Märtsis ilmub müügile Skarabeuse uus raamat. Antoloogias "Maagia" on neljalt autorilt kuus lühiteost.

Tõlkinud Arvi Nikkarev.


Sinjoore Antonio ei sallinud uudiseid. Teleekraanilt lahmivad uudised teatasid lennuõnnetustest ja kuristikku sööstnud autobussidest. Need kuulutasid, et mõnel pool on valitsusega rahulolematuid inimesi, kes mässavad ja võivad koguni sõja valla päästa.

Kui need pahad inimesed elasid teistes riikides, siis algas sõda kindlasti, kuid millegipärast puudutas see alati Itaaliat. Miks on vaja teisi riike, seda sinjoore Antonio ei mõistnud. Piisab täielikult välisturistidest, kelle pealt võib teenida, kuid milleks neile omad riigid ja veel nii palju?

Peale selle räägiti uudistes alailma võimuorganite tegemistest, milles oli alati midagi kritiseerida. Sinjoore Antoniole niisugune olukord ei meeldinud ja ta lõpetas uudiste vaatamise.

Ka probleemsaadetega polnud lugu kiita. Nendes hirmutati globaalse kliimamuutusega, hirmutati osooniaukudega ja Islandi vulkaanide murettekitava aktiivsusega. Viimane tõsiasi oli eriti ebameeldiv: kui elad Vesuuvile niisama lähedal kui Pompei elanikud omal ajal, siis hakkab vulkaanide käitumine sulle tahtmatult muret tekitama.

Silmapiiril suitses Vesuuv. Kohati oli suits peaaegu märkamatu, kohati täiesti tuntav. Ja sinjoore Antonio lõpetas ka probleemsaadete vaatamise.

Kõikvõimalikud show’d polnud kunagi sinjoore Antoniot köitnud. Need olid täiesti ebaitaalialikud ning jätsid mulje, et kahekümne viiendast kaadrist vaatab välja nüri ja matslik jänki. Huumoriprogrammide tobe kaadritagune naer pani sinjoore Antonio võpatama ja valulikult kössi tõmbuma.

Viimaks hakkas välismaailm sinjoore Antonio majja tungima üksnes jalgpalliülekannete ja igapäevase lemmikseriaali esitamise ajal.

Kuid sinjoore Antonio ise sekkus välismaailma ellu pidevalt. Igal õhtul väljus ta oma majast, jalutuskepp käes, ja hakkas kiirustamata mööda Corso Italiat patseerima. Ta astus sisse restorani, tellis pastat merikarpidega, istus kaua televiisoriekraani ees, kui seal näidati jalgpalli, või silmitses Vesuuvi rahumeelset siluetti. See meenutas talle kellegi profiili... Kelle, sinjoore Antonio ei mäletanud.

Corso Italia oli igal õhtul rahvast täis. Eriti palju inimesi tuli tänavatele pühapäeviti. Jalutati perekonniti: isa, sinjoora ja lapsukesed – kaks vanemat ja kindlasti bambino kärus. Kuid probleemsaadete juhid olid pasundanud sel ajal, kui Antonio veel nende saateid jälgis, et sündivus langeb ja varsti ei leia Itaaliast enam ühtegi itaallast, jäävad ainult neegrid ja araablased.

Sinjoore Antoniol polnud välismaalaste vastu midagi. Ta käis köögiviljapoes, mida pidasid hiinlased, ja lehti tõi talle mustanahaline noormees Abessiiniast. Aga ikkagi, Itaalias peavad elama itaallased ja Antonio rõõmustas, et pühapäevaõhtuti sõidutavad nii paljud perekonnad mööda Corso Italiat kärudes imearmsaid bambinosid.

Tore, et neetud analüütikud eksisid!

Sinjoore Antoniol endal lapsi polnud.

Kunagi ta kurameeris tüdrukutega ja sinjoriina Juliaga oleks asi peaaegu pulmadeni läinud, kuid see kõik oli nii ammu! Ei, ka praegu vaatavad mõned sinjoore Antoniot huviga, kuid Antonio ise jääb niisugustele kutsetele kurdiks.

Nüüd mu juurest jälle lähed

Saatjaks südaöine tuul.

 

Parim Sorrentoga seotud laul ei räägi sugugi armastusest, vaid uue postkontori ehitamisest. Sinjoore Antonio, kes oli töötanud postiametis peaaegu nelikümmend aastat, teadis seda paremini kui keegi muu.

Pühapäeviti, kui tänavarestoranis oli vähe kohti, istusid külastajad ka sinjoore Antonio lauda. Sinjoore Antonio ei protesteerinud isegi siis, kui need olid välismaalased või kui juhuslike naabrite hulgas oli eakas sinjoora. Eakad sinjoorad vaatasid Antoniot alati huviga. Need pilgud meelitasid ja tegid samas ärevaks. Oli kosutav tõdeda, et ta on ikka veel võimeline naiste pilke ligi tõmbama. Naabruses elavate sinjoorade pilke koteeris ta tunduvalt madalamalt: polnud võimatu, et neid huvitasid vaid Antonio maja, renditulud ja pension. Kuid tundmatute sinjoorade ja sinjoriinade kavatsused olid merkantiilsetest kaalutlustest vabad.

Ja kuigi sinjoore Antonio oli veendunud poissmees, hakkas ta tundmatute sinjoriinade pilkude all uljalt vuntsi keerutama ning bambinadele silma tegema ja naeratama.

Lastele tuleb silma teha ja naeratada, seda teadis sinjoore Antonio kindlalt. Ja ta tegi lapsukestele silma, kuigi mingit sümpaatiat nende vastu ei tundnud. Väikelastest ei tea sa kunagi, mida neilt oodata. Nad võivad heast peast nutma puhkeda või naabrile sousti riietele pritsida või isegi lagedale tuua mingi vastiku mänguasja, mille koht pole lapsukese käes, vaid panoptikumis. Viimasel ajal on välja ilmunud palju niisuguseid mänguasju. Sissesõitnud aafriklased müüvad neid otse kõnniteele laotatud kaltsu pealt. Kord heitis üks lapsuke niisuguse asjanduse sinjoore Antonio nina alla – see oli mingist rohelisest jälkusest pall, mis levis limatombu kombel lauaplaadile laiali ja hakkas sealsamas kokku tõmbuma nagu elav. Vanemad muidugi vabandasid pikalt oma võsukese sündsusetu käitumise pärast. Sinjoore Antonio võttis vabandused vastu, kuid isu oli kadunud ja ta läks tühja kõhuga koju.

Seekord sattus sinjoore Antonio lauanaabriks jälle noorpaar tillukese tütrekesega. Tüdruk niheles ettekandja toodud kõrgel toolil ja toppis oma pesemata käekest alailma küll ema, küll isa taldrikusse. Ta nokkis isa pitsast oliive ja ladus need taldrikule rivisse, kuid ema tellitud spagetid loopis mööda lauda laiali. Sinjoore Antonio oli valvel, kartes, et merikarpidega serveeritud soust võib tema valgele ülikonnale inetud plekid jätta.

Tüdruku peas kõikusid naljakalt vedrude otsas kaks helendavat kuulikest. Ilmselt olid need ostetud siitsamast nurga tagant, kus olid kohad sisse võtnud tänavakaubitsejad. Kaubavalik oli neil küllaltki mitmekesine ja võis arvata, et bambina arsenalis on veel mingid mänguasjad, kaugeltki mitte nii süütud kui helendavad sarvekesed. Ja sinjoore Antonio heitis armsale lapsukesele hirmunud pilke.

Õige pea said kartused tõeks. Tüdruk upitas end ema taldrikut kaunistava tillukese kaheksajala poole ning hetkeks kadus tema määrdunud käeke pluusivarrukasse, kust ilmus välja kombits, täpselt samasugune kui ema spagetiportsu kaunistaval hautatud kaheksajalal. See trikk oli Antoniole ammu teada. Lapsena oli talle meeldinud niiviisi hirmutada tundmatuid sinjoriinasid. Ainult selle vahega, et tema oli peitnud käises tõelise kaheksajala kombitsat, kuid tänapäeva lapsukestel on kombits tõenäoliselt kummist. Igatahes söögiisu niisugune vaatepilt ei tõsta.

„Milli, ära veiderda,“ ütles sinjoora tütrele.

„Las mängib,“ teatas Antonio suuremeelselt. „Me kõik oleme olnud kord lapsed. Ma ise olin veel eriline võrukael ja viskasin taolisi vempe küllaltki sageli.“

Tüdrukutirts vaatas Antoniot oma ümmarguste silmadega ja pigistas vasaku käega parema rannet. Ilmselt ikkagi kartis, et vuntsidega sinjoore võtab talt ära mänguasja, millega ei tohi söömise ajal mängida.

Lapsed – see on muidugi hea, kuid tunduvalt parem on see, et Antoniol endal lapsi pole. Varem riskis üksik inimene sellega, et teda ootab närune vanadus, kuid nüüd on teisiti: iga päev käib sotsiaaltöötaja, maja on alati koristatud, eluolu järje peal. Liigset luksust pole, kuid tema vanuses pole seda vajagi. Ainus eluliselt vajalik luksus on elada Itaalias, kõige kaunimas linnas, kõige suurepärasemate inimeste hulgas.

Süda jääb sul siia

Kus õnn kord leidis meid

Sest ei jaksa keegi viia

Mõttest kodukandi teid.

 

Sinjoore Antonio naeratas bambinale piinatult ja keeras pilgu õue toodud televiisori ekraanile. Seal jooksid vaikides jalgpallurid. Real Madrid mängis Müncheni Bayerniga. Matš oli nii tähtis küll, et televiisor sisse lülitada, aga kuna kumbki polnud Itaalia võistkond, siis hääle võis maha keerata. Kes ei räägi itaalia keelt, olgu vait. Muidugi, kui Realile lüüakse ilus värav, võib ju ka hääle kõvemaks panna.

Kas mõni käis televiisori juures või kasutas ehk pulti, seda sinjoore Antonio ei märganud, aga heli lülitus nagu iseenesest täisvõimsusele, sundides pead pöörama mitte üksnes kohvikukülastajaid, vaid ka möödujaid. Kuid siis nagu kiuste kadus möllava staadioni kujutis ja ekraanile purjetas kõige tobedam reklaam, mida võib ette kujutada. Sinjoore Antoniole jõllitas vastu käbikujuline putuksilmne lõust ja vastik hääl hullunud kõlarites krigises: „Tähelepanu! Siin räägib Tsahhi impeeriumi esimese ründelaevastiku komandör! Just praegu avastasid meie luurajad teie planeedi ja ma kuulutan selle impeeriumi omanduseks ning planeedi elanikud – orjadeks. Aborigeenid, kes tahavad ellu jääda, peavad tähelepanelikult ära kuulama praegu esitatud reeglid ja neid vastuvaidlematult täitma.“

„Lülitage see jälkus välja!“ hüüdis sinjoore Antonio.

Üks ettekandjatest jooksis televiisori juurde ja hakkas käsitsi kanaleid vahetama. Kõigil kanalitel ilutses seesama eemaletõukav kärss. Ka heli ei õnnestunud välja lülitada ja Corso Italia kohal kaikus endiselt krigisev hääl, mis luges ette Tsahhi impeeriumi tulevastele orjadele mõeldud käitumisreegleid. Igasuguse sõnakuulmatuse ja isegi mittevaimustunud mõttelaadi eest oli ette nähtud viivitamatu surm.

Külastajad hakkasid omavahel rääkima, keegi ütles välja isegi oletuse, et need on tõesti tulnukad, kes kavatsevad muuta Maa oma kolooniaks ja selle elanikud orjadeks. Restoran tühjenes kiiresti ja ka jalutajaid oli nüüd tunduvalt vähem. Sinjoore Antonio läks koju. Ta oli otsustanud, et kirjutab televisiooni raevuka kirja aga võibolla annab kogu kupatuse rikutud laupäevaõhtu eest lihtsalt kohtusse.

Kodus ootas teda lõugav televiisor, millest jõllitas vastu ikka seesama käbikujuline lõust. Hullunud kasti välja lülitada ei õnnestunud ja kuni Antonio selle kallal askeldas, sai ta tahtmatult teada, et teda nagu ka kõiki teisi eakaid inimesi orjadeks muutma ei hakata – nad lihtsalt tapetakse ja töödeldakse ümber laiatarbeesemeteks. Nali, mis ka varem naerma ei ajanud, oli muutunud nüüd hoopis inetuks.

Sinjoore Antonio haaras otsustavalt telefoni, kuid ka aparaadi lühikeste signaalide vahelt pressis läbi vastik kärnkonnahääl. Mõistnud, et sellisel juhul on karabinjeeridel ka ilma temata kõik teada, heitis sinjoore Antonio voodisse ja surus padja kõrvadele, et summutada impeeriumi võimude pöördumist oma tulevaste orjade ja ohvrite poole.

Hommikul läks magamata ja rahulolematu Antonio otse linnavalitsusse. Seal rahustati teda jutuga, et kõik vahendid on kasutusele võetud ja rahulike elanike heaolu ei ähvarda miski.

„Kahjuks ei või me praegu täie häälega kuulutada, et meie käsutuses on võimsad kaitsevahendid, sest see oleks vastase hoiatamine, kuid teile ma ütlen, et lähipäevil agressori tähelaevad hävitatakse ja tulevikus ei julge ta Päikesesüsteemi piire ületada.“

„Kas tahate öelda, et meid on tõesti rünnanud tulnukad?“ Sinjoore Antonio raevul polnud piire.

„Raske öelda,“ vastas ametnik põiklevalt. „Keskvõim ei kiirusta meiega informatsiooni jagama. Kuid piirkonnas lokaliseeruvad sõjaväeosad on lahinguvalmiduses ja annavad agressorile vastulöögi.“

Midagi arukat ta teada ei saanud, kuid linnavalitsusest lahkus sinjoore Antonio rahunenult. Kui juba tavaline ametnik on täis otsustavat võiduindu, siis mida veel armeest rääkida. Tsahhi impeerium on vabale Itaaliale kallaletungimisega rängalt mööda pannud!

Koduteel astus Antonio sisse kuulsasse Sidruniaeda ja istus seal kaua, pilk muretul helesinisel taeval. Ei tahtnud uskuda, et sellest rahumeelsest sinast võib lähtuda kõige kohutavam hädaoht kogu inimkonnale. Oh, kui see neetud telekast ometi vait jääks! Päevselge, et see kõik on sensatsioonihimuliste ajakirjanike väljamõeldis. Millega küll sinjoore Antoniot tema pika elu jooksul pole hirmutatud? Majanduskriisiga, energiakriisiga, sündivuse kriisiga... Kui kõike seda uskuda, peaks sinjoore Antonio istuma praegu ihuüksi tühjal, paljaksröövitud Maal ja Tsahhi impeeriumil poleks, keda vallutada. Kuid elu kulgeb nagu ennegi: silmapiiril suitseb rahumeelselt Vesuuv, nädalalõppudel täidavad Corso Italiat jalutajate hordid ja igavese taeva all hõljuvad laulu „Tule tagasi Sorrentosse“ helid.

Pühapäeva õhtu ja veel suvitushooaja tipus on Corso Italial kõige rahvarohkem aeg. Vaatamata igalt tele- ja raadiokanalilt tulevale lõputule kõnele oli Sorrento peatänav ka täna täis rahulikult jalutavaid inimesi, kes sõid jäätist, naersid, arutasid midagi, millest üksnes nemad ise aru said, ega tundnud mingit muret Maale läheneva Tsahhi impeeriumi tähelaevastiku pärast.

Sinjoore Antonio kõndis kepiga toksides mööda rahvarohket tänavat ja kuigi oli kindlalt otsustanud endisesse restorani mitte tagasi minna, siis nüüd, kui ettekandja talle vastu tormas ja nurgalaua äärde hakkas juhatama, laskis ta sel sündida ja istus oma tavalisele kohale. Seekord tal naabreid polnud, kuigi eilne paar oma väikese bambinaga oli samuti siin. Perekond istus otse televiisori ees, mis jätkas tuimalt teabe edastamist:

„Suure impeeriumi orjad on kohustatud ringi käima alasti, välja arvatud need juhud, kui kaitseriietust vajatakse eriti ohtlike tööde teostamiseks. Peale ülesande täitmist tuleb kombinesoonid ja muud riietusesemed üle anda nende säilitamise eest vastutavale isikule. Kõiki, keda on tabatud või kahtlustatakse rõivaste ebaseaduslikus valmistamises, säilitamises või kandmises, karistatakse. Neil raiutakse avalikult maha jäsemed ja seejärel nad surmatakse...“

„Kas kuulsite?“ hüüatas Antonio ettekandja poole pöördudes. „Nad soovivad, et me kõnniksime nende ees ihualasti! Vaat see nüüd küll läbi ei lähe! Olen veendunud, et ei möödu nädalatki, kui meie uljad karabinjeerid panevad neil suu kinni!“

„Olen teiega täiesti nõus,“ vastas ettekandja õhinal.

Innustunud sinjoore Antonio tellis tavalise juurviljadega serveeritud pasta asemel oliive, mozarella juustu ja pudeli valget veini. Ta tõstis pokaali ja hüüatas väriseva häälega: „Meie võidu auks!“

Tänavarestorani külastajad ja tavalised jalutajad vastasid heakskiitva suminaga. Alles hetk tagasi olid kõik teinud näo, et midagi erilist ei toimu, kuid nüüd püüdis igaüks kuulutada, kuivõrd veendunud on ta võidus ning täis indu ja püha raevu.

„Ma tean!“ karjus sinjoore Antonio. „Ma käisin linnavalitsuses ja mulle räägiti kõigest... Sõjaväeosad on viidud lahinguvalmidusse. Me võtame nad vastu Maa läheduses, seal, kus asuvad meie orbitaaljaamad! Vaenlane hävitatakse! Avanti, sinjoored!“

Rahvajõuk toetas üleskutset ja see hakkas üha valjenedes edasi kanduma, pudenes kitsastesse põiktänavatesse, kus teise korruse akendest rippus valgete lippudena alla äsja pestud pesu. Parkides ja aedades jäid hääled vaiksemaks, kuid lahvatasid uue jõuga kirikuesistel väljakutel.

Viva Itaalia! Avanti! Meie võidame!“

Õhtu hämardus. Kui kärnkonnalõustaga tulnuka juttu uskuda, siis oli see vaba Maa viimane õhtu. Taevasse ilmusid tähed. Täna oli neid uskumatult palju. Tuntud tähtkujude muster kadus Tsahhi impeeriumi sõjalaevade korrapäraste rivide vahele. Seda armaadat vaadates polnud erilist usku, et orbitaaljaamad suudavad vaenujõude kinni pidada. Sellele vaatamata lendasid pidurdavate soomuslaevade veripunastele tuledele vastu üksikud tillukesed helesinised tähekesed. Siis lõi taevas hõõguva plasma pilvedest helendama ning vaenlase soomuslaevad hakkasid ükshaaval laotusest kaduma.

„Kuidas?“ krooksatas kärnakonnalõustaga putuksilm ja kadus ekraanilt.

Viva Itaalia!“ karjus sinjoore Antonio ja koos temaga karjusid kõik, kes olid tulnud sel päeval tänavale, et anda agressorile vastulöök.

Niisugust saluuti polnud Sorrento linn veel kunagi näinud.

 

„Tsahhi impeeriumi sõjardid on ikka haruldased lollpead,“ märkis sinjoore Antonio eilne naaber. „Kas nad tõesti lootsid, et me anname ilma lahinguta ära oma Maa – kogu galaktika kõige kaunima kuurordi? Naljakas, aga nad kavatsesid ehitada siia täiendavad verfid oma krüsadele, mis nii kergesti põlema süttivad.“

„Võibolla nad lihtsalt ei teadnud, et meie oleme juba ammu Maa ära vallutanud,“ arvas sinjoora taldrikult sousti leivakoorikuga kokku kaapides.

„Me pole Maad vallutanud,“ vaidles sinjoore rahumeelselt vastu. „Enamgi veel, me jõudsime kohale viimasel minutil, et päästa nende kultuur. Inimeste elu nende suurepärasel planeedil oli liiga kerge ja mõnus ning nad läksid laisaks. Nad unustasid, et tuleb kaitsta loodust, mille sarnast pole kogu universumis. Nad unustasid, et tuleb armastada suurt kunsti, mille jätsid neile päranduseks esiisad. Kõigest kakskümmend aastat tagasi poleks sa nendel tänavatel itaalia laule kuulnud. Tänaval laulmine oli muutunud ebasündsaks. Inimesed ei viitsinud enam isegi lapsi sünnitada! Keegi pole kohalikke elanikke hävitanud, nad surid ise välja. Meie lihtsalt tulime elama nende majadesse, peame ülal nende muuseume, kuulame nende muusikat ja naudime nende kulinaariat.“

„Kuid miks tuleb selleks teeselda Maa elanikku?“ küsis võluvaks bambinaks maskeerunud kaksiti hingav altiaanlane telepaatiliselt.

„Eelkõige sellepärast, et see kultuur pole loodud mitte meie, vaid inimeste jaoks ja üksnes nemad võivad tajuda seda kogu täiuses. Pealegi elavad siin veel viimased inimesed. Eile istusime ühega neist sama laua taga ja teie, sirutanud välja mulaaži asemel tõelise jäseme, ehmatasite ta ära.“

„Ja mis sellest? Kas ikka väärib kaastunnet niisugune olend, kes pole osanud kaitsta oma planeeti ega jätkata omaenda sugu? Mulle näib, et niisugused inimesed ei erine mitte üks raas Tsahhi impeeriumi sõduritest.“

„Võimalik, et teil on õigus, kuid antud juhul ei räägi me sellest vanamehest, kelle tähtsusetu elu on peaaegu elatud. Kuid ta on vastu pidanud tänase päevani ja selle tagajärjel muutunud meile kõigile äärmiselt vajalikuks. Selgitan näite varal. Siin lähedal on surnud linn Pompei. Kaks tuhat aastat tagasi mattus see siinsamas silmapiiril suitseva vulkaani tuha alla. Hiljem kaevasid maalased ise linna välja. Sinna võib sõita, seal ringi vaadata, püüda ette kujutada, kuidas elasid inimesed, kes tuha alla kõrbesid. Seal on kõik säilinud puutumatuna, kuid see on surnud linn. Ja selle väärtus vastab ükskõik millise surnud asja väärtusele. Kuid Sorrento linn on elus ja jääb elama seni, kuni mööda selle tänavaid kõnnib see vanamees. Võibolla saab kellestki meist selle aja jooksul tõeline maalane ja elu selles paradiisis ei lõpe. Galaktika on täis noobleid kuurorte, kuid pole kohta, mis oleks võrreldav Maaga. Sellepärast kaitsesimegi teda Tsahhi impeeriumi eest ja hoiame viimast itaallast, kui haleda ja naeruväärsena ta ka välja ei näeks.“

 

Sinjoore Antonio kõndis kodu poole. Vanus ei takista jalutuskäike. Peamine on see, et kõik läheks hästi ja õigesti. Enam ei tungi roheliste lõustade krigisev hääl tublide kodanike majadesse. Soe tuul toob kaasa õitsvate sidrunipuude lõhna, järsaku all laiub öine meri, helendavad üksnes Caprile mineva laeva tuled. Ja kusagilt kaugelt kostab laul:

Süda jääb sul siia

Ja minu süda ka

Tean, kord Sorrentosse

Tuled jälle sa.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0654)