Wells kaaned

Viimased nelikümmend kaheksa aastat on näinud suuri muutusi üksikisiku käitumise sotsiaalses kontrollimises. Kogu maailmas on pedagoogikas, õpetajate oskustes ja loomuses toimunud suur areng, kuid peale selle on põhjalikult muutunud hariduse ning politsei iseloom ja eesmärk.


Haridus, nagu me seda praegu tunneme, sai alguse umbes kahekümnenda sajandi keskel. Sel oli vaid vähene seos sellele eelnenud ajastu haridusega, täpselt samamoodi nagu kristliku maailma haridusel oli vähene seos paganliku maailma omaga. Kirjutamist, lugemist ja arvutamist õpetati kõigis kolmes süsteemis, kuid kui see kõrvale jätta, olid nende eesmärgid täiesti erinevad. Kaasaegne haridus sai alguse propagandana pärast De Windti aega, moodsa riigi propagandana. Selle eesmärk oli luua uus täielik ideoloogia ning uus vaimsus, mis sunniks üksikisikut pühendama end ja allutama kõik oma ettevõtmised üheleainsale kindlale eesmärgile, progressiivse ülemaailmse sotsialismi saavutamisele ja alalhoidmisele, mis kasutab suhete normaalse kanalina tõhusat rahandussüsteemi.


See tundus gigantse ettevõtmisena ja oligi. See seisis vastamisi kolossaalsete takistustega tavalise inimloomuse näol. Kuid see oli äärmiselt vajalik, et inimtsivilisatsioon saaks kestma jääda. Alternatiiv oli manduda kaootilise barbaarsuse teel loomaliku juhuslikkuse ja viimaks väljasuremiseni. Seetõttu tuli mõtte- ja käitumismustrid ennekõike selle eesmärgi saavutamiseks kujundada. Moodsast riigist sai inimese ainus kohus.


«Islami lugu oli väga sarnane. See kadus veel kergemini kui kristlus, sest selle koolisüsteem oli nõrgem.»


Pärast 2020. aastat ei ole andmeid ühestki tegutsevast koolist maailmas peale moodsa riigi koolide. Seal, kus kristlus hierarhiliseks ja kangekaelseks jäi, keelati see ära, kuid suures osas maailmas seda mitte niivõrd ei kaotatud kuivõrd lahjendati modernsusega. Selle varad olid kõikjal ülemaailmse majanduslanguse ajal kokku kuivanud; see ei leidnud kirikuõpetajate ridade täiendamiseks enam piisavalt haritud inimesi; enamik selle kirikuid seisid mahajäetult ja tühjadena ning kui algas suur maailma ümberehitamine, kadus enamik neist koos kõigi teiste vanade hoonetega, mis polnud piisavalt ilusad või huvitavad. Nad koristati ära nagu kuivanud lehed. Islami lugu oli väga sarnane. See kadus veel kergemini kui kristlus, sest selle koolisüsteem oli nõrgem. See oli väga tugevalt araabia keele õpetamisega seotud. Araabia keele allakäik hävitas suurema osa selle solidaarsusest, nii nagu ladina keele käibelt kadumine oli läänemaailmas kristluse killustanud. See jättis enesest maha mõnikümmend kaunist mošeed, nagu kristlus oli enesest maha jätnud mõnikümmend ilusat kabelit, kirikut ja katedraali. Ning alles jäi hulgaliselt kombeid, legende, mälestusi, palju elegantsemaid ja meeldivamaid kui tegelikkus, millest need välja kasvasid.


Esimese Nõukogu ja Õhudiktatuuri perioodi haridusteadlased olid eriti usinad piirama seda, mida nad nimetasid «ebanormaalseteks motiivideks». Nende inimeste hariduslikke ideaale, kes asusid maailma ümber kujundama, iseloomustasid kasinus söömises ja joomises, karastatus, kurnavad kehalised harjutused, kahtlustav suhtumine jõudeolekusse ning sügav umbusk esteetilise ja meelelise rahulduse, eriti seksuaalse erutuse suhtes. Progressiivse ja revolutsioonilise mõtteviisi varajasi staadiume üheksateistkümnendal sajandil oli iseloomustanud märkimisväärne lodevus eraelus. Toimunud oli mäss «kristlikuks moraaliks» kutsutu vastu ning sellega kaasnes kalduvus mitte lihtsalt sallida, vaid soosida seni keelatud himude rahuldamist. Suurem osa sellest «liberaalsusest» käitumises oli kahekümnenda sajandi teiseks või kolmandaks kümnendiks revolutsioonilistest ringkondadest kadunud. Moodsa riigi liikumises hakkas selle arenedes domineerima vastumeelsus mistahes meeleliste või emotsionaalsete mõjurite suhtes. Seda ei saanud käsiloleva ülesande juures lubada. See raiskas aega; see raiskas energiat. See tekitas liiga palju võimalusi intriigideks. See õõnestas pühendumust. Isegi kristlus oma kõige sõjakamates faasides polnud sel määral energia neil eesmärkidel raiskamise vastu olnud. Uus seksuaalne puritaanlus erines vanast selle poolest, et lubas rasestumisvastaseid vahendeid, ei hoolinud formaalsetest abieludest ja suhtus nooruse esimestesse liialdustesse teatava sallivusega, kuid see nõudis isegi veel jõulisemalt avalikku sündsust, seksuaalset tõsimeelsust, püsisuhteid ja täielikku truudust armastajate vahel. Selle tulemusena oli maailm pärast 2000. aastat pKr. palju monogaamsem, siivsam ja oluliselt tegusam kui kunagi varem.


Paljud kriitikud kalduvad tänapäeval arvama, et selle aja sunnimeetmed olid ülemääraselt jõulised. Me oleme nüüd erinevas faasis; võitlev ajastu on minevik. Nad väidavad, et neil sunnialustel aastatel oli toimuva pinna all peidus suur hulk salajasi ja üksildasi pahesid ning moraalset ja vaimset väärdumist ning nende meelest oli vananeva Teise Nõukogu vaieldamatu karmus ja kangekaelsus nende puritaanluse otsene tulemus. Nad ei kõhkle kasutamast väljendeid nagu «masohhistlik» ja «sadistlik». Kuid see pole mingil juhul ühehäälne arvamus. Sama lugupeetavad autoriteedid eitavad, et konstruktiivse ajastu korrastatud ja elutervete tegevuste varjus eksisteeris selline pulbitsev, lämmatatud ihade ja pärsitud tungide mülgas, nagu uus koolkond seda ette kujutab. Ühegi teise psühholoogilise probleemi puhul pole me endiselt nii puudulike teadmistega kui seksuaalsete tungide ja hillitsuse kvantitatiivse hinnangu osas.


«Tarkade noorte seas otse propageeriti uimastite tarbimist ja homoseksuaalsust. Lugejaskonna nõudmistele alati nii varmalt vastu tulev kirjandus seisis pea peal ja näitas oma intiimseid kehaosi. See tootis tohutus koguses surmtõsist pornograafiat, naljakat pornograafiat, sadismile õhutamist ja seksuaalsesse kesta pakendatud religioossust.»


Meie uurijad töötavad oma hoolikas püüdluses nende lahkunud põlvkondade kadunud vaimuseisundid taastada kirjanduse, biograafiate, päevikute, piltide, politseiraportitega. Neis asjades tundub olevat teatav rütm. Kontrasti praeguste ja seitsmekümne aasta taguste tingimuste vahel võib kõrvutada kontrastiga Inglise ühiskondlikus elus 1855. ja 1925. aastal. Ka seal näeme äärmise hillitsetuse ja siivsuse perioodi märkimisväärse vabaduse omale teed andmas. Kõik faasid on selgelt näha. Iga faas on ulatuslikult dokumenteeritud. Pole vähimatki alust arvata, et see varasem periood oli äärmise närvipinge ja kannatuste ajastu. Eredad kired suuresti puudusid ja seksuaalelu kulges korrapärasel moel. See ei sekkunud poliitikasse ega ettevõtete juhtimisse. See ilmub näidendites ja romaanides taltsutatud loomana, millele ei tasu palju tähelepanu pöörata. See lahkub toast, kui iganes vaja. Sellega võrreldes oli 1920. aasta Inglismaa valmis seksuaalselt kõike proovima. See tegi kõike ning uhkeldas sellega ja õhutas noori tagant. Kui majanduslike ja poliitiliste probleemide tõsidus suurenes ning maailma pehkinud aluspõhi üha ilmsemaks muutus, paistsid seksuaalsed tegevused ponnistusest tingitud vaimse pinge eest teatavat pelgupaika pakkuvat. Inimesed said olukorra äärmusliku tõsiduse eraelu liialduste ja hälvete üle kära tõstes mõneks ajaks unustada. Tarkade noorte seas otse propageeriti uimastite tarbimist ja homoseksuaalsust. Lugejaskonna nõudmistele alati nii varmalt vastu tulev kirjandus seisis pea peal ja näitas oma intiimseid kehaosi. See tootis tohutus koguses surmtõsist pornograafiat, naljakat pornograafiat, sadismile õhutamist, seksuaalsesse kesta pakendatud religioossust ja suvalist sõnavahtu, milles kasutati kuhjaga ära nilbete sõnade värvikust. Kõik see on kättesaadav tänapäevasele lugejale, keda see huvitama peaks. Tema jaoks pole see ei šokeeriv, tülgastav, erutav ega huvitav. Tema jaoks on see naeruväärselt hooplev ja haletsusväärselt tobe.


Pole ime, et moodsa riigi nappidel töötajatel, kes maadlesid kangelaslikult ühiskondliku laose ja ühiskondliku rekonstrueerimise hiiglaslike probleemidega, arenes välja vastumeelsus nende esteetiliste ja seksuaalsete tegevuste suhtes, mis röövisid neilt nii paljude lootustandvate noorte abi ja teenistuse. Moodsa riigi liikumine oli algusest peale tagasihoidlikult puritaanlik. Pärast Esimese Maailmanõukogu romantilisi vääratusi muutus see rõhuvalt puritaanlikuks.


«Hea välimusega noored, kes ei saanud müüa oma ajusid või tööjõudu, leidsid oma kehale siiski turgu. Iga ebaõiglaselt hangitud varanduse või korrumpeerunud võimu tuuma ümber vohas prostitutsiooni ja parasiitluse mädanik.»


Et eraelu kõlbluse reguleerimise ja nauditavate tegevuste mahasurumise jätkuvat vajadust õigustada, apelleeris Hariduskontroll sada kakskümmend aastat hiljem just kahekümnenda sajandi alguse moraalse allakäigu pretsedendile. See ei mõistnud uute tingimuste põhimõttelist erinevust. Seksuaalprobleemide, seksuaalsete leiutiste ja seksuaalsete rop­puste värvikas vohamine frustratsiooniajastul oli olnud frustratsiooni loomulik tagajärg. Seistes silmitsi probleemidega, mis neil üle jõu käisid, leidsid kõikjal nii rikkad kui vaesed end sihituna, tegevuseta, igavuse küüsis. Tervisehädad muutusid sagedasemaks. Nende vaevatud närvide erutamiseks, rahustamiseks ja tuimestamiseks olid saadaval uimastid, alkohol ja seks. Hea välimusega noored, kes ei saanud müüa oma ajusid või tööjõudu, leidsid oma kehale siiski turgu. Iga ebaõiglaselt hangitud varanduse või korrumpeerunud võimu tuuma ümber vohas prostitutsiooni ja parasiitluse mädanik. Mida muud selles inetus, õnnetus ja ohtlikus maailmas teha oligi? Kuid 2040. aasta maailm oli taaskord tegus, elutervete huvidega ja tugev maailm.


Selles üldjoonelises ajalooülevaates ei saa me keeldude järk-järgulist kõhklevat tühistamist üksikasjalikult kirjeldada. Nüüd võime me alasti ringi käia, armatseda kuidas iganes soovime, süüa, juua ja meelt lahutada kas tööga või millega iganes, ning meilt nõutakse ainult hoolivat suhtumist väljakujunemata mõistustesse. Ning midagi halba pole sellest sündinud. Kui Puritaanlik Türannia algas, uskusid selle juhid, et nad olid vangistanud tiigri, kes oleks muidu ära õginud kogu külluse ja turvalisuse, mille nad olid saavutanud. Neid keelde lõdvendati äärmiselt vastumeelselt, järk-järgult ja lõputute vaidluste järel. Ja mingit tiigrit ei ilmunud. Hästitoidetud inimesi ei köida liigsöömine, rahuldustpakkuvate huvidega inimesed ei satu seksi köidikutesse. Tiigri asemel ilmus lagedale ohutu, vaikne, märkamatu ja täitsa meeldiv kiisuke, kes keeldus vähegi märkimisväärne olemast.


«Hästitoidetud inimesi ei köida liigsöömine, rahuldustpakkuvate huvidega inimesed ei satu seksi köidikutesse.»


Inimkond oli muutumas. Kardetud pornograafia, ebanormaalsuse ja seksuaalse ülevoolavuse laviin jäi olemata. Kuid igaüks, kes uurib viimase poolsajandi ilu- ja näitekirjandust ning võrdleb seda vana maailma sarnase kirjandusega, taipab, et praegu on palju enam lähedast kiindumust ja palju rohkem õnnelikke armastajaid kui kunagi varem ning et füüsiline armastus truuduse demonstreerimiseks, kiindumuse näitamiseks, suhete rikastamiseks ja sõpruse kinnitamiseks pole kunagi varem nii otsekohene ja kaunis olnud. Meil esineb küll armukadedust, kuid see on harva pahatahtlik; iha, kuid see on harva kõlvatu. Nagu paljudes muudeski asjades, on progress sel alal kõik lihtsamaks teinud. Need kahe sajandi tagused hinged, kellest me loeme, rabavad meid groteskselt lõksus, piinatud ja räpaste hingedena. Nende ihadega segunes vihkamine; kõike rüvetasid alati rahalised kaalutlused; nad heitsid paari valelikult ning tegid sugu ebasiiralt.


Aga kuigi aset on leidnud vabanemine võitleva perioodi rangest seksuaalmoraalist, pole ühes teises valdkonnas midagi lõdvenenud. Uus kord ei luba mingit surkimist selle rahanduslik-omandilise süsteemi kallal, mis meid kõiki kokku seob. Meie politsei pole lakkamatult valvas mitte ainult röövimise ja pettuse suhtes, nagu neid vanas maailmas tunti, vaid ära on keelatud paljud kasuahned tegevused, mida 1920. aastal oleks peetud vastuvõetavaks või koguni lugupeetavaks, ning need jäävad tõenäoliselt igaveseks keelatuks. Spekuleerimine, see kuritahtlik tung ja moodus kellegi teise sissetulek omastada, on sama karmilt karistatav kui rahatähtede võltsimine; ning kõik need spekulatiivsed tegevused, mis näisid olevat üheksateistkümnenda sajandi ühiskondliku korra sisuks olnud, ei julge nüüd üheski vormis taas lagedale ilmuda. Raha on vahend meie isiklike vajaduste täitmiseks või kaunite kingituste tegemiseks. Raha ei tohi väärkasutada teise inimese rõhumiseks, isegi kui too inimene sellega nõus on. Ses osas kehtivad meil ikka veel piirangud. Sedasorti asi on kannibalismiga võrreldav. Muus osas suureneb vabadus iga päevaga.


Oleme avastanud, et keha ja vaimu põhjalikult harides ning omandit ja raha rangelt ja hoolikalt autute impulsside eest kaitstes on võimalik anda igale inimesele liikumises ja igapäevaelus sellised vabadused, mis oleksid maailma eelmise sajandi esimestel aastakümnetel valitsenud võitlevatele sotsialistidele uskumatuna tundunud. Kuid just tänu sellele, et nad inimelu nii rangelt ja põhjalikult ära klaarisid, võime nüüd vabaduses elada. Me võime nüüd maailmas kõikjale minna, me võime teha peaaegu kõike, mida tahta võiksime.


Katkend H. G. Wellsi raamatust «Tulevase maailma pale»

Kirjastus Viiking


Tõlkinud Karl-Kristjan Koit ja Jay Skaidrins

432 lk


Wells-rongis
wells-laevas
wells esikaas

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0666)