1. Kuniks elu, seniks lootus
„Palju maad meil veel minna on?“ küsis naine vaikselt oma mehelt.
Nad olid teinud puhkepausi pärast tund ja nelikümmend minutit kestnud kõndimist. Nii oli see olnud mitu ööd järjest. Vahetult enne koitu otsisid nad metsas, radadest kaugemal, endale varjulise koha ja jäid laagrisse. Oli vaja magada, süüa ja juua, oli vaja peituda luuravate silmade eest. Kaheksateistkümneliikmelise grupiga oli see muidugi väljakutse, eriti kui kõige väiksemad olid alles sülelapsed.
Mees vaatas pimedas metsloomarada, mida mööda seltskond liikus ja mis vongeldes läbi võsastunud metsa suundus. Vaatas siis seljataha, kus oli näha paari kõige lähemal istuvat inimest. Neid kõiki ühendasid hirm, lootus ja väsimus. Hirm kindral Abel Notumoh’ mässuliste väeüksuste ees, kes olid paari kuu eest päästnud Oregoni Loodeplatoo Kolme jõe maal valla seninägematu vägivalla president N’gome ja talle ustavate vägede vastu. Tsiviilisikutel polnud selles konfliktis isegi valikut: kõik, kes olid päritolult madalmaalased, hävitati süstemaatiliselt või tehti orjadeks. Inimesed põgenesid sadade tuhandete kaupa lõunasse, kus kuulduste kohaselt olid suured varjupaika pakkuvad põgenikelaagrid.
Mees lootis, et nende rühm jõuab sinna veel enne uut päevatõusu. Neil oli lihtsalt natuke jõudu vaja koguda.
„Mõni kilomeeter,“ sosistas ta naisele.
Põhja pool olid metsad kuivemad, puud kasvasid hõredamalt. Nende tüved küündisid kümnete meetrite kõrgusele, enne kui algasid oksad, mida katsid tuustidena nõeljad mürkrohelised lehed. Need olid aromaatsed avarad metsad. Seal oli liikumine olnud suhteliselt kiire, nad olid igal ööl mitmeid kilomeetreid seljatanud. Nüüd aga pidid nad edasi pressima läbi laialehise niiske võseriku, kus maapinnal põimusid omavahel jämedatüveliste puuhiiglaste juured. Liikumist takistasid ka maha langenud ja paksu niiske taimepolstriga kattunud poolpehkinud tüved.
Mainitud mõni kilomeeter, mis neid põgenikelaagrist lahutas, oli seltskonnale tõsiseks väljakutseks.
Viimaks hommiku hakul otsisid nad järjekordse laagripaiga ja mees läks luurele, et näha, kas põgenike laagrile on turvaline läheneda. Kui ta tagasi oma rühma juurde jõudis, nägi naine kohe, et midagi on korrast ära.
„Mis toimub?“ küsis ta vaikselt.
„Me peame minema edasi lõunasse,“ ütles mees. „Laagrit ei ole enam.“
See tähendas vaid üht: Notumoh’ sõdurid olid põgenike laagri hävitanud.
Ülejärgmise päeva aovalges jõudsid nad ühe harujõe kallast mööda kulgenud metsloomarada kasutades rahuliku Kwa kaldale. Vaikides vaatasid nad, kuidas majesteetlikult laia jõe punaseks värvunud vood kandsid mõne kilomeetri kaugusel oleva võimsa joa suunas surnukehi. Neid oli rohkem, kui nad loendada jõudnuks.
„Mis nüüd saab?“ küsis naine.
„Kuni elame, peame lootma,“ vastas mees. „Otsime koha, kust platoolt alla pääseda. Siia pole peale surma ja hirmu midagi jäänud.“
2. Jäätmed
Auditeeritava kaubalaeva dokkimine esmaspäeva hommikul kell 0747 oli saatuse irve. Colin Thyne, Neymari-nimelise kolkamaailma transiitjaama, rahvasuus Viiendaks Rattaks nimetatud orbitaali turvaosakonna juhtaudiitor, oli tõtanud oma eluruumidest tööle. Ta ei saanud endale lubada harjumuspärast hommikust tunnikest, mille jooksul vaadata üle kõik „tulekahjud“ ja tegemist tahtvad ülesanded. Selle asemel haaras mees joonelt töövahendid ja kiirustas kohvimasina juurde.
„Hommikust, Colin!“ hõikas Eric Deschanel kahe klaasseina vahele surutud kohvinurgast, kus ta traditsiooniliselt mõned minutid pärast kella üheksat suurest automaadist endale väikese tassi kohvi võttis. „Oled sa täna väga hõivatud?“
Colin mõõtis vaikides pilguga ülemust ja asetas vastamise asemel toeka, kaanega suletava topsi kohvimasina alusele. Ta valis musta kohvi suurusega 3XL.
„Ega ma siin üldiselt oma vaba aega veetmas käi,“ ütles ta seejärel.
„Ah-soo!? Ära sa märgi…“ kostis Deschanel ja lasi kuuldavale oma heledahäälse naeru, mis esimesel korral (Tegelikult ka kahekümne esimesel, mõtles Colin) pani inimesi pead pöörama ja nii mõnegi kulmu imestunult kerkima. „Vaata, meil on see probleem, et Lek läks pensionile.“
„Olen märganud jah,“ ütles Colin. Vana Nuuskur oli olnud Viienda Ratta auditiosakonna tõeline veteran. „Muidu ma siin ilmselt nälgas moega enne dokkidesse jooksmist endale kohvi ei lahmaks.“
„Aaa… Sul on mingi laev või asi tulnud?“ tegi ülemus mõtlikku nägu.
Colin vaatas kella. „Stonehenge’i alus, see va „Nicolay Weschel… Wezcil…“ Ptüi! Mingi vesilokk see oli. Igavene kolakas kaubalaev. Ma mõtlen, et me polegi vist nii suurt näinud viimased pool aastat. Neljapäeva õhtul hüppasid Spoti-poolsest urkest sisse. Pidid jõudma alles täna lõunaks, kuid on ilmselt tublisti hagu andnud – sindrinahk on juba kohal.“ Ta võttis täis topsi, tõmbas hea sõõmu kohvilõhna ninna ja keeras kaane peale. „Mis sul mureks? Ma peaksin juba tegelikult seal olema, aga tead isegi – suur kiire möödas, siis on aega küll.“ Ta astus paar sammu tagasi ja toetas end sissepääsu juures vastu klaasseina serva.
Deschanel noogutas peaga tema selja taha. Colin pööras ringi ja vaatas üle kontori. Viies Ratas oli tegelikult vaatamata asukohale Võrgustiku piirialal päris suur kosmosejaam, kuid turvaosakonna ühe osana toimiv auditeerimisüksus oli surutud võrdlemisi kitsastesse oludesse. Madalate riiulitega oli kontori keskpõrand jagatud kokku kümneks tööboksiks, mõned klaasseintega eraldatud ruumid (teiste seas Deschaneli kabinet ja nõupidamiste ruum) olid seinte ääres. Neid oli koos sekretäride ja ülemusega kokku seitseteist hinge. See oli parasjagu niisugune hulk inimesi, kes töötades, suheldes ning ringi liikudes tekitasid üpris korralikku lärmi ja saginat. Keset seda kõike seisis nõutul ilmel ringi vahtiv noorem mees.
„Uus poiss…“ tähendas Deschanel.
„Ja-aah?“ Colin kergitas küsivalt kulmu ja võttis lonksu kohvi.
„Ega siin suurt muud olegi, kui et tuleb temast audiitor teha,“ ütles Deschanel ja asetas käe Colinile õlale. Ülemusel oli kombeks trügida teiste personaalsesse ruumi.
„Jõudu tööle…“ tähendas Colin. „Sulle.“
Deschanel jätkas samaaegselt tema märkusest välja tegemata: „Võtad aga oma ammendamatust varasalvest teadmisi ja annad need ilusasti talle edasi.“
„Ja nii lihtne ongi?“ Colin võttis järgmise lonksu kohvi.
„Ei, Colin, tegelikult on see oluliselt keerulisem,“ tähendas Deschanel. „Seepärast ma seda ise ei teegi, saad ju aru? Pole tarvis noort inimest kohe esimesel päeval ära rikkuda.“
„Hea, et sina seda ütlesid!“
„Tule, ma teen teid tuttavaks!“ Deschanel surus end Colinist mööda ja kappas uue poisi suunas ise vaba käega laialt lehvitades.
Neetud! Colin võttis veel ühe lonksu kohvi ja läks siis ülemusele järgi.
„See on Orlando Carvalhal, meie uus audiitor,“ ütles Deschanel tutvustuseks.
Colin sirutas käe. „Colin, Colin Thyne, juhtaudiitor siin selles urkas.“
„Tere hommikust, hr Thyne,“ lausus noormees vapralt ja surus talle ulatatud kätt.
„Colin võtab enda kanda sinu esmase väljaõppe,“ tähendas Deschanel ja kortsutas Colinile kulmu. „Et kõik meie eesrindliku kosmosejaama protseduurid ja peensused sulle ilusasti selgeks saaksid.“
Tänan väga! Colin manas näole pingutatud naeratuse. Kui pilgud suudaks tappa, siis olnuks Deschanel ilmselt juba ammuilma sõelapõhjaks tehtud, põhjalikult ära nülitud ja orbitaali regeneratsioonisüsteemi suunatud.
„Okas,“ ühmas Colin. „Läksime siis! Mul on üks laevakolakas inspekteerida.“ Lõppude lõpuks polnud see ju uue poisi süü, et ta suutis tööle sattuda võrdlemisi ebasobival ajal. Või noh... tegelikult ikka oli ka, sest ega keegi teda ju relva ähvardusel ei sundinud.
Ta viipas käega ja seadis sammud väljapääsu poole ning Orlando Carvalhal püüdis tal kannul püsida.
„Too ta elusalt tagasi!“ hõikas Deschanel neile järele.
Mida iganes... Colin tegi Deschanelile üle õla žesti, mis sisaldas õieli aetud keskmist näppu.
Ukse juures pidi ta teed andma vibalikule kujule, kes tõukas hõljukkäru, millele oli kuhjatud erinevaid mõõteriistu.
Mees viskas kiire kõrvalpilgu Colinile ja Orlandole, tegi veidra grimassi ja pahvatas: „Töllmokast kollanokaraibe siia lahti lastud!“ Ta virutas jalaga vastu käru. „Persse! Oh kurat küll! Fakk.“
„Hommikust ise ka, Tony!“ hõikas Colin üle õla, asis suuri silmi kärulükkajat jõllitama jäänud Orlandol hõlmast kinni ja sikutas ta enda järel koridori.
Tonyks kutsutu eemaldus juba kühmu tõmbunult ja omaette pomisedes. Uks nende vahel sulgus automaatselt, lõigates läbi võimaliku suhtlemise.
„Mida põrgut see pidi tähendama!?“ sai Orlando viimaks sõna suust, kui nad mööda koridori edasi liikusid, jõudmaks lähima vertikaalini, mida mööda sai kosmosejaama keskteljeni laskuda.
„See oli meie ETS-tehnoloog Tony Blake,“ vastas Colin laia muigega.
„Mis talle sisse läinud on!?“ Orlando oli tõsiselt ärritunud. Ta nägu tulitas pahameelepunast ja kogu arglik ettevaatlikkus oli kui käega pühitud.
„Ei midagi. Tal on Tourette’i sündroom.“
„Misasi?“
„Tourette, mees!“ ütles Colin ja rehmas käega justkui öeldes, et kes siis ometi Tourette’i ei tea?
Nad pöördusid laiemasse koridori, milles sebis ringi suurem hulk inimesi. Colin hüppas käigu pealt laisalt kulgevale liikurile, mis vedas inimesi ja pagasit. Orlando nägi kurja vaeva, et tal kannul püsida.
„Kas sa pole kuulnud Tourette’i sündroomist?“ päris Colin ja kui Orlando pead raputas, siis jätkas: „See on sihuke seisund, millega kaasnevad niinimetatud sund-tõmblused. Enamikel puhkudel avalduvad need mingites näomoonutustes, näiteks silmade pilgutamine või siis käte-jalgade liigutused. Ta ei saa sinna ise suurt midagi teha… Hea küll – tegelikult saaks kah, kuid rohtude võtmisel on oma kõrvalmõjud ja oma aju kallale ei taha ta põhimõtte pärast kedagi lasta. Nii et need grimassid, mis ta tegi, ei olnud mõeldud mingil määral otseselt sinu pihta! Noh, ja Tony puhul lisandub sellele veel haruldasem asi: ta puistab üsna räigeid repliike…“
„Kas see on nali?“
Colin patsutas noormehele õlale. „Sugugi mitte.“
„Mis te ütlesite, et ta nimi oli?“ küsis Orlando, kui oli natuke aega kuuldut seedinud.
Nad jõudsid vertikaali lähedale ja Colin astus liikurilt maha. „Tony,“ ütles ta pika sammuga edasi liikudes. „Tony Blake, ta on päritolult iirlane, tead, Maalt tulnud.“
* * *
„Vau!“ tegi Orlando, nähes dokkinud kaubalaeva suurust, mis oli täiesti võrreldav kosmosejaama endaga. „Kuidas me peaksime suutma seda etteantud aja jooksul kontrollida?“
Colin rüüpas topsist viimase lonksu juba jahtuma kippuvat kohvi ja viskas tühja topsi seinas olevasse avasse, kus jäätmesüsteem selle sortis ning käitlusahelasse haaras.
„Audiitoril on kleepuvad näpud,“ ütles ta. „Läksime edasi, kell tiksub.“
Nad sisenesid vertikaali, „tõusid“ orbitaali keskteljele ja läbisid lühikese vahemaa kaaluta olekus, et jõuda dokkidesse, kus järgmise pöörleva sõõriku tehisgravitatsioon nad uuesti oma hoolde võttis.
Kleepuvate näppude teooria oli pensionile läinud Vana Nuuskur Leki peamine väide auditiprotsessi tõhususe kohta. Ei olnud eladeski võimalik kontrollida isegi väiksemate tähelaevade iga nurgatagust liiklust tõsiselt häirimata. Audit oli ja jäi pistelise kontrolli protsessiks. Kontrolliti protseduure, ohutusreeglitest kinnipidamist, tehnilise ülevaatuse dokumentatsiooni, uudistati valikuliselt laadungit ja seadmeid. See oli lõiv, mida lisaks otsestele maksudele tuli Gildile tasuda. Kui tahad ohutult liikuda ja soovid teenuseid orbitaalidel, pead leppima nuuskuritega laevas. Planetaarsetes sadamates võisid kontrollid olla loomulikult põhjalikumad ja võtta kauem aega. See sõltus peaasjalikult kolooniate või iseseisvate maailmade liberaalsusest või kalduvusest protektsionismile. Osalt ka naabrite omavahelistest poliitilistest suhetest, kuigi tähelendude ja kolonisatsiooni alguspäevist ei olnud tõsisemaid tähtedevahelisi konflikte veel ette tulnud. Inimkond oli liialt agarasti ametis levimisega, et omavahel kakelda. Mõne erandiga.
Nii said Colin ja Orlando inspekteerida paari tunni jooksul tervet poognatäit dokumente ja oma silmaga uudistada paaris lastiruumis konteineritesse mahutatud toiduaineid ja ravimeid, mis deklaratsioonide kohaselt olid kaubalaev „Nicolay Wezselyow’i“ laadungiks.
„Meie poolepäevase töö tulemus ei ole mitte see, et probleeme pole,“ sõnas Colin, kui nad tagasi kontori poole suundusid. „Ei saa öelda, et selle laeva ja tema laadungiga on kõik korras. Me vaid saame nentida, et korralise auditi tulemusena ei leitud ühtegi mittevastavust. Vaatlustulemusena täheldame, et nende tehnoülevaatuse kehtivuse lõpuni on kõigest kuu aega, kuid meie teadmiste kohaselt on Stonehenge’il olemas täiesti korralik laevatehaste kompleks, mis muuseas suudab sellist tüüpi kolakatele diagnostikat ja hooldustöid teha.“
* * *
Tony Blake kiikas sisse Colini töönurka, kuhu too oli end Orlandoga pressinud, et näidata uuele poisile, kuidas täita aruandeid teostatud auditi kohta, kuhu need salvestada ning kellele jagada.
„Hommikust, peremees!“ tervitas ta audiitoreid.
„Mis teoksil?“ küsis Colin.
Tony tegi oma iseloomuliku pearaputuse ja krimpsutas nina. „Fakk…“ pomises ta, sulges silmad, hingas sügavalt sisse ja pressis läbi hammaste: „Vabandust, mees… See raualasu, mida te eile uue poisiga puistamas käisite...“ Ta vaatas Orlandole otsa, voltis korra uuesti grimassi ja jäi vait. Eelmise päeva õhtupoolikul oli ta tulnud ja poetanud vaikse vabanduse, mida Orlando aktsepteeris.
„Jah?“ Colin kergitas kulmu ja ootas, et Tony jätkaks.
„Vaata, sellega on selline paha lugu, et nad andsid meile üle oma pasalaadungi... jäätmed, noh. Seda on nii sitaks-räme-palju-suur hunnik, et ühelgi kuradima mõistlikul alusel, mis tuleb süsteemist A, suundub süsteemi B, tehes tee peal näiteks neli vahepeatust, ja mille pardal naapalju inimesi – antud juhul siis, kuusteist persev… hrmmm… tüüpi – ei peaks suutma tekitada sellist lasu sitta.“
Tony hingas sügavalt sisse, surus oma lõuad kokku, justkui püüdes takistada midagi, mis sealt veel väljapääsu otsis. Seejärel pööritas korraks silmi ning hingas siis aeglaselt välja pomisedes väga vaikselt mingeid võõrkeelseid nurgelisi sõnu.
Vannub oma emakeeles? mõtles Orlando. Ta polnud küll 100% kindel, et suudaks iiri keelt ära tunda, kui selline üldse olemas peaks olema.
Colin seedis selle protseduuri jooksul kuuldut.
„Mis see tähendama peaks?“ päris Orlando.
„See tähendab, et teil, parasiitidel… oh, persse... Fakk! Ffff... Vabandust!“ Tony sulges silmad. „Teil jäi tera leidmata!“ ütles ta ja hingas uuesti sügavalt enesekontrolli taastada püüdes sisse-välja. Mees raputas silmi avamata vaikselt pead ning tegi sõrmedega paar nipsu.
Orlando püüdis vägisi tõsist ilmet säilitada.
Colin näis Tony väljendusi ja grimasse ignoreerivat nagu mingit loomulikku taustsüsteemi. Ta toetus tooli seljatoele ja asetas käed kuklale. „Mida Tony meile siin kannatlikult selgitada püüab, on asjaolu, et seekord polnud meie näpud kuigivõrd kleepuvad – meil jäi midagi olulist kahe silma vahele.“
„Et neil on laevas rohkem inimesi, kui nad deklareerisid?“ küsis Orlando kõhklevalt.
„Täpselt!!!“ kraaksatas Tony, voltis nägusid ja pööritas silmi. „Sellise pasalaadungi võiks üle anda ainult kuhugi piirialade urruauku uusi koloniste vedav kuradima autonoomne asustusüksus!“
Colin lasi kuuldavale vaikse vile.
„Neil on siis laevas väga palju deklareerimata inimesi?“ täpsustas Orlando, vaadates vaheldumisi Tony ja Colini otsa.
3. Deklareerimata inimesed
„Deklareerimata inimesed?“ küsis Deschanel, kui Colin, Orlando ja Tony olid tema töötuppa tunginud ja info edasi andnud.
„Nii on meil alust arvata,“ ütles Colin.
„Topeltkontrolli nõudmiseks peab olema väga mõjuv põhjus,“ sõnas Deschanel ettevaatlikult.
„Inimkaubandus on minu meelest piisavalt tõsine asi,“ ütles Colin külmalt.
„Vau!“ hüüatas Deschanel ja tõstis justkui tõrjuvalt käe. „Sinna jõudsid sa nüüd küll ühe ülipika hüppega. Milline enneolematu deduktsioon, hr Detektiiv! Selliste süüdistustega ära tule vehkima, kui sul puuduvad konkreetsed tõendid!“
Sünge ilmega läks Colin oma töönurka tagasi. Tony kadus vaikselt podisedes oma asjatoimetustele ja Orlando järgnes pisut nõutult vanemale kolleegile.
„Miks hr Deschanel arvab, et sa tegid ülisuure hüppe?“ küsis ta Colinilt, jäädes töönurga servale riiuli juurde seisma. „Ja tõesti – miks sa arvad, et tegemist on inimkaubandusega?“
„Kust see laev tuleb ja kuhu läheb?“ küsis Colin vastu.
„Nad on märkinud lähtepunktiks Oregoni ja sihtkoht on Stonehenge,“ vastas Orlando.
„Ja mida sa nendest maailmadest tead?“ Colini hääles oli varjamatut ärritust.
Orlando kehitas õlgu. „Suurt muud midagi, kui et mõlemad on piirialade maailmad. Oregon on väheste sisemeredega, peamiselt mägine-metsane maailm, millest väga suur osa on mandriliustike all. Suhteliselt jahe maailm, palju maavarasid, soojemates ekvatoriaalpiirkondades arenenud põllumajandus. Stonehenge’ist ei tea ma muud, kui et nime sai see oma pinnavormide järgi: neil on üle kogu planeedi levinud sambalaadsed kaljumonoliidid.“
„Noh, oluliste faktide kohalt on sul tõesti puudujääke,“ sõnas Colin süngel ilmel. „Oregonil on situatsioon umbes nagu Maal oli kunagi keskaegses Euroopas või aastatuhande taguses Aafrikas. Suur hulk väikeseid kohalikke fraktsioone sõdivad maavarade pärast. Samuti on sinna sekkunud mõned naabermaailmade valitsused. Stonehenge’il on levinud orjapidamine. Pane nüüd mõttes kokku pilt kodusõjast vaevatud planeedilt tulevast kaubalaevast, mis suure hulga deklareerimata inimestega suundub orjapidamist praktiseerivasse maailma!“
* * *
Colin oli jäänud ühe silmaga kuvaris uudiseid ja teise silmaga seinaekraanilt meelelahutusprogrammi jälgides tugitoolis tukkuma, kui sissetulev kõne ta ärkvele ehmatas.
Yael Chaikini väsinud nägu ilmus kuvari holoväljas teiste avatud teemade kõrvale.
„No tere õhtust!“ Colin tundis sisimas heameelt naise nägemise üle, isegi kui helistamise aeg oli tavapäratu ja jaama turvateenistuse bio-ohutuse peaspetsialisti olek tõsine.
„Tere, Colin…“ ta vaatas korraks kuhugi kõrvale justkui otsides silmadega midagi. „Selle Stonehenge’i kaubalaevaga on meil intsident.“
Colin elavnes ja kummardus Yaeli näopildile lähemale. „Mis juhtus?“
„Nende jäätmed, see hull kogus kõntsa, mis nad oma pilsiruumist välja pumpasid,“ Yael heitis taaskord pilgu kõrvale, lükkas silmadele vajuva juuksekahlu kõrva taha ja pöördus uuesti Colini poole. „See sisaldas inimeste kehaosi!“
„Inimeste? Mitme inimese?“ Voilà! mõtles Colin laeva kaptenile. Nüüd oled meil peos...
Yael neelatas ja tundus, et ta püüdis peaaegu pisaraid tagasi hoida. Nende aastate jooksul, mis Colin teda tundunud oli, ei olnud just tihti ette tulnud, et miski naist niivõrd liimist lahti oleks löönud.
„Need on lapsed…“ Yael püüdis oma hingamist kontrolli alla saada. „Seni oleme tuvastanud vähemalt kolme erineva alla 15-aastase nooruki kehaosi.“
* * *
„Mõrv!?“ Deschanel oli keset ööd äratamise peale olnud parasjagu pahur, kuid tundus, et alles Colini poolt kasutatud sõna põhjustas lõpliku virgumise. „Oled sa päriselt peast põrunud!?“
„Vaata, mis ma sulle edasi saatsin,“ ütles Colin ülemuse emotsioonidest välja tegemata. „Yael Chaikin kolmandast osakonnast edastas need mulle.“
„Bio-ohutus…“ mõmises Deschanel ja õiendas kuvari kallal natuke, et näha, mis Colin talle saatis. Ta jäi vait ja ohkas siis natuke hiljem sügavalt. „Ma annan selle edasi turvateenistusele,“ sõnas ta viimaks uuesti Colini poole pöördudes. „Kas sa saad aru, et kui see sitt peaks laiali lendama, siis ilmselt oleme meie sinuga kõige enam määritud?“
Colin kehitas õlgu. „Ma olen juba suur poiss, oskan puhtust pidada küll… Ja mis mul sinust?“
4. Vabakaubanduse reeglid
Kaubalaeva „Nicolay Wezselyow“ kapten – igas mõttes ülemõõduline, umbes viiekümnendates mehemürakas – oli kõike muud kui rahul. Turvateenistuse hambuni relvastatud töötajad, kellest ilmselt suurem osa oli poole une pealt välja aetud eesotsas vaneminspektor Hoydtiga, valgusid mööda suure kaubalaeva sisemust laiali, et tuvastada, kust on pärit hukkunud alaealiste maised jäänused, mis kosmosejaama jäätmetöötluskeskuses välja ilmusid.
Colin, Orlando ja Yael olid samuti platsis. Nendest mõned minutid hiljem jõudis dokkimisalasse laeva juurde Deschanel.
Kapten luges talle üle antud läbiotsimisluba ja tõstis imestunult pilgu: „Mõrvajuurdlus!?“
„Kapten Mayhews, pärast korralise auditi läbiviimist ja teile tulemuste esitamist on toimunud kaks olulist sündmust,“ ütles Deschanel parimal ametlikul toonil.
„Ja need oleks?“ päris kapten. „Ma ei kujuta ette, mis võiks tingida taolise meelevaldse sekkumise meie toimetamistesse. Kindlasti ei jäta ma selle kohta Gildi Peaaudiitorile raportit esitamata. Eks siis ole näha, kuivõrd kergekäeliselt te edaspidi taolist jampsi genereerite.“
„Esiteks,“ ütles Deschanel kapteni ähvardusest välja tegemata, „teie poolt üle antud jäätmete kogus ja koostis ei ole vastavuses laeva väidetava koosseisu ning laadungiga.“
„Suur kosmos, audiitorid!“ hüüatas kapten Mayhews naerdes. „Meie sitas sonkimine on teil vist katuse pealt ära lennutanud!“
„Teiseks leiti teie jäätmete hulgast inimeste kehaosi,“ ütles Deschanel. „Mis annab aluse laeva läbiotsimiseks jaama turvaosakonna poolt.“
Yael, kes seisis Colini ja Orlandoga natuke eemal, luges oma kuvarist sõnumeid. Ta müksas Colinit küünarnuki pihta ja näitas üht äsjalaekunud raportit.
„Mida see tähendab?“ küsis Colin. Tegemist oli lahkamisaruandega, kuid analüüside sisu jäi talle segaseks.
„Need lapsed on nakatunud ühe Oregoni mageveekogudes elava mikroobiga,“ selgitas Yael poolihääli. „Ilmselt oli äge põletik surmapõhjuseks. Hetkel on tekkinud tagasihoidlik võimalus, et kogu meie jäätmekäitluskeskus on bioloogiliselt saastatud.“
Kapten Mayhewsi ja Deschaneli verbaalne mõõduvõtt oli vahepeal tuure kogunud.
„…pole mingil määral kooskõlas vabakaubanduse reeglistikuga…“ teatas Mayhews häält tõstes.
„Vabakaubanduse reeglistikul on omad selged erandid, nagu te väga hästi teate,“ põrutas Deschanel vastu.
„Jah, hr audiitor – need erandid hõlmavad kauplemist relvadega,“ ei jäänud Mayhews alla.
„Millele lisandub inimkaubandus ja ohtlike materjalide vedu!“ Deschanel kõrgendas omakorda häält.
„Minule teadaolevalt kehtib inimeste veo kohta reegel, et tegu pole inimkaubandusega, kui see on mõlema osapoole seaduste järgi legaalne,“ lisas Mayhews täpsustuse.
„Noh, siis lähtume ohtlike materjalide veost ja võimalikust mõrvast,“ ütles Colin vahele ja näitas Deschanelile Yaelilt saadud andmeid.
„Teil on laevas ohtlik nakkus, kapten Mayhews!“ põrutas Deschanel, kui oli visanud pilgu infole. „Sellest teatamata jätmine on väga ränk rikkumine!“
Turvateenistuse inspektor Hoydt, kes juhatas läbiotsimist, tuli pikal sammul vaidlejate juurde.
„Te peaksite seda vaatama tulema, hr Deschanel!“ teatas ta. Colin nägi, kuidas inspektori näol mänglesid emotsioonid: viha ja põlgus olid peaaegu käega katsutavad nendes pilkudes, mis ta kapten Mayhewsile heitis.
Colinile avanev vaatepilt pani teda mõttes vanduma ja needma kõike seda, mis tema hinnangul laias Linnutee avaruses valesti oli. Alustades tuumikmaailmade ükskõiksusest piirialadel lokkava anarhia suhtes, jätkates Gildi monopoli kasuahnusega, kaubandusreeglistike puudulikkusega ja lõpetades auditeerimisreeglistiku pinnapealsusega.
Kaubalaeva trümm oli ehitatud viisil, mis välistas seal reaalse ringiliikumise, kui sa just polnud kusagil remondidokis töötav erivarustusega operaator või turvateenistuse inspektor. Pisteliseks kontrolliks telliti kaubakonteinerid ühele või teisele laadimissillale, kus need siis avati, üle vaadati, uuesti suleti ja tagasi trümmi saadeti. Sellega seoses selgus üks huvitav tõsiasi, mille väljaselgitamiseks oli läinud tarvis turvateenistuse IT-spetsialisti. Konteinerite tellimissüsteem oli üles ehitatud nii, et mistahes registris sisalduva konteineri kohta tellimuse esitamisel noppis laeva süsteem välja kindlad ettemääratud „puhtad“ metallkarbid. Nende metainfo, mida audiitor oli kontrollimiseks välja valinud, kirjutati käigu pealt üle, et andmed vastaks ootusele. Nii olidki Colin ja Orlando saanud rahuliku südamega veenduda, et kõik on korras.
Probleem seisnes Colini hinnangul selles, et tõrksa moega kapten Mayhewsit ähvardas taolise rikkumise eest üksnes tagasihoidlik trahv ja märkus tema Gildi toimikus. See tähendas põhimõtteliselt, et tulevikus pööratakse tema alusele mõnda aega tavapärasemast rohkem tähelepanu.
Üks turvateenistuse meestest seikles oma erivarustusega mööda laevatrümmi vaakumit ringi ja edastas neile otsepilti, mis näitas, et seal on teiste kaubasaadetise vahele välja ehitatud mingit sorti elutagamissüsteemidega konteinerite võrgustik. Üks nendest erikonteineritest oli just äsja laadimissillale toimetatud ja avatud.
Seal sees olid lapsed. Kurnatud, hirmunud ja suhteliselt kasimatus olekus inimolevused näisid esmapilgul olema vanusevahemikus kümme kuni viisteist aastat. Veidral kombel ei paistnud nad ülemäära kõhnad või näljast nõrkenud olevat. Kui suur otsaluuk avanes, uhkas konteineri sisemusest sillal seisjatele vastu lääge haisupahvakas, mis oli segu higist ja väljaheidete ning pahaks läinud toidu lehast.
Mõlemad konteineri seinad olid ääristatud – Colin tegi oma mõttes korrektuuri – riiulite, mitte naridega. Need olid kitsukesed vahed, mille põhja kattis õhuke matt. Täiendav komplekt kõrgus konteineri keskjoonel. Luugi ees oli mõneruutmeetrine ala, millel oli põranda külge kinnitatud laud, mille all põrandas oli ilmselt jäätmekäitlussüsteemi ühilduv moodul. Tagumises seinas paistis võrdlemisi algeline sanitaarsõlm. Kiire loendus näitas, et konteineris on kohti kuuekümnele inimesele.
„Laeva trümmi ametlik mahutavus 50 tuhat TEU’d,“ ütles inspektor Hoydt vaikselt.
Situatsioon oli sürreaalne. Kumbki osapool avatud konteineri juures justkui ei osanud midagi teha. Colin mõtles natuke hajameelselt sellest, et kui 50 tuhat TEU’d oleks isegi poolenisti täidetud nende lastega, teeks see hinnanguliselt pea kolmveerand miljonit inimhinge. Mõni ime, et laevas niipalju sitta tekkis. Ja kummaline, et kapten sai olla nii rumal, et lootis märkamatult läbi lipsata. Ja tegelikult – kui lähedal ta oli olnud selle plaani õnnestumisele!
Colin jõudis oma ettekujutuses parasjagu sinnamaale, mis kapten Mayhewsist konteineri asukate juurde sulgemisel järele jääks, kui laevasillale ilmus elavalt mõtteid vahetav paar, keda saatsid relvastatud laeva meeskonnaliikmed.
„No nii, hr Hoydt ja hr Deschanel!“ pöördus lühikest kasvu, justkui maadleja kehaehitusega hallipäine mees teravalt operatsiooni juhtfiguuride poole. „Tõmmake nüüd oma pidu siin kokku, võtke oma jõmmid kaasa ja kolige tagasi oma urgudesse!“
Viienda Ratta peajuristi Dominique Servantes’i korraldused mõjusid justkui kõrvakiil, vallandades protesti Hoydti meeskonnas. Konteineri luugi juures algas rüselus, kus mõned lapsed üritasid välja tungida ja keda relvastatud laevnikud tagasi sisse sundisid.
„Päästa meid!“ kõlas hele lapsehääl üle lärmi. „Päästa meid kurjast! Päästa...“ sulguv luuk lõikas appikarje läbi.
Hoydt ja Deschanel karjusid läbisegi koos Servantes’iga üksteise peale. Ainukesed suhteliselt rahulikud inimesed olid kapten Mayhews ja koos peajuristiga kohale tulnud keskmisest veidi pikem piitspeenike naisterahvas, kes tutvustas end juriidilise nõustaja preili Wellstone’ina. Ta vahetas laevakapteniga käepigistuse saatel vaikselt mõned laused ja ühines seejärel karjuva kolmikuga. Range moega naisterahva ligiastumine rahustas kuumaks köetud meeli ja Colin suutis eristada repliike nagu „vabakaubandus“, „esmane õiguskaitse“, „inimõigused“, „orjapidamine“, „mitte sekkumine“ ja muud taolist.
„Mis siis nüüd?“ küsis Orlando nõutu moega. „Kas need sellid siin pääsevadki puhtalt?“
Colin kehitas õlgu ja viipas käega Yaelile, kes toimuvat sünge ilmega seiras.
„Yael siin peab ilmselt leiutama mingi väga geniaalse põhjenduse laeva arestimiseks.“
* * *
Nad olid kogunenud auditiosakonna kõige suuremasse nõupidamisteruumi. Deschanel, turvaülem Arnold Carter ja inspektor Hoydt moodustasid ühes lauaotsas kolmiku. Seljaga sissepääsu poole istusid laua ääres Colin, Orlando ja Yael Chaikin. Nende vastas oli Dominique Servantes koos oma abiga, tusase ilmega, kõhn, halli ülikonda kandev mees, kelle silmade ümber olid tumedad ringid ja habe oleks vajanud ajamist.
Kusagil kivipinnasel aega veetes oleks meil praegu päikesetõus, mõtles Colin kella vaadates. Oli varajane hommik. Ta püüdis vähese eduga varjata haigutust.
Auditiosakond nende ümber oli vaikne, tööpäev ei olnud veel käima läinud.
„Kogu minu lugupidamise juures, hr Servantes, ei ole mõeldav, et me laseme neil lihtsalt niisama minna! Te ei saa sellisele asjale läbi sõrmede vaadata!“ Inspektor Hoydti hääl oli ärritusest kähe. Ta pidi tegema teadlikke pingutusi selleks, et mitte karjuda oma ülemuse-ülemuse-ülemuse peale.
Peajurist Servantes lihtsalt vaatas inspektorile ükskõiksel pilgul otsa.
Tema abi, peajuristi asetäitja kaubandussuhete alal, Kevin Themas, ohkas vaikselt ja ütles vaoshoitud ärritusega juba mitmendat korda: „Härrased, emotsionaalselt, põrgusse, ka üldinimlikul moraalsel tasapinnal on teie seisukohad täiesti mõistetavad. Kuid kosmoseliiklus ja rahvusvaheline õigussüsteem ei tugine teie emotsioonidele. See ei tugine ka minu ega hr Servantesi emotsioonidele. See ei tugine isegi teie poolt viidatud üldisele inimlikule moraalsusele. Küll aga tugineb see ÜRO liikmesmaailmade valitsuste ja Gildi kokkulepetele. See tugineb reeglitele ja inimeste põhiõigustele...“
„Kurat!“ Yael lajatas lahtise käega vastu lauda, nii et mõnigi laua taga istuvatest meestest võpatas. „Seal on võibolla oma miljon last nagu rotid puuris! Neid veetakse maailma, milles on seadustatud orjapidamine, nad tulevad maailmast, mida vaevab kodusõda! Ja teie räägite siin põhiõigustest! Kas kedagi üldse huvitavad nende laste põhiõigused!? Me peaksime praegu rääkima nendest, mitte targutama siin ühe laevakapteni äriõiguste ja valitsuste sekkumise üle! Kas tõesti on need olulisemad kui elementaarsed inimõigused?“
„Preili Chaikin,“ ütles Servantes, enne kui tema abi jõudis midagi kosta, „on igati mõistlik, kui meil on küsimusi bioloogia, meditsiini ja selliste asjadega seoses, siis pöördume teie poole. Me ei püüa teha nägu, nagu oleksid need valdkonnad meie pädevuses.“ Ta vaatas Yaelile ainiti otsa.
Colin nägi, kuidas naise nägu ärritusest õhetas. Kuid Yael hammustas endale huulde ja ei vastanud midagi.
„Härrased,“ jätkas Servantes. „Ja preili,“ ta noogutas kerge naeratusega Yaelile. „Ma ei püüa teha siin teist nägu, justkui poleks olukord taunimist väärt. Kuid meil on reeglid, mida me peame järgima. Ei ole mõeldav, et saaksime teha midagi olukorras, kus kapten Mayhews on täitnud kõiki rahvusvahelise õiguse norme.“
„Nii et te tühistate laeva arestimiskäsu?“ küsis turvaülem Carter. Tema hääles oli ilmne põlgusenoot.
„Jah, hr Carter,“ vastas Servantes.
„Mitte nii kiiresti!“ nähvas Yael.
„Mis siin nüüd, preili Chaikin?“ küsis Servantes naeratades.
Yael sõidutas oma kuvari üle laua Carteri ette ja too vaatas sealt midagi.
„Näib, et meil siiski on alust laeva kinni pidamiseks, hr Servantes,“ teatas Carter mõni hetk hiljem. „Nimelt me kehtestame sellele biokarantiini, lähtuvalt pardal levivast ohtlikust nakkusest. Tegelikult kuulutan ma neile andmetele tuginedes terves jaamas välja kolmanda astme häire!“
Servantes tõmbas läbi kokkusurutud hammaste õhku kopsudesse ja vaatas pilukil silmadega vaheldumisi Carterit ja siis Yaeli.
„Kas te ei leia, et te ületate oma võimupiire, hr Carter?“ nõudis ta.
„Absoluutselt mitte, hr Servantes,“ vastas Carter laialt naeratades. „Ma just äsja sain preili Chaikinilt hüva nõu bioloogia- ja meditsiinialastest küsimustes, mis jäävad väljapoole minu pädevusvaldkonda.“
Servantes põrnitses Carterit kaks hetke vaikides. Colin hoidis mõttes pöialt, et jurist plahvataks. Mis saaks olla parem kui väike iseennast alandav tunnete väljaelamine? Aga ei – Servantes kontrollis end piisavalt, hetke möödudes lükkas tooli kolinal lauast eemale ja tõusis püsti.
„Ilmselgelt ei ole see asi veel omadega ühel pool!“ ütles ta ja suundus ukse poole, abi kannul.
Laua äärde jäänud seltskond vahetas vaikides pilke.
„Noh, see läks küll „hästi“,“ tähendas lõpuks Carter sapiselt. „Kui tõsine see asi tegelikult on?“ küsis ta seejärel Yaelilt.
Yael raputas pead. „Tegelikult pole mu õrna aimugi... Põhimõtteliselt võib see meie elutagamissüsteemidesse sattudes põhjustada piisavalt ebamugavusi. Kuid iseenesest mitte midagi ülearu tõsist. Meil pole siin neid tingimusi, mis valitsevad Oregonil. Seega pole see pisik väga elujõuline.“
„Kuidas see siis on laevas levida saanud?“ küsis Deschanel.
„Lihtne,“ vastas Yael. „Neil on elutagamissüsteemides Oregoni ökosüsteemi elemendid: õhk, vesi ja ilmselt mikroobikooslus takkapihta. Lisaks toit. Te ju nägite, mis tingimustes need lapsed seal pead-jalad koos on.“
Carter trummeldas sõrmedega lauaplaadil ja vaatas mõtlikult teistele otsa.
„Mis seal’s ikka – rahvas,“ teatas ta endas selgusele jõudnuna. „Kui päid lendama hakkab, siis vähemalt saame tapalavale sirge selja ja särava silmavaatega marssida! Kehtestame jaamas häireolukorra. Yael, teie bioohutuse teenistus läkitab kõigile jaamas viibivatele inimestele juhtnööride paketi. Deschanel, teie juhatate „Wezselyow’i“ edasist inspekteerimist. Mina murran piike nende juristidega, kui tarvis, siis kaitsen teid direktorite nõukogu eest ja üritan tegutsemiseks aega võita.“
„Mis on meie lõppmäng, härra?“ küsis Colin.
„Lõppmäng!?“ turtsatas Carter. „Meil pole veel avangutki, Colin. Aga jah, mille nimel me siin võimleme? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, mida me peaksime peale hakkama miljoni lapsega... Või palju neid seal on? Kui saamegi nad sellelt neetud orjalaevalt maha, mis edasi? Saadame nad alla? Vaevalt et Neymari koloonia õnnest lakke hüppab... Oregonile tagasi? See ilmselt poleks ka lahendus, sest suurem osa neist lõpetaks sarnastes oludes või milleski veelgi hullemas.“
„Tegelikult võib Neymar neist huvitatud olla küll,“ tähendas Colin.
„Kuidas nii?“ küsisid Deschanel ja Carter ühest suust.
„Noh, niipalju kui ma olen uudiseid jälginud ja mida Vana Nuuskur pajatanud, siis on neil seal all tõsine demograafiline kriis, nagu uutes kolooniates ikka ette tuleb,“ ütles Colin. „Pole piisavalt asunikke, pole majandusliku arengu perspektiivi ja nii edasi. Suurem kogus värsket verd võib olla hoopis neile hädavajalik uus hingamine. Mis sellest, et alguses nõuab lastega toimetulek korralikku ressurssi.“
Carter kaalutles hetkeks kuuldut. „Mis seal’s ikka. Eks ma teen väikse järelepärimise. Meil on vaja mingisugustki kanalit, kuhu see jama maandada.“
5. Tunnelirotid
“On ikka urgas!” tähendas Colin Yaeli järel jaama päramisse hooldustunnelisse ronides.
“Siinsest on hullemaidki nurgataguseid,” vastas Yael rõhutatult, sundides teist vaiksemalt võtma.
„Kahjuks on sul vägagi õigus,“ nõustus Colin.
Orlando järgnes neile koos Hoydti ning mõne relvastatud turvatöötajaga. Nad olid eelnevalt Yaeli tungival nõudmisel tunnelisuudme juures ebamugavad kaitseülikonnad selga tõmmanud, mis tegid liikumise äärmiselt kohmakaks. Midagi polnud parata, oli tulnud uus teadaanne „Wezselyow’i“ laevalt põgenenuist ja kogu jaam oli kõrgeima tasemega bioloogilise ohu karantiinis. Colin tundis sõõrmeis filtreid läbinud õhu steriilselt teravat hõngu, mis meenutas veidi jaama meditsiinibloki siseatmosfääri. Hooldustunnel oli pime terasest kanal, mida mööda robotiseeritud vagunid jäätmeid vedasid. Kaitseülikondade valgusvihkudes ilmusid seltskonna vaatevälja siin-seal vedelevad rämpsukuhilad.
“Olen alatasa mõelnud,” sosistas Orlando ronimisest kergelt hingeldades, “kuidas jaama jäätmemajandus on tegelikult korraldatud.”
“Teadmatus on õnnistus, kas pole?” turtsatas Colin vastu. “Sinu õnneks pole siin ühtegi tõelist käitlemisspetsialisti, kes võiks sulle seletada, kuidas jaama raskusjõuta keskteljel öökimise produktid ringlusse satuvad. Vaat see on alles kaunis vaatepilt.”
Orlando kergitas kulme.
“Härrased, keskendume nüüd ülesandele!” sisistas Yael vahele. Naine haarast taskust infotahvli, millel oli kujutatud hooldustunnelite detailne kaart. “Kas teil on tõrjevahendid kaasas, nagu palusin?”
“Vaata, kui armsalt ta neid nimetab,” kõhistas Colin ja patsutas rihmaga reie välisküljele kinnitatud kabuuri. “Närvilõtvuriga mikroobide kallale! Miks ka mitte.”
“Mida iganes,” jätkas Yael silmi pööritades. “Ehk suudame nüüd rahuneda. Me ajame jäätmehoidlast põgenenud inimest taga, Colin. Inspektor Hoydt, milline oleks parim tegevusplaan?”
Seltskond kogunes ümber Yaeli kaarti uurima.
“Pakun, et jaguneme kaheks grupiks,” lausus Hoydt. “Nii katame kiiremini suurema ala ära. Orlando tuleb minuga, sina, Colin, oled Yaeliga. Saate kaks mu abilist endale seljatagust kaitsma. Jätsin paar meest sissepääsu juurde valvesse. Kui siin tunnelis on miski... keegi, pole tal pääsu.“
Inspektor aktiveeris sõrmepuudutusega kaks rada, mida mööda otsingurühmad liikuma pidid. “Kas te närvilõtvurit oskate käsitseda?”
Colin haaras enda relva kabuurist kätte, aktiveeris ja võttis sisse laskuri positsiooni. Hoydt kergitas seda nähes muiates kulmu, kuid ei öelnud rohkem midagi. Samas püüdis kõrval seisev Orlando üsna tulutult oma kõhklevat olekut varjata. Igaks juhuks tutvustas inspektor kõigile relva kasutusvõtteid ning luges reeglite osas sõnad peale.
“Audiitori tavapärase kohvitassi asemel kanname nüüd pigem nagu turvaosakonna varustust,” lausus Orlando pärast loengut oma närvilõtvurit näppides, “aga saame hakkama.”
“Hea küll, hakkame pihta,” andis Yael meestele märku teele asuda. Seltskond jagunes kaheks, millest kumbki pool võttis suuna erinevasse tunneliharusse. Yael vaatas veel korraks seljataha, kus hääbuv valguskuma saatis eemalduvat inspektor Hoydti koos kaaslastega, kuni kahe grupi vahele laskus rõhuv pimeduse sein. Mis parata, nad pidid endas leidma julguse.
“Kuidas küll ometi Hoydti mehed sellise prohmaka tegid,” arutles Colin, kui nad olid veidi aega pimedas tunnelis ringi mütanud, “et kedagi kahtlast liikumas ei märganud? Kogu jaam on tihkelt jälgimisseadmeid täis, töölised liiguvad ringi. Kuidas on võimalik, et keegi midagi ei märganud?”
Yael võpatas, märgates neile liginevat krigisevat kogu. Jäätmetunneli prahti täis vagun veeres otsimissalgast aeglaselt mööda. Jumal tänatud, et neil oli filtreeritud õhk hingata!
“Kardan, et Hoydti mehi ei ahvatlenud mõte hakata terve osakonnaga iga kuupmeetrit jäätmelasu läbi tuhnima,” alustas naine, kui oli end kogunud ja jätkas kõndimist. “Ta ütles mulle, et neil oli Carteriga tõsine vaidlus, kuna inimjäänuste avastamine oli olnud täiesti juhuslik, sest skanner seadistati suurte bioloogiliste objektide tuvastamiseks alles tükk maad hiljem. Ma tõesti ei tea, millised on tavapärased protseduurid jäätmete kontrolliks. Tõenäoliselt oli meie tagaotsitav skanneri taaskäivitamise ajaks juba minema lipsanud. Tundub uskumatu, et keegi suudaks sellistes tingimustes nii kaua vastu pidada, kuid me ei tea, mida need vaesed vangistuses olevad hinged on pidanud läbi elama. Inimene on kõigeks võimeline.”
“See on lihtsalt nii jälk!” vangutas Colin pead. “Pagan võtaks, juba lehk jaama koridoris oleks võinud välja anda, et midagi on valesti. Ometi õnnestus sel inimesel siia põgeneda. Laeva konteinerite sisu silmas pidades pakun, et tegu on lapsega või isegi mitmega. Ma ei imesta enam millegi üle. Kui süsteem poleks näidanud loata jäätmehoidlast lahkumist ja hooldustunnelisse sisenemist, kes teab, kaua oleksime jaamas sihitult õhku nuuskima pidanud. Tunneli valik vihjaks nagu sellele, et põgenemine oli pigem meeleheitlik kui peenelt planeeritud kavatsus. Vähemalt pole tal siit enam pääsu.”
Üks turvaosakonna meestest koperdas maas lebava rämpsukuhila otsa, millele järgnes pikk vandumine.
“Mind paneb muretsema hoopis teine teema,” lausus Yael murelikul toonil.
Colini valgusvihk peatus naisel. “Milline teine teema?”
“Ma lasin öösel oma laborantidel uurida jäätmetest leitud mikroobi. Noh, isoleerisime, püüdsime erinevatel söötmetel kasvukiirendis kasvatada, tegime esialgse DNA analüüsi ja...”
“Yael, ma olen audiitor!” ohkas Colin.
“No hommikul selgus, et proovidest leitud mikroob oleks küll nagu Oregonilt pärit bakteriliigiga sarnane, aga tema elutsükli kiirus, sitkus ja käitumine on hoopis midagi muud.“
“Senitundmatu bakter siis?” päris Colin jutule vahele, vältides ettevaatlikult teele jäävaid takistusi.
“Ei, mitte tundmatu,” jätkas Yael kannatlikult. ”Lihtsalt sama liigi uus tüvi, mis on kohanenud ellu jääma soojaverelistes organismides, muuhulgas inimestes. Meil küll napib siin jaamas erinevat katsematerjali, aga inimese rakuliinid on täitsa olemas.”
“Nii?” esitles Colin jätkuvalt oma mõistmatut ilmet.
“Huvitav,“ jätkas Yael, “et bakter kiirendab seda ümbritseva koe ainevahetust. Neil on range hulgatunnetus, mis ei lase mikroobil valimatult paljuneda. Võiks ju mõelda, et tegu on süütu sümbiondiga, mis midagi halba ei teegi. Kuid kõigest 12 tunni pärast olid lihasrakud kordi paisunud, kiud võikalt tõmblemas. Kuni lapsi ei saa lähemalt uurida, pole võimalik öelda, milliseid sümptomeid bakter elusas organismis põhjustab. Suure tõenäosusega on efekt väiksem. Kahtlustan, et mikroob õhu kaudu ei levi, aga mul on sellega seoses üks teooria, mis vajab põhjalikumat kontrollimist.”
“Mille pagana päralt me peame siis neid neetud kostüüme kandma?” tõreles Colin. “Terve jaam on lukku pandud kõigest oletuste põhjal?”
“Et oleks kindel,” vastas Yael rahulikult silmad tunneli kaardil. “Oled suur poiss ja saad hakkama.”
Colin ainult mühatas vastu.
“Paistab, et peakollektor pole enam kaugel. Loodan, et leiame põgeniku sealt ja saame oma vastused.”
“Parem oleks.”
Pärast väikest ekslemist jõudis otsingurühm avara ruumini, mille seintes haigutasid erineva suurusega tunnelisuud. Kaks suuremat olid mõeldud just taoliste vagunite saabumiseks, millega otsijad ennist kokku puutusid. Laesiinidel rippusid multifunktsionaalsed terashaarmed, mis olid mõeldud jäätmevagunite koormat sorteerima või lausa vaguneid ringi tõstma. Erinevalt tunnelist paistis siin üsna puhas olevat, mis võis olla tagatud paremal tasemel koristusrobotite armeega.
Colin võttis kontakti sideseadmega abil Hoydtiga ning sai teada, et too on oma meestega peagi ringiga nende juurde jõudmas. “Kedagi pole leitud. Kuhu ta ometi joosta võis?”
“Mehed,” sosistas Yael äkitselt kõiki seisma sundides. “Tundub, nagu oleksin näinud liikumist tolle juhtpuldi juures.”
Naine viipas tagumise seina poole, kus kõrgus juhtimisplatvorm, mille kõrval paiknes õrnalt kumavate piirjoontega luuk. Sealtpoolt kostis ühtlast madalat mühinat, justkui üritaks seina taga peituv tohutu võimsus vangistusest pääseda.
Salga liikmed haarasid närvilõtvurid pihku ja püüdsid valgustitega viidatud piirkonda nähtavamaks teha. Yael vaatas vilksamisi Colini poole, kes hetkeks ärevalt vastu piilus ning järgmisel pomises saatjasse Hoydtile, et nad vist leidsid midagi. Toeks olnud turvaosakonna töötajad liikusid alguses ette, et kaaslasi võimaliku ohu eest kaitsta. Grupp hargnes ja moodustas ümber platvormi poolsõõri. Valgusvihud vilksasid üle objektide ning tellingute, kuid peale plekilise metalli ei hakanud midagi silma.
Parajasti läheneti ettevaatlikult platvormi jalamil asuvale trepile, kui ühest tunnelisuust tormas ruumi Hoydt koos Orlando ja kaaslastega.
“Mis lahti?” hüüdis hingeldav inspektor tardunud seltskonnale.
Otsekui vastuseks sellele vihises Hoydti kõrval seisvale turvatöötajale ülalt vastu pead midagi metalset, mis mehe keha korrapealt halvas ja näoli maha kukutas. Metalli põrkest sai tabamuse vastu õlga ka Orlando, kes suutis siiski tasakaalu säilitada. Paanikas kaaslased püüdsid lähimate objektide tagant kaitset leida. Kohmakad kaitseülikonnad olid varjumisel parajaks takistuseks.
Orlandot enda kehaga varjav Hoydt suunas närvilõtvuri platvormil silkava tumeda kogu poole ning saatis kapsli teele. Tundus, et sihtmärk jäi tabamata, muidu oleks halvatud keha samas maha varisenud. Inspektor kontrollis vandudes lõtvuri doosi tugevust, see oli seatud kolmveerandi võimsuse peale, mis peaks hiiglasedki maha võtma. Kehvalt painduv kaitseülikond segas käe liikumist ja võttis mehe endamisi kiruma.
“Colin, on kõik korras?” hüüdis teisel pool kükitav Hoydt.
“Jah,” tuli vastus. “Poiss sai selle neetud vardaga korraliku hoobi. Ehk on eluvaim veel sees.” Hetk vaikust. “Hei, sina seal üleval! Lõpeta ära ja tule rahulikult alla!”
Platvorm püsis hääletuna. Hoydt viipas Colinile, et too jätkaks tundmatuga suhtlemist, ja võttis ühe turvatöötajaga suuna platvormi trepile. Orlando vedas end inspektori endisele positsioonile ja jälgis tema asemel platvormi, kuigi parem käsi oli rivist väljas, mis tähendas, et mees polnud võimeline närvilõtvuriga sihtima. Ega ta end erilise täpsuslaskurina tundnud nagunii.
“Ütlen viimast korda, et tule rahulikult alla ja me ei tee sulle midagi. Teenindustunnelis loata viibimine on ohuks tervele jaamale ning karistatav. Kas kuuled?”
Üleval ei reageerinud keegi. Colin tundis, kuidas Yael ta kõrval kössi tõmbunult värises.
“Ma loodan, et nad talle viga ei tee,” halises naine. “Ta võib ju pisike hirmunud laps olla. Üksi siin pimedas...”
“Laps või mitte,” pahandas Colin naise jutu peale. “Vaata, mis ta selle turvaselliga tegi! Tundub vähemalt, et mees on siiski elus.”
Tabamuse saanud kaitsetöötaja näitas tõesti esimesi elumärke, kui püüdis ühe käega kohmakalt peast kinni võtta ja teisega enda kõhtu maast üles kergitada, kuid vajus samasse asendisse tagasi. Coliniga olnud saatjad liikusid kärmelt varjust välja ja lohistasid oimetu paarimehe turvalisemasse kohta.
Mõneti ootamatult astus platvormi juhtimispuldi juures valgusvihkude paistesse mees.
“Ärge tehke midagi mõtlematut, mul on siin lapsed!” kostis ta madal hääl üle ruumi.
“Seega neid on siin rohkem,” ahhetas Yael vaikselt Colinile.
“Las nad näitavad end!” hüüdis Colin valjult vastu. Vaat sulle ühte last siis!
Mees viipas grupi väikseimaid kogusid enda kõrvale rinnatisele lähemale seisma. Õnnetud räbalates kujud klammerdusid hirmust värisedes üksteise külge, lootes ehk nii julgust leida. Nende nahk paistis olevat kaetud kuivanud poriga. Colin raputas pähe tikkuva jäleda mõttekäigu meeltest. Ta märkas, et Hoydt oli hiilimas juba poolel teel platvormile, ja püüdis seega tundmatu mehe tähelepanu endal hoida.
“Miks te põgenete? Meid pole vaja karta, oleme teie poolel. Oleme väga rahumeelsed... Audiitorid, kes soovivad kapten Mayhewsi inimkaubitsemisele lõpu teha.”
Kõlas mehe õõnes naer. “Kui palju kordi oleme seda pidanud kuulma... Tulete relvadega ja rahumeelsed?”
Colin astus varjust välja käed üleval ja asetas seejärel aeglaselt oma närvilõtvuri põrandale. Audiitor andis teistele märku tema eeskuju järgida. Peagi oli kogu varjunud seltskond relvitult platvormi ees seismas.
“Näed, meil pole halbu kavatsusi. Läheme rahulikult koos siit jäätmehunnikust minema ja arutame seda asja soojas, valgustatud ning puhtas paigas ühe hea kohvitassi taga. Vean kihla, et sa pole ammu korralikku kohvi saanud.”
Mees paistis taas närviliseks muutuvat ja pööras pilgu nagu tuge otsides korraks juhtpuldile. “Me ei lähe siit kuhugile. Oleme piisavalt põgenenud ja kannatanud. Ma ei usu ühtegi sõna, mida räägite.”
Colin proovis enda kuraasi maha võtta. “Teeme nii, nagu soovid. Räägime siis siin, kuni asjad selged. Palun ära tee midagi mõtlematut. Jumal hoidku, sul on ju seal lapsed! Olete kõik palju kannatanud, me mõistame seda...”
“Teie ei mõista mitte sittagi!” katkestas mees karjudes Colini jutu. “Teie pole näinud laipade merd mööda suurt Kwad igavikku kulgemas! Teie pole näinud oma naist kindrali elajate poolt vägistatuna ja läbi pekstuna surma anumas! Teie pole näinud oma laste orjadeks müümist! Teie pole näinud lastega...”
Mehe hääl murdus. Ta pööras pilgu värisevate laste poole enda selja taga.
“Te pole veel mitte midagi näinud. Ja ma ei lase oma lastega rohkem eksperimenteerida. Parem lõppegu meie lugu siin!”
Seda öeldes haaras mees järsult kangist, misjärel laes asuv terashaare aktiveerus, kahmates platvormil seisvad põgenikud enda raudsesse pitsitusse. Hoydt, kes oli napilt sekund hiljem üles jõudnud, saatis turvatöötajaga mitu närvilõtvuri kapslit mehe keha pihta, kuid sellest polnud enam abi. Põgeniku teadvusetu ja lõtvunud kere kanti haarme poolt koos ülejäänud ohvritega hõõguva luugi juurde, mis oli vahepeal automaatselt avanenud ja uhkas nüüd ruumi kõrvetavat kuumust.
Ilmselt mitte kunagi peakollektori eksisteerimise ajaloos pole ruum olnud täidetud selliste karjumiste ja kriisetega, kui tol hetkel. Armutult vedas raudne haare sipleva inimmassi otse põrgulikku tulle. Hoydt tagus meeleheitlikult kõiki nuppe ja kiskus kangi platvormi juhtpuldil, kuid ei suutnud protsessi peatada. Siis luuk sulgus.
Järgnevad minutid venisid jubedaks piinarikkaks igavikuks. Hoydt peksis jätkuvalt vastu juhtpulti, Yael vajus kükki ja peitis näo käte vahele, suutmata taluda toimunu õudust. Viimaks Colin justkui ärkas tardumusest ja läks Hoydti juurde.
„Ma arvan, et see risu siin on juba oma õiglase karistuse kätte saanud,“ ütles ta kätt inspektori õlale asetades.
6. Patiseis
Colin ja Orlando istusid ajutises komandopunktis, mis oli püstitatud laadimissilla jaamapoolsesse serva inimeste liikumiseks loodud tunneli suudme kõrvale. „Nicolay Wezselyow’i“ meeskond oli blokeerinud ligipääsu laevale, tõstes laadimissillale virna väikesemõõdulisi kaubakonteinereid. Relvastatud meeskonnaliikmed luurasid sealt tagant jaama turvamehi, kes olid samuti hambuni relvis ning olid püstitanud omad ajutised tõkked. Kujunenud oli patiseis, mida kumbki pool ei näinud tahtvat teise arvates mõistlikult lahendada.
Mitteametlikke suhtluskanaleid ära kasutades oli turvaülem Carter saanud teada, et Neymari koloniaalvalitsus tõepoolest võtaks „Nicolay Wezselyow’ilt“ leitud lapsed vastu ja pakuks neile asüüli. Nii Oregon kui Stonehenge olid mõlemad meeldivalt kaugel ja piirimaailmale kohaselt tundis Neymari koloniaalvalitsus end kindlalt, omades märkimisväärseid relvajõude nii planeedil kui süsteemis tervikuna. Kolonisatsiooni nüüdseks juba rohkem kui tuhande aasta pikkuse ajaloo vältel polnud küll kunagi toimunud kontakti vaenulike võõrtsivilisatsioonidega, kuid tavaliselt eelistasid tundmatus naabruskonnas sisse seadnud inimesed olla valmis halvimaks. Samuti oli sõjaväge hea ära kasutada sisemistel eesmärkidel ning ühtlasi oli piirimaailmade mitmesaja aastane ajalugu rikas omavahelistest pisikonfliktidest ja kokkupõrgetest kõikvõimalike anarhistidega.
Niisiis pidas Carter hetkel läbirääkimisi, kuidas rahumeelselt vangistatud lapsed kaubalaevast kätte saada ja edasi planeedile suunata. Kapten Mayhews omalt poolt püüdis igati venitada ja leida väljapääsuvarianti, et mitte oma kaubast loobuda. Tema palgatud advokaat vorpis kiiremas korras vajalikke dokumente, alustades kaubadeklaratsioonidest ja lõpetades apellatsioonidega lähimasse ÜRO kaubandusarbitraaži, millega taotles oma kliendile õiguskaitset ja puutumatust.
Carteri väited intsidendist jaama jäätmetunnelis naerdi lihtsalt välja, kuna puudusid korralikud tõendid kaptenile ja advokaadile esitamiseks. Tohutu jäätmelasu kammiti ülipõhjalikult läbi, kuid uusi inimesi või jäänuseid sellest leida ei suudetud. Sestap kadus vajadus kõrgeima tasemega karantiini järele, sest bakteriaalne saaste polnud levima hakanud, ning pealtnäha töötas orbitaaljaam endises rütmis.
Pärastlõunal kella 1500ks oli kokku lepitud järjekordne läbirääkimiste voor, Colini hinnangul suhteliselt mõttetu repliikide ja ähvarduste vahetamine. Vähemalt senised arutelud polnud viinud lahendusele lähemale.
„Piisaks ühest eriüksuse külaskäigust laevale ja probleem oleks lahendatud,“ porises Colin endamisi juba mitmendat korda viimaste päevade jooksul. Tunnelis toimunud sündmused ei tahtnud kuidagi mälust kaduda. Võis arvata, et Orlando tundis sama, kuna näis harjumatult hajevil. Orlando õlg oli väidetavalt paranemas, kuigi mees liigutas kätt endiselt üsna kangelt.
„Sa olid varasemalt sõjaväes?“ küsis Orlando tema poole vaatamata.
Colin noogutas midagi ütlemata ja rüüpas topsist viimase, juba jahtunud kohvilonksu ning saatis tühja topsi paari meetri kaugusele juba niigi täis prügiurni. Jaamas oli eriüksus olemas. Võimalik, et Carteri käsutuses olevad mehed polnud tasemel, mida ta oli harjunud teenistuses nägema, kuid igal juhul ei saanud ka kahelda nende piisavas väljaõppes. Kui mitte sõjaväe, siis vähemalt politsei eriüksuse ekvivalent olid nad kindlasti.
„Kus?“ päris Orlando edasi.
„Pegasusel,“ vastas Colin lakooniliselt.
Orlando seedis kuuldut. Pegasuse süsteemis oli mõned aastad tagasi toimunud üle Võrgu laialdast kajastust leidnud sõjaline konflikt. Seekordne vastasseis oli osutunud uueks vaatuseks ligikaudu kahe sajandi eest alanud naabrite vahelises tülis. Gilese Vabariik oli Pegasuse okupeerinud sooviga oma tööstuse tarbeks ekspluateerida süsteemis leiduvaid maailmu, mis olid enamjaolt asustuskõlbmatud, kuid ressursirohkeid. Pegasusel oli hõõgunud vastupanuliikumine, kord intensiivsemalt, periooditi jälle vaiksemalt, kuni kohalikud suutsid end lõpuks vabaks võidelda, olles ära kasutanud Gilese enda sisepoliitilist ebastabiilsust.
„Enne kui pärima hakkad, siis jah, sõda oli üks põhjusi, miks sealt tulema tulin,“ sõnas Colin. „Kui sa oled noor ja vihane, siis on vaated lihtsad, must-valged. Mingil hetkel hakkavad toonid hägustuma. Näiteks minul kulus ligemale kümmekond aastat palgasõdurina mööda piirimaailmu kolamist, enne kui asjad uuesti paika loksusid.“
Ta tõusis püsti, et paremini üle barjääri näha. Morniilmeline valvur noogutas talle kaubalaeva poolsete tõkete juurest vastu.
„Ilmselgelt ei ole meil hetkel alust jõuga pardale tungimiseks,“ ütles Colin. „Kuid see ei tähenda, et toimuv oleks kuidagi vähem õige.“
Kaubalaeva poolel paistis liikumist. Kapten Mayhews ilmus koos paari julgestaja ja advokaat Wellstone’iga nähtavale.
Valvepostide vahel kohtusid nendega inspektor Hoydt ja Colin koos kahe relvastatud saatjaga.
„Loodetavasti tulite meile teatama, et võimaldate oma laevalt eemaldada nõuetele mittevastava laadungi,“ tähendas inspektor Hoydt. Ta ei püüdnudki eriti varjata oma põlglikkust, kasutades juriidiliselt korrektseid sõnu kaubaks muudetud laste kohta, keda „Nicolay Wezselyow’il“ vangistuses hoiti. „Me oleme valmis lapsed vastu võtma ja suunama Neymarile, kus on tagatud nende turvalisus ja heaolu.“
„Minu klient tuli teile teatama, et põhjendused tema laeva arestimiseks ei ole enam pädevad,“ teatas preili Wellstone. „Teil on aega täpselt 12 tundi, et vabastada laev ja võimaldada selle meeskonnal lõpule viia vajalikud tööd, et kapten Mayhews saaks oma teekonda jätkata. Omapoolse hea tahte märgina on kapten valmis loobuma kahjutasunõuetest kosmosejaama vastu.“ Wellstone naeratas kergelt Hoydtile ja Colinile – see oli õel naeratus. „Aga kui vaja, siis esitame ka need.“
„Mille alusel te väidate, et me ei saa enam laeva kinni pidada?“ nõudis Hoydt.
„Nakkusoht on likvideeritud!“ ütles Wellstone.
„Kas tõesti!?“ pahvatas Colin. „Mis te siis tegite – lasite oma tõbise laadungi läbi õhulüüsi välja?“
Kapten Mayhews hakkas selle küsimuse juures natuke nihelema. Wellstone ja Hoydt pöördusid mõlemad Colini poole, kuigi nende halvakspanu mehe reaktsioonile tulenes erinevatest kaalutlustest.
„Audiitor, teie toon ei ole vastuvõetav!“ nähvas Wellstone, enne kui Hoydt jõudis suu avada. „Ma nõuan, et te...“
„Palun olge nii kena, preili, ja pidage lihtsalt suu,“ ütles Colin rõhutatud viisakusega.
Hoydt ei saanud järjekordselt võimalust midagi öelda, sest talle helistati turvaosakonna keskusest. Ta kuulas üha suureneva hämminguilmega näol, mis talle räägiti. Lõpuks pöördus ta vaoshoitud vihaga Mayhewsi ja Wellstone’i poole: „Esiteks – me peame kontrollima teie väidete paikapidavust. Selleks, et te aresti alt pääseksite, on meie bioohutuse spetsialistidel vaja piiramatut ligipääsu alusele. Ilma ülevaatuseta ei tule mingit arestist vabastamist. Kui oleme laeva üle kontrollinud, siis, jah, oleme sunnitud teid minna laskma. Kuid mitte enne, kui olete maksnud ära kõik trahvid!“
„Millised trahvid?“ küsis Wellstone kõvera muigega.
Hoydt loetles sõrmedel: „Alustades deklareerimata kaubaveost, audiitoritele valeandmete edastamisest ja lõpetades kontrolli mitte läbinud lendavate objektide lekitamisega jaama lähikosmosesse, mis on väga tõsine rikkumine!“
Colin tegi kaks kiiret sammu ja enne, kui keegi reageerida jõudis, virutas ta kapten Mayhewsile lõuahaagi, mis suure mehe põlved nõtkuma pani. Järgmised kümmekond minutit möödusid preili Wellstone’i ja inspektor Hoydti karjumise saatel. Mayhewsi saatjad lohistasid teda eemale, püüdes samal ajal otsustada, kas Colin maha lasta, või kaaludes esimese variandi otstarbekust, kuna olid ise samuti sihikul.
„Kas hakkas kergem?“ küsis Hoydt, kui viimaks laiali mindi.
„Tegelikult mitte,“ raputas Colin pead ja hõõrus pakitsevaid sõrmenukke. „Neetud värdjad!“
* * *
„Kas te tulete õpetama, kuidas peaksin oma tööd tegema?“ Jaama peajurist Servantes vaatas turvaülemale otsa ja tema hääl nõretas põlgusest.
„Loomulikult mitte, hr Servantes,“ vastas Carter. „Ma lihtsalt juhin teie tähelepanu asjaolule, et need on reaalsed rikkumised, mille kohta meil on konkreetsed asitõendid. On olemas väärteo koosseis ja seetõttu on kohane määrata kapten Mayhewsile karistuseks sunniraha.“
„Tööjaotus on meil minu mäletamist mööda selline, et teie tegelete tõendite kogumisega, juhtumi menetlemisega,“ ütles Servantes kergelt muiates. „Otsuse, kas esitada süüdistus või mitte, teen mina. Karistuse määrab kohtunik.“
„Ja juhtumisi on see koht ja aeg, kus te otsustate süüdistust mitte esitada!?“ Carteri hääl värises halvasti varjatud vihast. „Mis seadusekaitsja te selline olete?“
„Päriselt või, Carter?“ küsis Servantes. „Ma ei ole väga kindel, et see on mõistlik tee, mille te valite... Kas ma pean teile tõepoolest meelde tuletama, kelle alluvuses töötab turvaosakond?“
Colin lõpetas sõrmedega lauale trummeldamise ja pöördus Carteri ja Deschaneli poole: „Kuulge, kui te paljuks ei pea, lubage mulle kolm hetke hr Servantesiga nelja silma all.“
Carter ja Deschanel vahetasid omavahel pilgu, Deschanel noogutas kergelt ja mõlemad tõusid ning jätsid Colini peajuristiga kahekesi nõupidamisteruumi.
Servantes asus oma asju kokku pakkima.
„Mis võiks olla Colinil talle sellist ütelda, mis oleks kaalukam kui minu poolt esitatud faktid?“ küsis Carter, vaadates läbi helikindla klaasukse nõupidamiste ruumis toimuvat.
Colin ütles midagi, mis peatas korraks Servantesi tegevuse.
„Colinil on omad – ma ei teagi – hoovad?“ ütles Deschanel. „Tead ju küll seda vana tõdemust, et igaühel on kapis mingi luukere. Noh, Colinil on lihtsalt hea nina selliste asjade peale.“
Servantes vaatas midagi audiitori kuvarist. Ja siis ta istus.
„Ausõna, ma pole just mingi eriline omakohtu pooldaja,“ ütles Carter. „Kuid mõeldes nendest lastest, siis ma... Ta lükkas lihtsalt haigete lastega konteinerid orbiidile. Pagan võtaks! Ma laseks hea meelega nii selle Mayhewsi, Servantesi kui Wellstone’i õhulüüsist välja. Minu meelest on vaakum sellistele parimaks kohtunikuks.“
„Ilmselt on siiski hea, et sul pole ühes käes kohtunikuhaamer ja teises timukakirves,“ tähendas Deschanel mõtlikult.
Servantes hüppas laua tagant püsti, paisates tooli kummuli. Mehe näolt peegeldus raev, kui ta karjus midagi Colinile, kes jäi rahulikult paigale. Seejärel võttis Colin taskust pisikese seadeldise ja asetas selle enda ette lauale. Servantes kuulas veel veidi audiitorit, noogutas siis hapul ilmel ning tuhises ruumist välja. Ta trügis Carterist ja Deschanelist mööda, ilma et oleks neile pilku heitnud, ja lahkus peaaegu joostes.
„Kas ma tahan teada, mida sa talle ütlesid?“ küsis Carter Colinilt, kui too väljus nõupidamiste ruumist.
Audiitor kehitas õlgu. „Einsteinil oli kunagi ütlus, et andke mulle toetuspunkt ja ma liigutan universumit.“
„Kes on Einstein?“ päris Deschanel.
„Üks füüsik. Ja ta on surnud. Suht ammu.“
„Kuidas suutis surnud füüsik mõjutada Servantest?“ uuris Carter.
„Ei kuidagi. Kõigest kommentaar selle kohta, et igaüks on mõjutatav, kui sul on õige toetuspunkt.“ Ta muigas põgusalt. „Head ööd, härrased... Või pigem, ilusat hommikut. Mina igatahes kavatsen minna ja magada mõned tunnid.“
Carter ja Deschanel vaatasid talle järele, kui ta auditiosakonnast lahkus.
„Ma loodan, et ta ei pea kunagi kasutama minu toetuspunkti,“ ütles Carter mõtlikult. „Servantes on minu kõrval hiiglane ja tema liigutamine läks kuidagi kahtlase kergusega.“
7. Valikuline kontroll
Colin, Yael, Orlando ja Tony istusid St Mary pubis ja tähistasid Tony sünnipäeva. Erilist tuju pidutseda polnud kellelgi. Peale Tony muidugi.
„... ikkagi on nöök, et me ei saanud neid rohkem aidata!“ Orlando rääkis taas „Nikolay Wezselyow’i“ intsidendist.
Yael noogutas pead ja kergitas oma klaasi Colini poole. „Aga need 208 tuhat, kelle me kätte saime, on siiski parem kui mitte midagi.“
Trahvid, mis Mayhewsile jaama turvalisuse ohustamise eest määrati, olid nii suured, et kapten ei suutnud neid tasuda muud moodi kui natuuras. Antud juhul tähendas see, et neil tuli hinnata laeva laadungit – lapsi! – ja Mayhewsi trahvi maksumuseks kujuneski alles jäänud 208 tuhat last. Nad tõsteti laevalt konteinerite kaupa maha ja transporditi alla Neymarile, kus koloniaalvalitsus ohvrid oma hoole alla võttis.
„Arvesta sellega, et ilmselt pole ka Mayhewsi partnerid Stonehenge’il kuigivõrd õnnelikud,“ ütles Colin. “Rääkides nüüd biosaastast – sa mainisid tol korral hooldustunnelis üht teooriat, mis on seotud meie toreda batsilliga...”
“Bakteriga! Bacillus on värvikas grampositiivne anaeroobne pulkbakterite perekond... Ah, las jääda!” lõi Yael käega. “Aga teooriast rääkides... Igatahes on mul alust kahtlustada, et Oregonilt toodud mikroob pole selliseks arenenud loomulikul teel. Bakterid on küll võimelised omavahel plasmiidide abil üksteisega geene jagama, kuid konkreetsel juhul võib öelda, et siin oli inimese käsi mängus.”
“Kuidas sa sellise järelduseni jõudsid?” imestas Colin.
“Komistasin pooljuhuslikult infopanku kammides Neymari pealinnas asuva peene nimega interplanetaarse biomeditsiini rühma otsa. Uskuge või mitte, aga siinsamas meie all pulbitsevas koloonias eksisteerib tõesti selline grupp. Üllatusin, kui selgus, et neil on muu hulgas tõsine huvi kohalike ja teiste asunduste mikrofloora vastu. Kolooniad pidid olema mikrobioloogide unelmate tööpõlluks. Ma ei teagi, kas lähimate parsekite ulatuses üldse on teisi selliseid fanaatikuid kui dr Yankovichi uurimisgrupi liikmed. Olen pehmelt öeldes vaimustuses, millised tehnilised võimalused neil tegelikult analüüside läbiviimiseks on. Millised andmebaasid kasutada...”
“Jõua ometi asjani!” osatas Colin muiates. “Inimese käsi on mängus...”
Yael oli piisavalt leebes meeleolus, et mitte lasta end kaaslase vahelesegamisest oluliselt häirida. “No me tõesti arutlesime uue bakteri teemal. Saatsin neile enda tehtud napi genoomse analüüsi tulemused. Ja mu kahtlused pidasid paika. Bakteris olevad plasmiidid on kunstlikult tekitatud. Disainitud kellegi poolt. Dr Yankovich näitas mulle võrdluseks teadustöid, kus täpselt identse vektori abil on proovitud baktereisse kasulikke funktsioone viia. Kas mõistate? Keegi kasutas sama vektorit, et muuta antud mikroob inimest nakatavaks.”
“Aga mida halba see bakter inimesega teeb?” päris Orlando.
“No mõelge ise,” jätkas Yael pärast väikest sõõmu klaasist, “kiirenenud metabolism, mille tõestuseks on isegi sellise inimhulga kohta ebanormaalne jäätmelasu laevas, tähendab seda, et vaeste laste lihaskond areneb tavapärasest kiiremini, kuna just selles koes meeldib bakteril pesitseda. Lapsed on kui tõuloomad, kes piisava sööda korral kasvavad kiirendatult ülearenenud lihamägedeks.”
Naine võdistas vastikusest keha. “Võite pakkuda, kes selle taga võivad olla... Lapsed on ideaalsed kahurilihast sõdurid või orjad Stonehenge’i sõjarditele. Põlevad kiirelt heleda leegiga ja ei vaja pikaajalist hooldust. See on nii vastik, et ajab...”
“Tõsiselt räägid?” ei suutnud Colin kuuldut uskuda ja laksas tühja klaasi vastu letti.
Seltskond oli hetke vait, kuni kella üheksane päevasündmuste ülekanne suurel ekraanil Yaeli tähelepanu paelus ja ta müksas küünarnukiga Colinile ribidesse.
„Vaata seda!“ ütles ta.
„...turvaülem Carter ei osanud esialgu kommenteerida, mis täpselt võisid olla sündmuse põhjused,“ selgitas parasjagu diktor.
„Jaama peajurist hr Dominique Servantes hukkus eile hommikul privaattermis toimunud õnnetuse tulemusel,“ luges Orlando valju häälega väikest uudisvoo teksti ekraani allservas. „Õnnetuse asjaolud on välja selgitamisel, kuid allikate kinnitusel ilmnes tõrge termokambri juhtmoodulis, mille tulemusena kuumenes ruum üle. Selle uks oli kinni kiilunud…“
„Õnnetu värdjas praadis oma neetud munad ära!“ kraaksatas Tony pearaputuse saatel. „Saast! Oh kurjam!!!“ Ta toetas pea lauaservale ja needis vaikselt endamisi edasi.
Ülejäänud seltskond vaatas üksteisele vaikides otsa.
„Olgu vaakum talle kerge!“ sõnas Colin seejärel ja tõstis oma klaasi.
* * *
„Colin!“ hõikas Deschanel oma kabineti ukselt.
Colin tõstis jalad laualt maha ja ajas end toolilt püsti, et üle riiuliserva ülemusele otsa vaadata.
„Mis mureks!?“ hüüdis ta vastu.
„Sul aega on…?“ Nähes, et Colin sellele küsimusele vastama hakkab, rääkis ta kähku edasi: „Jajah, sina ja su vaba aeg! Mingisugune Maalt pärit laev, kuus päeva tagasi Spoti poolt sisse hüpanud, on parasjagu dokkimas!“ Deschanel vaatas oma seljataha kuvaripildi poole. „Desouza on hetkel väljas ja Cryeril on graafikujärgne vaba päev… Mul on vaja, et sa võtaksid Carvalhali kaasa ning vaataksid üle, mis tegelased need on. Nad on oma sihtpunktiks märkinud Stonehenge’i.“
Ligikaudu tunnike hiljem olid Colin ja Orlando sadamas, kus kõige välimises dokis oli peatunud laev, mille nimeks oli transiidideklaratsioonis märgitud „Tähetolm“. Colin turtsatas naerda.
„Mis?“ päris Orlando.
„Sa vaata seda jurakat!“ osutas Colin kuvari kolmemõõtmelisele kujutisele. Laev ei olnud ühestki otsast ilus ega graatsiline. „Pidi ikka olema fantaasiat sel inimesel, kes sõjalaevale taolise romantilise nime pani.“
„Sõjalaev?“ Orlando kergitas kulmu. „Aga nad on deklareerinud, et tegemist on teadusliku missiooniga…?“
Colin suurendas pilti. „Vaata neid mooduleid siin ja võrdle kogu laeva arhitektuuri ühe tüüpilise kaubalaevaga. Heakene küll – elusektsioon on neil samamoodi väike. Kuid need kaks on relvamoodulid. Need siin ei ole mitte lastiruumid, vaid hoopis mootorid ja generaatorid. Nad on hullumoodi aega surnuks löönud, tegelikult võinuks nad Spoti-poolsest urkest siia jõuda… noh ma pakuks, et pooleteist päevaga. Oh-jaa, neil on trümm ka, kus on võimalik hoida igasugust nodi, kuid ma olen võrdlemisi kindel, et teadusega on nende käigul Stonehenge’ile õige vähe pistmist.“
Lüüsivärav avanes ja sellest sisenes dokkimisalasse kolm inimest: habemetüükas mees, keda saatsid pikk-tugev mehekolakas ja sihvakas naine. Dokkimisala loeti nii-öelda vabatsooniks, kus laevarahvas võis viibida ilma jaama turvakontrolli läbimata. Seetõttu tegi Colin endale mõttes üksnes ääremärkuse, et kõik kolm olid relvastatud, kui nad laevast välja tulid. Ei midagi erilist, kuid üldjuhul loeti viisakamaks relvade maha jätmist. Relva alaline kaasaskandmine oli pigem palgasõdurite, salakaubavedajate ja piirimaailmade asukate tava.
„Frhode Steinarsson,“ sõnas habemik kätt sirutades. „„Tähetolmu“ komandör. Need on Thessa ja Jhed.“
Colin vahetas komandöriga käepigistuse.
„Jõudu, komandör,“ sõnas Colin. „Mina olen Colin Thyne, Viienda Ratta juhtaudiitor. Teavitan teid siinkohal, et teie laev on välja valitud pisteliseks auditeerimiseks ja vastavalt kehtivale regulatsioonile ootame teilt vaba ligipääsu alusele. Tema,“ osutas mees kaaslasele, „on minu kolleeg Orlando Carvalhal, kes aitab auditi läbiviimisel, et kõik laabuks kiiremini ja sujuvamalt.“
Kolm võõrast vahetasid kiireid pilke. Colin nägi, et naise ilmes vilksatas kerge murelikkus, millele komandör vastas vaevu märgatava pearaputusega. Jhed tegi põgusa grimassi, mis võib-olla tähendas umbes nagu „ah-mul-savi“ või siis „pole-audiitorit-pole-probleemi“.
„Loomulikult olete te teretulnud „Tähetolmu“ pardale,“ ütles Steinarsson kerge naeratusega.
Nad suundusid viiekesi tagasi laevale. Kitsas koridoris, mis kulges läbi terve elusektsiooni sõõriku, põrkasid nad peaaegu kokku mehega, kes väljus ruumist, mille ukse tagant silmas Colin vilksamisi trenažööre. Õhetava näoga kodaniku silmad läksid võõraid nähes imestusest pärani ja ta tõmbus kähku uuesti ukse taha.
„Mul on siin laevameeskonna nimekiri,“ ütles Colin käigu pealt. „Kas laeval on registreerimata isikuid?“
„Ei,“ vastas Steinarsson napilt. Ta juhatas audiitorid väikesesse ruumi, millest suurema osa võttis enda alla ovaalne laud.
„Alustame siis sellest, et minu kolleeg Carvalhal vaatab üle „Tähetolmu“ personalifailid ja energia- ning materjalibilansi,“ ütles Colin istet võtmata. „Mina läheksin hea meelega koos teiega, komandör, väikesele tiirule, et visata pilk peale lastiruumile ja varustusele.“
Steinarsson juhatas Colini torukäiguni, mis ühendas sõõrikukujulist elu- ja tööruumide sektsiooni laeva keskteljega, kust omakorda pääses erinevate käikude kaudu laeva teiste osadeni. Colin jäi kaaluta olekus hõljuma, hoides ühe käega kinni seinale kinnitatud torust, mida sai kasutada enda edasi hiivamiseks. Steinarsson liugles paar meetrit edasi, märkas siis, et audiitor ei järgne talle, ja pöördus ringi.
„Teil on laevas üle terve Võrgustiku taga otsitav kurjategija, komandör Steinarsson,“ tähendas Colin.
„See on natuke keerulisem lugu tegelikult,“ ütles Steinarsson rahulikult.
„Öelge mulle, mis asjus te tegelikult Stonehenge’ile suundute, komandör. Üksnes teie sõjaväeline kraad annab juba alust nii mõnekski oletuseks.“
Steinarsson silmitses audiitorit natuke aega vaikides. „Minule teadaolevalt… Ütleme siis nii, et minu allikad kinnitavad mulle, et Viienda Ratta audiitorid võiksid olla huvitatud mitte tähelepanu pöörama mõningatele materjalidele, mida Stonehenge’ile toimetame.“
„Mis need oleks ja kellele te neid asju veate?“ küsis Colin.
„On isikuid, kes soovivad puhuda elu sisse Stonehenge’i vastupanuliikumisele,“ vastas Steinarsson.
„Te viite neile relvi…?“
„Ei, tegelikult veame neile veepuhastusseadmete komponente,“ ütles Steinarsson naeratades. “Pärast seda on meil plaanis külastada ka ühe kaubalaeva kaptenit, kelle jäätmeprobleem on Võrgustiku populaarseim teema. Ajame veidi mehejuttu.”
Colin naeratas talle põgusalt vastu ja osutades peaga tagasi tuldud suunas, tegi ettepaneku audit lõppenuks lugeda. „Ega teil juhtumisi kohvi ja küpsiseid ole?“ küsis ta komandörilt.
Paar tundi hiljem jalutasid Colin ja Orlando dokkimissektsioonist tagasi osakonna poole.
„Midagi põnevat?“ küsis Colin.
„Naah!“ tegi Orlando ja raputas pead. „Kui välja jätta tõsiasi, et nad pigem tundusid olema palgasõdurid, mitte teadlased, siis oli neil seal kõik tipp-topp.“
Colin peatus koridoriseina niši paigutunud kiirtoiduleti ääres ja ostis endale topsi kohvi. „Arvestades, et viimaste uudiste kohaselt on Stonehenge’il aktiveerunud vastupanuliikumine, ei tee mitte paha olla natuke paremini varustatud kui pühapäevasele piknikule minnes.“
Audiitor võttis mõnuga suure sõõmu värsket kohvi. Kokkuvõttes oli tõesti ilus päev.
