Tarmo Niinepuu oli minu jaoks täiesti tundmatu autor ja tema psühholoogiline triller „Uus võimalus” jäi mulle silma ulme uudiskirjanduse alt. Üldiselt annan igale autorile vähemalt ühe võimaluse, isegi kui tagakaane lühitutvustus esmapilgul minu maitsega päris ei ühti. Antud juhul lausa ootasin lugemist, sest idee oma kogemusi tagantjärgi analüüsida tundus väga intrigeeriv, ning suures plaanis oma otsust kahetsema ei pea. Põnevust jätkub, kuid trilleri osa ise jäi veidi nõrgaks. Lugemisest saadav emotsioon oli kokkuvõttes positiivne: idee ja sisu olid üllatuslikult söödavad ning parasjagu nuputamist tegi kogu loost mõnusa pusle kokkupaneku.
Pärast õnnetust satub peategelane Paul omaenda teadvuse peegelsaali, kus teisik pakub talle tehingut – uus võimalus elule, kui ta suudab lahendada oma mineviku sasipuntra. Just see kinnise toa kontseptsioon, kus lugeja avastab maailma koos peategelasega ja autor jagab tausta jupi kaupa, on raamatu kõige tugevam külg. Lugejana otsisin kogu aeg puuduvaid tükke, mida autor siis vajaduspõhiselt ette söötis, ja see hoidis mind näljasena ning kogu aeg tahtmas ikka rohkem ja rohkem loost teada saada. Ideel ja ülesehitusel on täitsa jumet, aga puudu jääb pigem autori kogemusest ja kirjamehe meisterlikkusest, mis tuleb ajapikku ning harjutades.
Peamine komistuskivi on peategelane ise. Pauliga ma erilist sidet ei leidnud – ta jäi kuidagi liiga kandiliseks ja tehislikuks. Tema dialoogid iseendaga olid ühed tüütumad osad üldse ning neid oli metsikult palju: pärast igat tagasisiiret alguspunkti korrati samu fraase ning mustreid ikka ja jälle. Oleksin tahtnud näha rohkem üllatusmomente ja ebamugavust, kui Paul end erinevateks persoonideks kehastas – näiteks oma abikaasa sõbrannaks muutumine tuli kuidagi liiga lihtsalt. Tegu on küll virtuaalsusega, mis selle mõnevõrra andestatavaks teeb, aga päris rahule ma siiski ei jäänud: tundus natukene liiga kergema vastupanu teed minekuna.
Teine aspekt, mis lugemiselamust kriipis, oli autori enda kohalolu. Iga teos on ühtlasi väike vaade kirjaniku sisemaailma ja tema tõekspidamistesse, ent meisterlik autor annab oma eelistused edasi nii loomulikult, et lugeja ei saa arugi, et teda parasjagu töödeldakse ja mõjutatakse. Siin olid autori seisukohad aga karjuvalt esile tõstetud ning isegi kui ma mõnega neist nõustun, lõhkus just nende kunstlik serveerimine lugemisnaudingut. Raamatus kasutatava tehnoloogilise lahenduse toimivust ma hinnata ei oska, kuid kontseptsioonina tundus see igati adekvaatne.
Mineviku sündmuste lahtikaevamist on muidugi varemgi nähtud ning antud juhul tekib kohe võrdlus filmiga „Source Code”. Niinepuu raamatust jäi aga filmiga kõrvutades puudu just pinget ja teravust – ühe inimese draama ei suutnud sama atmosfääri luua, kuigi ma pole sugugi kindel, kas autor seda üldse taotleski. Paar aastat tagasi loetud Heinrich Weinbergi „Kes varju püüab” suutis sarnaste võtetega mind lugejana märksa paremini teksti külge haakida ja jättis ka tugevama emotsiooni.
Mahu poolest pole midagi ette heita – raamat on parajalt pikk ja tempo valdavalt piisav, nii et kuskil päriselt toppama ei jää. Lõpus saab raamatu tagakaanel püstitatud sisemaailma pusle oma lahenduse ning kõige magusama püändi jätab autor päris viimastele lehekülgedele, nii et on, mida oodata. Vähem oluline pole seegi, et raamatu lõpp on loomulik ja kulgeb sama tempoga nagu ülejäänud teos – ja seda ei ole sugugi vähe, arvestades, kui tihti ei tule sellega toime ka kogenud autorid. Kokkuvõttes on Tarmo Niinepuu kirjutanud igati loetava ulmeraamatu, mis oleks veidi parema toimetamise ja lihvimisega võinud saada veelgi paremaks. Ka praegusel kujul on see igati kõlblik suvelugemine – paras üks rannapäev ära sisustada. Teisalt paneb raamat kindlasti ka mõtlema, kas asjad, millega me iga päev tegeleme, ka päeva-paari pärast midagi tähendavad.
