(The Demolished Man)
1952
Katkend romaanist
Inglise keelest tõlkinud Jay Skaidrins
Illustratsiooni autor Meelis Krošetskin
1. peatükk
Plahvatus! Lööklaine! Varakambri uksed prahvatavad avali. Ja selle sügavustesse on kuhjatud raha, mis ootab röövimist, riisumist, kahmamist. Kes see on? Kes kambris ootab? Jumal hoidku! Ilma Näota Mees! Jälgiv. Ähvardav. Vaikiv. Õudustäratav. Minema siit… Kähku…
Kähku, või ma jään Pariisi pneumaatikule hiljaks ja ei näegi seda vaimustavat neiut, kellel on õienupu sarnane nägu ja kirglik figuur. Kui kähku teha, jõuan veel. Aga see seal värava ees ei ole valvur. Oh issand! Ilma Näota Mees. Jälgiv. Ähvardav. Vaikiv. Ära karju. Lõpeta karjumine…
Aga ma ei karju ju. Ma laulan kiiskavast marmorist laval, sellal kui muusika paisub ja prožektorid lõõmavad. Aga amfiteatris pole kedagi. Suur varjudesse mähkunud süvend… tühi, peale üheainsa pealtvaataja. Vaikiv. Puuriv. Ähvardav. Ilma Näota Mees.
Ja seekord oli karje kuuldav.
Ben Reich ärkas.
Ta lamas vaikselt hüdropaatilises voodis, süda vabisemas, keskendades pilku juhuslikele esemetele toas, et simuleerida rahu, mida ta ei tundnud. Rohelisest jaspisest seintele, portselanist mandariini kujulisele öölambile, mille pea hakkas lõputult noogutama, kui seda puudutada, multikellale, mis kiirgas kolme planeedi ja kuue kaaslase aegu, voodile endale, kristallbasseinile, milles voolas gaseeritud glütseriin üheksakümne üheksa koma üheksa kraadi Fahrenheiti juures.
Uks avanes tasa ning hämarusest ilmus Jonas, lillakaspruunis magamisülikonnas vari, hobuse näo ja matusetalitaja ilmega kogu.
«Jälle?» küsis Reich.
«Jah, härra Reich.»
«Valjusti?»
«Väga valjusti, isand. Ja hirmunult.»
«Võtaks pagan sinu eeslikõrvu,» porises Reich. «Ma ei tunne kunagi hirmu.»
«Just nii, isand.»
«Keri välja.»
«Just nii, isand.
Reich hüüdis: «Jonas!»
Toapoiss ilmus taas.
«Vabandust, Jonas.»
«Pole midagi, isand.»
«On küll,» saatis Reich talle lahke naeratuse. «Ma kohtlen sind nagu sugulast. Ma ei maksa sellise privileegi eest piisavalt.»
«Muidugi mitte, isand.»
«Järgmine kord, kui ma sinu peale lõugan, lõuga vastu. Miks sina ei võiks aeg-ajalt meelt lahutada?»
«Oh, härra Reich…»
«Kuula sõna ja ma tõstan sul palka.» Taas see naeratus.
«See on kõik, Jonas. Aitäh.»
«Suur tänu, isand.» Toapoiss lahkus.
Reich tõusis voodist ja kuivatas end täispikkuses põrandapeegli ees rätikuga, harjutades seda naeratust. «Vali vaenlasi hoolikalt,» pomises ta, «ära jäta seda juhuse hooleks.» Ta põrnitses oma peegelpilti: jässakad õlad, kitsad puusad, pikad soonilised jalad… sale pea suurte silmade, rohmaka nina, väikese tundliku suuga, mida moonutas halastamatus.
«Miks?» küsis ta. «Ma ei vahetaks oma nägu saatana oma vastu. Ma ei vahetaks oma positsiooni jumala oma vastu. Miks ma karjun?»
Ta tõmbas selga hommikumantli ja vaatas kella, teadvustamata, et loeb päikesesüsteemi ajapanoraami hooletu vilumusega, mis oleks tema esivanematele seletamatuna tundunud. Numbrilaudadel seisis:
Öö, keskpäev, suvi, talv… Reich oleks võinud kordagi mõtlema vaevumata ette lugeda mistahes päikesesüsteemi keha mistahes meridiaanil valitseva kella- ja aastaaja. Siin New Yorgis oli kõledate unenägudega ööle järgnev kõle talvehommik. Ta võttis otsuseks kulutada paar minutit analüüsile esterist psühhiaatri juures, keda ta oma palgal pidas. Sellele karjumisele tuli lõpp teha.
«E nagu ester,» pomises ta. «Ester nagu ekstrasensoorne taju… nagu telepaadid, mõtetelugejad, ajupiilujad. Võiks ju arvata, et mõtteid lugev arst suudaks karjumisele lõpu teha. Võiks ju arvata, et esterist doktor oleks oma töötasu väärt, vaataks sulle pähe ja teeks karjumisele lõpu. Need kuradi mõtetelugejad olevat kõige suurem samm edasi sellest ajast saadik, kui Homo sapiens välja arenes. E nagu evolutsioon. Kaabakad! E nagu egomaniakk!»
Ta rebis vihast värisedes ukse lahti.
«Aga ma ei tunne hirmu!» hüüdis ta. «Ma ei tunne kunagi hirmu.»
Ta astus mööda koridori, sandaalid hõbedasel põrandal teravalt klõpsumas, ke-tat-ke-tat-ke-tat-ke-tat, suhtudes ükskõikselt sellesse, et tema teenijaskond magas, täielikus teadmatuses sellest, et see varahommikune kondine klõbin äratas kaheteistkümnes südames vihkamise ja hirmu. Ta lõi oma psühhoanalüütiku ruumide ukse lahti, sisenes ja heitis otsekohe diivanile pikali.
Carson Breen, teise klassi esterist meditsiinidoktor, oli juba ärkvel ja ootas teda. Reichi koosseisulise psühhoanalüütikuna magas ta «põetajaund», milles ta säilitas oma patsiendiga katkematu sideme ja ärkas ainult tema vajaduste peale. Sellest ühest karjest oli Breenile piisanud. Nüüd istus ta diivani kõrval, seljas elegantne tikitud hommikumantel (tema töö tõi sisse kakskümmend tuhat krediiti aastas) ja erksalt tähelepanelik (tema tööandja oli helde, ent nõudlik).
«Võite alustada, härra Reich.»«Jälle see Ilma Näota Mees,» urises Reich.
«Luupainajad?»
«Pagana vereimeja, piilu mind ja uuri välja. Ei. Vabandust. See oli lapsik. Jah, jälle luupainajad. Ma püüdsin panka röövida. Siis tormasin rongi peale. Siis keegi laulis. Vist mina ise. Ma püüan neid pilte sulle nii hästi edasi anda, kui saan. Vist ei jäänud midagi välja…» Pikk vaikus. Viimaks pahvatas Reich: «Noh? Piilusid midagi?»
«Te olete endiselt kindel, et ei suuda Ilma Näota Mehe isikut kindlaks teha, härra Reich?»
«Kuidas ma saaksin? Ma ei näe seda kunagi. Ma tean ainult, et…»
«Ma arvan, et saate. Te lihtsalt ei taha.»
«Kuule nüüd,» kärgatas Reich süüdlaslikus vihas. «Ma maksan sulle kakskümmend tuhat. Kui sa ei suuda midagi paremat, kui mõttetusi nämmutada…»
«Kas te mõtlesite seda tõsiselt, härra Reich, või on see lihtsalt osa üldisest ärevussündroomist?»
«Mis ärevussündroomist?» röögatas Reich. «Ma ei tunne hirmu. Ma pole kunagi…» Ta peatas end, taibates, kui mõttetu oli niimoodi lärmi lüüa, sellal kui piiluja nobe mõistus tema sõnu ümber keeras ja nende all ringi sobras. «Ükskõik, sa eksid,» ütles ta mornilt. «Ma ei tea, kes see on. Lihtsalt Ilma Näota Mees. Muud midagi.»
«Te eitate kõige olulisemaid detaile, härra Reich. Teid tuleb sundida neid nägema. Katsetame õige korraks vabade assotsiatsioonidega. Ilma sõnadeta, palun. Lihtsalt mõelge. Rööv…»
«Ehted – kellad – teemandid – aktsiad – võlakirjad – sovrinid – võltsimine – sularaha – kuld – pader…»
«Mis see viimane oli?»
«Meelevääratus. Tahtsin mõelda «paber»… nagu rahapaber.»
«See ei olnud vääratus. See oli märkimisväärne parandus; või tegelikult küll muudatus. Jätkame. Pneumaatik…»
«Pikk – kiire – liiklus – pärisuund – pärijaam… See on ju mõttetus.»
«Ei ole, härra Reich. See on soojätkamisega seotud sõnamäng. Kui lugeda «pärijaama» asemel «pärija», on see ilmselge. Jätkake palun.»
«Piilujad on liiga kuradi nutikad. Vaatame. Pneumaatik… rong – maa all – suruõhk – ultrahelikiirus – «Sõidukalt tulevikku», kelle reklaamlause see nüüd oligi… Mis kurat selle firma nimi on? Ei tule meelde. Kust see mulle üldse pähe tuli?»
«Eelteadvusest, härra Reich. Veel üks katse ja te hakkate aru saama. Amfiteater…»
«Istmed – parter – rõdu – loožid – lahtrid – latrid – hobused – Marsi hobused – Marsi pampad…»
«Ja ongi käes, härra Reich. Marss. Viimase poole aasta jooksul on teil olnud üheksakümmend seitse Ilma Näota Mehega seotud õudusunenägu. Ta on olnud teie järeleandmatu vaenlane, takistaja ja hirmutaja košmaarides, milles kõigis sisalduvad kolm ühist nimetajat… Finantsid, transport ja Marss. Üha uuesti ja uuesti… Ilma Näota Mees, finantsid, transport ja Marss.»
«Sellel puudub minu jaoks igasugune tähendus.»
«Aga midagi peab see tähendama, härra Reich. Te olete tingimata teadlik, kes see kohutav kuju on. Miks muidu püüaksite te pääsu leida tema näo eitamises?»
«Ma ei eita midagi.»
«Meenutan, et lisaks on meil juhtlõngadeks moonutatud sõna «pader» ja ununenud firmanimi, millele kuulub reklaamlause «Sõidukalt tulevikku»…»
«Ma ütlesin juba, et ei tea, kes see on.» Reich tõusis järsult diivanilt üles. «Sinu juhtlõngadest pole kasu. Ma ei suuda teda tuvastada.»
«Ilma Näota Mees ei ärata teis hirmu mitte sellepärast, et oleks ilma näota. Te teate, kellega tegu. Te vihkate ja kardate teda, aga teate, kes ta on.»
«Sina oled piiluja. Ütle siis.»
«Minu võimetel on piirid, härra Reich. Ilma abita ei suuda ma sügavamale teie mõistusesse süüvida.»
«Mis mõttes ilma abita? Sa oled kõige parem esteri arst, keda raha eest saab. Kui…»
«Te ei mõelnud ega öelnud seda tõsiselt, härra Reich. Te palkasite teadlikult teise klassi esteri, et võiksite end sedasorti äärmusolukorras julgelt tunda. Nüüd maksate oma ettevaatlikkuse eest. Kui te tahate, et karjumine lõpeks, peate konsulteerima mõne esimese klassi mehega… Näiteks Augustus Tate’i või Garti või Samuel Atkinsiga…»
«Ma kaalun seda,» pomises Reich ja pöördus minekule. Kui ta ukse avas, hõikas Breen: «Muide… «Sõidukalt tulevikku» on D’Courtney kartelli reklaamlause. Kuidas see seostub «paberi» «paderiks» muutumisega? Mõelge järele.»
«Ilma Näota Mees!»
Kindlalt enesevalitsust säilitades lõi Reich oma teadvusse viiva ukse Breeni ees kinni ning vaarus piki koridori omaenda ruumide poole. Temast pühkis üle metsiku vihkamise laine. «Tal on õigus. Ma karjun D’Courtney tõttu. Mitte sellepärast, et ma teda kardaksin. Ma kardan iseennast. Teadsin seda alati. Teadsin seda sügaval hinges. Teadsin, et kui ma seda lõpuks endale tunnistan, pean selle D’Courtney-kaabaka maha lööma. Nägu pole, sest see näitaks mõrva.»
***
Reich, välimuselt laitmatu ja peas laiduväärse mõtted, tormas kodust välja ning laskus tänavale, kus üks Monarch Jumper ta peale võttis ja ainsa graatsilise hüppega hiiglasliku torni juurde viis, kus asusid Monarchi New Yorgi kontori sajad korrused ja tuhanded töötajad. Monarchi tornis asus kesknärvisüsteem, mis kontrollis peadpööritavalt suurt firmat; transpordi, side, rasketööstuse, tootmise, müügivõrgu, teadusuuringute, maadeavastuste, impordi püramiidi. Monarch Utilities & Resources, Inc. ostis ja müüs, vahetas ja andis, valmistas ja hävitas. Selle haru- ja holdingfirmade muster oli niivõrd keerukas, et kõigi finantsiliste keerdkäikude jälgimiseks pidid nad alaliselt palgal pidama teise klassi esterist raamatupidajat.
Reich sisenes oma kabinetti, kannul ülemsekretär (kolmanda klassi ester) ja tema alluvad, kes kandsid hommikuste ülesannete kuhja.
«Pange maha ja süstige,» urises ta.
Nad tõstsid paberid ja salvestuskristallid tema lauale ning tegi kiirustades, ehkki vimma tundmata minekut. Nad olid tema vihahoogudega harjunud. Reich istus laua taha, värisedes raevust, mis janunes D’Courtney verd. Viimaks pomises ta: «Annan sellele kaabakale veel ühe võimaluse.»
Ta keeras laua lukust lahti, avas sahtliseifi ja võttis välja direktorite šifriraamatu, mille omamise õigus oli ainult Lloydsilt AAAA-1-* reitingu saanud firmade juhtidel. Enamiku vajalikust materjalist leidis ta raamatu keskmistelt lehekülgedelt:
QQBA .....… PARTNERLUSES
RRCB ........ MEIE MÕLEMA
SSDC ........ TEIE MÕLEMA
TTED .....… ÜHINEMISE
UUFE ........ VARAD
VVGF .....… INFORMATSIOON
WWHG ......VÕTAN PAKKUMISE VASTU
XXIH .....… KÕIGILE TEADAOLEVALT
YYJI ........… PAKUN VÄLJA
ZZKJ .....… KONFIDENTSIAALSE
AALK .....… VÕRDSES
BBML .....… LEPINGU
Reich pistis sõrme šifriraamatu vahele, lülitas veefoni sisse ja ütles kontoritevahelise operaatori kujutisele: «Anna šifrid.»
Ekraan tõmbus viiruliseks ning siis ilmus sinna suitsune tuba, kus kõikjal vedelesid raamatud ja lindipoolid. Kaame, pleekinud särgiga mees heitis pilgu ekraani poole ning ajas end siis otsekohe sirgu.
«Jah, härra Reich?»
«Hommikust, Hassop. Sul on selline nägu peas, et sulle kuluks puhkus ära.» Vali vaenlasi hoolikalt. «Võta nädalane pilet Kosmosemaale. Monarchi kulul.»
«Aitäh, härra Reich. Tõesti suur tänu.»
«See tuleb konfidentsiaalne. Craye D’Courtneyle. Saada…» Reich uuris šifriraamatut. «Saada YYJI TTED RRCB UUFE AALK QQBA. Leegi vastusega. Selge?»
«Just nii, härra Reich. Kohe süstin.»
Reich keeras veefoni kinni. Ta torkas käe laual olevasse paberi- ja kristallikuhja, kahmas kristalli ja pistis selle mängijasse. Tema ülemsekretäri hääl ütles: «Monarchi bruto alla kaks koma üks üks kolm neli protsenti. D’Courtney bruto üles kaks koma üks üks kolm null protsenti…»
«Võtaks teda kurat!» urises Reich. «Minu taskust tema omasse.» Ta laksas mängija kinni ning tõusis kannatamatuseagoonias püsti. Vastuse tulekuni oli veel tunde. Kogu tema elu sõltus D’Courtney vastusest. Ta lahkus kabinetist ning hakkas mööda Monarchi Torni korruseid ja osakondi kondama, teeseldes, et sooritab halastamatut isiklikku ülevaatust, nagu tal tihti kombeks. Esterist sekretär käis tal märkamatult kannul nagu väljaõpetatud koer.
«Väljaõpetatud lita!» mõtles Reich. Siis valjusti: «Vabandust. Piilusid sa seda?»
«Ärge muretsege, härra Reich. Ma saan teist aru.»
«Tõesti? Mina ei saa. Kuradi D’Courtney!»
Personaliosakonnas testiti, kontrolliti ja sõeluti tavapärast tööotsijate massi… ametnikke, joonestajaid, spetsialiste, keskastme juhte, tipptaseme eksperte. Kogu esialgne välistamine
toimus standardiseeritud küsimustike ja vestluste abil ning polnud kunagi piisavalt põhjalik, et rahuldada Monarchi esterist personaliülemat, kes marssis praegu korrusel jääkülmas raevus ringi, kui Reich sisenes. See, et Reichi sekretär oli visiidi eel telepaatilise teadustuse saatnud, ei muutnud tema käitumist.
«Lõpliku sõelvestluse jaoks on mul iga kandidaadi kohta kümme minutit,» kähvas ta abilisele. «Kuus tunnis, nelikümmend kaheksa päevas. Kuni väljapraagitud kandidaatide protsent püsib kolmekümne viiest kõrgemal, raiskan ma ainult aega; mis tähendab, et teie raiskate Monarchi aega. Monarch ei maksa mulle selle eest, et silmnähtavalt sobimatuid inimesi tagasi lükata. See on teie töö. Tehke seda.» Ta pöördus Reichi poole ja noogutas pedantlikult. «Tere hommikust, härra Reich.»
«Hommikust. Probleemid?»«Mitte midagi tõsist, aga need inimesed peavad ükskord aru saama, et ekstrasensoorne taju ei ole mitte ime, vaid professionaalne oskus, mida on saadaval ainult piiratud määral. Ja milline oleks teie otsus Blonni osas, härra Reich?»
Sekretär: «Ta pole teie märgukirja veel lugenud.»
«Kui tohib meelde tuletada, neiu, siis mind tuleb maksimaalse tõhususega ära kasutada, muidu pole minust mingit kasu. Blonni märgukiri on juba kolm päeva härra Reichi laual olnud.»
«Kes kurat see Blonn on?» küsis Reich.
«Kõigepealt, härra Reich, natuke tausta: Esterite Tsunftis on umbkaudu sada tuhat (100 000) kolmanda klassi esterit. Kolmene ester suudab mõistuse teadlikke kihte piiluda – suudab subjekti mõtted nende mõtlemise hetkel tuvastada. Kolmas on telepaatide kõige madalam klass. Enamik kohti Monarchi turvateenistuses kuulub kolmestele. Meie teenistuses on neid üle viiesaja…»
«Ta teab seda. Kõik teavad. Asuge asja juurde, venitaja!»
«Lubage mul palun seda nii esitada, nagu ma eelistan. Järgmiseks on Tsunftis umbkaudu kümme tuhat teise klassi esterit,» jätkas personaliülem jäiselt. «Nemad on minusugused eksperdid, kes suudavad mõistuse teadlikust kihist sügavamale eelteadvusse tungida. Enamik kaheseid kuulub professionaalide klassi… arstid, advokaadid, insenerid, õpetajad, majandusteadlased, arhitektid ja nii edasi.»
«Ja te kõik maksate terve varanduse,» urises Reich.
«Miks ka mitte? Me müüme ainulaadset teenust. Monarch oskab seda hinnata. Monarchi palgal on kaheseid hetkel rohkem kui sada.»
«Jõuate te ükskord asja juurde?»
«Lõpetuseks on Tsunftis vähem kui tuhat esimese klassi esterit. Ühesed on võimelised piiluma sügavuti, läbi teadlike ja eelteadlike kihtide alateadvusse… mõistuse kõige madalamasse tasandisse. Eelajaloolistesse ürgihadesse ja nii edasi. Neile kuuluvad mõistagi kõige väärtuslikumad ametikohad. Hariduses, meditsiinilistes eriteenistustes… psühhoanalüütikud nagu Tate, Gart, Atkins, Moselle… kriminoloogid nagu Lincoln Powell psühhootikute osakonnast… poliitikaanalüütikud, riiklikud läbirääkijad, valitsuse erinõunikud ja nii edasi. Seni pole Monarch Utilities leidnud põhjust ainustki ühest palgata.»
«Ja siis?» pomises Reich.
«Põhjus on tekkinud, härra Reich, ja ma usun, et Blonn võib kättesaadav olla. Lühidalt öeldes…»
«Lühemalt.»
«Lühidalt öeldes, härra Reich, võtab Monarch praegu tööle niivõrd palju estereid, et ma soovitasin luua spetsiaalse esterite personaliosakonna, juhatajaks Blonni-taoline ühene, mis pühenduks täielikult telepaatide sõelumisele.»
«Tal on tahtmine küsida, miks teie sellega toime ei tule.»
«Ma kirjeldasin tausta, et teile selgitada, miks mina selle tööga toime ei tule, härra Reich. Ma olen teise klassi ester. Normaalseid tööotsijaid saan ma kiirelt ja tõhusalt telepaatida, aga teisi estereid pole mul võimalik samas tempos ja sama kergesti läbi vaadata. Kõik esterid on harjunud kasutama mõtteblokeeringuid, mille tõhusus sõltub nende kvalifikatsioonist. Kolmese puhul kuluks mul põhjaliku sõelvestluse peale tund. Kahese puhul kuluks kolm tundi. Ühese mõtteblokaadist ei suudaks ma mingil juhul läbi piiluda. Sellise töö jaoks peame palkama Blonni-taolise ühese. See on muidugi tohutult kallis, aga meid sunnib hädavajadus.»
«Mis häda sellega siis on?» küsis Reich.
«Püha jumal! Ärge andke talle seda pilti! See ei juhiks tema mõtteid kõrvale, vaid mõjuks nagu punane rätt härjale. Tal on juba niigi närvid pingul.»
«Ma ei saa oma tööd tegemata jätta, preili.» Reichile ütles ülem: «Asi on selles, härra, et me ei palka parimaid estereid. D’Courtney kartell riisub esterite koorekihi meie eest ära. Ikka ja jälle, kuna meie meetodid on puudulikud, surub D’Courtney meid nurka ja sunnib madalama kvaliteediga inimesi palkama, sellal kui nemad napsavad parimad endale.»
«Võtaks sind kurat!» möirgas Reich. «Kuradi D’Courtney. Olgu peale. Korralda see ära. Ja ütle sellele Blonnile, et ta D’Courtney nurka suruks. Sul oleks samuti targem selle kallale asuda.»
Reich tormas personaliosakonnast välja ning edasi müügilinnakusse. Teda ootas seesama ebameeldiv informatsioon. Monarch Utilities & Resources hakkas armutus võitluses D’Courtney kartelliga alla jääma. Selle kõik sektorlinnakud – reklaam, arendustöö, uurimistöö, avalikud suhted – võtsid vastu ühe kaotuse teise järel. Nad vaatasid näkku kindlale lüüasaamisele. Reich teadis, et oli seljaga vastu seina.
Ta naasis oma kabinetti ja marssis raevunult viis minutit edasi-tagasi. «Mis mõtet sellel on,» pomises ta. «Ma tean, et pean ta tapma. Ta ei jää ühinemisega nõusse. Miks peakski?
Ta on eelisseisus ja teab seda. Ma pean ta tapma ja mul läheb vaja abilist. Mõnda piilujat.»
Ta pani veefoni käima ja ütles operaatorile: «Puhketuba.»
Ekraanile ilmus sädelev salong, kaunistatud kroomi ja emailiga, kus seisid mängulauad ja baariautomaat. See nägi välja nagu puhketuba ja sellena seda kasutatigi. Tegelikkuses oli see aga Monarchi võimsa spionaažiosakonna peakorter. Puhketoa ülem, habetunud õpetlane nimega West, tõstis pilgu maleülesandelt ning ajas end siis tähelepanelikult sirgu.
«Tere hommikust, härra Reich.»
Formaalsest «härrast» hoiatatud Reich ütles: «Tere hommikust, härra West. Tuli lihtsalt tahtmine teid üle vaadata. Isalikust hoolest, eks ole. Kuidas meelelahutus viimasel ajal on?»
«Moduleeritud, härra Reich. Aga ma olen sunnitud kaebuse esitama, härra. Minu meelest on meil hasartmängudega kaugelt liiale mindud.» West jätkas pirtsutaval toonil hädaldamist, kuni kaks ehtsat Monarchi kontoritöölist midagi märkamata oma joogid lõpetasid ja lahkusid. Siis ta lõdvestus ja naaldus toolileenile. «Õhk on puhas, Ben. Räägi.»
«On Hassop juba konfidentsiaalse šifri murdnud, Ellery?»
Piiluja raputas pead.
«Üritab?»
West naeratas ja noogutas.
«Kus D’Courtney on?»
«Tuleb Astra pardal Maale.»
«Tema plaane tead? Kus ta peatuda kavatseb?»
«Ei. Peaksin järele uurima?»
«Ei tea. Sõltub…»
«Sõltub millest?» West silmitses teda uudishimulikult. «Oleks tore, kui telepaatilist mustrit saaks veefoni teel üle kanda, Ben. Kangesti tahaks teada, millest sa mõtled.»
Reich naeratas süngelt. «Jumalale tänu, et veefonid olemas on. Saame mõtetelugejatest vähemalt natukesekski rahu. Kuidas sa kuritegevusse suhtud, Ellery?»
«Nagu teisedki.»
«Nagu kõik inimesed?»
«Nagu Tsunft. Tsunftile see ei meeldi, Ben.»
«Mis Esterite Tsunftis siis nii erilist on? Sa tead raha väärtust, edu väärtust…Miks mitte nutti teritada? Miks sa Tsunftil enda eest mõelda lubad?»
«Sa ei saa aru. Me sünnime Tsunfti. Me elame Tsunftis. Me sureme Tsunftis. Meil on õigus Tsunfti juhtkonda valida, ja muud midagi. Tsunft kontrollib kogu meie kutsetegevust. See õpetab meid välja, hindab meid, määrab eetilised standardid ja hoolitseb selle eest, et neid järgiksime. See kaitseb tavainimesi meie eest, kaitstes seeläbi ka meid, just nagu meditsiiniühingud. Meilgi on oma Hippokratese vanne. Seda kutsutakse esteri tõotuseks. Neil, kes seda murravad, läheb haprasti… ja nagu ma aru saan, on sul mõttes paluda, et ma nii teeksin.»
«Võib-olla küll,» ütles Reich pinevalt. «Võib-olla püüan ma vihjata, et sulle oleks tulus piilujate tõotust murda. Võib-olla on mul mõttes suured rahasummad… suuremad, kui sina või ükski teine teise klassi piiluja elu seeski näeks.»
«Unusta ära, Ben. Mind ei huvita.»
«Oletame, et sa murrad vannet. Mis edasi saab?»
«Minust saab paaria.»
«Ongi kõik? Mis selles siis halba on? Omal taskud raha täis. Nutikad piilujad on varemgi Tsunfti reegleid rikkunud. Neist said paariad. No ja siis? Terita nutti, Ellery.»
West naeratas nukralt. «Sina sellest aru ei saa, Ben.»
«Seleta siis ära.»
«Need väljatõugatud piilujad, keda sa mainisid… nagu Jerry Church. Nad polnud eriti nutikad. Saad aru…» West mõtles järele. «Enne seda, kui kirurgia päriselt jalad alla sai, olid olemas invaliidid, keda kutsuti kurttummadeks.»
«Ei kuule, ei räägi?»
«Täpselt. Nad suhtlesid käemärkide keeles. See tähendab, et nad ei saanud suhelda kellegagi peale kurttummade. Saad aru? Nad olid sunnitud elama omasuguste seas, või nad ei saanud üldse elada. Inimene läheb peast segi, kui ei saa sõpradega rääkida.»
«No ja siis?»
«Mõned hakkasid väljapressijateks. Edukamatelt kurttummadelt nõuti iganädalast andamit. Kui ohver keeldus maksmast, kuulutati ta paariaks. Ohver maksis alati. Tal oli valida, kas maksta või elada üksikvangistuses, kuni hulluks läheb.»
«Tahad öelda, et piilujad on nagu kurttummad?»
«Ei, Ben. Normaalsed inimesed on. Kui me peaksime ainult teie seltskonnas elama, läheksime hulluks. Nii et ära käi rohkem peale. Kui sa midagi valgustkartvat plaanid, ei taha ma sellest kuulda.»
West lülitas veefoni külmalt välja. Raevumöirgega haaras Reich kullast kirjapressi ja virutas selle kristallekraani pihta. Enne veel, kui killud jõudsid maha sadada, oli ta koridoris ja teel hoonest välja.
Tema piilujast sekretär teadis, kuhu ta suundus. Tema piilujast autojuht teadis, kuhu ta minna tahtis. Reich jõudis koju, kus piilujast majaülem talle vastu tuli ja otsekohe varajasest lõunast teatas, kohandades einet Reichi väljaütlemata nõudmistega. Nüüd juba pisut vähem vägivaldses tujus Reich marssis oma kabinetti ja pöördus seifi, nurgas hiilgava valguse poole.
See oli tavaline kärjekujuline dokumendiriiul, mis oli ühehertsise rütmiga temporaalfaasist välja häälestatud. Kord sekundis, kui seifi ja aja faasid kokku langesid, lõi riiul hetkeks heledalt särama. Seifi sai avada ainult Reichi vasaku nimetissõrme poorimustriga, mida polnud võimalik järele teha.
Reich pistis sõrmeotsa helenduse keskpunkti. Valgus tuhmus ning kärjekujuline riiul ilmus nähtavale. Sõrme endiselt paigal hoides sirutas ta käe ning võttis sealt väikese musta märkmiku ja suure punase ümbriku. Ta tõmbas sõrme ära ja seif pulseerus taas faasist välja.
Reich lehitses märkmikku. ANARHISTID … INIMRÖÖVIJAD … SÜÜTAJAD … ÄRAOSTETAVAD (KINDLASTI) … ÄRAOSTETAVAD (TÕENÄOLISELT) … TÕENÄOLISELT alt leidis ta viiekümne seitsme tuntud isiku nimed. Üks neist oli Augustus Tate, esimese klassi esterist arst. Ta noogutas rahuldustundega.
Ta rebis punase ümbriku lahti ja uuris selle sisu. Seal oli viis tihedalt sajanditetaguse käekirjaga täis kirjutatud paberilehte. See oli sõnum Monarch Utilitiesi ja Reichi klanni asutajalt. Neli lehte olid märgitud tähtedega: PLAAN A, PLAAN B, PLAAN C, PLAAN D. Viienda päises seisis SISSEJUHATUS. Reich luges iidset peent sulekirja aeglaselt:
Reich lehitses plaane aeglaselt, imetledes oma suguvõsa rajajat, kes oli olnud nii ettenägelik, et mistahes mõeldava hädaolukorra vastu valmistuda. Plaanid olid vananenud, aga ergutasid kujutlusvõimet; ning vormuma ja kristalliseeruma hakkasid ideed, mida ta kaalus, heitis kõrvale ja asendas otsekohe uutega. Tema pilku köitis üks väljend:
«Tapjainstinkt,» sosistas Reich. «Jumala eest, see on mul olemas.»
Veefon trillerdas korra ning siis käivitus automaatika. Kostis kiiret klõbinat ja salvestist hakkas jõnkshaaval väljuma lint. Reich sammus laua juurde ja uuris seda. Sõnum oli lühike ja tappev:
ŠIFRID REICHILE: VASTUS WWHG.
«WWHG. «KEELDUME ETTEPANEKUST.» Keeldume! KEELDUME! Ma teadsin seda!» karjus Reich. «Olgu peale, D’Courtney. Kui sulle ühinemine ei kõlba, eks siis lahutame su elust.»
2. peatükk
Augustus Tate, esimese klassi esterist arst, teenis tunni psühhoanalüüsiga tuhat krediiti… mis polnud sugugi kõrge hind, arvestades, et patsiendid vajasid harva rohkem kui tunni doktori tõhusat aega; aga nii teenis ta päevas 8000 krediiti, aastas tublisti üle kahe miljoni. Vähesed inimesed teadsid, kui suur osa sellest sissetulekust läks Esterite Tsunfti kassasse, et maksta teiste telepaatide hariduse eest ja edendada Tsunfti eugeenikaplaani ekstrasensoorse taju kogu maailma rahvastikule kinkimiseks.
Augustus Tate teadis, ja see makstav 95% piinas teda. Seetõttu kuulus ta «Esteri Patriootide Liitu», äärmusparempoolsesse rühmitusse Tsunfti ridades, mis püüdis tagada esterite ülemklassi iseotsustamisõigust ja sissetulekuid. Just see liikmelisus paigutas ta Reichi ÄRAOSTETAVAD (TÕENÄOLISELT) kategooriasse. Reich marssis Tate’i hiilgavasse kabinetti, heitis ainsa pilgu tema pisikesele kogule – pisut ebaproportsionaalsele, aga rätsepate poolt hoolikalt joonde aetud kehale. Reich istus maha ja uratas: «Piiluge mind kähku.»
Ta põrnitses süvenenult Tate’ile otsa, kuni elegantne väike piiluja teda terasel pilgul uuris ning kiirelt ja napilt kõneles: «Te olete Ben Reich Monarchist. Kümne miljardi krediidisest firmast. Arvate, et peaksin teid teadma. Teangi. Te peate D’Courtney kartelliga surmaheitlust. Eks? Te tunnete D’Courtney vastu pöörast raevu. Eks? Pakkusite täna hommikul ühinemist. Kodeeritud sõnum: YYJI TTED RRCB UUFE AALK QQBA. Pakkumine lükati tagasi. Eks? Meeleheites olete otsustanud…» Tate jäi korraga vait.
«Jätkake,» ütles Reich.
«Craye D’Courtney mõrvata, esimese sammuna tema kartelli ülevõtmisel. Te soovite minu abi… Härra Reich, see on naeruväärne! Kui te niimoodi mõtlemist jätkate, pean teid üles andma. Teate küll seadust.»
«Teritage nutti, Tate. Teist saab seaduse rikkumisel minu abiline.»
«Ei, härra Reich. Mul pole kuidagi võimalik teid aidata.»
«Ise esimese klassi ester ja ajate sellist juttu? Justkui ma peaksin seda uskuma jääma? Ma peaksin uskuma, et te pole võimeline ühtki inimest, ühtki rühma, tervet maailma üle kavaldama?»
Tate naeratas. «Suhkur kärbsele,» ütles ta. «Tavapärane võte, mida…»
«Piiluge mind,» katkestas Reich. «Säästab aega. Lugege, mis mul mõttes on. Teie anne. Minu vahendid. Võitmatu kombinatsioon. Püha jumal! Maailmal veab, et ma olen nõus üheainsa mõrvaga piirduma. Üheskoos võiksime kogu universumi ära vägistada.»
«Ei,» ütles Tate otsustavalt. «See on vastuvõetamatu. Ma pean teid üles andma, härra Reich.»
«Oodake. Tahate teada, mida ma teile pakun? Lugege mind sügavamalt. Kui palju ma olen nõus maksma? Kus mu piirid on?»
Tate sulges silmad. Tema mannekeeninägu tõmbus valusalt krimpsu. Siis plaksatasid tema silmad üllatunult lahti. «Te ei mõtle seda ometi tõsiselt,» hüüatas ta.
«Mõtlen küll,» uratas Reich. «Ja mis kõige parem, te teate, et mul pole mingeid tagamõtteid, eks?»
Tate noogutas aeglaselt.
«Ja te teate, et Monarch pluss D’Courtney suudab seda lubadust täita.»
«Ma peaaegu et usun teid.»
«Te võite mind uskuda. Ma olen viis aastat teie Esteri Patriootide Liitu rahastanud. Kui te piisavalt sügavale piilusite, siis teate, miks. Ma vihkan seda kuradi Esterite Tsunfti sama palju kui teie. Tsunftieetika ei sobi äriga kokku… jääb rahategemisele ette. Teie Liit on ainus organisatsioon, mis võiks kunagi tulevikus Esterite Tsunfti hävitada…»
«Ma nägin seda kõike,» ütles Tate teravalt.
«Monarchi ja D’Courtneyga taskus saan ma teha rohkemgi, kui aidata teie kildkonnal Tsunft hävitada. Ma saan teist teha uue Esterite Tsunfti eluaegse presidendi. Seda luban ma igasuguste tingimusteta. Üksi te sellega hakkama ei saa, aga minu abiga küll.»
Tate sulges silmad ja pomises: «Edukat ettekavatsetud mõrva pole sooritatud viimased 79 aastat. Esterid muudavad võimatuks oma kavatsusi enne teo kordasaatmist varjata. Või kui mõrvaril on õnnestunud estereid eelnevalt vältida, muudavad nad võimatuks süüd hiljem varjata.»
«Esterite tunnistusi ei võeta kohtus arvesse.»
«Tõsi, aga kui ester on juba süü avastanud, on tal alati võimalik leida objektiivsed tõendid, mis tema piilumist toetavad. Lincoln Powell, politsei psühhootikute osakonna prefekt, on ehtne verekoer.» Tate avas silmad. «Tahate selle vestluse ära unustada?»
«Ei,» urises Reich. «Vaatame selle asja kõigepealt koos läbi. Miks mõrvad ebaõnnestuvad? Sest maailmas patrullivad mõtetelugejad. Mis suudaks mõtetelugejat peatada? Teine samasugune. Aga seni pole ühelgi tapjal olnud niipalju aru peas, et palgata oskuslik piiluja tema jaoks vett segama; või kui ongi, siis pole neil õnnestunud kedagi ära rääkida. Mul õnnestus.»
«Kindel?»
«Ma alustan sõda,» jätkas Reich. «Ma sooritan ühiskonna vastu üheainsa äkkrünnaku. Vaatleme seda kui strateegilist ja taktikalist probleemi. Minu probleemid on samad kui mistahes armeel. Jultumusest, vaprusest ja enesekindlusest ei piisa. Armee vajab luureandmeid. Sõja võidavad spioonid. Ma tahan teist teha oma luureülema.»
«Nõus.»
«Võitlemine jääb minu hooleks. Teie varustate mind andmetega. Ma pean teadma, kuhu on D’Courtneyd oodata, kus ma rünnata saan, millal ma rünnata saan. Tapmise eest hoolitsen ma ise, aga teie peate mulle ütlema, millal ja kus selleks võimalus avaneb.»
«Selge.»
«Ma pean kõigepealt sisse tungima… D’Courtneyd ümbritseva kaitsevõrgu läbi lõikama. See tähendab, et saadan teid luurele. Te peate normaalsed üle vaatama, piilujad tuvastama, mind hoiatama ja nende mõtetelugemise blokeerima, kui mul neid vältida ei õnnestu. Peale tapmist pean ma taganema läbi teise normaalsete ja piilujate võrgustiku. Te peate mul aitama tõkkelahinguid pidada. Te peate mõrva järel kohale jääma. Välja uurima, keda politsei kahtlustab ja miks. Kui ma tean, et kahtlus on mulle langenud, saan selle kõrvale juhtida. Kui ma tean, et see on langenud kellelegi teisele, saan seda toetada. Tänu teie luureandmetele saan seda sõda pidada ja võita. On see tõsi? Piiluge mind.»
Pika vaikuse järel ütles Tate: «Tõsi. See on võimalik.»
«Olete nõus?»
Tate kõhkles, siis noogutas otsustavalt: «Jah. Nõus.»
Reich tõmbas sügavalt hinge. «Niisiis. Mul on selline plaan. Ma usun, et saan tapmise ette valmistada vana «sardiiniks» kutsutud mängu abil. See annab mulle võimaluse D’Courtneyle lähedale pääseda, ja ma olen välja mõelnud triki, kuidas teda tappa; ma tean, kuidas antiiksest plahvatuspüstolist ilma kuulita tulistada.»
«Oodake,» katkestas Tate järsult. «Kuidas te kavatsete kõiki neid plaane juhuslike piilujate eest varjata? Ma saan teid varjestada ainult teiega koos viibides. Kogu aeg ma seda teha ei saa.»
«Ma võin ajutise mõtteblokeeringu hankida. Melody Lane’il on laulukirjutaja, kellelt saab pettusega abi.»
«Võib töötada küll,» ütles Tate hetkelise piilumise järel. «Aga mul tuli üks asi pähe. Mis siis, kui D’Courtneyd kaitstakse? Kavatsete tema ihukaitsjatega tulevahetust pidama hakata?»
«Ei. Ma loodan, et selleks puudub vajadus. Jordani-nimeline füsioloog töötas hiljuti Monarchi jaoks välja visuaalse uinuti. Meil oli kavas seda mässavate streikijate vastu kasutada. Mina kasutan seda D’Courtney turvameeste vastu.»
«Või nii.»
«Teie töötate kogu selle aja minuga koos… käite luurel ja hangite andmeid, aga kõigepealt läheb mul vaja üht konkreetset detaili. Kui D’Courtney siin käib, peatub ta tavaliselt Maria Beaumonti juures.»
«Kullatud Laiba?»
«Täpselt. Ma tahan, et uuriksite välja, kas D’Courtney kavatseb ka seekord talle külla minna. Kõik sõltub sellest.»
«See pole sugugi keeruline. Ma aiman juba, kuidas D’Courtney reisisiht ja plaanid teada saada. Täna õhtul on Lincoln Powelli majas pidu. D’Courtney arst tuleb tõenäoliselt sinna. Ta sõitis nädalaks Terrale. Ma saan tema kaudu maad kuulata.»
«Ja te ei karda Powelli?»
Tate naeratas põlastavalt. «Kui kardaksin, härra Reich, kas ma oleksin siis nõus teiega äri tegema? Uskuge mind, ma ei ole Jerry Church.»
«Church!»
«Jah. Millest selline üllatus? Church, kahene. Teie rahastatud sigaduse pärast visati ta kümme aastat tagasi Tsunftist välja.»
«Kurat võtaks. Selle saite ka minu peast, eks?»
«Teie peast ja ajaloost.»
«Noh, seekord see end ei korda. Teie olete võimekam ja targem kui Church. On teil Powelli peo jaoks midagi erilist vaja? Naisi? Riideid? Ehteid? Raha? Kõik Monarchi kulul.»
«Mitte midagi, aga suur tänu.»
«Kriminaalne, aga helde, selline on mu loomus.» Reich naeratas ja tõusis, et lahkuda. Kätt ta ei ulatanud.
«Härra Reich!» hüüdis Tate korraga.
Reich pööras uksel ringi.
«Karjumine jätkub. Ilma Näota Mees ei ole mõrva sümbol.»
«Mida? Oh issand! Luupainajad? Ikka veel? Kuradi piiluja. Kust ta selle teada sai? Kust ta…»
«Ärge mängige lolli. Arvate, et suudate ühest ära petta?»
«Kes siin mängib, tõbras sihuke? Kust need luupainajad siis tulevad?»
«Ei, härra Reich, seda ma ei ütle. Vaevalt küll keegi peale ühese suudaks seda välja uurida, ja mõistagi ei julge te peale seda kohtumist enam kellegi teisega konsulteerida.»
«Püha jumal, mees! Te ei mõtlegi mind aidata?»
«Ei, härra Reich.» Tate naeratas õelalt. «See on minu väike relv. See säilitab meie vahel võrdsuse. Te ju mõistate jõuvahekordi. Vastastikune sõltuvus tagab vastastikuse usalduse. Kriminaalne, aga piiluja… selline on mu loomus.»
---------------------
ALFRED BESTER – SISERINGI AUTSAIDER
Raul Sulbi
Katkend järelsõnast
1
Alfred Bester on ilmselt mahu ja nimetuste arvu poolest kõige napima kirjandusliku panusega ulmekirjanduse suurmeistritiitli pälvinud klassikute põlvkonna esindaja. Kuna tänapäeval jagatakse seda aunimetust välja juba pelgalt autori soo, nahavärvi ja ideoloogiliste vaadete tõttu samuti üsna vähe romaane ja lühiproosat avaldanud nooremas keskeas kirjaneitsitele, on siinkohal oluline rõhutada Besteri erilisust. Kui Besterile 1987. aastal 9. ulmekirjanikuna see tiitel otsustati määrata, oli üldiselt kombeks, et suurmeistriks saab vähemalt 30–40 aastat tegutsenud ja viljakas kirjanik, kellel on ette näidata kümneid ja kümneid romaane ning jutukogusid. Just sellised kirjanikud olid olnud Heinlein, Williamson, Simak, de Camp, Leiber, Norton, Clarke ja Asimov.
Alfred Bester oli küll debüteerinud enamikuga neist samal ajal – ulme kuldajastu künnisel 1939. aastal, kuid ta oli vahepeal mitu korda pikemateks ajavahemikeks ulmest eemaldunud, et siis jälle naastes avastada, kuidas just neil äraolekuperioodidel on tema maine ulmes nooremate põlvkondade silmis üha uutesse kõrgustesse tõusnud. Seejuures tähendab see oluline ja ajaproovile vastupidanud looming, mille eest Besterit mäletati ja hinnati ja suurmeistritiitliga premeeriti, tema puhul täpselt kahte romaani ja kahte kogumikutäit lühiproosat.
Ulmeajaloos ei ole ilmselt olnud teist nii mõjukat kirjanikku, kelle mõju aluseks olev looming tähendaks vaid nelja õhemapoolset raamatut. Kuid millist raamatut! Besteri kahte neljakümnendates eluaastates kirjutatud romaani – «Lammutatud mees» (The Demolished Man; 1952) ja «Tähed, mu sihtjaam» (The Stars My Destination; 1956, ek. 2010 raamatu briti väljaande pealkirjaga «Tiiger! Tiiger» (Tiger! Tiger!)) – loetakse tänaseni kõikvõimalike erinevate kõigi aegade kümne parima ulmeromaani edetabelitesse. Või kahekümne parima. Need romaanid kuulutati juba aastakümneid tagasi klassikaks ja arvati teadusfantastika absoluutse koorekihi hulka ning üpriski haruldaselt tolle aja ulme kohta ei ole ajahammas neile kuigivõrd liiga teinud.
Kuldajastu alguses debüteerinud ja järgnevail aastail end selle kirjandusliku revolutsiooni arhitekti toimetaja John W. Campbelli ajakirjades Astounding Science-Fiction ja Unknown avaldanud autorina oli Bester ulmefännidele ühest küljest kindlalt siseringi mees juba algusest peale, teisalt tegid ta ligi kümneaastased eemalolekud ulmest ja töötamised koomiksite, raadio ja tele valdkonnas ning peavoolukirjanikele sarnase modernistliku stiili kasutamine oma teostes temast ühekorraga ka autsaideri, kes tegi põikeid ulmemaailma vaid talle teadaolevatel põhjustel lühemateks ajaperioodideks. Ulmefännid sellistest tegelastest reeglina ülearu ei hoolinud, kuid Besteri puhul see hoiak absoluutselt ei kehtinud. Tema «Lammutatud mees» võitis 1953. aastal esmakordselt välja antud ulmefännide hääletuse tulemusena selgunud Hugo auhinna ning ta jäi kolleegide ja lugejate lemmikuks ka edaspidi.
2
Alfred Morton Bester sündis 18. detsembril 1913. aastal New Yorgi osariigis Middletowni väikelinnas kingakaupmees James J. Besteri ja Belle Silvermani teise lapsena – tal oli 1908. aastal sündinud vanem õde Rita. Tulevase kirjaniku isa oli pärit Austriast ning mõlemad ta vanemad olid juudid, ema oli sündinud Venemaal ning tema koduseks keeleks oli jidiš. Kuigi temagi oli juut, sai tast Ameerikas kristliku teaduse (christian science) usulahu liige, kuid Alfred Bester meenutas hiljem, et sellest hoolimata valitses neil kodus täiesti liberaalne ning ikonoklastiline vaim ning lapsi kasvatati igasuguste religioossete mõjutusteta.
Bester õppis Pennsylvania ülikoolis, kus mängis kolledžijalgpalli, paistis silma epeevehklemises ja kuulus ülikooli vanimasse kirjandusseltsi. Seejärel õppis ta Columbia ülikoolis juurat, kuid tüdines sellest kahe aastaga. 1936. aastal abiellus Bester Broadway raadio- ja telenäitleja Rolly Goulkoga, kes oli muuseas 1940ndail esimene Lois Lane’i kehastaja raadioprogrammis «Supermani seiklused». Hiljem vahetas ta karjääri ning asus tööle reklaamiagentuuris, kus tõusis asepresidendiks. Besterite 48 aastat väldanud abielu kestis Rolly surmani 1984. aastal.
Pärast oma lõpetamata jäänud juuraõpinguid ülikoolis asus Bester tööle suhtekorralduse valdkonnas, kui talle jäi 1938. aasta lõpus silma, et ulmeajakiri Thrilling Wonder Stories kuulutas välja jutuvõistluse veel avaldamata autoreile, mille peaauhinnaks oli 50 dollarit (tänapäeva ostujõud 1165 dollarit).
Kui Bester 1973. aastal intervjueeris kirjastusala ajakirja Publishers’ Weekly jaoks kolleeg Robert A. Heinleini, küsis ta tollelt tema ulmekarjääri alguse kohta, millele Heinlein vastas, et nägi ajakirjas Thrilling Wonder Stories jutuvõistluse reklaami, kirjutas oma debüütloo «Elujoon» (Life-Line), kuid müüs selle siis hoopis John W. Campbelli ajakirjale Astounding Science-Fiction, mis pakkus pala eest 70 dollarit. «Sa igavene litapoeg,» reageeris Bester sellele intervjuus, «mina võitsin selle jutuvõistluse ja Sina trumpasid mind üle 20 dollariga!»
Besteri debüütjutt «Ümberlükatud aksioom» (The Broken Axiom) ilmus ajakirja 1939. aasta aprillinumbris, millega edastas jälle paari kuu võrra Heinleini debüüti. Üks kuu varem, märtsis debüteeris ajakirjas Amazing Stories näiteks ka nooruke Isaac Asimov. Need täpsed debüüdiajad olid kuldajastu autoreile hiljem – poolmänguliselt muidugi – väga olulised, kuna näitasid, kes millal ja enne keda profina ulmeskeenele jõudis.
Bester meenutas hiljem, et avaldas pulpulme ajakirja Thrilling Wonder Stories toimetajale Mort Weisingerile muljet sellega, et käis ja kiitis kõigile täiesti vabatahtlikult James Joyce’i romaani «Ulysses» (1922, ek. 2024), mille oli just läbi lugenud ja suurde vaimustusse sattunud. Weisinger leidis, et noorest autorist võib asja saada ja avaldas järgneva aasta jooksul oma ajakirjades Thrilling Wonder Stories ja Startling Stories veel kolm Besteri teksti. Ka kutsus ta noore autori vabas vormis toimunud ulmekirjanike õhtusöökidele, kus Bester tutvus Henry Kuttneri, Edmond Hamiltoni, Manly Wade Wellmani ja mitmete teistega.
Edasine kirjanikutee viis Besteri siiski kuldajastu lipulaeva Astounding Science-Fictioni ja selle enigmaatilise peatoimetaja John W. Campbelli juurde. Kokku avaldas Bester perioodil 1939–1942 neliteist erineva pikkusega lühiproosapala ja kirjutas end nendega selgelt kuldajastu ulme ajalukku, kuigi need ei ole valdavalt veel tekstid, millel rajaneks Besteri enda hilisem kirjanikurenomee.
Selle perioodi paladest silmatorkavamad on kahtlemata apokalüptiline lühijutt «Aadam ja ei ühtegi Eevat» (Adam and No Eve), mis ilmuski Campbelli Astoundingis septembris 1941 ning lühiromaanid «Sõrmeliigutus» (The Push of a Finger) sama ajakirja 1942. aasta mainumbris ja «Põrgu on igavene» (Hell Is Forever) Campbelli fantasyajakirjas Unknown augustis 1942.
«Sõrmeliigutus» käsitleb üsna huvitavalt tulevikuprognoosimise teemat, täpsemalt püüavad kaugtuleviku teadlased välja selgitada, miks veel kaugemas tulevikus inimtsivilisatsioon hävib, et siis seda ära hoida. Lugu balansseerib – nagu ka suur osa kirjaniku hilisemast loomingust – surmtõsise ja koomilise piiril, tegelaskujudest on esindatud küüniline ajakirjanik, hull teadlane ja saatuslik naine. Selline pulpkirjandusele omaste tegelastüüpide ja teemade lembus jäi kirjanikule iseloomulikuks ka hilisemal perioodil, hoolimata ta modernistlikust stiilist ja tehnikast.
Isaac Asimov meenutas 40 aastat hiljem, et ebakindla noorukina häiris teda hilisema hea sõbra Alfie Besteri karjäär väga: kui Astoundingis ilmus septembris 1941 esimene suur Asimovi tekst «Päeva lõpp» (Nightfall), mis sai ka ajakirja kaanelooks ja on üldse üks 20. sajandi ulme kuulsamaid palasid, tundus Asimovile, et lugejad pöörasid rohkem tähelepanu samas numbris ilmunud Besteri ülimalt efektsele loole «Aadam ja ei ühtegi Eevat». Ning kui mais 1942 ilmus Astoundingis Asimovi esimene Asumi-tsükli jutt, mida me tunneme tänapäeval pealkirja all «Entsüklopedistid», tundus Asimovile jälle, et kaasaegsete kogu tähelepanu pälvis Bester oma lühiromaaniga «Sõrmeliigutus».
Besteri selle loomeperioodi luigelauluks jäänud «Põrgu on igavene» väärib eelkõige tähelepanu oma vormi poolest, kuna on Besteri esimesi tekste, kus kohtame talle hiljem nii iseloomulikku nn. pürotehnilist stiili – küll veel ehk mitte nii meisterlikult teostatuna kui kirjaniku 1950ndate aastate tekstides, kuid täiesti äratuntavalt siiski. Kuigi kirjanduslik modernism stiilivõttena (vaimustumine «Ulyssesest») pakkus Besterile juba siis huvi, ei kohta me eriti märke selle rakendamisest tema enda esimese loomeperioodi palades, peale selle ühe.
(See oli umbes 4 esimest lehekülge kokku 17 lk pikast järelsõnast, mille iga huviline leiab juba raamatust!)
14. novembril esitleti romaani Tartu igakuisel ulmeüritusel. Vaata videosalvestust esitluselt:
