Proloog

Ainult tobud ronisid maapinnale. Mu ema arvas alati, et oli rumal niimoodi riskida. Seal võis sind tabada prügikihist pidevalt pudenev praht, pealegi ei teadnud sa kunagi, millal võisid krellid rünnata.

Muidugi käis mu isa pinnal peaaegu iga päev – ta pidi, olles piloot. Arvan, et ema pidas seda eriti tobedaks, kuid minu arust oli isa alati väga vapper.

Siiski olin üllatunud, kui isa ühel päeval mu aastatepikkusele lunimisele järele andis ja nõustus mind viimaks üles kaasa võtma.

Olin seitse aastat vana, kuigi enda arvates muidugi täiskasvanu ja äärmiselt taibukas. Kiirustasin isa kannul, kandes laternat, et valgustada kiviprügi täis koobast. Paljud kaljud tunnelis olid katkised ja murenemas, kõige tõenäolisemalt krellide rünnakute tõttu – kaugel all tundsime nende pealetunge nõude klirina ja mööbli värisemise järgi.

Kujutlesin neid kivitükke oma vaenlaste katkiste kehadena, kondid purunenud, värisevad käed kasutult üles sirutamas täieliku alistumise märgiks.

Ma olin väga kummaline väike tüdruk.

Jõudsin isale järele, ta vaatas tagasi ja naeratas. Tal oli väga ilus naeratus, nii enesekindel, nagu ta kunagi ei muretseks, mida inimesed tema kohta öelda võiks. Ta ei kartnud kunagi olla veider või et ta kuhugi ei sobinud.

Aga teisest küljest, miks ta pidigi muretsema? Ta meeldis kõigile. Isegi inimestele, kes vihkasid jäätist ja mängumõõku – nagu virisev väike Rodge McCaffrey.

Isa võttis mul käsivarrest ja näitas ülespoole. „Järgmine osa on pisut keeruline. Las ma võtan su sülle.“

„Ma saan hakkama,“ ütlesin ja lükkasin ta käe ära. Olin täiskasvanu. Olin ise oma seljakoti pakkinud ja olin koju jätnud Verelaskja, oma mängukaru. Mängukarud olid beebidele, isegi siis, kui sa olid enda karule nööridest ja portselanitükkidest võlts-turvise meisterdanud.

Siiski olin oma tähelaeva endale seljakotti pannud. See oli vajalik. Mis siis, kui krellid meid viimaks lõksu püüavad ja meie taganemist pommitavad, nii et peame elama terve ülejäänud elu kõnnumaa põgenikena, ära lõigatud ühiskonnast või tsivilisatsioonist?

Üks tüdruk peab oma tähelaeva kaasa võtma, lihtsalt igaks juhuks.

Ulatasin seljakoti isale ja vaatasin üles prao poole kivide vahel. Selles augus seal ülal oli... midagi. Sealt immitses ebaloomulikku valgust, täiesti teistsugust kui meie laternate pehme kuma.

Maapind... taevas! Naeratasin ja hakkasin üles ronima järsust nõlvast, mis koosnes osaliselt murenenud kiviprahist, osaliselt kaljust. Mu käed libisesid ja ma kriimustasin end terava kaljunuki otsas, kuid ei hakanud nutma. Piloodi tütred ei nuta.

Pragu koopalaes paistis olevat saja meetri kaugusel. Mulle ei meeldinud, et olin nii väike. Ühel päeval pidin olema sama pikk kui mu isa. Siis ma poleks ükskord ometi kõige väiksem laps ümbruskonnas. Ma naeraksin igaühe üle sealt kõrgelt ülevalt ja nad peaksid tunnistama, kui suurepärane ma olen.

Porisesin vaikselt, kui kalju tippu jõudsin. Ma ei ulatunud järgmist käetuge haarama. Ma nägin seda. Siis hüppasin otsusekindlalt. Nagu Võitleja koopa tüdrukutel ikka, oli mul tähedraakoni süda.

Kuid mul oli ka seitsmeaastase keha. Nii et jäi puudu tubli pool meetrit.

Tugev käsi haaras minust, enne kui jõudsin liiga kõvasti kukkuda. Mu isa itsitas, hoides kinni mu kombinesoonist, mida ma värvisin markeritega, et see näeks välja nagu ta lennuülikond. Olin isegi maalinud märgi vasakule südame kohale, just nagu tema kandis – märgi, mis näitas, et ta on piloot. See oli väikese tähelaeva kujuline, joontega selle all.

Isa tõmbas mu kaljule enda kõrval, siis sirutas välja vaba käe ja aktiveeris oma valgusköie. See asjandus nägi välja nagu metallist käevõru, aga kui isa oli selle käivitanud, koputades kahe sõrmega peopesale, hakkas võru hõõguma nagu ere sulametall. Isa puudutas pea kohal olevat kivi, ja kui ta käe tagasi tõmbas, jäi järele lai valguskiir nagu särav, kivi külge kinnitatud köis. Ta mähkis teise otsa mulle ümber, nii et see mugavasti mu käte alla sobitus, ja siis võttis selle oma käevõru küljest lahti. Käevõru kuma kadus, kuid helendav köis jäi paigale, kinnitades mind kaljude külge.

Olin alati arvanud, et valgusköied kõrvetavad puudutades, kuid see oli vaid soe. Nagu kallistus.

„Hästi, Spin[1],“ ütles isa, kasutades mu hüüdnime. „Proovi uuesti.“

„Ma ei vaja seda,“ ütlesin, sikutades ohutusköit.

„Muretseva isa pärast.“

„Muretseva? Sa ei karda mitte midagi. Sa võitled krellidega.“

Ta naeris. „Pigem võitleksin saja krelli laevaga kui su emaga, kui pean su murtud käega koju tooma, mu väikseke.“

„Ma pole väikseke. Ja kui murran käe, siis võid mind siia jätta, kuni paranen. Ma võitlen koopaelukatega ja elan metsikut elu ja kannan nende nahku ja...“

„Roni,“ ütles ta ikka veel irvitades. „Sa võid võidelda koopaelukatega teine kord, kuigi arvan, siin leidub vaid selliseid, kellel on pikad sabad ja teravad hambad.“

Pidin tunnistama, et valgusköiest oli abi. Võisin end selle abil üles sikutada. Me jõudsime praoni ja mu isa lükkas mu esimesena üles. Haarasin servast ja ronisin koopast välja, astudes esmakordselt elus maapinnale.

Seal oli nii avar.

Ahmisin seal seistes õhku, vaadates üles... tühjusse. See oli suur... väga suur. Lage polnud. Seinu polnud. Olin alati kujutlenud maapinda mingi tohutu koopana. Kuid see oli nii palju rohkemat ja nii palju vähemat ühekorraga.

Oo.

Mu isa ronis üles minu kannul ja pühkis oma lennuülikonnalt tolmu. Vaatasin teda ja siis tagasi taevasse. Irvitasin laialt.

„Sa ei karda?“ küsis ta.

Põrnitsesin altkulmu.

„Vabandust,“ ütles ta itsitades. „Vale sõna. Ainult et paljud peavad taevast heidutavaks, Spensa.“

„See on ilus,“ sosistasin, vahtides üles laia tühjusesse, õhku, mis ulatus lõputusse hallusse, muutudes kaugemal mustaks.

Maapinnal oli veel valgem, kui olin kujutlenud. Meie planeeti, Detritust, kaitsesid mõned tohutud kihid iidset kosmoseprügi. Prügi, mis oli väga-väga kõrgel, kõrgemal õhust, kosmoses. Vanad kosmosejaamad, tohutud metallkilbid, vanad metallitükid, sama suured kui mäed – neid oli palju kihte, just nagu purunenud munakoori ümber planeedi.

Me polnud  neist ise midagi ehitanud. Meie laev oli planeedil purunenud, kui mu vanaema oli olnud väike tüdruk, ja see kõik seal ülal oli olnud juba sel ajal iidne. Siiski, osa sellest töötas. Näiteks alumine kiht – planeedile kõige lähemal – selles olid tohutud hõõguvad nelinurgad. Olin neist kuulnud. Taevavalgused: tohutud heljuvad tuled, mis andsid planeedile valgust ja soojust.

Eriti alumises kihis arvati olevat palju väiksemat prahti. Põrnitsesin taevasse, püüdes seal midagi eristada, kuid kosmos oli liiga kaugel. Peale kahe lähima taevavalguse – millest kumbki polnud otse meie kohal – võisin näha halluse taustal vaid mõningaid ähmaseid mustreid. Heledamaid klompe ja tumedamaid klompe.

„Kas krellid elavad seal üleval?“ küsisin. „Prügikihi taga?“

„Jah,“ vastas isa. „Nad lendavad läbi kihiaukude ja ründavad.“

„Kuidas nad meid üles leiavad?“ küsisin. „Siin üleval on nii palju ruumi.“ Maailm paistis palju suurema paigana, kui olin all koobastes kujutlenud.

„Nad tunnetavad kuidagi, millal inimesed kokku kogunevad,“ ütles isa. „Alati, kui koopa elanikkond liiga suureks muutub, siis krellid ründavad ja pommitavad seda.“

Palju aastaid tagasi oli meie rahvas olnud osa kosmoselaevastikust. Krellid jälitasid meid selle planeedini, kus meie kosmoselaevad hukkusid, ja kus olime sunnitud ellu jäämiseks lõhenema. Nüüd me elasime klannidena, millest igaüks pärines mingi kosmoselaeva meeskonnast.

Vanaema oli meile neid lugusid palju kordi rääkinud. Olime elanud siin Detritusel seitsekümmend aastat, rännates koobastes nagu nomaadide klannid, kartes kokku koguneda. Kuni praeguseni. Nüüd olime hakanud sõjalaevu ehitama ja teinud pinnale salajase baasi. Me valmistusime vastuhakuks.

„Kus on Alta Baas?“ küsisin. „Sa ütlesid, et tuleme pinnale selle läheduses. Kas see on seal?“ Näitasin kahtlaste kaljude poole. „See on seal, eks? Ma tahan sõjalaevu näha.“

Mu isa kummardus ja pööras mind umbes üheksakümmend kraadi sellest, kuhu olin näidanud. „Seal!“

„Kus?“ Uurisin pinnast, mis koosnes peamiselt vaid sinakashallist tolmust, kaljudest ja kraatritest, mille olid tekitanud prügikihist alla langenud tükid. „Ma ei näe.“

„Nii peabki olema, Spensa. Me peame peitu jääma.“

„Kuid te võitlete, kas pole? Kas nad viimaks ei saa teada, kust need võitlejad tulevad? Miks te baasi ei nihuta?“

„Me peame seda siin hoidma, Tulekoopa kohal. See on suur koobas, mida sulle eelmisel nädalal näitasin.“

„See, kus kõik need masinad olid?“

Ta noogutas. „Tulekoopast leidsime tehaseid; seepärast saimegi tähelaevu ehitada. Me peame elama läheduses, et masinaid kaitsta, kuid me lendame ülesandeid täitma ükskõik kuhu, kus krellid alla tulevad, igasse kohta, mida nad pommitada kavatsevad.“

„Te kaitsete teisi klanne?“

„Minu jaoks on tähtis ainult üks klann, inimkond. Enne kui siia sattusime, olime kõik osa samast laevastikust – ja ühel päeval meenub see kõigile üksikuile klannidele. Nad tulevad, kui me neid kutsume. Nad kogunevad ja me ehitame linna ja meist saab jälle tsivilisatsioon.“

„Kas krellid ei hakka seda pommitama?“ küsisin, kuid katkestasin teda, enne kui ta vastata jõudis. „Ei. Mitte siis, kui oleme küllalt tugevad. Mitte siis, kui jääme paigale ja neile vastu hakkame.“

Ta naeratas.

„Ma saan endale tähelaeva,“ ütlesin. „Ma hakkan sellega lendama, just nagu sina. Ja siis ei saa keegi meie klannist minu üle naerda, sest ma olen tugevam kui nemad.“

Isa vaatas mind hetke, enne kui rääkima hakkas. „Kas sellepärast sa tahadki piloodiks saada?“

„Keegi ei ütle sulle, et oled liiga väike, kui oled piloot,“ ütlesin. „Keegi ei arva, et oled imelik, ja keegi ei löö mind, sest mu töö on võitlemine. Nad ei pilka mind ja kõik armastavad mind.“

Nagu nad armastavad sind, mõtlesin.

Seepeale mu isa embas mind, mõeldes vist midagi rumalat, kuigi ma rääkisin tõtt. Kuid ma embasin vastu, sest vanematele meeldivad niisugused asjad. Pealegi oli hea tunne kellestki kinni hoida. Ehk ma poleks pidanud Verelaskjat maha jätma.

Isa hoidis hinge kinni ja ma arvasin, et ta nutab, kuid asi polnud selles. „Spin!“ ütles ta taevasse näidates. „Vaata!“

Jälle rabas mind tohutu taevalaotus. Nii SUUR.

Isa näitas mingit asja. Kissitasin silmi, märgates, et osa hallikasmustast taevast oli muust tumedam. Kas prügikihis oli auk?

Sel hetkel vaatasin välja lõpmatusse. Leidsin, et värisen, nagu oleks miljard meteoriiti lähedusse langenud. Võisin näha kosmost ennast, väikeste valgete täpikestega selle sees, mis erinesid taevavalgustest. Need vilkusid ja paistsid olevat nii kaugel, nii kaugel.

„Mis tuled need on?“ sosistasin.

„Tähed,“ ütles ta. „Ma käin sageli ülal prügi läheduses, kuid ma pole peaaegu kunagi sellest läbi näinud. Selles on liiga palju kihte. Olen alati mõelnud, et kas suudaksin jõuda tähtedeni.“

Tema hääles oli aukartust, mida ma polnud seal kunagi varem kuulnud.

„Kas sellepärast... kas sellepärast sa lendadki?“ küsisin.

Mu isa ei paistnud hoolivat teiste klanniliikmete kiitusest. Kummalisel kombel näis ta selle üle piinlikkust tundvat.

„Me elasime kunagi seal, tähtede keskel,“ sosistas ta. „Sinna me kuulumegi, mitte koobastesse. Need lapsed, kes sind pilkavad, on sellel kaljul lõksus. Nende pead on nagu kaljust, nende südamed kaljuks muutumas. Sina vaata kuhugi kõrgemale. Kus on midagi suuremat.“

Prügi liikus ja auk kahanes aegamisi, kuni võisin näha vaid ühtainust tähte, eredamat kui teised.

„Püüdle tähti, Spensa,“ ütles ta.

Kindlasti saab minust ühel päeval piloot. Ma lendan sinna üles ja võitlen. Lootsin vaid, et isa jätab mõned krellid ka minu jaoks.

Kissitasin silmi, kui midagi taevas välgatas. Kauge prügitükk, mis atmosfääri sisenedes eredalt põles. Siis langes veel üks. Siis tosinaid.

Isa kortsutas kulmu ja sirutas oma raadio järele – väga peen asi, mis anti ainult pilootidele. Ta tõstis kivisarnase asjanduse oma suu juurde. „Siin Jälitaja,“ ütles ta. „Olen pinnal. Näen, et prügi langeb Alta lähedusse.“

„Märkasime juba, Jälitaja,“ vastas naisehääl raadiost. „Radariteated saabuvad ja... Neetud. Need on krellid.“

„Mis koopa poole nad suunduvad?“ küsis isa.

„Nad suunduvad... Jälitaja, nad suunduvad siiapoole.  Otse Tulekoopa suunas. Tähed aidaku meid. Nad on baasi asukoha teada saanud.“

Isa langetas raadio.

„Suur krellide läbimurre,“ ütles naisehääl raadiost. „Tähelepanu, see on hädaolukord. Äärmiselt suur hulk krelle on prügikihist läbi tunginud. Kõik võitlejad kuuldele. Nad suunduvad Alta poole.“

Isa võttis mul käest. „Viime su tagasi.“

„Nad vajavad sind!“ vastasin. „Sa pead võitlema!“

„Ma pean viima su...“

„Võin ise tagasi minna. Otse läbi tunnelite.“

Isa vaatas jälle kiviprügi poole. „Jälitaja!“ hüüdis uus hääl raadiost, „Jälitaja, oled sa seal?“

„Rakats?“ küsis isa, vajutades nupule ja raadiot tõstes. „Olen üleval pinnal.“

„Sa pead Kaldele ja Kaarele aru pähe panema. Nad ütlevad, et peame põgenema.“

Isa vandus endamisi, vajutades teist nuppu raadiol. Kostis naisehääl. „...Pole veel valmis otseseks kokkupõrkeks. Nad löövad meid puruks.“

„Ei,“ vastas teine naine. „Me peame paigale jääma ja võitlema.“

Tosin häält hakkas ühekorraga rääkima.

„Raudsoomusel on õigus,“ ütles mu isa raadiosse ja – üllatavalt – nad kõik jäid vait. „Kui me laseme neil Tulekoobast pommitada, siis kaotame laevatehase,“ ütles isa. „Me kaotame vabrikud. Me kaotame kõik. Kui me tahame kunagi uuesti luua tsivilisatsiooni, oma maailma, siis peame neile vastu hakkama!“

Ootasin vaikselt, hinge kinni hoides, lootes, et ta on liiga hõivatud mu minema saatmiseks. Värisesin mõttest, et tuleb lahing, kuid tahtsin ikkagi seda näha.

„Me võitleme,“ ütles naine.

„Me võitleme,“ ütles Rakats. Ma teadsin teda nimepidi, kuigi polnud temaga kohtunud. Ta oli mu isa lennukaaslane. „Põrgu päralt, on see vast lugu. Ma võidan sind taevas, Jälitaja! Vaata vaid, kui palju ma alla lasen!“

Mees paistis innukana, ehk pisut liiga erutatuna lahingusseminekust. Ta hakkas mulle otsekohe meeldima.

Mu isa rääkis veel mõne hetke, enne kui oma valgusköie-käevõru ära võttis ja selle mulle pihku pistis. „Luba, et lähed kohe tagasi koju.“

„Ma luban.“

„Ära viivita.“

„Hakkan kohe minema.“

Ta tõstis raadio. „Jah, Rakats, me veel vaatame seda. Ma jooksen nüüd Altasse. Jälitaja lõpetab.“

Ta sööstis üle tolmuse maapinna suunas, kuhu oli enne näidanud. Siis ta peatus ja pöördus tagasi. Ta võttis oma märgi ja viskas selle – nagu särava tähetüki – minu poole, enne kui jätkas teed salajasse baasi.

Ma muidugi murdsin otsekohe oma lubadust. Ma ronisin prakku, kuid peitusin sinna, isa märki pihku surudes ja vaadates, kuni nägin sõjalaevu Altast lahkumas ja taevasse sööstmas. Kissitasin silmi ja märkasin tumedaid krellide laevu parvena nende poole kihutamas.

Viimaks, kui mind tabas harv õigete otsuste tegemise hetk, otsustasin, et parem teen, mida isa oli käskinud. Kasutasin valgusköit koopasse laskumiseks, kust leidsin oma seljakoti ja suundusin tunnelisse. Mõtlesin, et kui kiirustan, siis jõuan õigeaegselt oma klanni juurde, et võitlust meie ainsast ühisraadiost pealt kuulata.

Kuid ma eksisin. Teekond oli pikem, kui mäletasin, ja mul õnnestus ära eksida. Nii et ma ekslesin seal ringi, kujutledes hiilgavalt, auväärset lahingut pea kohal, kuid ei teadnud, et mu isa häbiväärselt rivist lahkub ja vaenlase eest põgeneb. Ta enda võitluskaaslane laskis ta kättemaksuks alla. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli lahing võidetud ja mu isa surnud.

Ja mina olin häbimärgistatud kui argpüksi tütar.

 

Esimene osa

Jälitasin koopas ettevaatlikult oma vaenlast.

Olin saapad jalast võtnud, et need ei kriuksuks. Olin ära võtnud sokid, et ma ei libastuks. Kalju mu jalgade all oli mõnusalt jahe, kui veel ühe vaikse sammu ettepoole astusin.

Selles sügavuses olid ainsaks valgusallikaks nõrgalt helendavad ussid koopalaes, kes toitusid pragudest immitsevast niiskusest. Pidid istuma päris kaua pimeduses, et su silmad selle nõrga valgusega kohanduksid.

Varjudes võbeles veel midagi. Seal, nende tumedate muhkude lähedal, mis pidid olema vaenlase kindlustused. Tardusin, valmis hüppeks, kuulatades vaenlast kaljul krabistamas, kui ta liikus. Kujutlesin krelli: kohutavat koletist punaste silmade ja tumeda turvisega.

Kindla käega – piinavalt aeglaselt – tõstsin püssi õlale, hoidsin hinge kinni ja tulistasin.

Valupiiksatus oli mulle autasuks.

Jah!

Patsutasin rannet, aktiveerides isa valgusköie. See lõi punakasoranžilt kumama, mind hetkeks pimestades.

Siis tormasin edasi oma auhinna järele: üks surnud rott, otse läbi torgatud.

Valguses muutusid varjud, mida olin kujutlenud vaenlase kindlusena, kaljudeks. Mu vaenlane oli priske rott ja mu püss oli isetehtud harpuun. Üheksa ja pool aastat oli möödunud sellest saatuslikust päevast, kui olin koos isaga pinnale roninud, kuid mu kujutlusvõime oli hea nagu alati. Kui kujutlesin, et teen midagi põnevamat kui rotijaht, aitas see igapäevaelu monotoonsust leevendada.

Tõstsin surnud närilise sabapidi üles. „Nüüd said tunda mu raevu jõudu, põrguelukas.“

Tuli välja, et kummalised väikesed tüdrukud kasvavad kummalisteks noorteks naisteks. Kuid minu arust oli hea harjutada pilkamist selleks ajaks, kui ma tõesti krellidega võitlen. Vanaema õpetas, et suur sõdalane teab, kuidas mõjukalt mõnitada, et vastaste hulgas hirmu ja ebakindlust külvata.

Torkasin saagi kotti. Neid oli praeguseks kaheksa – polnud paha retk. Kas mul on aega veel üht küttida?

Vaatasin oma valgusköit – käevõru, milles see peitus, näitas ka aega. 9.00. On ehk aeg tagasi pöörduda, ma ei tahtnud kooli liiga palju hiljaks jääda.

Heitsin koti üle õla, võtsin harpuuni – mille olin meisterdanud koopaist leitud osadest – ja alustasin koduteed. Järgisin omaenda joonistatud kaarti, mida ma väikeses märkmikus pidevalt täiendasin.

Osal minust oli kahju lahkuda ja neid vaikseid koopaid seljataha jätta. Need meenutasid mulle minu isa. Pealegi, mulle meeldis... kui tühjad need olid. Keegi ei pilka mind, keegi ei jõllita, keegi ei sosista solvanguid, kuni olen sunnitud kaitsma oma perekonna au, rusikaga nende tobedaisse nägudesse lajatades.

Peatusin tuttavas koridoride ristumiskohas, kus põrandat ja lage katsid kummalised metalsed mustrid. Olin alati arvanud, et need moodustavad iidse galaktika kaardi. Ruumi kaugemas otsas paistis kaljust tohutu igivana toru – üks paljudest, milles liikus vesi koobaste vahel. Need torud puhastasid vett ja jahutasid sellega masinaid. Praost tilkus vett ämbrisse, mille olin maha jätnud, ja see oli pooltäis, nii et kustutasin janu. Jahe ja värskendav, mingisuguse metalse kõrvalmaitsega.

Me ei teadnud eriti palju koopaelanikest, kes olid selle masinavärgi ehitanud. Nagu prügikiht, oli ka see olemas olnud juba siis, kui meie väike laevastik planeedil hukkus. Nad olid olnud inimesed, sest nende jäetud kirjad sellistes kohtades nagu selle ruumi lagi olid inimkeeltes. Aga kui kaugelt nad meile sugulased olid, jäi isegi praegu mõistatuseks. Neid ei olnud enam siin, ja sulanud laigud ja iidsed vrakid planeedi pinnal näitasid, et nad olid ka ise sõdinud.

Valasin ülejäänud vee oma välipudelisse, siis patsutasin hellalt seda suurt toru, enne kui ämbri tagasi panin ja teed jätkasin. Masinavärk paistis vastavat mulle kauge, tuttava kõminaga. Järgnesin sellele helile ja viimaks lähenesin helendavale kaljupraole minust vasakul.

Astusin prao juurde ja vaatasin välja Tulekoopasse. See oli mu kodukoobas ja suurim maa-alustest linnadest, millest koosnes Võitlejate Liit. Mu vaatekoht asus kõrgel, pakkudes mulle hämmastavat vaadet suurele koopale, täis kastitaolisi hooneid, mis sarnanesid üksteisest väljakasvavatele kuupidele.

Mu isa unistus oli täide läinud. Sel päeval üheksa aastat tagasi krelle võites olid need kogenematud kosmosevõitlejaist piloodid rahvast inspireerinud. Tosinad rändklannid olid ühinenud ja Tulekoopa ning seda ümbritsevad koopad koloniseerinud. Iga klann kandis veel oma nime, vastavalt laevale või laevaosale, kus nad olid töötanud. Minu klann oli Mootorimehed – vana väljend mehaanikute jaoks.

Koos kutsuti meid Võitlejaiks. See nimi pärines meie algselt lipulaevalt.

Muidugi olime kokku kogunedes krellide tähelepanu äratanud. Nood põlesid ikka veel soovist inimkonda hävitada, nii et sõda jätkus ja me vajasime pidevalt hulka sõjalaevu ja piloote, et meie tärkavat rahvakildu kaitsta.

Tulekoopa ehitiste kohal kõrgus masinavärk: iidsed sepikojad, rafineerimistehased ja vabrikud, mis sulatasid metalli ja tootsid sõjalaevade jaoks vajalikke osi. Masinavärk oli väga hämmastav ja unikaalne, sest teistes koobastes asuvad masinad tootsid soojust, elektrit ja filtreeritud vett, ainult Tulekoopa masinad suutsid teha keerukamat ehitustööd.

Sellest praost hoovas kuumust, mis pani mu lauba higist pärlendama. Tulekoobas oli lämmatav paik, kõigi nende töökodade, vabrikute ja vetikavaatidega. Ja kuigi see oli hästi valgustatud, tundus see alati millegipärast süngena; küllap töökodade punakaskollase valguse tõttu, mis igalt poolt vastu säras.

Lahkusin prao juurest ja kõndisin vana koristusvahendite kapini, mille olin seina seest leidnud. Selle uks oli esmapilgul eristamatu ümbritsevast kivitunnelist ja sel viisil suhteliselt kindel panipaik. Tõmbasin selle lahti, vaadates oma salajasi esemeid. Mõned osad mu harpuuni jaoks, mu lisa-välipudel ja mu isa vana piloodimärk. Hõõrusin seda hea õnne jaoks, siis panin oma valgusköie, kaardiraamatu ja harpuuni sinna kappi.

Otsisin välja rohmaka kiviotsaga oda, sulgesin ukse ja heitsin koti üle õla. Kaheksat rotti on üllatavalt ebamugav kanda, eriti kui sul – isegi seitsmeteistkümneselt – on keha, mis keeldub kasvamast pikemaks kui sada viiskümmend üks sentimeetrit.

Kõndisin koopa tavasissepääsu juurde. Kaks sõdurit maavägedest – mis kunagi päriselt võitlemas ei käinud – valvasid sissepääsu. Kuigi ma teadsin mõlemat eesnime pidi, sundisid nad mind ikkagi kõrvale astuma, teeseldes mu sissepääsuloa otsimist. Tõesti, neile lihtsalt meeldis mind ootama panna.

Iga päev. Iga neetud päev.

Viimaks astus Aluko kõrvale ja hakkas kahtlustavalt mu kotti läbi otsima.

“Missugust salakaupa sa ootad, et linna smugeldan?” küsisin temalt. “Munakivisid? Sammalt? Ehk kive, millega su ema loopida?”

Ta vahtis mu oda, nagu imestades, kuidas mul oli õnnestunud püüda kaheksat rotti nii lihtsa relvaga. Noh, las imestab. Viimaks viskas ta koti mulle tagasi. “Lase jalga, argpüks.”

Pea vastu. Ajasin pea püsti. “Ühel päeval,” ütlesin, “sa kuuled mu nime ja su silmadesse tulevad tänupisarad, kui sa mõtled, kui väga sul vedas, et olid kunagi tundnud Jälitaja tütart.”

“Parema meelega unustan, et olen üldse kunagi sind tundnud. Lase jalga.”

Ajasin pea püsti ja kõndisin Tulekoopasse, suundudes Tööstuse Kuulsusrikka Arengu poole, nagu meie naabruskonda kutsuti. Parajasti oli vahetuste üleandmine ja ma möödusin töölistest, kes kandsid eri värvi tunkesid, iga värv näitamas nende tegevusala suure masina juures, mis olid hädavajalikud Võitlejate Liidu elus – ja sõjas krellidega. Sanitaartöölised, koristajad, vetikavaatide spetsialistid.

Nende hulgas polnud muidugi piloote. Puhkavad piloodid olid sügavais koobastes reservis. Vahetuses viibivad piloodid elasid Altas, samas baasis, mille kaitsmisel mu isa oli surnud. Baasi ei hoitud enam saladuses, vaid pinnale oli rajatud suuri ehitisi, milles asus tosinate kaupa laevu, koos pilootide juhtimisüksuse ja treeninghoonetega. Seal hakkan ma elama alates homsest, kui olen eksami ära teinud ja kadetiks saanud.

 


[1] Spin – keerlema, tiirlema, pöörlema (ingl k).




Taevasselend

Brandon Sanderson

Text copyright © 2018 by Dragonsteel Entertainment

Tõlkinud Eva Luts © 2020

Kaanepilt Meelis Krošetskin

Kirjastus Fantaasia

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0633)