"Tagavara-malev"

Laura Loolaid

Lummur, 2025

511 lk

-------------

Laura Loolaiu (Loolaidi? mul on alati häda nimede käänamisega, eriti kui teinekord omanikud ei taha, et neid üldse kuhugi keerataks-käänataks) lühemad jutud on mulle varasemast jäänud meelde kui sellised parajad sutsakud, kus on tunda autori head keeleoskust ning lühiloo sisse on sisu mõõduka kapaga pandud (näiteks  “Öö laulupeomuuseumis”). Seega kui Hooandjas jäi silma, et nüüd on debüüdina tulemas romaan, siis hea meelega viskasin pilgu peale. Eriti kuna mitme nurga alt paistis juba ette, et me jagame autoriga sarnaseid väärtusi ning toimetame samalaadses vallas.

Kui hästi üldiselt sisust ja olemusest rääkida, siis tuleviku eestlased, Vastsevalla rahvad on oma pastalde ja kanneldega võtnud ette planeetidevahelised teed ehk siis tegevus on kosmoses ja -laevades. Vahepeal on mööda kõndinud sadu põlvi ning kui vaadata tänapäevase skaalaga, siis liigub ajaratas tuhandeid aastaid tulevikku. Samas on alles traditsioonid, mis kannavad esivanemate mõttemaailma seni ning ega ka peategelane Tikuta alati mõtlegi, et miks on seni alles maakaitse, miks tehakse drilli ja õpet ning miks pärgli päralt elu koosneb pidevast valmisolekust, et "äkki juhtub midagi". Väike mutrike satub aga keerulisema tegevuse sisse, sest suurema õppuse taustal selgub, et asjad polegi niiväga lihtsad.

"Kurakätt-kaamerate vaateväli näitas abimeedikute gorillasid. Raskekõndurid nägid tasakaalu hoidmisega samuti kurja vaeva – ikka ja jälle käivitusid nende pisipõtkurid, kui meedikud end

kukkumisest pääsemiseks õhku tõstsid. Ka roomukitele oleksid praegusel pinnal põtkurid ära kulunud. Eestpoolt kostis üle tuulevilina õõnsat kriipimist ning tuul pillutas vaatevälja pika sädemetejoa."

On ju ilus? Minu jaoks on selle raamatu peamine võlu väljendusviisis, selles, kuidas on kõik kirja pandud, mehkades keelemängudes. Loolaid näitab elu nii, nagu see on ja olla võib, seega näiteks kui kohe samal lehel vaadata järgmisse lõiku, siis seal vaatab taaskord vastu vägagi värvikas jutupruuk.

"“Ossa tatravikat!” müristas muidu nii vagur Petroskoi ühiskanalisse.

“Soemunn ja saatana silguprigu! Poiss, tömba heaga paremale, et sa mulle nüüd selga ei tule!”"

Ääremärkus - Petroskoi esivanemad on ilmselt Pöide kandist pärit.

"Tagavara-malevast" paistab läbi tänapäeva Eestit ja Kaitseliitu ning eks paljud probleemid on ju ajatud. Minu jaoks on raamatu tohutult suur pluss lisaks keelekasutusele kogu olemus, vabatahtlike maailma näitamine, läbi ulmeprisma kaasaegsete teemade kajastamine. Selles osas olen ma autori kätetööga igati rahul, müts maha ja kraaps. Veel lisaplussina mainin, et raamat oli mu silmis tehniliselt veatu, ei torganud kordagi kirjaveakuradi kõverat sõrme silma.

Samal ajal mu lugemiskogemus ei olnud suurem asi. Sest mu jaoks oli algus, nii 50 või 100 lehekülge, mõnus lugemine, kus olid tegelased, oli keelemänge, lahedaid ütlemisi. Kulissid, essents, keskkond, side kaasajaga - kõik olemas, super ning tõesti vägev värk. Kuid sinna sisse ei tulnud kaasahaaravat tegevust.

Kuidas ma nüüd ütlengi - jah, oli tegevust, kuna inimesed ju rääkisid, toimetasid, juhtus asju ning lugu veeres nagu hernes. Kuid see kõik oli selline sulnis, tasane, ühtlane ja äramäärdunud värviga, umbes nagu toidutegemisega, kus viskad potti väga palju häid ja väärt komponente, segad-vaaritad-kupatad ning kokkuvõttes hajuvad kõik need nüansud (las see trükiviga olla, "nüansud" on numpsikas sõna) ja finessid ära ja alles jääb mõnevõrra nõutusttekitav mass. Teine pool raamatust läkski mul suures osas kaotsi, kuna kogu keeleline mäng oli alles, kuid selle sees puudus põnevus-pinevus ning jäi natuke arusaamatuks, et mis toimps?

Millest mul on kokkuvõttes jube kahju! Hullult äge ikka, et eestlaste vabatahtlik kaitsetahe on pandud ilukirjandusena raamatukaante vahele, paras ports elutervet patriotismi kulub meile praegu väga ära. Raamatut lõpupoole (üle) lehitsedes jäin mõtlema, et lühiloona olnuks äkiste seis hoopis midagi muud kuna praegu murdus mu jaoks raamat oma raskuse all kokku. Või isegi mitte lühiromaanina vaid lühema romaanina (ma ise olen nende romaanide fänn, kus suudetakse paarisaja lehe peale kõik kokku kerida). Praegu oli samal ajal midagi liiga palju ja teisalt midagi liiga vähe.

Kokkuvõttes: "Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga...". Hea plaan, mulle igatepidi sobiv suund ning suurepärane keelekasutus, ma ootan huviga, mis tee Laura tanksaapad võtavad. "Tagavara-malev" näitab mu jaoks hästi seda, et väga palju eeltööd on tehtud ning siit vintpüssist võib tulla päris kõva pauk. Oma peas ja riiulis jätan kirjaniku raamatu riiulisse kindlasti alles ning vaatan huviga, mis edasi saab. See, et mulle kõnealune raamat läks ja ei läinud ka korda ning südamesse, pole isegi oluline, kuna esimene lehm... st vasikas kepslebki täpselt nii nagu ta seda teeb. Ajad ja järgnevad romaanid toovad juba uuemad ja küpsemad tuuled.

2/5 ("mitme näoga Janus")