Kunagi jõudsid minuni kuuldused ühest noorest ulmekirjanikust, kelle teos "13 kevadist hetke" olevat romaanivõistlusel ära märgitud. Ma ise selle lugemiseni ei jõudnud, aga hoidsin autoril pilku peal, kuni võtsin kunagi lugeda tema lühiromaani "Valguse nimel". Algul tekitas raamat tunnet, et püha müristus, see on ju lausa oivaline. Esimene emotsioon tasapisi hääbus lugemise edenedes, kadumata samas täielikult, ja jäi häguseks kiitvaks esmamuljeks, mis ei lahenenud kuskile. Selle esmamulje baasil on tema looming siiski omamoodi intrigeerima hakanud – ja nüüd olen viimaks kaugemale jõudnud ja tekkinud on veidi terviklikum mulje autorist. Samas tuleb öelda, et lõplikkusest ei saa siinkohal siiski rääkida - on vaid teatav üldmulje, mis loodetavasti omandab kunagi mingi lõplikkuse.

"Õhtu rannal" sisaldab eneses 7 novelli, millest ainult avanovell "Kolmevalitsus" ilmub esmatrükis - teised on mingil varasemal kujul juba varemgi ilmunud. Peamiselt võrguväljaandes Algernon, aga ka antoloogias "Täheaeg" ning üks teos Indrek Hargla antoloogias "Õudne Eesti" (Varrak 2005). Nii võib seda värske novellikogu suuresti pidada valikkoguks. Kuivõrd on kokku kogutud vast olulisim osa tema senisest loomingust, võib seda pidada ka kirjaniku loomingu (vahe?)kokkuvõtteks. Eriti on seda tajuda seoses "Galahari" "lõpetamisega“. Tegemist on pikema teose algusega, mis lõi laineid 15 aastat tagasi, võites ulmeauhinna Stalker, ja selle kohal lasus lõpetamata meistriteose vari. Autor otsustas teksti käesoleva novellikogu jaoks lühendada, kirjutada mingi lõpp ja nimetada see valminuks. Paljuski on see tekst punkt, millel tuleks kas pikemalt peatuda või hoiduda sellesse laskumast. Ma tahaks pigem keskenduda muule, ent soovisin seda asjaolu esile tõsta, kuivõrd näib vajaduses tekst sulgeda – selmet välja kirjutada – sisalduda midagi olemuslikku autori kohta.

Enne tahaks mõne sõnaga kiiresti üle käia kirjutusstiilist. Jutukogu lähtub, nagu Habicht eessõnas ka ütleb, vast pigem vendadest Strugatskidest kui et läänelikumast ulmetraditsioonist. Eriti ilmne on see novellides "Õhtu rannal" (mille tegelaskond on venekeelne ja kontekst venepärane), "Linn" (jälle vene nimed, siin on ka selgemini šnitti võetud Strugatskide stiilist) ning mingil määral on "Loodimine" sama hästi kui Strugatskid meets Lovecraft. Kuid viiteid teistele kirjanikele on mujalgi - nii osutab Jüri Kallas oma Baasi-arvustuses sellele, et "Punksi metamorfoosis" tegutsev poolakas on selgelt Hargla karakter pan Grpwski, ehkki minategelane on seal hoopis nõid, kelle vastu pan tegutseb. Nende viidete ja seoste ohtruse kiuste on tekstid omavahel küllaltki sarnase dialoogideahtra stiiliga. Tekstide emotsiooni kirjeldamiseks võiks sobida sõnad „steriilsevõitu närvilisus“.

Siinkohal tahaks lugeja ehk jõuda juba selleni, kas see siis lõpuks meeldis mulle või mitte. Ausalt öeldes – tagantjärele öeldes mitte üldse. Kuid lugemise ajal igati. Ja iga kord, kui ma otsisin kinnitust raamatulehekülgedest oma „üldse-ei-meeldinud“-suhtumisele, tundsin end ülekohtusena. Leheküljed, mida mäletasin olevat tüütuvõitu, tundusid nüüd märksa huvitavamad, ja lood tunduvalt terviklikumad. Lugesin ma huviga? Seda ehk mitte. Küll aga tundsin endas lugupidamist, eelkõige teksti ilukirjanduslikkuse suhtes. Tõenäoliselt on tegemist ühe parima stilistiga Eesti ulmes. Ent kuivõrd tema voorusi on ennegi esile tõstetud – näiteks on Jüri Kallas nimetanud teda kolme parima eesti parimaks ulmekirjaniku sekka ja antud jutukogu lausa üheks eesti kirjanduse tippsündmuseks aastal 2012 –, siis tahaks sedapuhku ehk pigem vaadelda seda, mis tõrget tekitas.

Mulle tundub, et Kristjan Sanderil on loomulikke eeldusi olla kirjanik. Ja tal on arusaam sellest, milline on tema jaoks hea tekst. Kuid nägemus sellest, kuidas peaks olema "õige", näib hoidvat tugevas perfektsionismikrambis, mis ei lase tekstil elama hakata. See pole mitte kirjandus, mis voolaks inimese olemusest välja ja oleks tema tõeline osa. See on pigem tekst, mis on hea sulega inimese poolt ära kirjutatud, ent ilmse soovi või vajaduseta seda lugu välja kirjutada nii, et see pakuks terviklikku tekstilist elamust. Nii näivad need kujunevat mitte kirjutamissunni, vaid kirjutamisharrastuse viljaks. Vähemalt tekib selline mulje, kui lugeda kuitahes andeka inimese teksti, mis jätab sisemuse lõpuks tühjaks kõigest muust peale lugemisaegse elamuse.

Järele mõeldes võib kritiseeritavat suuresti vaadelda läbi teksti sisuliste lünkade rohkuse. Neist saab ühelt poolt mõningate tekstide põhiline jõud, teiste suurim nõrkus ning nende lünkade puudumine ühest novellist annaks nagu võimaluse näha, milline kirjanik võiks ta olla nendeta. Mitte lõpuni ütlemist oli Juhan Habicht eessõnas positiivse nähtusena esile tõstnud. Eks ole tõsi, et tühimikul kui sellisel on piiramatu potentsiaal, aga mitmel puhul olen nõus pigem Postimehe arvustajaga selles, et lugu jääb kohati ülemäära lugeja välja mõelda.

Loomulikult on lugusid, milles ei saaks ega tohikski öelda kõik välja, näiteks novellid „Loodimine“ ja „Linn“. Esimene Cthulhu-pastišina ei olegi mõeldud tervikliku mõistusliku elamuse saavutamiseks – lovecraftilikus müstikas rööviks küsimustele vastamine neilt igasugusegi jõu. Teine lugu, milles see on vast vältimatu, on „Linn“, kus toimub igaöine mälupuhastus, aga pole öeldud, mille pärast seda tehakse. Vast polegi vaja öelda, sest ega tegelased isegi päris täpselt tea ju. Ma ei ütle, et need oleks mu lemmiktekstid sellest kogust, aga nende puhul on see vältimatu.

Küll aga hakkab see eriti vaevama kahe teksti puhul, millest üks on kogumiku avanovell „Kolmevalitsus“ ja teine selle niminovell „Õhtu rannal“. „Kolmevalitsus“ sisaldab endas terve romaani jagu motiive: ühe isiku eri identiteedid ja erinevused nende vahel, töötülpimus ja sellest päästev lotomiljon, millele lisandub lugu täiuslikust mõrvast. Kõige selle vahele on pikitud isikute jaotamise põhjendus ja selle toimimise kirjeldus. Et kõik see 15 lehekülje raames toimima saada, on siin küllaltki palju sisulisi tühimikke - täpsem oleks ehk öelda, et tekst on üks fragmentide jada, mitte sujuv tervik. Praegusel kujul ohverdavad need lüngad selguse nii loo kulgemises (alles teisel lugemisel on korralikult näha, kas ja kuivõrd erinevad teineteisest Valter Ambrosius I, II ja III) kui ka tegelaste motiivide suhtes. Lähemal lugemisel moodustub kildudest mingi tervik, aga lugemisemotsioon jääb siiski hõredaks, sest ühegi motiivi potentsiaal ei täitu viimseni. Nii võib seda lugeda kui ühe romaani siluetti, sest ühelegi ideele ei ole antud piisavalt hingamisruumi.

Novelli „Õhtu rannal“ puhul võib teha sarnase teemade loetelu, nagu „Kolmevalitsusest“, vahe on ent selles, et nende stseenide kokkusobitamisest ei moodustu mingit tervikut, vaid üksnes fragment mingist laiemast loost. Lugu algas kunagi ammu, lugu lõppeb kunagi tulevikus, selle raamatu kaante vahel on vaid üks killuke sellest. Nii moodustub originaalne setting ja üks posu loovõimalusi (mõrvarlik kaak, ükshaaval suremine, üleujutusega toimetulek, hiljem ka kohtumine tundmatuga). Ometigi hakkab häirima, et sellele kõigele ei anta muud põhjust peale sellise olukordade kimbu olemasolu fakti. Lugu oma lahendamatuses mõjub vaid puändita sketšide jadana. Kuna teksti stiil polnud selline flirt väljaütlematuga nagu „Loodimine“ ja „Linn“, mõjuvad need lüngad selles tekstis lihtsalt lohakavõitu lõpetamatusena.

Samas tuleb nentida, et selle teksti kritiseerimist süvendab autori silmakirjalikkus loogikavigade suhtes. Ulmekirjanduse BAASis heitis ta ühele Reaktori tekstile "21. detsember" ette seda, et kui päike sealses tekstis kaob, peaks kõik väga palju kiiremini ja väga palju külmemaks minema. Demonstreerides oma võimetust lugeda tekstile juurde potentsiaalseid väljaütlemata lahendusi (kuivõrd Tea Lalli tekstis oli juttu öistest rohelistest tuledest), nõuab ta seda kümnekordselt novelli "Õhtu rannal" lugejalt, väites, et postapokalüptilisuseni on viinud väikeookeani suuruse lahmaka langemine Maale. Kui tahta olla truu autori kriitilisele meelsusele loogikahälvete suhtes, tuleb öelda, et sellise elemendi näol on tegemist totaalse idiootsusega, mis võiski põhjustada minu suurt lugemistõrget selle teksti suhtes.

Iseenesest peaks kriitik tegelikult otsima teksti lugemisvõimalusi, mitte piirduma kiitmise-laitmisega - nii võiks selles liinide ripakile jäetuses otsida näiteks realismitaotlust. Ega päriseluski leia kõik küsimused sedavõrd täiuslikku ja mugavat lahendust, nagu mõne sajandi tagustes absurdsevõitu komöödianäidendites. Ometi arvan, et kõigi otste lahendamata jätmine pole isegi mitte vulgaarrealistlikkus, vaid midagi muud. Sellise „nii võib ka lahendada“-suhtumise varjus peituks nagu viitsimatus ideesiluetiga midagi peale hakata. Milleks üldse kõik need huvitavad mõttepoolikud?

Osati saab leida sellele „milleks“-ile vastust novellist „Rulett“, mis oli selle kogu ainus novell, kus ei teki üheski kohas hämarusega probleeme. Muidu saaks sama väita ka „Punksi metamorfoosi“ kohta, ainult et metamorfoosistseenist jääb ebaselgeks, kuhumaani kehtib keeleline metafoor ja kust alates on mõeldud tekstisisest otsesõnu tehtud üleloomulikkust (mida tuleb ette ka mõne teise looga, osalt näiteks „Loodimisega“). „Ruletiga“ ühtki sellist probleemi ei teki ja see jääb üheti mõistetavaks. Teksti lugemisel ei seganud miski lobedat ilukirjanduslikkust nautimast, ainult et... Lõppeks jäi mulje ühest pretensioonitust tekstist, mis ei ütle midagi muud peale juba teadaoleva tõsiasja konstateerimise, et mängurlus on üks äraütlemata paha asi. Kui „Rulett“ oleks tõesti Kristjan Sanderi stiil ilma kõigi nende tühimiketa, siis oleks justkui arusaadav, milleks on vaja neid talle endale ja tema lugejale.

Ometigi ei ole see nii lihtne. „Ruleti“ puhul hakkas ehk takistama teatav ebaoriginaalsus, ent teiste tekstide puhul ei peitu probleem selles. „Rulett“ on ainus lugu sellest kogust, milles sisalduv motiiv lõpuni välja mängiti, aga see on samas kõige lihtlabasema ideega. Tõenäoliselt on tegemist looga, kus selline hämardamine pigem toetanuks teksti ja lisanuks sellele põnevat salapära. Praegusel juhul jääb see lihtlabaseks kasiinolooks, millele on juurde sokutatud teatav annus ulmelisust. Samas oli selle stiil kõige nauditavam, vähemalt esmalugemisel, kuivõrd pingutatud hämardamine ei takista ilukirjanduslikku taset nautimast. Huvitav, milline tekst tuleks, kui ta mõne originaalsema idee sarnasel moel täiel kujul välja kirjutaks...

Muidu pole nende lünkadega ju häda miskit, aga need teevad tema teksti lugejale ja kriitikule kättesaamatumaks. Neist johtub, et asjaliku sisulise kriitika asemel saab ta kommentaariks justkui ebaasjalikuna näiva väite, et „hämar oli“. Seda on ent teatud puhkudel võimatu eritleda sellega peaaegu samatähenduslikust, aga olulise nüansi poolest erinevast väitest „ei saanud aru“. Kuivõrd neid saab pealtnäha panna ühte patta, tekib olukord, kus ükski kriitiline sõna ei kanna tema jaoks lõpuks mingitki tähendust. Sellele osutavad suuresti ka tema enda sõnad 16-küsimuse-intervjuus: „Põhjalikumalt analüüsiva kriitikuga võib nõustuda või ta lollpeaks kuulutada /.../“

Probleem pole selles, kas käesolev arvustus võiks teda mingiski suunas kõigutada või kas üldse peakski. Pigem näen probleemi selles, et kui kogu tagasiside on tema silmis kas nõustuv või idiootlik, siis mis võimalust on inimesel üldse mingis suunas kirjanikuna areneda? Ja ehkki tegemist on ju tunnustatud autori valikkoguga, ei teki lugedes siiski veendumust, et tegemist oleks valmiskirjanikuga - aga see võib ka olla puhtalt maitse küsimus. Samas olen ma veidi tirinud ülalesinevat tsitaati kontekstist välja – lause lõppu oli ta siiski lisanud: „/.../ kuid isegi viimasel juhul jääb tema statistiline väärtus ikkagi alles.“ See mööndus laseb säilida teataval uudishimul selle suhtes, kuhu sulg teda kannab. Lootes ühtlasi, et see viib edasiste „Galaharide“ lõpetamise ja mitte nende sulgemiseni.