. Miks nad seda teevad ja kuidas see neile kasulik on? Siia oleks võinud veel üht-teist vahele susata, heita pilku peremehe-sulase suhte dünaamikale näiteks. Sulane oli ses maailmas oma peremehele kohati vaat et ori, andes endast ära pea kõik, et saada vastu maagilisi võimeid. Aga peremehe pool lepingust? Nad said endale käsutäitjad, andes vastu maagilist võimu, aga ega see ju päris niisama neil ei tulnud? Oma võluvõime osaline väljalaenamine pidi ju kuidagi ka haldjaid mõjutama? Miks nad siis oma sulaseid loos näidatud viisil raisata soovisid? Kas kõuehaldjas ja teised ei hoolinud sugugi, et maailm, kus nemadki osalised, võib otsa saada?
Seega, oleks olnud ruumi raamatu teist osa tummisemaks kirjutada küll. Minu maitsele jäi eriti raamatu teine osa nõks liiga madinapõhiseks ja hüplikuks. Ja nagu öeldud, oleks tahtnud rohkem selle igati huvitava maailma dünaamika kohta pudemeid korjata. Mitte, et ma madina vastu oleks, aga kohati paistis see seal olema vaid madina enda pärast.
Teine kriitikanool on ilmselt rohkem mu isiklikust peakujust johtuv. Mulle selles loos enamasti hägune geograafiline asukoht liiga hästi ei istunud. Kui tegevus toimub juba Eestis, miks siis mitte anda rohkem kindlaid asukohti ja pidepunkte? Nimega kohtadest on tegevuspaigana kasutusel vaid Reval, pärisnime nimetamata jätmisele vaatamata võib lugeja veel ära tunda Käsmu (koos Kuradisaarega) ja siis taustal mainitakse veel Kundat (mis on tolmune, ehkki ühiskond on selgelt eelindustriaalsel tasemel) ja see oli umbes kõik. Kollimets jääb üsna anonüümseks kollimetsaks, talu on mingi järjekordne talu, mõisal pole nime. Ma arvan, et kindlaid kohti oleks võinud selgemalt ja julgemini kasutada, eriti arvestades Eesti rikkalikku kohapärimust. Eks ma vist pean ka nimetamist oluliseks kunstiks, ja selles loos pakuks see lugejale võimalust luua sildu tegeliku ja raamatumaailma vahele.
Minu jaoks on natuke sarnane küsimus ajaga. Jällegi, tegu võib olla puhtalt mu enda (professionaalse) kretinismiga. Kaas ütleb, et tegu on ennemuistse põnevikuga, aga mina paigutaks ennemuistse aja ajateljel kõvasti varasemaks. Tunnetuslikult paistab tegevus toimuvat umbkaudu varasel 19. sajandil, arvestades, et tegu on alternatiivmaailmaga, siis natuke siia-sinna. Pärisorjust enam ei ole, talusid saab mõisalt välja osta, aga samas industriaalarengust erilist märki pole. Üllatuslikult on rumm väga levinud jook, mis viitab usinale kaubandustegevusele ja pigem headele transpordivõimalustele, sest see pole ülemäära kallis. Teisalt paistab jätkuvalt olevat oluliseks kaubaartikliks sool. Vähemalt minu kurdude vahel tekitasid need markerid mõned ebakõlad. Ma ei arva, et siin peaks olema tegevusaeg kindlalt dateeritud, aga ehk natuke rohkem konteksti jutustuse käigus ei teeks paha. Kurat ja detailid eks.
Eraldi tahaks korra hambusse võtta ka kaanepildi. Pilt on ju täitsa salapärane ja pilkupüüdev, aga ma arvan, et spetsiaalselt kindla loo jaoks loodud illustratsioon oleks parem. Rätsepaülikond versus suvaline H&M nafta, eks. Peale selle, et kaanel on kujutatud kaht salalikku tegelast ja raha, ei kõla see tegelikult loo sisuga minu jaoks kuigivõrd kokku. Siin ei ole midagi, mis ütleks, et tegevus toimub Eestis ja et siin toimetavad Eesti folkloorist tuntud tegelased.
Viimane kripeldus, mille hingelt ära tahaks saada – kuhu jäi Merikurat? Tema saatusest libisetakse tormakas lõppmängus lihtsalt üle ja sellest on kahju, sest ometi oli tegu Kärbi jaoks olulise tegelasega.
Üldiselt on tegu siiski tubli
sooritusega, maailma on, hoogu on, huvitavaid tegelasi on. Peategelane on huvitavalt
kirjutatud ja tema liikumapanev jõud – soov leida kodutunnet ja kuulumist –
vägagi usutavad ja kaasaelamist soodustavad. Kõrvaltegelasi on põnevaid ja lõpupoole
avanev küsimus või selle kaja – mis on maagilise olendi eluõigus? – vääriks
kindlasti veel vaagimist. Et see lugu on juba kaante vahel, küll siis
järgmises!