“I had once thought the singularity would solve all our problems. Turns out it’s just a simple hack for a complicated problem.“ – Ken Liu, Seven Birthdays.
Võib-olla natukene vähem teatakse aga seda, et Ken Liu on ka ise väga viljakas autor, seda eriti lühijuttude ja lühiromaanide valdkonnas. Mõned anglo-ameerika kriitikud on julgenud teda nimetada isegi meie aja üheks suurimaks lühijutumeistriks ning jutud on toonud talle ka hulganisti auhindu. Õigupoolest sai tema lühijutust The Paper Menagerie esimene lugu üldse, mis võitis nii Hugo, Nebula kui ka World Fantasy auhinna. Liu jutt Good Hunting animeeriti Netflixi sarjas Love, Death & Robots.
Liu võttis ühtlasi esimesena kasutusele fantasy alamžanri nimega „siidipunk“, mida ta ise kirjeldab kui klassikalise ajastu Ida-Aasia esteetikal ja inseneritraditsioonidel põhineva tehnoloogia kujutamist ulmes. Taolisse žanri kuulub näiteks tema eepiliste fantaasiaromaanide sari The Dandelion Dynasty. Sarja esimene raamat võitis 2016. aastal Locuse auhinna esikromaani kategoorias.
Liu esimene jutukogumik The Paper Menagerie and Other Stories ilmus 2016. aastal ning aasta hiljem võitis see Locuse auhinna parima kogumiku kategoorias. 2020. aasta veebruaris ilmus tema teine jutukogumik The Hidden Girl and Other Stories, mida vaatlen lähemalt käesolevas arvustuses. Kogumikus on 17 juttu, mis on kirjutatud viimase viie aasta jooksul, ning väljavõte The Dandelion Dynasty kolmandast raamatust The Veiled Throne, mis ilmub millalgi lähitulevikus.
Alustuseks võiks ilmselt öelda, et ülemäära optimistliku ulmet ei tasuks kogumikust otsima minna ning Internetist arvustusi lugedes torkavad sageli silma võrdlused telesarjaga Black Mirror. Kogumikus on nii fantasy- kui ka teadusliku fantastika lugusid, kuid just viimased on hoiatavamat laadi ning pakuvad lugejale mõtteainet praegustest tehnoloogia arenguga seotud trendidest.
Kui vaadata kogumikus esinevaid teadusliku fantastika lugusid, siis võib märgata, et need on üksteisega märksa sarnasemad kui fantasy-lood ja seepärast on nende põhjal lihtsam teha ka üldistusi. Õigupoolest on üpris selgelt aru saada, et suur enamik, kui mitte kõik tuleviku-juttudest leiavad aset samal ajajoonel ja on lausa üksteise järjed. Nende juttude fookuses on tehnoloogiline singulaarsus ja autor vaatleb, mida see endaga kaasa võib tuua.
Teadusliku fantastika juttude juures torkas mulle kõige enam silma, et vaatamata „kõvale ulmele“ keskenduvad lood hoopis sageli inimeste tunnetele ja nendevahelistele suhetele. Liu suudab kuidagi muuta oma jutud äärmiselt tegelase- ja tunnetekeskseks nii, et „ulme“ ei muutu lihtsalt taustakaunistuseks. Vastupidi – emotsionaalsete (aga mitte melodramaatiliste!), melanhoolsete ja inimlike lugude seas sain ma ka tohutu doosi erakordselt rahuldavat tehnoulmet. Tegu pole siiski tehnoulmega, kus võimsad raketid mürisevad, kosmoselaevad põristavad relsskahureid või mingi action pidevalt käib.
Pigem on tegu aeglaste, sissepoole vaatavate ja sügavamõtteliste lugudega, kus tegelasteks on pea alati lihtinimesed, kes sattuvad ajalooliselt murranguliste sündmuste keskele. Liud huvitab kiire tempo ja möllu asemel see, kuidas juba praegu tekkivad tehnoloogiad muudavad inimelusid tundmatuseni. Võrdlused Black Mirroriga on siinkohal vägagi sobilikud.
Enamike (tehno)lugude keskmes paistab olevat mõistuse üleslaadimine ja sellise tehnoloogia tekkega kaasnevad tagajärjed inimkonnale. Erinevad lood käsitlevad nii taolise tehnoloogia sündi (esimesed katsetused üleslaadimisega) kui ka seda, kui kaugele võib niimoodi minna (tähti ümbritsevad matrjoška-ajud).
Liu küsib, mida tähendab parandamatult haige lähedase surm, kui tema hävinud ajust on koopia? Kuidas leinata lahkunut, kui ta võib mingil teisel kujul veel elus olla? Kas tegu on üldse sama inimesega või on see lihtsalt mingi masin? Kas „teisele poole“ läinud kallim, laps või sugulane on see inimene, keda sa varem tundsid? Kuidas tulla toime massilise üleslaadimisega? Mida peavad tegema need, kes jäävad maha – need, kes ei taha saada virtuaalseteks „surnuteks“?
Ühes loos on lapsevanemate suurmaks mureks, et „surnud“ üritavad läbi nutiseadmete nende lasteni jõuda ja keelitada ennast üles laadima. Nad lubavad palju maailmas, kus elamine tähendab pidevat pingutust, sest tsivilisatsioon on majanduslike tagajärgede tõttu juba sisuliselt kokku kukkunud. Mida tähendab lapse kaotamine, kui ta otsustab ennast bioloogiliselt tappa, et liituda paradiisiga „teispoolsuses?“ Tegu ei ole kindlasti emotsionaalselt kerge lugemisega.
Liu singulaarsuse lugudes muutub maailm erinevate juttude käigus tundmatuseni ning selles elavad inimesed peavad kuidagi kohanema. Ta üritab ette kujutada, milline võiks elu välja näha üleni digitaalses reaalsuses, kui inimkond on uuesti loodusega kattuvale maakerale maha jätnud ainult tohutud metropoliste varemed ning maakera poolustel paiknevad andmekeskused, mis hoiustavad kogu inimkonna virtuaalseid mõistuseid ja nende loodud isiklikke maailmu.
Selle käigus vastab ta võib-olla ka Fermi paradoksi küsimusele: milleks avastada väljaspoole, kui lõputu digitaalne reaalsus võib motiveerida hoopis vaatama sissepoole? Milleks pürgida tähtede poole, kui sa võid oma üha keerukamaks muutuva fantaasiaga lõputult luua huvitavaid maailmu nagu jumal? Kuidas üldse üritaks üleni virtuaalne tsivilisatsioon toimida? Kuidas sünniks selle käigus uued ilmakodanikud?
Mitte kõik lood ei vaatle siiski singulaarsust. Näitena võib tuua loo, mis leiab aset suhteliselt lähitulevikus ning üritab ette kujutada hoopis krüptovaluutade arengut. Ken Liu taust IT- ja finantssektoris võimaldab tal vaadelda selliseid teemasid hoopis põhjalikumalt kui mõnevõrra tavalisema karjääritaustaga ulmekirjanikel. Üks teine lugu räägib aga sellest, mida võib kaasa tuua üha tõsisemaks muutuv internetitrollimise probleem, kui üha rohkem seadmeid maailmas on internetiga ühendatud. Just seda lugu võib pidada ka kogumiku üheks kõige süngemaks, mis näitab, kuidas anonüümsed inimesed oma ekraanide taga suudavad täielikult hävitada inimeste elusid.
Kogumiku fantasy-lugusid on palju raskem arvustada, sest neil pole stiililt ja temaatiliselt nii palju ühist kui (tehno)ulmel. Kogumiku nimilugu The Hidden Girl kujutab hoopis keskaegse Hiina-stiilis fantaasiamaailma, kus üleloomulike võimetega budistlikud preester-salamõrtsukad töötavad omavahel rivaalitsevate sõjapealike heaks. Kõige suuremateks kannatajateks on loomulikult lihtinimesed. Just sellistest lugudest võib leida ka rohkem actionit ning suures kogustes Hiinale omaseid gravitatsiooni eiravaid võitlusstseene, mis ilmselgelt taotlevat esteetilist sarnasust tuntud Hiina filmidega nagu „Tiiger ja Draakon“.
Kogumiku kohta tasub mainida veel seda, et enamik Ken Liu loomingust on sügavalt poliitiliselt kriitiline ning seda nii kapitalistliku maailma kui ka Hiina kommunistliku režiimi suhtes. Ameeriklasena ei karda ta saatmast kriitikanooli ei kompartei ega USA üha kasvava sotsiaalse ebavõrdsuse suunas. Üks kogumiku lugudest justkui polegi üldse ulmeline ja räägib hiina päritolu sisserändaja kogemustest rassismiga Ameerikas – kohas, mis peaks hiinlaste silmis olema „maailma kõige vabam maa.“ Võib kahtlustada, et nimetatud loo peategelane on autor ise.
Kui ma peaks valima kogumist oma lemmiku, siis oleks selleks ilmselt Maxwell’s Demon. Loo nimi on tegelikult mõtteline eksperiment, mille käis 1867. aastal välja Šoti füüsik James Clerk Maxwell ja mis uurib teoreetilist võimalust, kuidas rikkuda termodünaamika teist seadust. Ma ei taha selle loo kohta kuigi palju öelda, kuid see sisaldab Teist maailmasõda, Jaapani keiserlikku armeed ja nekromantiat.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et soovitaksin kogumikku neile lugejatele, kes kannatavad natukene aeglasemat ja rahulikumat lugemist, kuid kellele meeldib ulmeliste ideedega väga sügavuti minna. Actioni-austajatele seal palju meelehead just ei leidu, küll aga on väga palju toitu ajukäärudele seedimiseks. Tegu pole ilmselt raamatuga, mida võib õhtul väsinult lõõgastuseks peale tööd lugeda, pigem tasuks seda teha nädalavahetusel puhanud peaga. Ulmefännid, kes otsivad kõrgelennulisi ideid või viise, kuidas muuta ulme draama- ja tegelastekesksemaks ilma kaotamata ulmet ennast, võiks seda kindlasti lugeda.
