„Susikiuste” on Manfred Kalmsteni esikromaan, mis viib lugeja Viikingreiki kosmoseimpeeriumisse. Lühilugu „Ema südant …”, millest romaanis sai eellugu, jättis loodud universumist väga hea mulje. Samas jäi aga teatav nälg ja peataolek – lühivormis jäi puudu suuremast maailma taustasüsteemist ja nendest pisikestest tehnoloogilistest detailidest, mis muudavad ühe korraliku ulmemaailma elavaks. Olles autori eelnevate paberil ilmunud kirjatükkidega tuttav, olid ootused vägagi kõrged. Lootus oli, et romaani mõõdus tekstile on „liha” luudele juurde kasvatatud ning näljasel lugejal on, mida järada. Lisaks on autor erinevate suuremamahuliste teostega nagu näiteks „Täheraua saaga” või „Kaarnalaul” näidanud, et suudab vajadusel ka pikemat vormi meisterlikult käsitleda, nii et romaani kirjutamise võimekuses kahtlema ei pidanud.
Loo keskmes on lahingsõsar Hagenhild, kelle teismeline poeg röövitakse ja kes kõiki vahendeid ja võtteid mängu pannes proovib poliitiliselt ebastabiilses maailmas oma last tagasi saada. Kuna ka Ruuniraamat on ennustanud, et põhjala müütiline maailmalõpp Ragnarök on peagi saabumas, siis sekkuvad niigi kirjusse mängu ka jumalad. Kuigi süžeest leiab kõike vajalikku, romaani avalehed lugejat ei hellita: võõrik maailm ja mitte väga keelepärased sõnad langevad laviinina. Autori eelnevate teoste kohaselt on skandinaavia mütoloogiast kantud lugudes nii nimed kui ka terminid sealt inspireeritud ning nende kasutus toob teosele kahtlemata autentsust juurde – kasvõi impeeriumi nimi Viikingreiki ise. Samas nõuab kogu selle sõnavaraga harjumine veidi aega.
Alguses tundub, et viikingid kosmoses on miskit võõrikut, kuid kui mõelda, kuidas põhjala jumalad müütide järgi erinevate maailmade vahel rändavad, siis tegelikult tundub isegi natukene loogiline, et viikingid ise ka mingil hetkel suudaksid maailmadevahelise reisimise tehnoloogia välja arendada, kas või jumalikul juhendamisel. Klassiühiskond tavaliikmete ja pooljumalatest viikingitega on väga detailselt üles ehitatud ning taustainfot jagatakse lugejale küllaldaselt. Religioon on aga veidi salapärasem ja keerukam ning selle kõiki aspekte lühikese teose vahendusel kindlasti näha ei saa, kuid see, mida näidatakse, on korralik maagia ja religiooni süntees.
Tegelaste poolest avaneb Hagenhildi taust meeldivalt järk-järgult. Kui esmapilgul tundub ta lihtsalt sõdalasena, kes oma poega tagasi tahab, siis mida lugu edasi, seda rohkem avatakse tema kujunemislugu. Tegelane omandab ruumilised mõõtmed ning muutub lugeja jaoks oma traumade, katsumuste ja kogemustega elavamaks ning tegelasega on palju lihtsam samastuda. Teisalt ei jäta lugejat külmaks ka kõrvaltegelane Loki, kes küll on natukene vähem riukalik, kui teda tavaliselt oleme harjunud ette kujutama, kuid veidi krutskilisust on tas ikka veel alles. Mõnes mõttes on Loki tegelaskuju isegi huvitavam kui Hagenhild, kuna ta proovib oma eesmärke saavutada, tehes vähimat, mida üldse on vaja teha, ning pigem delegeerides või lihtsalt oodates, et asjad ise laheneksid. Sellise käsitluse juures on raske mitte tunda teatud sarnasust Neil Gaimani „Ameerika jumalatega” – kuigi olgem ausad, iga lugu, mis kasutab Lokit või Odinit, kutsub tahes-tahtmata esile assotsiatsiooni kas Marveli filmiuniversumi või just Gaimani teosega.
Lugemise käigus tabas mind üllatusena, et kuigi tavaliselt meeldivad mulle just märulistseenid kõige rohkem, siis seekord jäid eredamalt meelde kohad, kus Hagenhild käis jumalatega suhtlemas ja endale õnnistust palumas. Parajalt õudusfilmilikud kohad, piisavalt jubedad, ning kuigi see loomuster, mis lahti rullub, ei ole midagi uut, siis neid kohti lugedes tundsin ma raamatulehtedelt õhkuvat pinget ja peategelase hirmu.
Ausalt öeldes olin ka kogu maailmaloome avamise osas täitsa üllatunud – pikemas vormis on kõike parasjagu. Autor avas viikingimaailma piisava detailsusega ning täiendused toimisid minu arvates väga hästi: oli nii märulit kui ka maailmaloomet, samas kõiki detaile ei avata ka lõpuni ja jäi piisavalt lahtiseid niidiotsi, mille külge saaks hiljem veel mõne loo põimida. Mulle meeldib eraldi mainida, et Kalmsten üldiselt ei tegele „püksikummi venitamise” ning mõttetute heietustega. Tavaliselt pumbatakse teosesse mahtu juurde kas minevikuseikade kirjeldustega, et tegelaste kohta taustainfot edastada, või siis antakse tegelastele ports kõrvalülesandeid, mis fookuse pealiinilt ära viivad. Neid mõlemaid oli, aga parasjagu. Pikem vorm võimaldas maailmaloomet ja tegelaste arendamist põhjalikumalt teha ning lugeja ei pea ise fantaseerima ja oletama, vaid näeb laiemalt autori loodud maailma.
Lõpp on romaanile korralik – teema, millega sõitma hakati, lõpetatakse ilusasti ära, aga autoril on lõppu mõned üllatusmomendid ikka ka. Sirgjoonelist lõpplahendust lugeja ootabki, iga sisupööre on aga justkui magustoit, mille peale väga loota ei saa, aga mis muudab kogu lugemiselamuse järelmaitse ainult meeldivamaks.
Kokkuvõtteks on „Susikiuste” igati ontlik meelelahutus, mis sobib just veidi seikluslikumat kraami tarbivale ulmefännile: leiab nii märulit, musta huumorit kui ka suurepärast maailmade ülesehitamist ning seda kõike autorile hingelähedases skandinaavia mütoloogia kastmes. Esikromaan on suurepäraselt õnnestunud, kuna kogemust on juba küllaldaselt ja ka eelnevad kirjatükid ei ole andnud põhjust heas soorituses kahelda. Loodetavasti võtab autor selle veidi võõriku, aga nüüdseks juba natukene tuttavama maailma edaspidi veel kasutusele.
