"Vihma suudlus" on reaalteadlasest kirjaniku Kristjan Saali teine teos ning tema esimene "ulmekas". Ma arvan, et lisaks minule on ka paljude teiste jaoks antud kirjanik täiesti tundmatu, samas meediast leidsin infokillu, et ulme näol on tegemist just nimelt autori lemmikžanriga. Nii oma eelnevas raamatus "Surnud mehe armastus" kui ka käesolevas üritab autor kombata inimeste suhete ja ka armastuse piire. Olles suhteliselt kõigesööja, siis ega muud varianti ei jäänudki, kui uudiskirjandus ette võtta ning paari õhtuga läbi lugeda. Lühidalt kokku võttes: kuigi väga minu maitse ei olnud, siis tekst ja süžee jooksid ladusalt ning lugemiselamus väga hinge kriipima ei jäänud..

Raamatu kõige tugevamaks küljeks on autori taustateadmised, mida ta ka kõikjal loo käigus väga edukalt ära kasutab. Kuigi mõningate seikade või tehnoloogiate kohta võib alati nuriseda, et kas see ikka läheb teadusulme alla, siis vähemalt taotluslikult küll, sest iga väga edasijõudnud tehnoloogia võibki esimese hetkega lugejale tunduda maagiana. Samas ei tunne lugeja ka ennast igast pisikesest vidinast ja terminist väga ülekoormatud: kõike on parasjagu. Pidevad dialoogid ja arutlused erinevate teooriate üle mitmekordsete kordustega seavad ohtu lugeja võimekuse kogu lugu jälgida. Siinkohal tulevad meelde vanad seiklusjutud ja vendade Strugatskite teosed, kus kurgukaste kõrvale hetkel aktuaalseid teemasid lahatakse. Lugeja tunneb oma nahal, et autor soovib mitte ainult ulmeelamust pakkuda, vaid raamatunautlejat kaasa tõmmata uute alternatiivteooriate kas või hetkelisele kaalumisele. Mõnes mõttes on selliselt ülesehitatud teksti veidi raske lugeda, et justkui sulle peetakse loengut, aga teisalt on meil ka tänapäeva üldlevinud arvamustes ja isegi aktsepteeritud teaduse alustalades ikka veel aspekte ja tõdemusi, mille kohta ei ole  empiirilisi tõestusi, aga ikka esitletakse neid faktidena. Seega selline lugeja harimine ja mõtlema panemine on pigem positiivne kõrvalprodukt.

Romaani sisu ei ole kõige tempokam: on nii taotluslikke kiiruse piiramisi kui ka eelnevalt juba käsitletud pikemaid mõtteavaldusi, mis kohati sunnivad lugejat suuremale iseenda tagant tõukamisele, et rohkem huvipakkuvate detailideni jõuda. Mind ennast kohati häiris, et kogu lugu oli kirjutatud päeviku vormis, sest pikad sisemonoloogid aitavad küll autoril oma mõtteid väljendada, aga minu jaoks läheb veidi liiga filosoofiliseks. Raamatut läbivaks põhimotiiviks on romantiline aega ja ruumi ületav armastus.  Peategelane peab oma kallimale blogi ja olenemata neid lahutavast kaugusest on ta mõtted ikka alati koduplaneedile maha jäänud naise juures. Ja kuigi sellist teksti on lugeda suhteliselt lihtne, siis keelekasutus muutub kohati väga poeetiliseks ning uinutavaks.

Teisalt aga igasugused kirjeldused Marsil toimuvast olid sooritatud suurepäraselt: oli tunda seda taotluslikku ärevust tundmatuse ees ning pidevalt kummitavat vaakumit, millest eraldas tegelasi vaid õhkõrn võimalus, et midagi lakkab töötamast või juhtub mõni muu äpardus. Õnneks ei olnud ka erinevate ajaliinide juures väga palju pendeldamist, veidi alguses ja lõpus ning mõned tagasivaated, mis andsid üpriski huvitava ülevaate peategelasest. Kuigi nii raamatu algus kui ka lõpp, mis tänapäeva seisus toimub, pakib kogu peamise päeviku vormis aruande ilusasse tervikusse, siis on ta teisalt ka veidi nurgeline ja vajaks veel paari iteratsiooni nii tegelaste kui ka dialoogi kallal.

Raamatu lõpplahendus tundus juba väga käest ära minevat, aga õnneks oli autoril varuks veel üks tagavaraplaan ning tänu sellele tuli ka lõpplahendus igati korralik. Mõningaid lahtiseid niidiotsi oli küll ka raamatu lõpus veel näha, aga midagi peab ju jääma ka võimaliku järje jaoks või siis ka lugeja enda fantaasia poolt kokkusõlmimiseks. Üldiselt võib soovitada lugeda küll, pigem just veidi rahulikumat, mitte kiiret märulit täis põnevikku otsivale lugejale, vaid pigem sellist tundelisemat ja sisekaemuslikku kraami otsivale ulmikule.