Ma olen paheline inimene. Mulle meeldivad B-filmid, ma kuulan veidrat muusikat ja eelmisel aastal proovisin ma erinevaid üliodavaid õllesid ning kõige kurvem on, et kõik need veidrused on tihti paremad kui peavoolu standard. Nii on ka mu ulmelugemusega - jätkuvalt on mul maailmakuulsad tüvitekstid lugemata, kuid ikkagi leian ma hoopis end Veskimeest lugemas. Nii ka see kord. Oot-oot, see pole ju Veskimees, näh, Habicht tegutseb jälle.
Juba esimene raamat pakkus mulle ohtralt B-kategooria lugemis- ja arvustamislusti. Hämmastav oli mõelda, et juba auväärses eas inimene on maha istunud, pikalt kirjutanud ja siis heldimusega vaadanud, et vot, nüüd sai kõva asi tehtud, varsti on Stalkerid virnas ning andunud fännide rongkäik jookseb akna alt horisondi taha. Aga ei, matsid ei mõistnud suurt kirjakunsti, aurahasid ei jagatud, seega oli ilmselgelt universumist puudu üks korralik järg.
Esimese asjana vajab äramärkimist raamatu struktuur. Kõigepealt on meil 24 lehekülge sissejuhatust, siis tuleb 68 lehekülge flashbacki maailmalõpu ajast ning alles siis, kui pool raamatust on läbi, ujub kuskilt välja esimese raamatu peategelane Jeebus ning tegevus jätkub vist umbes sealtkandist, kus esimene raamat otsa sai. Aga see kõik on ülimalt nõrk - sissejuhatus koosneb kiimlemisest. Üle kolmandiku raamatu mahust võttev heietus maailmalõpust on laisk ümberjutustus sellest, kuidas 90ndatel kapitalismus tuli - peategelaseks on miski dotsent, kes oma professionaalse kretinismi ja üldise saamatuse tõttu magab maailmalõpu lihtsalt maha. Lugejale ei anta vähimaidki vihjeid, kuidas maailm lõppes, lihtsalt ühel päeval oli Suur Häda ning veidi pärast seda tõusis meretase vaikselt ja ebadramaatiliselt paar meetrit ning kogu moos.
Ja Jeebuse seiklused? Tatsas ringi ning igal pool prooviti talle valitseja-ametit ja pruute pakkuda. Ja kui lõpuks tundus, et Habicht on esialgsest nabanokkimisest üle saanud, et nüüd võib isegi huvitavaks minna, sai raamat otsa sellega, et kui lugeja tahab teada, mis edasi saab, tuleb kolmandat raamatut oodata. Aga vähemalt kohtas ta Obinitsas telepaatilist Viktor Tsoid!
Ja see on alles kriitika struktuurile. Mind hämmastab siinkohal, et kõik instantsid, alates autorist, kirjastamise protsessidesse kaasatud isikutest kuni esimeste arvustajateni välja - need inimesed on seda asja lugenud töötavate silmade ja vähemalt äädikakärbse jagu ajurakkudega ning jõudnud tulemuseni: jah, päris hea on. Tõsiselt? Esimene raamat oli ühiskonnakriitiline nöök rohepesu, seksuaalse mandurluse ja muude teemade osas, mille üle virisemine tundub mingist vanusest lausa kohustuslik. Vähemalt kompenseeris seda eluterve annus seiklemist koos kuulipildujatärina ja tsiklisõiduga.. Pea terve järjeraamatu jooksul ei toimu rohkemat, kui istutakse ja veeretatakse laiska dialoogi. Välja arvatud üks action, mis toimub pidevalt.
Härra Habicht, see pöördumine on nüüd täiesti minu isiklik rünnak, aga kas teil on kõik hästi? Kas olete proovinud abi otsida? Kas olete äkki mõelnud, et iga 5-7 lehekülje tagant kirjutada et “kaks noort naist olid jutuajamise lõpetanud ja hakkasid teineteist agaralt jalgevahelt hõõruma” nagu see oleks asi, mida kõik naised teeksid igal võimalusel – võib tuleneda isiklikust probleemist? Ma tean, et herr Veskimees on selles suhtes eesti ulme lati kõrgele seadnud, pressides alaealiste käperdamist pea igasse oma raamatusse ning kirjutanud hunnitu lõigu „Kui midagi teha, siis korralikult. Sa tead, millist tehnikat siin liigub – pole mingi probleem homme sinust paari meetri kauguselt möödudes kindlaks teha, kas me päriselt keppisime. On võimalik, kuid pole üldse nii lihtne võltsida seda lõhna, mis sinust päeva erinevatel aegadel hõngub, kui meie kehavedelikud on segunenud ja ma oma spermaportsu sulle vastu emakat läkitanud."
Aga siin pole isegi sellist kirjanduslikku ilu, lihtsalt hipimutt tegi selliseid vigureid, et alakas plika ei saanud pärast jalgrattal sadulasse istuda. Ma ei suuda oma peast eemaldada pilti autorist, kuidas härra istub ja ilmselge rahuloluga kirjutab neid stseene järjest ja järjest juurde.
Kõige selle juures mõjub võõrkehana üks flashbacki sees olev flashback. See räägib ühest noorest neiust, kes tahtis mootorrattaid remontida. Kuidas see siia raamatusse jõudis? Seda oli täiesti tore ja positiivne lugeda, sellel oli algus, tegevus ja lõpp ning kedagi ei hõõrutud isegi jalgevahelt. Kas autor korjas selle kuskilt mujalt siia sisse ning ei jõudnud seda rõlgeks sumpamiseks ümber töödelda?
Jõuan ringiga algusesse tagasi - mulle meeldib ekstreemturism veidrustesse ning esimene “Tuugenid” oli lobe ja amatöörlik pusimine, mis oleks sobinud 15+ aasta tagusesse ulmeskeenesse, kus latt oli madalamal ja kõik katsetused teretulnud. Kummaline oli näha seda ilmumas 2024. aastal, kui rong oli läinud ja liipridki üles võetud, veel kummalisem on aga näha paberkandjal teost, mille kvaliteeditase paneks Reaktori toimetuse ebamugavusest kinganinasid põrnitsema, et öelda kimbatusest pääsemiseks: “nohhh jah, aga sa mine paku Algernonile”.
