Olen sageli avastanud end mõtisklemast, miks tänapäeval mehed ja poisid enam eriti raamatuid ei loe – öeldes ‘raamatud’, mõtlen ma valdavalt alati ilukirjandust. Ulme puhul see üldväide muidugi nii üksüheselt ei kehti, eriti Eestis, kus raamatuid lugevatest ulmehuvilistest väga suure osa moodustab endiselt seesama 1990ndail formeerunud fändom, milles toona selgelt domineeris meessoost 20–30ndates eluaastates fännide seltskond.

Näiteks meil Eestis 1990ndail avaldatud kriminaalkirjanduse puhul oli mul toona väga selge tunne, et seda lugesid peamiselt mehed ning selleks, et jõuda tänasesse olukorda, kus kriminaalromaane ostavad ja loevad peamiselt naised, tuli väga oluliselt muuta sellesama krimikirjanduse profiili, mainet ja sisulist laadi. 1990ndail meil avaldatud kriminaalkirjandus ja täna ilmuvad mahe-, muhe- ja nordikaalsed krimiromaanid on tekstikorpustena äärmiselt erinevad – üks oli selgelt meestele suunatud kirjandus, teine on eelkõige mõeldud naistele, nii pakendilt, autorkonna poolest kui muudelt sisuvalikutelt. Noh, et Carter Browni ja James Hadley Chase’i krimkad olid ju selgelt ‘meestekad’. Või siis teiselt poolt, et tänapäeval ei ilmu näiteks enam üldse karmi koolkonna kriminulle, kuna nende peamiseks sihtgrupiks oli ju see väljasurnud tõug – meessoost krimifänn. Aga see on pikem jutt, mis väärib eraldi lahtikirjutust.

Kuid seesama teooria kehtib suuresti ka moodsa lääne ulmekirjanduse kohta – mõeldes tänasele lääne ulmekirjandusele, tuleb ju kohe pähe sama seos. Efekt, et nüüd on selle kirjutajate ja lugejate seas nõnda palju õrnema soo esindajaid, on suuresti saavutatud selle tekstikorpuse teadliku, sisulise ja mainelise muutmisega, võrreldes varasema fantastikaga. Ulme on samuti muutunud oma teemadelt ja kirjutuslaadilt oluliselt naiselikumaks. Ja pole midagi parata, et minu jaoks seega ebahuvitavamaks. Kes on selles süüdi, et poisterahvad ja mehed on raamatulugejate massis aastakümnetega üha väiksemaks segmendiks sulanud, on raske ütelda. Juhus ja asjade loomulik areng kindlasti mitte, pigem ikka teadlik ja ennast taastootev – peamiselt naiste juhitud – kirjastuspoliitika ning lapsevanemate kodused soostereotüübid, mis lihtsalt ei soodusta-suuna poiste lugemisharjumuse teket.

Täna tahan ma aga meenutada üht raamatukirjastuslikku fenomeni, mille rolli sõjajärgse meessoost ilukirjanduse lugejate põlvkonna kujundamisel on võimatu üle hinnata. Jutt käib Teise maailmasõja ajal USAs käima pandud «Relvajõudude väljaannete» (Armed Services Editions, ASE) ühisnimetust kandnud pehmekaanelistest taskuformaadis raamatuist, mida perioodil 1943–1947 ilmus kokku 1322 nimetust (neist sadakond uue järjekorranumbriga, kuid juba korra ilmunud teoste kordustrükid) kogutiraažiga 122 miljonit eksemplari. Neid raamatuid jagati tasuta USA relvajõudude ja nende abiteenistuste ridades teeninud meestele (naisi oli nende seas ju – eriti meditsiinisektoris – ka, kuid üldpildis ikkagi väga väike vähemus) ning need olid sõdurite seas ülipopulaarsed.

Sattusin esmakordselt selle ASE-raamatute fenomenile vist seitsme aasta eest H. P. Lovecrafti esimesi raamatuväljaandeid uurides, kui sattus ette see kummalises formaadis 1945. aastal ilmunud pehmekaaneline valikkogu «The Dunwich Horror and Other Weird Tales». Sisuliselt oli tegu igati pädeva ja esindusliku enam-vähem ‘best of’-tüüpi valikuga, mille oli kirjastuses Arkham House ette valmistanud August Derleth, aga tähelepanu köitis just selle raamatukese veider formaat. Selline lai ehk mitte püstine, vaid nagu pikali paperback.

Hiljem teemaga süvitsi minnes sain teada, et kõik need miljonid sõduritele tasuta jagatud raamatukesed olid sellises kentsakas formaadis ja seda kahel põhjusel. Esiteks, et mahuks sõdurite vormil või rakmetes olnud väiksesse taskusse, teiseks ja peamiselt aga trükitehnilistel põhjustel, kuna nende teoste trükkimiseks kasutati pulp- ja digest-ajakirjade trükivorme (levinud olidki kaks mõne sentimeetri võrra erinevat taskuformaati).

Siin näeb nende formaatide servamõõte suhtes meil 1990ndail ilmunud taskuformaadis ulmekatega. 9,8x14 cm oli siis formaat, mis saadi digest-ajakirja «poolekslõikamisel», 11x17 aga pulp-ajakirja poolitamisel. Korraga trükiti ühes ajakirjaformaadis valmis kaks teost, mis siis horisontaalselt pooleks lõigati, üks raamat oli üleval, teine all. Kuna kasutati jutuajakirjade küljendusformaate, olid ka tekstid neis raamatutes silmale haaratavuse ja kergema lugemise huvides mõistagi kahes veerus. Sageli oli köite vastupidavuse huvides neist kokkuliimitud poognatest veel ka vasakust servast klamber läbi löödud – praktika, mida meilgi nõukogude ajal ja kuni 1990ndate esimese pooleni pehmekaaneliste raamatute puhul harrastati. Kahjuks kadunud praktika.

Kuigi allpool vaatleme pisut lähemalt sellesse valikusse jõudnud ulmekirjandust, siis alustuseks veidi programmi sünnist ja sellest, mis raamatuid üldse sõdureile lugemiseks välja valiti.

Kui 1940. aastal hakkati Ameerikas noormehi aktiivselt sõjaväkke võtma, täitusid sõjaväebaasid ja treeninglaagrid miljonite sõduritega, kel oli seal vabal ajal väga igav. Sellest sai kohe aru armee raamatukogusektsiooni juhataja, kes püüdis algatada raamatute hankimist väljaõpet saavatele vägedele plaaniga, et vähemalt iga noorsõduri kohta tuleks üks raamat, kuid aktsioon kukkus läbi. Seejärel algatasid raamatukogud üle kogu riigi «Victory Book Campaigni» nime kandva kogumisaktsiooni, mille raames õnnestus esimese kuuga kokku saada miljon raamatut. Alguses, kui USA väed olid suuresti statsionaarsed, viibisid oma baasides või laevadel, sobisid need suured kõvakaanelised raamatud sõdureile hästi, kuid kui 1942–1943 üha rohkem ameerika sõdureid pidi hakkama liikuma maastikul, olgu siis Põhja-Aafrikas, Euroopas või Vaikse ookeani sõjatandril, muutusid kobakad kõvakaanelised köited järsku sobimatuks ning relvajõud hakkasid annetatud raamatuid tagasi lükkama.

Kampaania lõpetati 1943. aastal, mil kutsuti kokku Sõjaaja Raamatute Nõukogu (Council on Books in Wartime), mittetulunduslik organisatsioon, mis ühendas raamatukaupmehi, kirjastajaid, raamatukogutöötajaid, autoreid jt ning mille juhtmõtteks oli, et käimasolevas ideede sõjas on raamatud tõhusaks relvaks. Selles nõukogus tekkiski 1943. aastal idee panna käima spetsiaalne raamatuprogramm, kus üle maa eri kirjastajate, trükkalite, bibliotekaaride jt asjatundjate koostöös valitakse välja ning trükitakse relvajõududele spetsiaalselt mõeldud trükiseid ajaviiteks ja vahelduse ning meelelahutuse pakkumiseks. Nii sündiski hiiglaslik raamatusari «Relvajõudude väljaanded», mille puhul oli nii sisuliselt kui ka trükiste välise vormi osas arvestatud sõdurite spetsiifilisi vajadusi. Nii näiteks ei tohtinud need teosed reeglina olla hiidpaksud – mitmed kirjandusklassika tekstid lühendati peamiselt mahulistel

põhjustel, vahel harva ka arhailise või keerulise keele tõttu. Kokku lühendati aga siiski vaid 75 nimetust enam kui 1200 raamatust ja see lühendamise fakt märgiti siis raamatukaanel ka korrektselt ära.

Nii näiteks peeti vajalikuks kärpida Thomas Wolfe’i peagi ka eesti keeles ilmuvat tellist «Vaata kodu poole, ingel». Kuid kahtlustan, et seda teost kärbiti ka kirjaniku keerulise stiili ja narrariivi lihtsamaks vastuvõtuks lugejate poolt.

Programm õnnestus käima lükata, kuna selle taha tulid üle riigi suurimate kirjastuste juhid – W. W. Nortoni president William Warder Norton, John C. Farrar, kes oli asutanud kirjastused Farrar & Rinehart ning Farrar, Straus & Giroux, Pocket Booksi tegevjuht ja trükivaldkonna novaator Philip Van Doren Stern, kellest sai ka programmi üldjuht, aga ka Doubleday, Random House’i jt USA suurkirjastuste direktorid.

Suurkirjastajad tulid programmi taha, kuna kohe alguses lepiti kokku, et neid raamatuid ei tohi ei sõja ajal ega pärast seda siseriiklikult müüa ehk et need ei hakka kunagi konkureerima kirjastuste tavakaubaga. Ameerika kirjastajad ei vaadanud 1930ndail veel kuigi hea pilguga odavatele pehmekaanelistele taskuformaadis raamatutele, kuna kardeti, et nendega turule tulek sööb ära kenad kasumimarginaalid, mida nad teenisid oma kallite kõvakaaneliste raamatute müügist. Kuid USA armeele ja laevastikule võis selliseid pehmekaanelisi raamatuid omahinnaga müüa, tingimusel, et neid sõdureile tasuta jagati.

Kirjandus- ja kirjastusmaailma tuntud isikutest pandi kokku nõuandev kogu, mis kohtus kaks korda nädalas ja valis kirjastuste poolt välja pakutud raamatunimekirjadest need teosed, mis pääsesid programmi. Algselt anti välja 50 nimetust kuus, hiljem kahanes see 30 nimetuse peale, mis jäigi optimaalseks hulgaks. Raamatuid välja valiva kogu eesmärgiks oli  saada kokku esinduslik nimekiri, kus oleks ilukirjandust ja aimeraamatuid kõige erinevamate maitse-eelistustega lugejate jaoks, mõistlikkuse ja võimaluste piires. Üldiselt oli eelistatud moodne kergem ilukirjandus, kaasaegne väärtkirjandus ja ka kirjandusklassika. Lisaks proosale ja elulooraamatutele ilmus ka draamatekste ja luulekogusid, aga mõistagi ka küllalt ohtralt žanrikirjandust – peamiselt kriminulle, vesterneid, seiklusromaane, spordilugusid, huumorit ja armastusromaane, kuid näpuotsaga ka ulmet: teadusfantastikat ja õudust. Fantasyt ju õieti veel polnud.

Tasub meeles pidada, et Teise maailmasõja algusajaks oli ulmet raamatute kujul suurkirjastuses veel üsna vähe välja antud, mistap oli ka fantastika hulk programmis suhteliselt napp. Aga tõsiasi on, et ulme oli 1930ndatel aastatel veel valdavalt pulpajakirjade keskne fenomen, mis üsna harva tee raamatukaante vahele leidis.

Raamatuprogramm oli hämmastavalt tsensuurivaba, kuigi otsest kommunismipropagandat, mida USA toonases nüüdiskirjanduses võis suhteliselt tihti leida, püüti siiski vältida. Kuna suurema osa programmi raamatuist hõlmaski kaasaegne nüüdisproosa, argine tavakirjandus, siis on suurem osa neist nimetusist tänapäeva lugeja jaoks (ja väljaspool Ameerikat elava raamatusõbra jaoks eriti) täiesti tundmatud nimed. Mis tõestab, et kirjanduse vananemine pole vaid žanrikirjandusele iseloomulik nähtus. Suurem osa 1930–1940ndail oluliseks peetud kaasaegsest tavaproosast on tänaseks absoluutselt unustatud pööningukraam.

Üldiselt tasub veel tähele panna, et selliseid kõvakaanelisi raamatuid, nagu on kujutatud kõigi ASE raamatute kaanel, pole kõigil juhtudel füüsiliselt eksisteerinud, need ei ole alati olemasoleva sellise kaanepildiga kõvakaanelise raamatu pehmekaanelised versioonid. Tihti jälle on.

Aga enne ulme juurde asumist veel mõned tähelepanekud. Tänasest vaatenurgast tundus mulle üsna kummaline, et tollal populaarseid krimikirjanikke nagu Rex Stout, Erle Stanley Gardner või Dashiell Hammett ilmus sarjas tegelikult väga vähe. Õieti ei valitud programmi Hammettit, kelle kõik raamatud olid ometi seks ajaks ilmunud, üldse, Chandlerilt ilmus seal kaks nimetust (aga tema teosed alles hakkasid sõja ajal ilmuma, nii et see on arusaadav), Rex Stoutilt samuti vaid kaks raamatut. Kõige enam jõudis meilegi tuntud krimiklassikuist sinna Erle Stanley Gardneri advokaat Perry Masoni lugusid – 5 erinevat nimetust. Toona ülipopulaarset S. S. van Dine’i ei ilmunud üldse, samuti populaarselt Ellery Queenilt leiab sealt vaid ühe teose.

Aga eks ka kriminaalkirjandust ilmus toona eraldi kõvakaaneliste romaanidena oluliselt vähem kui pulpajakirjades juttude ja järjelugudena. Meenutame siis, et pehmekaaneliste taskuformaadis raamatute väljaandmise traditsiooni enne Teist maailmasõda praktiliselt ei eksisteerinud – see ongi 1940ndail tekkinud fenomen.

Kuid ega paremini ei läinud ka menukail elavail klassikuil: Hemingwayd ja Fitzgeraldi on nimekirjas kumbagi vaid kaks raamatut, William Faulknerit vaid üks teos. Neist paremini läks John Steinbeckil, kellelt on nimekirjas lausa 7 raamatut.

Toks ajaks Ameerikaski ülipopulaarset Agatha Christie’t (või näiteks Edgar Wallace’it) ei leia nimekirjast üldse. Täielikult puudub Conan Doyle ja seega ka Sherlock Holmes. Aga siin tasub ka silmas pidada, et kuigi sarja valiti üsna palju briti kirjanikke (Cronin, Conrad, Haggard, Somerset Maugham jne), siis valdavalt eelistati ikkagi ameerika autoreid. Nii näiteks pole sarja nappide teadusfantastika näidete seas üldse Jules Verne’i, kuigi ta oli tollal ameerika ulmelugejate seas ülipopulaarne. Wilkie Collinsi «Kuukivi» siiski on.

Näiteid, et britte täielikult ära ei põlatud, on veelgi. Nii leiab sarjast tänagi tuntud seiklusklassikat – näiteks C. S. Foresteri Horatio Hornbloweri mereraamatuid ilmus seal kümmekond. Alexandre Dumas musketäri-lugusid samas siiski mitte.

Tolle aja menukaist ajaviitekirjanikest vast enim leiab nimekirjast peamiselt vesternitele keskendunud üliviljaka pulpautori Max Brandi raamatuid – 16 erinevat nimetust.

Mis mind aga seda nimekirja läbi töötades vast kõige enam üllatas, olid seal leidunud vanema kirjandusklassika esindajad – Homeros ja Chaucer, kelle «Odüsseia» või keskaegne luule pole kindlasti kerge easyreading, vaid nõuab mõttega lugemist. Neist oluliselt lihtsam raamat, Brontë«Jane Eyre» on siiski ilmunud lühendatult.

Küll aga on täies mahus välja antud väga keeruline, kuigi tollal igati klassikaline teos, Herman Melville’i «Moby Dick». Ja eks sedalaadi üllatusi ilmneb seda pealt 1200-st raamatust koosnevat nimekirja tudeerides veel korduvalt. Aga eks selliste klassikaliste teoste nagu «Moby Dick» jõudmine sel moel miljonite sõdurite lugemislauale, seletab ka sõjajärgse põlvkonna suhteliselt suurt silmaringi ja kultuursust.

Ulme juurde jõudes tasubki siis üle korrata, et ega teadusfantastilisi tekste, millel oleks ka veidi püsivam kirjanduslik väärtus, tolleks ajaks kuigi palju raamatukaante vahele jõudnud ei olnud. Nii ongi suur osa sellest ulmest tegelikult õudusklassika.

ISFDB andmeil on «Relvajõudude väljaannete» 1322 nimetusest 51 fantastika, siingi on paar kordustrükki («Dracula», Poe novellid, «Maailmade sõda»). Kuid ligi pooled neist nimetusist on jällegi tänaseks pea täiesti tundmata. Lisaks ei võtaks me neid ilmselt ulmena. Kui palju ütlevad täna midagi nimed nagu Dorothy Mcardle, James Stephens, Vardis Fisher, Margery Sharp või Richard Sale? Enamasti on nende nimekirja pääsenud teosed kas mingid õrna fantastikaelemendiga tavaproosa, mingi humoorikas paradoks-kirjandus (Chesterton), lasteraamatuna mõjuvad loomafantaasiad vmt. Seega leiab meie ajani tunnustatud päris ulmet nimekirjast oluliselt vähem.

Aga kui õudusklassikaga alustada, siis Mary Shelley «Frankenstein», Edgar Allan Poe «Valitud novellid» ja Bram Stokeri «Dracula» on seal mõistagi olemas.

19. sajandi lõpu populaarkirjanduse ja seiklusjutu klassikutest on mõistagi esindatud Robert Louis Stevenson oma fantastiliste juttude kogumikuga «Dr. Jekylli ja mr. Hyde’i kummaline juhtum ning teisi lugusid». Stevensonilt ongi nimekirjas veel vaid «Röövitud», aga puuduvad näiteks «Aarete saar» ja «Must nool».

Olemas on ka kadunud maailmade alažanrile aluse pannud H. Rider Haggard romaanidega «Kuningas Saalomoni kaevandused» ja «Käskijanna».

Kuue raamatuga (mõistagi «Tom Sawyer» ja «Huckleberry Finn») esindatud Mark Twainilt on valikusse jõudnud ka ajarännuulme «Jänki kuningas Arthuri õukonnas». «Printsi ja kerjust» näiteks pole, on aga reisikirju ja novellivalikuid.

20. sajandi alguse briti saarte õudusklassikud on üsna hästi esindatud. Oma novellivalikuga on nimekirjas nii tondijutukorüfee M. R. James, kui ka hoopis teistsuguse õuduse meistrid Arthur Machen ja Algernon Blackwood.

Sama aja teadusfantastika peale mõeldes on nelja raamatuga esindatud briti klassik H. G. Wells: «Ajamasin», «Maailmade sõda», «Doktor Moreau’ saar» ning «Jumalate toit».

20. sajandi esimese poole populaarseim ameerika ulmekirjanik Edgar Rice Burroughs on esindatud kahe esimese Tarzani-raamatuga.

Nende pealt 1200 unikaalse raamatu peale oli programmis kokku 63 teost, mis ilmusid sellisena esmakordselt, spetsiaalselt selle sarja jaoks tehtud novellide, luuletuste, esseede, näidendite või raadiokuuldemängude valikud. Päris 100-protsendiliselt ei saa August Derlethi õudusantoloogiat «Sleep No More» üheks neist pidada, kuna see oli esmalt ilmunud kõvakaanelise 400-leheküljelise raamatuna kirjastuses Farrar & Reinhart, kuid sisuliselt Derleth selle valiku seda programmi silmas pidades kokku pani, lootusega, et ehk jõuab raamat ka sinna sarja. Jõudiski.

Lisaks siis on Derlethi teene veel juba mainitud Lovecrafti ‘best of’-tüüpi jutukogu jõudmine programmi. Ning see on küll üks programmi 63-st algupärasest raamatust.

Kokkuvõttes võib öelda, et ühest küljest ilmus ulmet programmis ikkagi ääretult vähe. Aga seda oli ka üsna vähe võtta, ulmeraamatuid ei eksisteerinud ülearu palju. Teisalt: ka ajaproovile vastu pidanud kriminaalkirjandust ei sattunud sinna just liiga palju. Küll aga jõudis sinna tollaste valiku tegijate tahtel selgelt ülearu palju toonast realistlik-olmelist tavaproosat, millest suurem osa on tänaseks õigusega kirjandusloo kolikambrisse pühitud.

Aga eelkõige tasub meeles pidada, et need raamatud ilmusid nii tolle aja kui tänapäeva mõttes üsna üüratutes tiraažides, mis jäid kuhugi 80 000 – 100 000 vahele. Arvestades, et need ASE-raamatud osutusid sõdurite seas meeletult populaarseteks ning neid loeti üksteisele ette, anti sõbrale edasi, oodati järjekorras, rebiti ka juppideks, et seda lugemisjärjekorda kiirendada, on positiivne, kui paljude lugejateni seeläbi varane ulmekirjandus jõudis. Ulmest sai nende miljonite sõdurite jaoks normaalne osa kirjandusest, mis eksisteerib täieõiguslikuna klassika, vesternite, kriminullide, luule ja näidendite ning elulooraamatute kõrval. Selle normaalsuse omaksvõtt oli üks ASE suurimaid teeneid. Või näiteks Lovecrafti puhul siiski varasemalt vaid mõnekümnele tuhandele õudusfännile tuttava kultusautori teadvustamine sadade tuhandete otsese ulmehuvita lugeja seas.

Üks sõdur on meenutanud, et ASE-raamatu prügikasti viskamine oli tegu, mis võrdus oma vanaema löömisega.

Kuigi neid ASE-raamatuid toodi hiiglaslikes kogustes sõjast koju, siis sõjajärgseil kümnendeil neid siseriiklikult eriti ei hinnatud. Kuna nad polnud kunagi olnud osturingluses, ei osanud ka vanaraamatupoodide omanikud neisse alguses kuidagi suhtuda ning suurem osa neist läksid sõjajärgseil kümnendeil, kui nende esimesed omanikud kolima või surema hakkasid, kõige liha teed. Alles 20. sajandi lõpukümnendeil läksid need raamatud antikvariaadikaubana hinda – kui neid juba üsna vähe ringluses oli.

Tänaseks ongi sarja raamatute täiskomplekt olemas vaid USA Kongressi raamatukogus. Teine suurim komplekt – Alabama ülikooli raamatukogu oma – ei ole enam täielik, sellest on 16 köidet puudu. Nii et kuigi kõik need köited pole tänapäeval ühtviisi haruldased, on tohutu hulk neist tänaseks hirmkallid bibliofiilsed rariteedid.

Aga mis kõige olulisem: need raamatud õpetasid sadadele tuhandetele ja miljonitele 20ndates eluaastates noormeestele, tervele põlvkonnale või isegi kahele, et lugemine on parim tegevus ajaviiteks, suurepärane meelelahutus. Need sõjast läbi käinud meeste põlvkonnad astusid tavaellu teadmise ja harjumusega, et raamat on normaalne ja väga ihaldusväärne osa iga inimese kodusest rutiinist, raamatu lugemine on lahe.

Suuresti tänu ASE-programmile saigi USAs 1950ndatel puhkeda nn. paberbacki-buum, taskuformaadis pehmekaaneliste raamatute menulaine, mis kestis mitukümmend aastat.

Kui 1939. aastal ilmus USAs pehmekaanelisi taskuraamatuid kogutiraažis 200 000 eksemplari, siis 1947 ilmus neid juba 95 miljonit eksemplari. Sõjast naasnud 12 miljonit veterani, kelles ASE-programm oli tekitanud lugemisharjumuse, olid selle äriotsuse piisavaks garandiks.

Olgu su esmaseks huviks teadusfantastika või õudus või kriminullid või seksiga vürtsitatud põnevuslood, kõigis neis žanreis sai 1950ndail endale soetada lugemisvara nii palju, kui keskmine inimene jõudis ära tarbida.

Sõda tegi lugemise meeste seas popiks. Ja kuna sõjas käisid reeglina noored mehed, oli sellel eluharjumusel mõju aastakümneteks. Kas noormeestes uuesti lugemisharjumuse tekitamiseks oleks vaja uut maailmasõda, ma ei oska ütelda. Olles käinud eelmisel aastal varases keskeas reservistide kordusõppusel jäi silma, et vaba õhtust aega koolivõimla põrandal oma magamiskottidel veetis lõviosa ninapidi telefonis, sõrmed aktiivselt skrollimas. Minul oli ühe vähesena seal ajaviiteks kaasas paar taskuformaadis Rex Stouti kriminulli. Kas reaalses rindesituatsioonis telefonide kasutamine muidugi kuigivõrd turvaline on, ma ka ei tea. Vist mitte, kui on soov ellu jääda.

Igatahes proovis Ameerika selle sajandi alguses Iraagi vabastamise operatsiooni ajal taaskäivitada ka ASE-programmi. Tõsi, välja antigi vaid see esimene väike ports raamatuid, nii et ülearu edukaks see aktsioon vist ei osutunud. Rohkem nagu nostalgiaprojekt.

ASE-programmist on kirjutatud ja selle sotsio-kultuurilisi mõjusid uuritud palju, netiski on leitav hulk põhjalikke artikleid, aga on ilmunud raamatuidki. Näiteks see.