Las ma jutustan teile esimesest korrast, kui tapsin inimese.

Ühel hommikul lamas mu isa Anto lihtsal õlgmadratsil, mille olin kööki tulepaistele vedanud, ning lämbus omaenese elumahlade käes, kui närvutav tõbi teda seestpoolt kurnas.

Ta oli juba päevi niimoodi lebanud. Ma vaatasin, kuidas ta järjest kõhnemaks muutub, kuidas ta verd köhib, ja kuulasin, kuidas ta neab jumalaid vaiksel pominal, mida mul pliiditule praksumise tõttu raske kuulda oli.

Ma hoidsin pliidi all tuld, et tal oleks soe, kuigi talved Alam-Khaimis polnud sedasorti, mis inimese tapaks nagu kaugel põhjas. Alam-Khaimis oli talv kui külm suudlus ning tuli tegi isa olemise mugavaks ning rõõmustas teda tema viimastel päevadel.

„Miks sa pole veel tervendajat kutsunud, sa kasutu elukas,“ sisistas isa.

„Sest pole kedagi, keda kutsuda,“ vastasin ma kindlal toonil, tõmmates seelikusabad põlvedeni, et tema kõrvale kükitada. Panin ta laubale armilise käe – märk sellest, et olin juba pikki aastaid lihunikuäri ajades loomi tapnud. Ta otsmik tundus mu vana, pahkliku peo all tuline.

Kunagi oli meie naabruskonnas tervendaja olnud. Kortsuline vana mees, kes torkas paiseid ja määras ravimähiseid. Ta oli põgenenud Lõbusa Linnapea ja tolle linnavalvurite eest, kui oli ületanud silla ning suits ta eresiniseks värvis. Vanal mehel vedas, et sai elu eest Paika ja rüüstajatest vaevatud maade suunas põgeneda. Kuigi, kes teab, kui kaua ta seal elada sai?

„Too siis keegi, kes mind ravida suudaks,“ anus isa. „See oleks vaid väike nõidus. Mul on nii suured valud.“

Ta anumine torkas mulle hinge. Kummardusin talle ja praksuvale tulele lähemale, mis põletas puid, mida võisime vaevu endale lubada aegadel, mil Alacanist tulevad põgenikud end Alam-Khaimi sisse pressisid, süües ja kasutades kõike, mida kätte said.

Ohkasin püsti tõustes, põlved raksumas selle liigutusega kaasnevast valust. „Kas tahad, et otsiksin kellegi, kes sinu heaks loitsu lausuks ja siis meid kõiki surma saadaks, kui majistri suitsu peale siniseks muutume? See oleks päris irooniline, kui ükskõik kes meie perest hukkaja kirve läbi surma saaks, või mis.“

Mulle tundus hetkeks, et isa mõtles sellele. Kuid kui ma hoolega ta nägu jälgisin, et tema reaktsioone tabada, mõistsin ma, et ta on tagasi palavikuunne vajunud.

Erinevalt oma välispidiselt jumalakartlikest ohvritest ja vaatamata tema sagedasele lugupidamatusele jumalate suhtes, oli mu isa usklik. Ta pidi uskuma. Ta oli hukkaja. Kui jumalaid polnud olemas, siis mis jubedaid tegusid tema tegi?

Nüüd saab ta teada.

Teda vihastas, et ta elu hääbumine nii kaua aega võttis. Seepärast neediski ta jumalaid. Eriti kuuekäelist Borzaid, kes valib, millises saalis oma igaviku veedame.

Mu isa needis Borzaid, vaatamata sellele, et pidi temaga peagi kohtuma. Ja vaatamata sellele, et see jumal pidi otsustama isa hauataguse elu üle. Mu isa ei olnud sedasorti inimene, kes oleks sellest hoolinud. Ta ei mõelnud tulevikule ega jäänud minevikku kinni.

Ma olin seda oma isa juures alati imetlenud. Vaatamata sellele, et vihkasin väga seda, kui jäme ta minuga olla võis.

Mu vanim poeg Duram piilus ümber posti, et kööki pilku heita, tumedad lokid silme ees. „Kas ta magab?“

Noogutasin. „Kas oled näljane?“

„Olen küll,“ vastas Duram. „Set on ka, aga ta ei taha trepist alla tulla. Ta ütleb, et tal on valus.“

Set sündis moondunud jalalabaga.

„Ole vaikselt,“ hoiatasin ma teda, kui puust taldriku võtsin. Kuhjasin taldrikule purgist oliive, rebisin mitu suurt leivatükki, lõikasin juurde kitsejuustu ning ääristasin taldriku viigimarjadega.

Duram hiilis kohusetundlikult tahumata puittrepist üles ning ma kuulsin, kuidas põrandalauad pea kohal kriiksusid, kui ta toidu vennale viis. Peagi peab ta pere heaks tööle minema.

Kuid praegu hoidsin ma teda varjul pööningul oma venna ja mänguasjade seltsis. Ma tahtsin, et nad mõlemad saaksid olla rahus enne, kui nende elu raskemaks läheb. Eriti Setil.

Ma avasin akna ja vaatasin välja. Mu abikaasa Jorda pidi põllul tööd tegema. Selle asemel lamas ta jändriku puu all, veinilähker lebamas üle villis käsivarre.

Veinilähker saatis teda igal pool. Sellest saadik, kui ta oli loobunud oma ametist Linnapea sillal olevate söepannide eest hoolitsejana. Ta ei suutnud enam pesta oma nahalt magusat neemi- ja mündilehtede lõhna, ta ei suutnud enam näha siniselt kumavaid ja nuuksuvaid inimesi, keda tema tõttu minema veeti.

Ma ei andnud talle lihunikutöö eest saadud rahast kunagi vaskmüntigi, kuid veini sai ta ikkagi. Tavaliselt palus ta seda oma Alacani põgenikest sõpradelt. Ta istus nendega ning needis valjult Alacani kokku varisemist ja nood kiitsid ta juttu ning ostsid talle odavat veini.

Ohates sulgesin ma puidust aknakatte.

Isa oigas ja vandus läbi une, sest külm õhk oli tema und seganud. Ma oleksin hea meelega ravitseja kutsunud. Kellegi, kes oleks andnud meile mõru rohtu ja lootust. Kes oleks trööstides kuulanud reetliku keha hädadest.

Aga kuigi ma võisin ju vihata Lõbusat Linnapead ja tema kohutavat majistrit, oli mu perekonna elu aastaid Linnapeast sõltunud. Minu elu, mu kahe poja, mu abikaasa ja isa elu. Sest mu isa, kõhetu, nõder, kergesti ärrituv tõbras ja jumalakartmatu nagu ta oli, oli Khaimi ja Linnapea ametlik hukkaja.

Me oleksime ilma selle rahata tükk aega tagasi nälga surnud. Raha, mille viskasid peagi-peata-jääjad hukkaja topsi, lootuses osta endale täpset lööki. Vaskmündid, mille rahvas ämbrisse viskas. Linnapea käsiraha.

Nii et kui ukse kõrval olev tilluke kelluke helises, tegi ta seda kõuekõmina autoriteetsusega. Vaikne helin heljus vanas majas ringi, jõudes tasapisi kööki ning mähkides mind endasse, kui värisevad toonid vaibusid.

Kell helises esimest korda sellest saadik, kui Anto haigeks jäi.

Mu isa kutsuti, hukkajana, et ta võtaks oma kirve ning ilmuks keskpäeval linnaplatsile.

Kusagil teispool tintjat mäslevat Sulongi jõge, mis eraldas Alam-Khaimi Khaimist, kõrgel Malavia mäel Linnapea majas oli keegi helistanud hukkaja kella.

Kelluke töötas loomulikult võlukunsti abil. Linnapea vandus, et loitsud, mida oli lausutud kellade jaoks, olid koostatud tükk aega tagasi ning et kellad on ohutud. Ma mõtlesin, kas see ikka vastas tõele, sest tundsin iga kord, kui kell helises, õhus ukse juures võlukunsti nõrka lõhna. See maitses iidsete tintide, taimede ja vürtside järele ning ma tundsin selle maitset sügaval oma kurgus.

Kui Linnapea majas oli hukkaja kella helistatud, otsustas Deka, tuhande raja ja valiku jumalanna, millise hukkaja kelluke vastu helises. Ja Deka oli valinud meie kella.

Dekat ja tema trikke teati hästi. Täringuheitjate jumalanna mängis mu isale veel viimase ninanipsu.

Ma heitsin paksu puidust laua tagant pilgu oma isale. Ta pruunid silmad olid pärani lahti, kulmud pingsast mõttetööst kipras.

Ta hõõrus oma heledaid vurre, mis oli märk ta läbikukkumisest: et tal oli vaid üks laps ja see pealegi veel tütar.

„Kutse…“ ütles ta murduval häälel. „Tana. Kas sa kuulsid seda?“

Ma tundsin talle kaasa. „Sa ei saa minna. Sa tead ju seda.“

Imestasin seda öeldes, et kust oli pärit mu häälest kostev õrnus. See vana mees polnud seda minu suhtes lapsepõlves kunagi üles näidanud. Ei ühelgi neist aastatest, kui tegin süüa ja lõhkusin küttepuid, ega nendel pikkadel aastatel, mil töötasin lihunikuna.

„Ma tean, et ma ei saa minna, sa rumal tüdruk,“ nähvas isa. „Mul pole selleks ammugi jaksu.“

Kui hukkaja oli kohal, tuli kella vastu helistada. Kui seda viie minuti jooksul ei tehtud, läks hukkamiskutse edasi kellelegi teisele.

Omal moel märkis hääbuv helin meie pere surma. Ilma isa sissetulekuta peame müüma oma väikse maja ja maalapi. Ja siis ei ole me kuigi palju paremas seisus kui meid ümbritsevad põgenikud.

Vaatasin, kuidas ta asemele tagasi pikali heitis ning massiivseid laetalasid silmitses. „Kus Jorda on?“ küsis isa.

„Ta magab,“ vastasin ma.

„Purjutamisest,“ kähvas isa. „Ta on nõrk. Läbinisti mäda.“

„Mitte kõik ei talu vere valamist nii kergelt kui sina,“ nähvasin vastu.

Isa lükkas lõua ette ja lausus: „Ma olen alati kutsele vastanud. Olen alati naasnud Linnapea rahaga ning hoidnud meid elus, sellal kui okasväät meie kasutule põllulapile levib. Ma tõmbaksin enne oma kõri läbi, kui annaksin hukkaja kella ära. See on ainus, mis mu armetul vereliinil jätkuda laseb.“

„Mis juttu sa ajad?“ küsisin ma.

Isa köhis. „Jumalad vihkavad mind. Oleks ma poja saanud, oleks too juba kellale vastamas.“

Mu hääl valjenes vihast. „Noh, ma pole su poeg. Ma olen su tütar. Ja sa pead sellega elama.“ Ning lisasin siis: „Selle vähese aja, mis sulle veel jäänud on.“

Isa noogutas. „Tõsi ta on. Tõsi ta on.“

Seejärel roomas ta voodist välja. Tekid libisesid tal pealt ning paljastasid maksaplekilised käsivarred.

„Mida sa teed?“ küsisin ma.

Ta koperdas köögist välja välisukse juurde, kiitsakad jalad pingutusest värisemas.

Ma mõistsin, mida isa teha kavatses, ning hakkasin teda takistama, kuid viimast jõudu kokku võttes kiirustas isa edasi ja helistas hukkaja kella enne, kui ma tal käest haarata jõudsin.

Kui kostis üksainus selge helin ja iidse maagia õrn maitse mu kurku täitis, varises isa kondikubuna põrandale hunnikusse ja naeris mu üle.

„Nüüd pead sina minu asemel minema, mu tütar. Nüüd ei ole sul valikut. Jorda on purjus, Duram liiga noor ja Set lombakas.“ Ta hingeldas sealsamas, kus ta lamas, vahtides minu poole, silmad vajunud sügavale närbunud luukere meenutava keha silmakoobastesse. „Linnapea laseks meid mõlemaid hukata, kui püüad talle rääkida, mida just tegime. Ta pole andestav mees.“

„Kui kohtud Borzaiga Kohtumõistmise saalis, saadab ta su igaveseks Takazi piinakambritesse,“ vastasin ma talle. „Kui kuulen, kuidas su hing oigab öös, kui teda piinavad Takazi deemonnaised, siis ma ainult naeran ja teen näo, et ei kuulnud seda.“

Isa võpatas selle peale. „Kas sa tõesti vihkad mind nii väga?“

Ma värisesin vihast. „Sa ei too mulle muud kui ainult valu, vaeva ja häda.“ 

Ta mõtles selle peale tükk aega. Palju pikemalt, kui olen kunagi teda millegi üle mõtlemas näinud. „Mine siis vaid see ainus kord. Pärast seda võid kellukese tagastada. Ma olen peagi surnud, ma ei saa sind takistada, kuid sa pead vähemalt mu matusekulud katma. Minu saabumine Borzai Kohtumõistmise saali ei saa viibida lihtsalt selle pärast, et riitused ei olnud talle meelepärased. Ja seejärel, kui soovid, võib sellest su amet saada. Sa teeniksid sellega korralikku elatist, tütar. Ja kui mind enam pole, on üks keha vähem, mida katta, ja üks suu vähem, mida toita. Sul pole põllulappi ning inimeste veristamine toob sulle rohkem sisse kui lihunikutöö.“

Seejärel ta ohkas ning roomas oma voodi poole. Ma ei öelnud midagi. Aitasin ta tagasi voodisse, ta keha oli üllatavalt kerge, kui panin ta käe ümber oma kaela.

„Kuidas saan ma tappa kedagi, kes pole mulle midagi teinud?“ küsisin.

Isa mühatas. „Ära vaata neile silma. Arvesta sellega, et Linnapeal ja tema majistritel on nende surma saatmiseks põhjus: nad helendavad siniselt. Ära unusta, et kui nad on oma elu korralikult elanud, saadetakse nad õigesse saali oma igavikku veetma.“

„Kas Linnapea valvurid ei saa siis aru, et ma pole sina?“

„Ei,“ pomises isa. „Ma olen piisavalt kaua liha luudelt kaotanud. Ma olen väikest kasvu nagu sinagi. Kanna mu maski ja mu kirvest ja keegi ei tee meil vahet. See ei erine puu lõhkumisest. Tõsta kirves, lase sel langeda, ära viibuta seda, ning sihi tera kaela suunas. Sa oled piisavalt palju sigu tapnud, sa saad sellega hakkama.“

Ja seda öelnud, vajus ta unne, hiljutisest pingutusest kurnatud.

Ma mõistsin, et ta oli alati endale poega tahtnud. Ta oli tahtnud, et talu toodaks vilja nagu siis, kui tema oli väike olnud, enne kui okasväät põllu lämmatas. Ma mõistsin, et ta polnud kunagi tahtnud, et ma Jordaga abielluksin.

Ma mõistsin, et võib-olla tahtis ta kellukese mulle juba tükk aega tagasi üle anda, kuid kartis liialt, et seda teha. Miks ta muidu oli palunud ja nõudnud nii paljusid teeneid vanadelt sõpradelt, et ma lihunikuna jätkata saaksin?

 

Ma kõndisin hukkaja vormi kandes läbi Alam-Khaimi.

Sisemiselt olin endiselt mina ise, Tana, tüdinud ja väsinud, ning püüdsin raskustega näha välja väikestest piludest timukamaskis.

Ma kutsusin enne lahkumist Durami alla ning suudlesin teda laubale.

„Mille eest see oli?“ küsis ta hämmeldunult.

„Tea lihtsalt, et armastan sind ja su venda. Ma pean korraks ära käima. Kuid olen peagi tagasi kodus.“

Pärast seda, kui olin Durami tagasi üles tuppa saatnud, avasin ma isa toas oleva seedripuust kirstu ning võtsin sealt tema ametit tähistava musta nahast vesti, maski ja raske keebi. Nad olid selga tõmmates mulle piisavalt parajad, nagu isa ennustanud oli. Isa purjeriidest püksid libisesid mul pihalt alla, kuid köiejupp ajas selle asja korda.

Kirves lebas kirstu põhjas, kaarjas tera valguses helkimas.

See kaalus vähem, kui väljanägemise järgi arvata võis, ning oli peos hoides hästi tasakaalus. Kirves oli raskem kui see, mida puude lõhkumisel kasutasin, kuid kaugeltki mitte nii raske, kui olin seda endale ette kujutanud.

Ma toetasin kirve õlale ja sammusin läbi rahvast täis tänavate.



Impressum:

Katkend Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli kogumikust „Takerdunud maa“, Tobias S. Buckelli jutust „Hukkajanna“

Tõlkinud Maria Reile, © 2019

The Executioness © 2010 by Tobias S. Buckell

Sari: Orpheuse Raamatukogu

Kirjastus Fantaasia


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0728)