Merese looming esindab Eesti ulme metafoorilembesemat külge. Ta kirjutus põimub poeesiaga, on mõtlik ja emotsionaalselt kirgas. Tema asjad on ka olnud üks üpris turvalisi soovitusi veidigi snoobima maitsega kirjandussõpradele, pigem Friedenthali-huvilistele kui Hargla austajatele (nende asemel võinuksin valida mõned teised nimed, praegu lihtsalt turgatasid nemad). Kuidas on siis seni viimane kogu, “Teistmoodi tavaline”?
Pooled jutud meeldisid, pooled vähem. Ma austasin ja hindasin ja veidi ka kadestasin kirjutamist rohkem kui et tundsin lusti lugemisest. Ega need polegi lusti pärast otseselt kirjutatud - pole selleks, et lugejat lõbustada. Ei ole ajaviiteks, rohkem aja veetmiseks sellise autori seltsis.
Enim meeldis ehk viimane, pealkirjaga "Joosta oma varju eest", kogu oma maailmaloome ning põneva religioonitemaatikaga (kohe tuli pähe lapsik soov ristida see teopunkiks - teoloogiapunkiks -, aga mitte deopunkiks, mis oleks hulludest jumalatest ja mitte religioonist, aga esiteks on nõme püüda leiutada uusi alamžanre kohe, kui näed midagi, mis veidigi värskendav tundub, teiseks kõlab teopunk nagu teotöö või teoori, liitsõna esimene pool lihtsalt ajaks segadusse, aga samas tekitas minus kunagi hämmingut mõiste “tragikomöödia”, mis ei mõjunud kunagi eriti tragi ja kepsakana, oli hoopis alati maru traagiline, nii et miks ei võiks olla teopunk sääne ulme, mis tegeleb sellega, et "väga piinavalt isiklikku ja samas metafüüsilist probleemi korraga mõistuse kategooriatesse mahutada" (lk 291, no oli hea sõnastus!).)
Sümpaatne oli ka "Teistsugune südamelugu" kogu oma "muinasjutulikkuses täiskasvanutele". Seksuaalne ärevus, iidsete maailmajõudude tagasitoomine ja nende kõnetamine, vajadusel nende kukutamine, tegelikkuse ja ebareaalse kohatine segunemine (näiteks mängu kestel, mille käigud osutusid kaalukamateks kui pealtnäha võinuks aimata).
Vähim meeldis "Tähtsad asjad". Ent selle lugeja ongi keegi teine - keegi, kelle hinge ja meeli kõditab palju-palju täielikumalt tõsiasi, et teistmoodi "ehitatud" depressiooniajud ei sobigi heaoluühiskonda, õieti närbuvad selles. Maru huvitav kontseptsioon küll, aga kahjuks antud tekst ei pakkunud minusugusele lugejale (pigem ATH kui depre või bipolaarsus) enamat selle kontseptsiooni illustreerimisest - tegelased ja lugu ja tagajärjed ja üldse kõik muu jäi ulmeidee nautimise kõrval üsna teisejärguliseks.
Hakkasin üles kirjutama ka tähelepanekuid, mille edastan siia kommenteeritud kujul.
★ Kohati minu maitsele liiga palju enesekaemuslikku. Enamjaolt käivad tegevust pausitavad põiked jutustaja seest läbi, selmet tarduda korraks näiteks millegi välise vaatlemisele. Ent neid kõrvale- või sissepõikeid on mõnes tekstis üsna palju, mis teeb edasimineku üpris aeglaseks. Isegi jutus “Nahk”, mis oli minu esimene Merese-kogemus ja mis kunagi ammu mõjus üpris valgustuslikuna. Olin suht alles saanud Reaktori jututoimetajaks ja Merese tekst oli väga suur samm edasi tavapärasest kaastööliste katsetustest jutte üksnes ära kirjutada. Oli ka paremaid palasid [Sina, kes Sa praegu loed ja olid toonane kaaskirjutaja, olid kah üks väga oluline erand!], aga Merese tekstist olin nõnda vaimustuses, et mõni pidas mind tiiraseks pässiks, kes ilastas noore naisautori järele. Toona olin väga sillas, praegu tundsin, et see kaks sammu edasi, kolm tagasi läbi sisekaemuste oli veidi lohisev, ehkki jutt oli kogumiku üks sümpaatsemaid.
(Eelmist kommentaari mõjutab ilmselt asjaolu, et minu viimase aja lugemismaitset on tõenäoliselt veidi nüristanud, vähemalt üpris meelelahutuslikkusekeskseks teinud suure hulga lobedaks lugemiseks mõeldud noortekate lugemine õpilaste tarvis - kui viis eelmist raamatut läksid ootamatult kiiresti, siis ootamatu aeglus oli kuidagi markeeritult aeglane. Kas nüüd ses lõigus kõneleb argpükslik lepitaja ja meeldida-tahtja minus või tõeotsija – kes seda teab…)
★ Lausejupp “neidised lähedal ja kaugel lugesid teda kauniks ning mitte ainult” - see ja nii mõnigi teine koht tundub keeleliselt tibake eba. Mingi aeg kirjutasin rohkem trükiajakirjandusele, siis toimetajad parandasid pea kõik selle, mis oli keeleliselt veidigi kahtlane, sellegi oleks ilmselt eemaldanud (ühel hetkel hakkasin ise aimamisi eemaldama enda tekstist kõike säärast ega teagi, millele oleks toimetaja lõpuks lainetava joone alla tõmmanud ja millele mitte - ehk läksingi enesekriitika või keeleärevuse timmimisega liiale). Lugedes muidu üsna keeleosavast tekstist selliseid kahtlase maiguga sõnastusi, tuleb pähe küsida endalt, kust tuleb keeleliselt huvitava või värskendava ning lihtsalt eksliku või eba piir. Oh, kui palju on keelgi maitseküsimus.
★ “Teistsugune südamelugu” - muinasjutt, aga mitte lastele. Mu enda sisemine autorkond pole hirmus kirev, kahjuks tulen oma võrdluses jälle Gaimani juurde (ma peaks kuidagi oma näitevaramut laiendama, osutan talle liigagi sageli), aga seekord lisan Peter Beagle’i. Võib-olla Angela Carteri kah. Täiskasvanute muinasjutt, aga mitte nõnda, nagu Grimmidel - hoopis seksualiseeritum.
★ “Tähtsad asjad” - neile, kes näevad teadusulme esmase väärtusena eelkõige tegelikkuse metafooride otsesõnastamist (ehk et maailm on keeruline ja teadusulme annab käegakatsutavad vahendid luua toredaid jutustamist hõlbustavaid elemente nende nähtuste üle mõtlemiseks), võiks selle teksti “otsesõnastatud” hormonaalne irregulaarsus või depressiivsus olla üks hea uurimisobjekt. Huvitav oli tegelaste pea perversne rahuldus või kaif adrenaliinist. Lööklased (depressioonigeeniga inimesed, kes omandavad oma kõige tõelisema mina just äärmuslikes stressiolukordades) on huvitav element, mis vist siiski päris hästi ei kanna teksti. Kuidagi poolik laks.
★ “Rohelistest välisseintest” - düstoopia ja aadlikud. Lihtinimestele keelatud värv ja rohetaevas. Veidike lihtsad lahendused. Kohatised keelelised imelikkused - näiteks on lambad lambased. Njah, ulmetekstis ei tarvitse olla sama nimetusega liigid, mis meil, aga selline ligilähedus ajab mind mingisse lingvistilisse õõvaorgu.
★ Sellesama “Roheliste välisseinte” tekst pani mõtlema sellele, et Meresele võiks sobida mingi enesepiitsutamise või -karistamise teema. Kui peaks midagi uurima või esile tooma Merese tekstide juures, siis äkki just tegelaste motivatsiooni küsimust, eriti nende potentsiaalses irratsionaalsuses. Midagi on siin pea katoliiklikku… (Vähemalt nagu mina seda mingist võhiklikust kaugusest stereotüüpide põhjal tajun.) Või siis on selles tekstis see teema niivõrd autorile sobinud, et tahan üldistada autori omaduseks. Sealjuures näen aga, kuidas Reidar Andreson on rõhutanud “Kuningate tagasituleku” arvustuses, et Meresel on esmane hoopis loogikaotsing ja et tegelase hüütud “kus on loogika!?” on nii pesueht murumunalik lause, et anna olla. Ehk annab neid kaht seisukohta ühildada (näiteks et tegelased nõuavad käitumisloogika seletamist seal, kus tegelased irratsionaalselt käituvad).
★ Suht nõus Kriku arvustusega, et need tekstid ei mõju otseselt põnevalt (ta nimetas “Joosta oma varju eest” ainsaks põnevaks). Polegi jutustatud põnevuse või süžee pärast. Ta kirjutab millegi muu pärast. Ilukirjanduse teraapiline mõju? Eskapism? Kui olin ülikoolis bakalaureuses, tegi üks inimene lõputööd traumakirjanduse ja ulmekirjanduse seostest. Vaatlusobjektiks Kurt Vonneguti raamatute kõrvalepõiked ulmesse, millega autor või tegelased pääsesid eemale 20. sajandi ühest kõige traumaatilisemast situatsioonide puntrast (teisest maailmasõjast). Toona miskipärast ärritas mind selline teemavalik (tundus kas ulme õigustamisena või taandamisena eskapismiks), aga nüüd Merest lugedes tuleb pähe, et võiks tolle lõputöö üles otsida, äkki leiab sealt midagi, mis aitab Merest mingisse intellektuaalsesse konteksti paigutada.
★ “Mismoodi on olla keisrinna” - jälle aadelkond. Miks on Meresel selline tõmme fantasy poole? Mis meeldib talle aadelkonna juures? (Ma tean, mis mind tõmbab - arusaam erilisusest, tehno-fantasy puhul küborgiseerimise ja muude moonutuste abiga veel põhjendatud erilisus. Midagi on ses idees erutavat. Lisa siia veel mingi lihtinimesest geenius või talent, kes kõigi kohenduste abita neid aadelküborge pika puuga lööb - see oleks veel kõige magusam troop, aga Meres sellist asja põhiideeks ei võta.)
★ Keisrinna üpris terav reaktsioon lurjuse ettepanekule tekitab tunde, et Merese tegelased, kui nad pole n-ö petlikult kaledad (sisemise tundemöllu kiuste väliselt kiretud ja karmid), siis on nad ootamatult plahvatuslikud (“Kas sa oled loll!?” siin näiteks tundus kuidagi isegi ootamatu pistena). Need on vahetud emotsioonid. Ma vist ise harjunud teatava arvu tundekihtidega või teistsuguse valmidusega emotsioone läbi elada - või eeldasin sisimas, et see röögatus ja süüdistus muidu üpris respekteeritud inimese lauslolluses ei tuleks vestluse esimeses pooles ja lisakommentaarita, et keisrinnale öeldu ajas sel hetkel vere vemmeldama. Keisrinna keevalisusele oli küll viidatud, aga ma püüan teha üldistust.
★ Setteri-jutt - oli üldiselt hästi jutustatud lugu, idee poolest olid toredad ka teenijatädist jutustaja poolsed vaheletorked (näiteks et ulatage veel üks õlu vms, aga ka väike lisalugu, mis sealt vahelt läbi lipsas seoses tema enda isikliku eluga). Ainult et lugu oli väga tüüpiline. Ja ma ilmselt ei tee siin ülekohut - jutt algab autori tõdemusest, et me kõik oleme kuulnud lugu sellest, kuidas üliku puhastverd tõukoer kohtub kuskil ühe lihtinimese krantsiga, loomad kiinduvad teineteisesse ja seesama toimub peremeestega. Jutustaja kinnitab üksnes, et ta räägib sellesama loo lähemalt. Seega sai looskelett mingi liha omale külge, aga sellisel kujul oli jutt eelkõige süžee teostamine. Ja selline teostamine on justkui tühipaljas püüdlemine selle poole, et lugu oleks nii, nagu päris.
★ Oh, kui hea tundub mulle lause “lõhn nii raske, et kogu või pihku”! See siis jutust “Joosta oma varju eest”.
Õigust mööda võiksin neid mõtteid paremini süstematiseerida. Päris õige pildi saamiseks peaksin raamatule veel ühe ringi peale tegema ja vaatama, mis üldistused mul seekord tekivad või millised tähelepanekud kristalliseeruvad. Ma ei öelnud sõnagi “Hilise Lõikuse” maailmas toimuva jutu kohta (võtsin raamatukogust isegi “Kuningate tagasituleku”, et saada asjast paremat sotti, kuigi ma toda läbi ei lugenud… veel). Heal arvustusel on mingi keskne mõte, millega jõutakse lõpuni, see siin on aga jada kommentaare.
Sedagi ei öelnud ehk piisavalt, et kirjutustase on läbivalt kõrgetasemeline. Ajendab ütlema sellist ebaõiglasena mõjuvat lauset, et hästi kirjutatud jutud, mille lugemine üldjuhul erilist elevust ei tekitanud. Ma mõtlesin, kas asi düstoopsuses - ma pean veel leidma lootusetusekirjandust, mis minule lugemisrõõmu või -rahuldust pakuks (äkki Cormac McCarthylt midagi?) -, aga sedagi polnud ülemäära palju. Võib-olla peaksin veel töötama selle raamatu mulje sõnastamise kallal. Meres kirjanikuna on mulle kuidagi selle võrra tähtis, et justkui peaksin, vähemalt võiksin. Ent hetkel piirdun nende kommenteeritud lühivõtetega.
