„Aionia“ on Mann Loperi ajalooliselt taustalt tõukuv romaan, mis asetub alternatiivsesse antiikmaailma, kus Aleksander Suure (Alexandros) loodud impeerium ei lagune pärast tema surma, vaid areneb edasi, põimides nii hellenistlikku kui pärsia kultuuri kui ka poliitilisi struktuure.
Romaani keskmes on Cyra – väejuht Hephaistioni tütar, keda on lapsest saadik kasvatatud tulevaseks kuningannaks. Tema kujunemislugu algab suure impeeriumi murdeliste sündmuste taustal: pärast isa ja Alexandrose surma seisab riik koos, kuid õmblused kärisevad. Troonile astub pärija Alexios, kes peab end valitsejana kehtestama.
Romaani väljaandmist on veel võimalik toetada toetada Hooandjas!
I Cyra
1. Susa, Alexandrose impeerium, Aionia kalendri 32. aasta (1)
Varjulises siseõues mängib viieaastane laps värviliste marmorkuulidega. Õu on täis lopsakat rohelust, delfiinidega purskkaev vulistab pehmet, uinutavat laulu. Sellest õhkub mõnusat jahedust, mis seguneb mürdi hõnguga. Kuulid klõbisevad üksteise vastu põrgates ja laps naerab. Ema istub purskkaevu kõrval varikatuse all ja jälgib lapse vilkaid liigutusi. Taamal seisavad vaikides teenijannad.
Ema suurtes tumedates silmades välgatab uhkus ja laps naeratab vastu – ema on varemgi öelnud, et tal tuleb mäng hästi välja. Laps sirutab käe lähima värvilise kuulikese poole, kuid peatub. Ema hoiab rüüserva nii kõvasti pihus, et kangas tõmbub kortsu. Laps laseb käel vajuda. Kuulid jäävad rohule lebama. Ta tõstab pilgu ja jääb ema vaatama, naeratus pisut küsivaks vajumas.
Heliseb hõbedane kelluke.
Sammaskäigus avaneb uks ja varjudest ilmuvad kaks mehekogu. Teenijannad langetavad pilgud ja kummarduvad sügavalt. Ema tõuseb samuti, langetab pea. Üks meestest astub lähemale – pikem, laiaõlgsem.
Laps jääb vaatama. Midagi temas ütleb, et see peab olema tema isa. Ema on temast rääkinud – pikk, tugev, sõjast tulnud. Aga päriselt… ei ole ta teda kunagi nii lähedalt näinud. Laps ei kuule tasaseid sõnu, kuid temani kandub mehe häälekõla – madal ja kare. Ta vaatab. Tugevad käed, päikesest põlenud nahk. Armid, heledad ja tumedamad triibud üle sõrmede ja käsivarte. Neid on palju. Mees paistab õukondlaste kõrval väsinud ja kulunud, nagu oleks osa temast teele maha jäänud. Kergelt laines juuksed on tuhkjalt pruunid, silmad tumedad ja sügavad.
Ta pöördub ja vaatab last. Üle tema näo libiseb lühike, heakskiitev naeratus. Ema ei astu lähemale ja mees ei vaata enam tema poole. Nad seisavad vastamisi, mõne sammu kaugusel. Sedasi, vastamisi seistes, tunduvad nad mõlemad nii pikka kasvu.
Varjudest astub esile teinegi mees – lühem, kullakarva juuksepahmakas korratult õlgadele langemas. Temagi näeb kulunud välja. Lapsele tundub, nagu paistaks valgus temast läbi.
Ema vajub sügavasse kummardusse, teenijannad langevad kombekohaselt põlvili. Vaid lapse isa jääb sirgelt seisma.
Laps tardub. Tema pilgu haaravad lühema mehe silmad. Neis on midagi pingul, midagi, mis otsib. Pilk peatub lapsel – ja muutub. Ta astub lähemale, asetab käe lapse isa õlale. Isa libistab käsivarre ümber tema piha. Nad räägivad vaikselt. Siis viipab kuningas lapse lähemale.
Ta astub edasi ega tunne oma jalgu. Kuningas võtab vöötaskust pehmesse kangasse mähitud kujukese ja ulatab selle lapsele. Sõnad libisevad mööda, alles jääb vaid hääle selge kõla. Valitseja sirutab soonilise, päikesepõlenud käe ja laps märkab taas nahka katvaid heledaid arme. Sõrmed puudutavad kergelt ta juukseid. Puudutus kandub surinal mööda selgroogu, üle kogu keha – nagu valgus, mis ei jäta varju, pannes käed ja jalad vaevumärgatavalt värisema. Alles siis langetab ta pea. Rohelistes varjudes värelevas valguses tajub ta, et isa naeratab. Ta peaaegu tunneb selle soojust oma palgel. Kuid isa ei vaata enam teda, vaid kuningat. Nad vahetavad veel paar sõna ja astuvad siis koos, pead teineteise poole kallutatud, sammaskäigu varjudesse. Nende hääled hajuvad paleekoridoride kaugusesse.
Laps seisab, suu pisut lahti ja pigistab peos kujukest. See on Artemis. Kujuke on lapse peos ootamatult raske ja jahe. Marmorkuulid vedelevad unustatult maas.
Tüdruku nimi on Cyra. Ja maailm, millest ema vaikib, on nüüd temani jõudnud.
**
Kohtumisest purskkaevuõuel on möödas vaid mõned nädalad, kui Cyra elu muutub. Ema, Drypetis, on talle ennegi laulval, unistaval häälel jutustanud, et kui ta kasvab, saab temast suur kuninganna. Cyrale see meeldib. Ta kujutleb trooni, seda kaitsvaid tiivulisi olendeid, kalliskive. Kujutleb, kuidas teised kummardavad ja käsku täidavad. Isegi need, kes teda praegu karistavad, kui ta ei kuula sõna. Unistab, kuidas ta nad enda juurest minema kihutab ja nad peavad minema, sest ta on kuninganna. Kas või maailma otsa.
Aga kuningannaks saamine ei ole muinasjutt. Iga kuuga näeb ta ema harvem. Tuttavad ja lahked näod asenduvad võõraste ja rangetega. Päevi täidavad õppetunnid, tolmuste papüüruste sahin ja mesilasvaha magus lõhn harjutustahvlilt. Kirjapulk libiseb higises pihus, aga tal ei lubata puhata. Ta õpib.
Ja õpib. Ja õpib veel.
Kreeka keelt – õigesti ja puhtalt. Tekste, mida peab peast teadma. Rituaale, milles ei tohi eksida. Ja riiki ennast. Liiga suurt riiki.
Õpetajad Kleopatra ja Mandana valitsevad kõike, tervet tema elu. Täpne ja sirge Kleopatra, kelle jaoks loeb vaid mõistuse teravus. Tasahäälne Mandana, kelle tumedas pilgus pettumuse nägemine on kõigist näpistustest ja sõrmelaksudest hullem. Õhtuti on tal tunne, et ta pea võiks plahvatada nagu küps granaatõun.
Mõnikord saab Cyra ratsutada. Tal on oma poni. Ta saab hoida vibu. Sihtida. Lasta. Neil hetkedel lööb ta süda kiiremini. Ta tahaks kapata Paleest kaugele, aga ei pääse kuhugi. Ta peab õppima tantsima ja vihkab selle juures iga hetke.
„Tants teeb keha nõtkeks ja tugevaks,“ korrutab õpetaja Shirin tüütuseni ja nipsutab samal ajal rütmi hoidmiseks teravalt sõrmi. Cyra ei salli seda heli. „Tants õpetab kontrolli ja rituaalide järgimist.“
Aga Cyra ei taha kontrolli. Ta püüab nii hästi, kui oskab, kuid ta jalad ei kuuletu, ta käed ei liigu iial piisavalt kergelt ja Shirin ei jää kunagi rahule.
2. Ekbatana, Aionia kalendri 34. aasta
Cyra on seitsmene. Ta oskab juba ise sadulat kinnitada. Parasjagu hiilib ta tallide poole, et Mandana ja Kleopatra haardest pääseda. Kohe, kui ta jõuab nurga taha, paneb ta jooksu. Suvepalees on plehku panna lihtsam. Ta kujutab eesseisvat juba nii elavalt ette: loomade ja õlgede lõhn, sammumüdin ja pruuskamine. Hoopis midagi muud kui peened lõhnaõlid ja viirukisuits paleeruumides, mis võivad pea valutama panna. Jah, ta hiilib talli, harjab oma poni ja ratsutab ega õpi täna üldse mitte midagi. Sest tal on sünnipäev ja ta on Hephaistioni tütar.
„Cyra.“
Ta tardub.
„Seal sa oledki.“ Kleopatra hääl ei tõuse, aga sellest piisab. Range ilmega õpetaja seisab, õhukesed huuled nüüd kriipsuks kokku surutud. Ta hele peplos on veatu nagu alati.
Cyra pöördub aeglaselt. „Ma just…“
„Tule siia.“
Vastumeelselt, nii aeglaselt kui võimalik, loivab Cyra õpetaja ette.
„Ära mossita. Sa oled printsess,“ ütleb Kleopatra kannatamatult.
Cyra surub käed rusikasse. „Ja mis kasu sellest on?“
„Kasu?“ Kleopatra hallikassinine pilk ei liigu. „Sinust on kasu pärijate sünnitamiseks.“
Cyra kortsutab kulmu. Ta teab, mida tähendab „pärija“… aga mitte päriselt. Ja tema küll kedagi sünnitama ei hakka.
„Sa oled tõotatud prints Alexiosele, kuninga ja Thessandra pojale,“ lausub Kleopatra. „Seisa sirgelt, las ma vaatan sind.“
Cyra tahab õpetaja pilgu all niheleda, aga sunnib end paigale.
„Kas sa oled jälle kuhugi roninud?“ küsib Kleopatra teravalt.
„Ei,“ valetab Cyra pead püsti hoides, aga surub määrdunud peopesi tugevamalt peplos’e voltide vastu. Ta mõtted otsivad kitsikusest väljapääsu. „Miks ma ei ole Thessandrast varem kuulnud?“ küsib ta Kleopatra tähelepanu kõrvale juhtimiseks. „Palees on Roxana ja siis veel Barsine…“
Kleopatra ei vasta kohe. Tema silmad tõmbuvad kissi. „Lähme sisse. Pese käed puhtaks ja istu.“
Cyra heidab kahetseva pilgu üle õla ja vantsib Kleopatrale järele. Ta solberdab veekausis kaua, aga mitte kuigi hoolikalt. Ta võib olla kõigest seitse, aga saab suurepäraselt aru, et käsu täitmine ei tähenda veel tegelikku kuuletumist.
„Kuula,“ ütleb Kleopatra, kui Cyra viimaks väikesel järil istet võtab. „Thessandra oli esimene. Makedoonia üliku tütar, kelle Alexandros võttis naiseks enne sõjakäiku.“ Ta toksab küünega vastu lauda, aeglaselt, rütmiliselt. „Ta täitis oma kohuse ja jäi Alexandrost ootama.“
Cyra vaatab vilksti aknast välja. Kui ta saab, siis ta viib oma ponile õuna. Need on praegu nii head, hapukalt värsked.
„Aga ta suri.“ Kleopatra toon on kuiv.
Cyra pilgutab silmi. Midagi rasket vajub ta rinnale ja tal on korraga kahju. Thessandrast… ja millestki veel. „Nüüd ma tean,“ ütleb ta tasakesi, „et ta oli esimene.“
Kleopatra ilme pehmeneb pisut. „Hüva,“ pomiseb ta poolihääli. „Ma näen sinus Makedoonia verd.“
Cyra hoiab pilgu maas. Mandanaga räägib ta pärsia keeles. Mandana jutustab talle tema vanaisa riigist, vanast pealinnast, mille palee oli isegi Babüloni omast suurem, ja suurtest kuningatest, kes ei kummardanud kellegi ees, kuid kelle ees kõik kummardusid maani. Kleopatrale ta sellest ei iitsata. Ta teab juba, milliseid sõnu kellega kasutada. Aga seda, kuhu ta ise kuulub, ei tea ta veel.
Uks avaneb ja vana eunuhh astub sisse. „Saadetis printsessile,“ ütleb ta oma veidral, poisilikul häälel ja sammub Kleopatra noogutuse peale üle toa. Teener on tüse, ta sammud lohisevad ja ta hingab alati liiga valjusti. „Kingitus, chiliarh’ilt,(2)“ lisab ta sügavalt kummardudes ja poetab tumedast puust karbikese lauale.
„Me saadame tänu pärast,“ ütleb Kleopatra ja ta heidab pilgu uksele. Eunuhh saab aru, koogutab veel paar korda ja lahkub. Ikka jalgu lohistades. Cyra põrnitseb laual lebavat nikerdustega karpi. See on isalt.
„Tee siis lahti,“ annab Kleopatra korralduse.
Cyra libistab loorberimustriga kaane kõrvale. Seest läigivad vastu kuld ja sinised kivid. Kaelakee on kindlasti väga kallis. Cyra libistab sõrme üle ühe külma kivi ja paneb karbi uuesti kinni. Kaas plõksatab täpselt paika. Tegelikult on soojalt vaha ja vaigu järele lõhnav seedripuust karp palju põnevam kui selle sisu.
„Mis ma sellega teen?“ pomiseb ta vaikselt.
Kleopatra ei ütle midagi, aga Cyra tunneb, kui teravalt õpetaja teda vaatab. „Nii helde kingitus,“ parandab ta end kiiresti.
„Nüüd kirjutame vastuse,“ ütleb Kleopatra ja lükkab vahatahvli Cyra ette.
Cyra vaatab seda altkulmu. „Kas ma pean? Isal on niikuinii liiga kiire, et seda lugeda.“
Kleopatra asetab kirjapulga valju klõpsatusega täpselt tahvli kõrvale. „See ei ole oluline. Sa kirjutad, sest nii on kombekas.“
Cyra ei hakka enam õnne katsuma ja vastu vaidlema. Muidu paneb Kleopatra ta veel kangast kuduma, sest peab seda teenijate tööd samuti kombekaks.
/***/
II Phaidros
1. Uus poiss Lykeion’is
Ma tulin Lykeion’i, kui olin neliteist ja paar kuud peale. Need, kes meiega olid, muidugi teavad, aga ülejäänud paistavad arvavat, et ma olin seal algusest peale. Ei olnud. Ma olin uus poiss ja kõik, kes on kunagi tundigi taolises poiste seltskonnas viibinud, teavad, mida see tähendab.
Ei, ma ei lasknud kellelgi endale pähe istuda. Juba enne saabumist tõotasin endale, et ma ei otsi kellegi soosingut. Mitte kellegi. Pidasin oma tõotusest kinni, sest lubadused iseendale on need kõige olulisemad. Olin oma koha Lykeion’is välja võidelnud ja nüüd kavatsesin minna lahingusse oma koha eest selles, mida Lykeion tähendas. Impeeriumi eliiti.
Kui saabusin, ei olnud Egiptuse Aleksandria veel linn. Vähemalt mitte selline, nagu lauludes lubati. Kaugeltki mitte metropol, nagu elust ja rikkusest nõretav Babülon, või Susa, kus kivid olid vanemad kui ajalugu. Ja muidugi mitte selline nagu Pella, kus kõik oli kordades väiksem, aga vähemalt oma.
Juba sadama poole sõites hakkas poolikus silma. Saabusin meritsi, läbi Ateena, olles viimast korda külastanud emakodu Pellas. Ükskõik kuhu vaadata – oli selge, et kõike alles ehitati. Esimese asjana hakkaski silma hiiglasliku ehitise kerkiv alus Pharose saarel. Alles siis Aleksandria ise – tellingud, marmorplokid, lubjakivi… Päikese käes valendavad kivikuhilad torkasid esile nagu hiiglaslik luustik, mida alles lihaga katta üritati. Õhus heljus peent tolmu ja ohvrilõkete vinet, see kandus meretuulega kõikjale ja peitis pilgu eest peenemad üksikasjad. Tööliste hõiked segunesid haamrilöökidega, köied krigisesid ja kivikoormat vedavad härjad inisesid, kui neid edasi piitsutati. Mõnel pool laia ja sirge peatänava ääres kerkisid juba sammaskäigud ja templifassaadid, teisal tähistasid tulevasi tänavaid ja ehitisi vaid nöörid ning maasse löödud vaiad.
Isa – ta ootas mind sadamakail – nimetas seda tulevikuks. Vaatasin tema päikesepõlenud nägu ja halle juuksekarvu meelekohtadel ega öelnud, et minu meelest oli see lihtsalt üks ülekasvanud ehitusplats. Aga ma nägin tuhandeid mehi rassimas, et võib-olla kunagi võiks siin olla midagi, mis vääriks Ateenaga võrdlemist.
Mu isa, Alexandrose faalanksi taxeiarh Perdikkas, saatis mind Lykeion’i. Ta oli vaikselt, aga sihikindlalt strateegide hulgas tähtsust kogunud. Isa ei uhkeldanud sellega kunagi, aga teadsin, et Indias oli ta kuninga elu päästnud.
Pigistasin vööl rippuva pistoda käepidet. See oli olnud mu noorema venna, Lysose oma. Ta oli minust kaks aastat noorem ja see oli olnud isa viimane sünnipäevakingitus talle. Lysos haigestus ja suri möödunud talvel. Muidu oleks olnud siin tema, mitte mina. Olin küll vanem poeg, aga mitte see, kelle jaoks Lykeion algselt mõeldud oli. Ema ja tema sugulased ei tahtnud mind ära saata, aga nägin võimalust, kirjutasin isale ja ta lausa käskis mul minna. Tuli lõpuks ise pealinnast siia kõike korraldama. Tal oli nüüd küllalt vara ja veel rohkem auahnust. Isa ei pidanud seda mulle sõnadega seletama, ma mõistsin seda ta pilgust. Muidugi tahtis ta, et tema poeg kuuluks Pärija kaaskonda, ja ma ihkasin seda ju ise ka. Mitte niiväga olla printsi kaaslane, tulevane hetairos, vaid kuuluda võimutuumikusse. Olla seal, kus kõik juhtuma hakkab.
Lykeion asus kõrgema künka jalamil. Ülal ehitati palavikuliselt kuninglikku kvartalit ja praegu sarnanes kerkiv palee rohkem varemete kui millegi muuga. Ka akadeemiakompleks ei olnud valmis, kuid see oli ilmselgelt kasutusel. Liivakivist ja heledast marmorist hooned ning sammaskäigud ümbritsesid avaraid harjutusväljakuid, kus poisid maadlesid ja odasid heitsid. Kui me kohale jõudsime, pidas sammaskäigus hallinevate juustega filosoof, kelle nimeks ütles isa olevat Dikaiarkhos, kambale igavlevatele poistele loengut.
„Dikaiarkhos on Aristotelese õpilane,“ ütles isa ja oli selge, et ta pidas seda väga oluliseks. Ta noogutas filosoofile tervituseks ja lisas: „Ma mäletan teda, kui ta vahel Miezas käis.“
Jah, muidugi pidas Perdikkas teda tähtsaks. Mina aga vaatasin poiste halvasti peidetud igavust ja hirmu seda välja näidata ja tundsin teatava rahuldusega, et olgu see nii teistsugune koht kui tahes, vähemalt on filosoofid kõikjal ühesugused. Isa tutvustas mind Dikaiarkhosele, kes ei lasknud uue õpilase saabumisel oma tunni kulgu segada ja saatis meid edasi.
„Sa õpid hästi,“ ütles isa. Ta ei pidanud seda käsuna sõnastama. „Sa tood perekonnale au.“
Kummardusin pisut kangelt ja vaatasin talle hetke järele, kui ta mööda sammaskäiku kaugenes. Teadsin, et enne tasub merre kõndida, kui isale pettumust valmistada. Peagi kadus isa nurga taha, kuhugi teiste filosoofidega rääkima – ja kindla peale vabanema sellest raskest kukrust, mis ta vööl rippus. Mind juhatas üks hästitoidetud ori edasi majatiiba, kus olid poiste magamiskambrid.
Kambrid olid kahe peale, mis oli üllatav luksus. Aga võib-olla tahtsid õpetajad kujundada meist Teeba stiilis lahingupaare. Muigasin hapult ja mõtlesin, et seda nüüd küll ei juhtu. Panin oma vähesed asjad madalale voodile, ajasin selja sirgu ja valmistusin astuma vastu millele iganes, mis mind järgmisena ootas. Kellele iganes.
Kohe tuligi üks umbes minuvanune, tihedalt krussis tumedate juustega poiss, kes tutvustas end kui Glaukos, Kraterose poeg. Krateros oli äsja saanud Levanti strateegiks. Mõtlesin, et vanemad on nimesid pannes ikka omapärase naljasoonega. Olin ju mina igasuguseid asju, aga „särav“ küll mitte. Tõmmu jumega Glaukose puhul mõjus tähendus „hele“ sama irooniliselt. Pidin Glaukosega samas toas elama hakkama. Ta oli viisakas, kuid mul ei jäänud märkamata tumepruunide silmade vilgas kõrvalpilk, millega ta mind mõõtis, kui arvas, et ma mujale vaatan. See ei üllatanud mind, olin juba Pellas harjunud, et võõrad mind vahtisid. Juuksed liiga heledad nagu kuivanud kõrred, silmad mingit rohekat tooni, milles keegi lõplikult kokku leppida ei suutnud. Vähemalt olin tugev. See oli omadus, mille üle ei saanud vaielda – igal juhul mitte minu kuuldes.
Esimesest õhtust peale oli selge, et siin luges väga, kelle poeg sa olid. Jässakat ja kandilise lõuaga Philippost oli enne kuulda kui näha. Aga kui ta juba nähtavale ilmus, tahtis ta ruumi üleni oma žestidega täita. Ta ei olnud Egiptuse satraap Ptolemaiose poegadest sugugi vanim, aga ainus, kes Lykeion’is õppis, ja kasutas täiesti häbitult ära oma isa positsiooni. Philippos ei olnud muidugi erand, vaid kehastas reeglit. Teistega võrreldes olin korraga vähetähtis ja Alexiose kõrval – lausa tühine.
Kohtusin printsiga Lykeion’i harjutusväljakul teisel hommikul ja ma vihkasin teda esimesest silmapilgust, pronksiläikelistest laines juustest tolmuste jalgadeni. Ta oli kõigest üks nolk, aga kogu maailm näis tema ümber keerlevat. See oli vääramatu, ehkki välja ütlemata Lykeion’i elutõde.
Pärija. Alexandrose, Kosmokrator’i poeg. See, keda kõigi pilgud saatsid. Kelle sõnu kõik tähelepanelikult kuulasid ja kellega poisid nõustusid isegi siis, kui tal lõpuni õigus ei olnud. Seal ta seisis – veidi lühike, päikesepõlenud ja kõhnapoolne. Ei mingit märki jumalikust päritolust, ei mingeid jäärasarvi pronksiste lokkide alt välja tungimas. Lihtsalt üks kaheteistaastane poiss, igas mõttes keskmine, kui staadionil ringi vaadata.
Ometi oli tema kõige keskpunkt. Nägin seda kohe, sama selgelt, nagu on näha valguse koondumine selles kallis kristall-läätses, mida olin Ateenas vaadata saanud. Ja see, millise iseenesestmõistetavusega Alexios seal, tormi silmas seisis, ajas mu marru. Me kõik olime vabade meeste, Makedoonia ja Pärsia ülikute pojad, me kõik olime pärijad – ja oma õiguste eest rohkem võidelnud kui tema. Kindlasti rohkem.
Minusse oli maast madalast sisse taotud, et oma koha eest tuleb võidelda. Et midagi ei anta niisama, lihtsalt sellepärast, et sa olemas oled. Ja siin ta oli, prints, kellest tuli uskuda, et ta on parem ja õilsam kui kõik ülejäänud. See tekitas minus pimedat raevu.
Väljakul kamandas meid Perikles, pankrationi olümpiavõitja. Ta tiitel oli talle näkku kirjutatud, sõna otseses mõttes. Loendamatuid kordi murtud nina ja tühikud seal, kus pidanuks olema hambad. Taipasin, et ta on jõhkard. Kui ta poleks olnud olümpiavõitja, oleks temas nähtud lihtsalt järjekordset palgasõdurit. Aga oma kunsti ta mõistis ja meile õpetas ta eelkõige maadlust. See pidi olema minu esimene õppetund Lykeion’is.
2. Esimene maadlus
Muidugi seadis Perikles mind, uut poissi, kohe printsi vastu. Ta ilmselt arvas, et olen nagu teised, arvestan Alexiose tiitli, meie kasvu- ja vanusevahega. Teised poisid kogunesid meie ümber sõõri, kui Perikles matši välja hõikas. Tundsin juba eelmisest õhtust Philippost ja Kraterose võsu Glaukost – vähemalt nimepidi. Nüüd tunglesid kõik poisid maadlusringi ümber nagu kari näljaseid hulkuvaid koeri. Väänasin nende poole vaadates näole oma kõige sõjakama grimassi, silmad pärani ja hambad irevil. Kui näitan tugevust, on see väljakutse neile kõigile. Ja selle ma kavatsesin esitada. Olin endas üsna kindel – vahest ainult tolle suurekasvulise poisiga oleks raskeks läinud ja võib-olla ka Philipposega, kui temas üldse peitus midagi peale ülespuhutud tähtsuse.
„Ära siis hellita, Alex!“ hõikus Philippos ja irvitas minu poole. Urisesin vastuseks.
„Otse metsast, see uus,“ naeris üks lõbusa ilmega väike poiss, kelle nime ma ei teadnud. Mõtlesin, et tema liiga suured esihambad on teinekord mu rusikale heaks märklauaks.
„Möla maha,“ käratas Perikles ja lükkas pealtvaatajad poisid liiva sisse märgitud maadlusringist välja.
Alexios lihtsalt seisis ringi servas ja mõõtis mind mõtliku pilguga. Tal olid hallid silmad, sellised, mis sinust kohe läbi vaatavad. Kõhedad. Ma ei teinud talle seda rõõmu, et oleks pilgu ära pööranud. Ta võis ju endast palju pidada, aga ta oli minust lühem ja minu õlad olid laiemad. Mind ei huvitanud, et ta oli üheksateist kuud noorem ja omajagu kergem – matš on matš. Ja eriti ei huvitanud mind tema tiitel.
Perikles andis märguande ja ma sööstsin edasi. Alexios püüdis kõrvale põigata – ta oli päris kiire – aga sain temast kinni ja ei läinud kaua, kui ma olin ta maha väänanud. Hoidsin ta käsi kindlalt haardes ja põlve seljal. Ta punnis vastu, nii et ma vajutasin tugevamini ega mõelnudki lahti lasta. Siis tiris Perikles mind juukseidpidi eemale enne, kui ma Alexiosele tõsiselt viga teha jõudsin.
„Ta ei andnud alla!“ protesteerisin ja põikasin Periklese rusika eest kõrvale. Poiste kamp sumises nagu vihane herilasepesa ja ring tõmbus koomale. Mul olid rusikad püsti. „Ta ei andnud märku!“
Perikles oli näost punane, kaelasooned pungis nagu pullil. „Ta on prints!“
Mind ei huvita, mõtlesin ja kahetsesin, et ei olnud jõudnud tugevamini väänata. Oleks võinud tal õla paigast tõmmata, kui Perikles poleks vahele tulnud. Juba see tatine prints ajaski end püsti, tolmune ja muljutud, ja astus sinnapoole, kus Perikles mind ikka veel taga ajas.
„Jäta järele.“ Alexiose hääl oli kõrge, aga ta ei pingutanud seda üle. „Perikles.“
Mees peatus. „Isand?“
„Jäta järele,“ kordas Alexios. Ta hoidis väänatud vasakut kätt rohkem keha ligi, kuid ta ilme oli rahulik. Vahtisin teda, peas vasardamas üksainus küsimus – mis tal viga on? Tardusin paigale ja oli hea, et Perikles mu tagaajamise lõpetas, sest muidu oleks ta mu nüüd küll kätte saanud. Mehe lihavad kämblad olid ikka rusikas nagu vasarad ja poisid ei jätnud ringi ühtki avaust.
„Phaidrosel on õigus,“ ütles Alexios. „Ma ei andnud märguannet. Arvasin, et suudan end vabaks saada.“
„Ei oleks suutnud!“ nähvasin, viha uue ja võimsa lainena tõusmas.
Alexios vaatas mind, kaalutlevalt. „Jah, ei oleks. Hindasin ennast üle.“ Ta viipas laisalt käega, et kõige suurema poisi suu sulgeda enne, kui too midagi protestiks öelda jõudis. Siis ajas Alexios end sirgu, ehkki kortsus kulmud andsid aimu, et õlg tegi talle valu. Põrnitsesin teda, ihates, et ta midagi teeks, midagi valesti.
„Proovime uuesti.“
Perikles ja mina mõlemad jõllitasime teda, aga Alexiose sõnad olid olnud selged ja järgmisel hetkel rammisin teda õlaga rindu. Alexios pani vastu, aga olin veenvalt suurem, tugevam ja muljumata. Varsti oli ta mul kindlalt haardes ja siis uuesti väljakul pikali. Seekord ta andis märku ja kuna Perikles hingas mulle kuklasse, lasin Alexiose pärast veel üht tugevat pigistust lahti.
„Veel kord?“ urisesin, kui ta end jälle jalule ajas ja püüdis kõigest väest valust mitte suud kõverdada. Ma tõesti lootsin, et ta näitab nõrkust välja.
Alexios raputas aeglaselt pead. „Ei, sellest aitas. Periklese loal lähen ma nüüd jooksma.“
Arvasin, et ta kasutab võimalust ja jätab treeningu pooleli. Pidin hämmeldunult tunnistama, et ta tõepoolest sörkis staadioni serva, tõstis üles harjutamiseks mõeldud hopliidikilbi ja oda ning hakkas ringe jooksma.
„Philippos, Ariston ja Glaukos – teie jooksete ka,“ haugatas Perikles. „Ülejäänud õnnetuste kamp – piigiharjutused, kohe!“ Illustreerimaks, et mina kuulusin ülejäänud õnnetuste hulka, andis Perikles mulle võmmu kuklasse. Kiristasin hambaid ja võtsin pihku pika ja ülemäära raske piigi.
Jah, maailm ei keerelnud minu ümber. Olin lihtsalt Phaidros, Perdikkase poeg. Rassisin seal lõõskava Egiptuse päikese all oma piigiga, samas kui prints ümber staadioni jooksis. Jälgisin teda ja kujutlesin, kuidas mu piik teda tabab ja staadioni valge liiv tema punast verd neelab. Aga ta ei komistanud, jooksis ühtlaselt ring ringi järel ega aeglustanud sammu, ehkki väänatud õlg pidi kilbikandmise piinavaks tegema. Ja mingil põhjusel ärritas see mind rohkem kui kõik muu kokku.
----------------------------------
(1) Aionia ajaarvamine algab nullaastaga, mis tähistab Alexandros III sündi. Mõnes teises süsteemis tähistatakse seda aastaarvuga 356 e.Kr. Seega on Aionia 32. aasta 324 e.Kr., mil Aleksander Suur jõudis India-retkelt tagasi Susa linna. Kalender eristub veel selle poolest, et aasta algab suvise pööripäevaga.
(2) Mida Aleksander Suure õukonna kontekstis chiliarh’i tiitel tähendas, on õigupoolest jätkuvalt vaieldav teema. Ahhemeniidide hazārapatiš oli kõrge õukonnaametnik, kes oli seotud kuninga ihukaitsega ja kontrollis ligipääsu valitsejale. Aleksandri ajal sulandus Pärsia õukonna chiliarh’i amet tõenäoliselt Makedoonia ratsaväe juhtimisega seotud ülesannetega.
(2)