Moodsas digimaailmas ei vaeva meid enam tiraažiküsimus, sest e-raamat trükib end täpselt paraja arvu eksemplare. Hurraa! „Laske mulle need ja need raamatud ka kristallidele“ (vabas sõnastuses meenutus Lemi „Tagasitulek tähtede juurest“). Kättesaadavusega on ka hästi, sest raamat on inimõigus, piirata ei tohi. Helges tulevikus ei ole ometi inimestele kahjulikke patendi- ja muidu IP seadusi. Autorid elavad edaspidi kodanikupalgast, millele vististi vaimustunud lugejad võivad lisa anda. Stopp, eksisin ulmesse ära.
2024. aasta alguses käivitas Anthropic „Project Panama“. Kuidas võiks AI koolitajad saada oma lapsukeste õpetamiseks legaalselt raamatuid? Eks ikka poest. Mõningase juriidilise surramurra abil koostati konstruktsioon, et raamatud ostetakse „lugemiseks“, mis siis niiväga sellest, et AI poolt. Skaneeritud raamatud kui prügi korralikult sorteeritakse, kaaned eraldi, nagu konteiner nõuab, ja utiliseeritakse. Kuna vaja on palju, tähendab see miljonite raamatute töötlemist.
Anthropicu entusiastide hulgas leidus ilmselt ka mõni tegelane, kellele üritus päris eetilisena ei tundunud, projekt kuulutati firmasaladuseks.
“Project Panama is our effort to destructively scan all the books in the world… We don’t want it to be known that we are working on this.” (refereering: “Washington Post”)
Küllap polekski nii lihtne maailmast ära kaotada näiteks kogu tiraaž Harry Potteri seiklusi, kuid Panama ei olnud mõeldud piirduma üldiselt kättesaadava kraamiga. Otse vastupidi, mitmed analüütikud on arvanud, et haruldasemad raamatud on konkureerivate AI firmade jaoks huvitavamad, eriti need, millest digivarianti polegi.
Eraneetud ajakirjatsurad said jaole ja selgus, et AI populaarsus ei tekitagi neile blankovolitusi.
Kuidas siis on lood kodumaise ulmega? Oleme saanud osaks maailma AI-dest ja mis väljaanded peame igaks juhuks rariteetidena luku taha panema ?
Kirjastuste käest uurides on „Reaktor“ ikka pärinud, kuidas neil e-ga lood, saanud oleme suuremalt jaolt kinnitusi, et e-d on teema, nendega on hästi ja saab kuni kodanikupalganduse tekkimiseni praegu käibiva vääringu eest kristallidele, vabandust, telefoni või arvutisse.
Paberkandjatega on meil pisike probleem, mida võib iseloomustada kui rahvaarvust tulenevat nišikirjanduse tiraažinumbrit. Põhjustab see omalaadseid kurioosumeid, näiteks osta.ee keskkonnas müüdavaid 50+EUR kaanehinnaga Varraku F-sarja raamatuid. Defitsiidi tingimustes hind mõistagi suureneb, küll aga tekib küsimus, kas NFT pähe ulmeraamatu soetav tegelane seda kunagi lugeda kah kavatseb.
Paar numbrit on striimingus saadaval. No-noh.
Elektriliselt pilt tuleb mõnevõrra lõbusam:
EDRK pood https://edrkpood.live.edrk.ee/
Täheaeg 9: Joosta oma varju eest 6.38
Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond 7.38
Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss 6.13
Täheaeg 14: Teise päikese lapsed 6.55
Täheaeg 15: Ajavärav 7.38
Täheaeg 16: Hirmu planeet 6.58
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast 6.58
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür 9.05
Täheaeg 19: Pilvede sultan 14.12
Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris 15.52
Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil 16.93
Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused 16.93
Epub Apollo
Täheaeg 11: Viirastuslik rügement 10.67
Epub Rahva Raamat
Täheaeg 11: Viirastuslik rügement 11.23
Anthropicu poistel on siiski lootust, et mida pole e-s, saab natuke paberkandjal (ja mitte unustada kaasi küljest rebida):
Apollo, paberkandjal:
Täheaeg 5: Süütalastepäev 12.59
Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall 6.48
Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes 14,85
Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss 22,65
Täheaeg 14: Teise päikese lapsed 22,65
Täheaeg 15. Ajavärav 22.35
Täheaeg 16. Hirmu planeet 22.30
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast 23,44
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür 24.95
Täheaeg 19. Pilvede sultan 25.95
Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil 26,95
Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused 26,95
Otseselt midagi üllatavat olukorras pole: e-dega algab kättesaadavus, e-dele keskendunud EDRK pakub kõige usinamini, ehk siis 22 numbrist suurem osa on moodsal ajal vähemalt esialgu veel saadaval.
Huvitaval kombel nr. 10, mis sisaldab ka esimese kümne „Täheaja“ kokkuvõtlikku ajalugu, eespoolses loetelus ei paista. Saatesõnaks kirjutas Raul Sulbi sarja sünniloo ja lühidalt numbritest … mida saadaval enam ei ole.
Võib-olla oleks kultuurilooliselt kasulik, kui enam mitte kaubandusvõrgust hangitavad ulmekillud saaksid digiteeritud ja kättesaadavaks näiteks veebiväljaannetes, kui autor loa annab?
Eks lugeja otsustab. Tänases „Reaktoris“ on lugemiseks 10. numbri eessõna Sulbi loal artikli lõpus ja Heinrich Weinbergi ja Reidar Andresoni „Täheajas“ varem ilmunud lugu Päästa meid kurjast
Raul Sulbi, mis kell on, Täheaeg?
Järgmisena – nagu ka Estconil rääkisin – ongi ilmumas siis järjekordne teemaantoloogia: teemaks galaktikaimpeeriumid ja raamatu sisuks angloameerika tõlkelood 1940–1950ndatest, kokku 12 juttu, jutustust ja lühiromaani, köide tuleb (siis taas tekstiga ühes veerus) vast nii 350–400 lehekülje kanti. Nii et tüse (suht suureformaadiline) number.
Esimese kümne tutvustuses mõne eelistuse välja tõid, kas nüüd oskad päris lemmiku nimetada?
Ei :D Et eks mõne puhul meeldib kaanepilt rohkem ja mõne puhul sisuvalik etc. Ja üldkujundustest mõistagi praegune, 5. stiil meeldib enim, oma fontide ja päismikuga – viimane on ju tagasipöördumine Horisondi-aegse Täheaja juurde ja kummardus sellele. Aga kaheveerulisest tekstist publiku ja kirjastaja tungival nõudel loobume, kuigi minu meelest oli see super ja just see, mis mulle meeldis. Aga ülejäänud maailm ei jaganud mu retro-novaatorlikku ilumeelt, mis püüdis 20. sajandi keskpaiga ja 2. poole lääne ulmeajakirja atmosfääri luua. Aga õhukese erkvalge paberi juurde jääme, ei naase kohutava beeži mahupaberi manu. Püüame hoida seda 1990ndate õhukese, painduva paberi õhustikku ja esteetikat!
“Täheaeg” oli küll alati kodu- ja välismaise kokteil, järgmine number nüüd angloameerika?
EUÜ ja Fantaasia jutuvõistluste esikümmete avaldamine on liikunud Fantaasia uude sarja Kaarnakirjas, seega on Täheajad nüüd taas vabad muud ulmet avaldama ja lähiaastail ongi plaanis keskenduda tõlkeulmelistele teemanumbritele nagu kuldajastu ulme, militaarne fantastika, põlvkonnalaeva lood, uue laine ulme jne. Ehk siis puhas 20. sajandi teise poole angloameerika ajakirjaulme lühiproosa orgia. Materjali ammutamine minu ideaalmaailmast.
Kas mõnesse neist teemanumbritest ka eesti autorite jutte tellime, näitab tulevik, aga paraku Täheaja viimase kümnendi kogemused mingil teemal lugude tellimisega kodumaistelt autoritelt on olnud liiga valusad. Tekstid on olnud väga harva teemasse ja veel harvemini reaalselt kaalukad ning läbimõeldud sädelevad ulmelood. Pigem on need kaastööd mõjunud rohkem nagu mingite linnukeste kirjasaamisena vastavasse lahtrisse. Ilmselgelt minu välja mõeldud teemad ei ole kodumaiseid autoreid piisavalt kõnetanud või neile üldse sobinud ja huvitavad tundunud. Sellest ka minu mõneti pettunud pööre täielikult tõlketekstide poole.
Raul Sulbi eessõna 10. numbri Täheajale
Kui ma 1992. aasta jaanuaris Treffneri gümnaasiumi 8. klassi õpilasena ühe vahetunni ajal Tartu vanas postimajas, mis asus toona täpselt mu kooli vastas, ajakirjanduslevi letis uut ajakirja Täheaeg märkasin, selle kohe ka ära ostsin ja kodus huviga lugema hakkasin, teadsin õige pea, kelleks tahan tulevikus saada — ulmeajakirja toimetajaks.
Toona, 14-aastasena, ei võinud ma muidugi aimatagi, et selline elukutse on Eesti suuruse rahvaarvuga riigis põhitöökohana kaunis utoopiline mõte. Igatahes tegelesime järgnevail aastail koos klassivenna ja hilisema Eesti Ulmeühingu kaasasutaja Taavi Tuvikesega mitme ulmega seotud paber- või netiväljaande toimetamise ja üllitamisega, meenub kaks numbrit kserograafiliselt paljundatud ajakirja Hirmu ja Õuduse Jutud, milles taasavaldasime Johannes Aaviku samanimelises jätkväljaandes ilmunud õudusklassika tõlkeid, aga ka kaasaegseid algupärandeid ja arvustusi.
Edasi tuli internet ja veebiajakiri SF Online, mis keskendus ulmeuudistele ja arvustustele, ning seejärel juba ulmeühingu egiidi all fanzine Terra Fantastica, mis tehniliselt võttes küll kunagi ei ilmunudki, aga mille esimese numbri maketi koos toimetatud sisuga me valmis saime ja mida ulmelisti sf2001 esimesel kokkutulekul 1997. aasta kevad-suvel Tõrvaaugul ka demonstreerisime, numbris oli algupärandeid, tõlkeid, autoritutvustusi, ulmeuudiseid.
Igatahes jäi seegi üritus miskipärast katki ning tänaseni kestva jälje õnnestus meil Eesti ulmeperioodikasse maha jätta alles 1998. aasta sügisel, kui ilmuma hakkas veebiajakiri Algernon, milles avaldasime ulmeuudiseid ning algajate eesti autorite esimesi suleproove, pakkudes ka võimalust neid tekste (anonüümselt) kommenteerida.
Internet oli ju ilus ja kaunis, aga ometi tundus paberile trükitud ajakiri või antoloogiasari ikkagi kuidagi õigem. Ööajakiri Marcus, mida oli alates väljaande algusest 1991. aastal vedanud ja toimetanud Mario Kivistik, transformeerus just 1999. aastal klassikalisest ajakirjaformaadist ümber kõiki kolme ulme alamžanrit avaldavaks tekstikogumikuks, antoloogiaks või kui soovite, siis neli korda aastas ilmuvaks digest-ajakirjaks, nagu neid angloameerika ulme- peaasi, traditsioonis tuntakse. Et selle raames drastiliselt vähenes ka tiraaž, oli märk sellest, et vormimuutus oli paratamatu: ajakirjanduslevi kaudu polnud üsna väikseks kokku kuivanud ulmepublikule tehtavat väljaannet kasumlik turustada, raamatupoe ulmeriiulid oli selleks märksa sobivam koht.
2000. aastal algas mu koostöö kirjastusega Fantaasia, esimeseks suuremaks projektiks sai moodsa õuduskirjanduse antoloogia «Sünged varjud», mis 2001. aasta aprillis ilmudes oli esimene siinkirjutaja koostatud raamat. Projekt, mis edu korral pidi jätkuma, Samuti meeldis kirjastaja Eva Lutsule mõte analoogilisest SF-kogumike sarjast.
2001. aasta kevadel asusingi uue SF-kogumiku jaoks autoriõigusi hankima ja kuna samal ajal tegelesin ka kirjastuses Varrak töös olnud «Eesti ulme antoloogia“ koostamise ja autoriõiguste hankimisega, siis suhtlesin tollal meili teel ka omaaegset Täheaega koostanud ja toimetanud Urmas Alasega, kellega selle kaubamärgi taaselustamist ka arutasin ja kes sellele mingit vastuseisu ei väljendanud.
Peamisteks põhjusteks, miks soovisin selle nime juurde jääda, olid kindlasti suur nooruspõlvenostalgia, aga ka arvamus, et hea kõla ja tähendusega geniaalne ulmeajakirja nimi ei tohiks kindlasti pärast segastel aegadel ilmunud kahte numbrit ajalukku kaduda.
Etteruttavalt võib märkida, et kui elutee mind mitu aastat hiljem tollast Täheaega välja andnud Horisondi peatoimetaja ja vastutava väljaandja Indrek Rohtmetsaga kokku viis, väljendas temagi heameelt, et see märk on taas elustatud ja Täheaja nimi pole tänasest Eesti ulmepildist kadunud.
Igatahes sama, 2001, aasta jaanuaris pöördus minu ja Jüri Kallase poole varem raskemuusika ajakirja Pläkk väljaandmisega tuntust kogunud Lennart Madisson, kes tegi meile ettepaneku hakata toimetama tema kirjastatavat kvartaalset ulmeajakirja. Ulmeajakirja tegemine oli meie mõlema suur unistus ning loomulikult nõustusime tehtud pakkumisega pikemalt mõtlemata. Ajakirja nimeks sai valitud Mort ning selle esimene number pidi ilmuma sama aasta suvel.
Kogusime erinevailt kaasautoreilt kokku suure hulga kaastöid, kirjutasime ise lühemaid ja pikemaid materjale, kuid teatavail konkreetseil põhjusil jäi ajakirja sisuline kokkupanek venima ning pole ulmehuvilistele suur uudis, kui lisan, et sellist ajakirja kunagi ei ilmunud, Lennart Madisson laiutas nõutult käsi ja läks edasi teiste, pornograafiliste kirjastusprojektidega, aga ulmeajakirja Mort halenaljakas lugu väärib omaette peatükki Eesti ulmeloos ning siinne juubelijutt pole selleks paslik koht.
Morti lugu on aga servapidi seotud ja sestap oluline ka Täheaja ajaloos.
Märtsis 2002 (nagu ma oma kirjakasti arhiivist näen) kinnitasin viimastele kaasautoritele, et Morti-nimelist ajakirja ei ilmu ning nende kaastööd on vabad mujale pakkumiseks. Täpselt samal ajal jõudis trükikojast välja ka minu koostatud teine antoloogia « Täheaeg 1. Sädelevad uksed» ning Eva Lutsu nõusolekul hakkasin kokku panema sarja teist köidet, kus juba järgmisel aastal ilmus mitu Eesti autorite ilukirjanduslikku kaastööd, mis pidid algselt ilmuma Morti esimeses numbris.
Algselt olid mul Täheajaga õieti teistsugused plaanid, nimelt pidi esimene Täheaeg välja nägema sarnane õudusantoloogiale «Sünged varjud», ehk siis koosnema vaid tõlketekstidest. Hankisin selleks 14 teksti autoriõigused, mis tegelikkuses ilmusid laiali jagatuna kolmes esimeses Täheaja kogumikus aastail 2002-2006. Otsuse jutud laiali jagada ja nende kõrvale eesti autorite tekste võtta tegime me kirjastaja Eva Lutsuga koos erinevatele argumentidele toetudes ning kindlasti polnud siin mulle mingit surveavaldust, aga ometi meeldib mulle teinekord mängida mõttega, et esimene Täheaeg võinuks olla sellise sisukorraga moodsa angloameerika tõlkeulme mahukas kogumik:
Karen Haber «Allavoolu mööda aega»
Harry Turtledove «Saared meres»
Eric Brown «Vahejaam»
Stephen Dedman «Juhuslik märklaud»
Michael Swanwick «Sädelevad uksed»
Richard Paul Russo «Liblikad>
Stephen Goldin «Nagu sõdur oma maa eest»
Gregory Benford «Lunastaja»
Jayme Lynn Blaschke «Tolm»
lan McDonald «Hulpivad koerad»
Alastair Reynolds «Spirey ja kuninganna»
Paul J. McAuley «17»
Geoffrey A, Landis «Emmata erinevat»
Tony Daniel «Kuiv ja vaikne sõda»
Erinevalt esimesest numbrist ilmus «Täheaeg 2. Doominosillad» 2003. aastal kõvakaanelisena ning selles avaldatud Indrek Hargla «Vlad» ja Andre Trinity «Tähtede seis» tõid väljaandele 2004. aasta suvel esimesed kaks Stalkeri-auhinda. Kui esimeses numbris oli 6 tõlketeksti ja 2 algupärandit, siis teises numbris oli suhe vastupidine, 6:2, siis vastavalt algupärandite kasuks.
Järgnevail aastail eemaldusin ma erinevail konkreetseil põhjuseil mõnevorra ulmekogukonna tegemistest ning ka raamatute koostamisest-toimetamisest ja olin aktiivsemalt tegev teistes eluvaldkondades. Sestap ilmus «Täheaeg 3. Kauge lahingu kaja» alles 2006. aasta sügisel. Selles Täheajas oli tõlgete-algupärandite suhe jällegi 6:2 tõlgete kasuks (edaspidi on alati domineerinud algupärandid), küll aga tõi see number endaga kaasa mitmeid muudatusi.
Nimelt vahetus sarja kujundaja ning Täheaeg sai uue väljanägemise, mis jäi väljaandele kuni 2009. aasta lõpuni, aga oli ka sisulisi muutusi: alates kolmandast köitest lisandus Täheaja ilukirjanduslikule osale nonfiction plokk: arvustused, arvamusartiklid ja ülevaated mingist ulmekirjandusega seotud nähtusest. Arvustusi ja ülevaateartikleid edaspidi enam ilmunud pole, küll aga esseistlikke ja üsna suurt ning kontroversiaalset vastukaja pälvinud arvamuslugusid.
Muutusi tõi endaga kaasa ka 2008. aasta suvel ilmunud «Täheaeg 4. Flööditüdruk». Nimelt läksime tagasi pehmekaanelise väljaande juurde, võtsime kaanepildina kasutusele Eesti kunstniku algupärase spetsiaalselt Täheaja jaoks tehtud pildi ning hakkasime tarvitama ka juttude juures siseillustratsioone. Nende ridade autori ajanappuse tõttu on see ka ainus number, milles puudusid autoritutvustused, Igatahes toi selle numbri nimilooks olev Paolo Bacigalupi tõlkejutt Täheajale 2009. aasta suvel kolmanda Stalkeri-preemia.
Mitmes mõttes pöördeliseks kujunes ka 2009. aasta. Esiteks jõudis Eestisse ja inimeste teadvusse majanduskriis, samas oli see Täheaja jaoks esimene aasta, kui suutsime välja anda kaks numbrit. «Täheaeg 5. Süütalastepäev» ühtki auhinna laureaati ei sisaldanud, ometi on just see köide nii tõlkelugude, algupärandite kui ka kaane- ja siseillustratsioonide poolest siinkirjutaja isiklik lemmik väljaande keskmisest perioodist (2008-2009, numbrid 4-6). «Täheaeg 6. Pika talve algus» on oma 340 leheküljega tänaseni sarja mahukaim köide, aga kuna tolle perioodi küljendus oli ruumiga üsna priiskavalt ringi käiv, siis ei saa seda nii üks-ühele tihedama küljendusega numbritega võrrelda. Igatahes tõi just see köide Täheaja imaginaarsele Stalkeri-riiulile kaks tuumakat täiendust. Aasta parimaks tõlkejutuks hinnati 2010. aasta suvel Charles Strossi «Poiss ja tema jumal» ning aasta parimaks algupäraseks ulmelooks Indrek Hargla lühiromaan «Donizarre udulaam».
2010. aasta tõi endaga kaasa taas uue kujundaja ja Täheaja uue väljanägemise ning ka väljaande veebilehe http://taheaeg.wordpress.com tekkimise, kus esmakordselt uut kujundust ka põhjendasime ning kust leiab ka kõikide Täheaegade varasemate numbrite bibliograafia ja kaanepildid, alates päris esimesest Täheajast, mis dateeriti «Talv 1991». «Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall» on eriline ka selle poolest, et proovisime – ja õigustatult – üle mitme aasta taas välismaise kunstniku kaanepilti, paraku jäi see kuni tänaseni viimaseks korraks, kui tarvitasime juttude juurde spetsiaalselt tellitud siseillustratsioone – majanduskriis nõudis lõpuks oma.
Igatahes tõi Täheajale rõõmsaid uudiseid 2011. aasta suvi ja Stalkeri-auhindade jagamine, kui seitsmendas numbris ilmunud Siim Veskimehe «Kuldhordi teine tulek» tunnistati läinud aasta parimaks algpäraseks pikaks lühiproosatekstiks ning esimest korda sarja ajaloos võitis Täheaeg tervikuna möödunud aasta parima kogumiku kategoorias Stalkeri. Pärast enam kui kümnend kestnud tööd ja seitset ilmunud numbrit oli see igati meeldiv tunnustus.
2011. aasta kevadel ilmunud «Täheaeg 9. Sõda kosmose rannavetes» oli nagu juba öeldud üle miotme aasta esimene ilma siseillustratsioonideta number, teisalt otsustasime kaanepildi osas naasta Eesti kunstniku spetsiaalselt Täheaja jaoks tehtud pildi juurde.
Sama aasta augustis ilmunud «Täheaeg 9. Joosta oma varju eest“ oli jällegi eriline, nimelt avaldasime selles numbris kirjandusfestivali Prima Vista egiidi all toimunud kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu ulmejutuvõistluse võidutööd. Võistlus ise toimus teist korda ning tagantjärele tarkuse korras võib öelda, et ilmselt oleks ka 2014. aastal peetud esimese võistluse parimad tööd olnud mõistlik avaldada Täheaja nime all, mitte eraldi kogumikuna «Terra Fantastica», nagu toona teha otsustasime. Siis jäänuks ka Täheaegade ilmumistsüklisse väiksem auk.
Täheaja kümmet ilmumisaastat ja kümmet ilmunud numbrit analüüsides torkab silma pidev pendeldamine, kõikumine ja kõhklemine kahe variandi vahel, pidevad eneseotsingud.
Laiemas plaanis räägin ma väljaande positsioneerimisest kuhugi antoloogiasarja ja ajakirja vahele, olen ise alati erinevate köidete saatesõnades rõhutanud, et Täheaja numbreid on vale hinnata eraldiseisvate antoloogiatena, et me ei püüagi neid kokku pannes ja välja andes mingi erilise ja suure sisulise koherentsi ja terviklikkuse suunas liikuda, et pigem on neid õigem vaadelda kui lihtsalt üksteise järel ilmuvaid ajakirjanumbreid ning lihtsalt Eesti inimressursist alguse saavatel kümnetel eri põhjustel ei ole need müügil ajalehekioskis märkega «Jaanuar 2011», «Veebruar 2011», «Märts 2011», vaid ilmuvad just nimelt pigem raamatu formaadis ja täpselt nii harva, kui meie suuresti sümboolse tasu eest tehtud ühise töö tulemusel võimalik on.
Samas, kui me nimetaksime end selle kõige juures ikkagi selgelt ajakirjaks, kaotaksime ilmaaegu Täheaja köidete arvustamisvõimaluse Ulmekirjanduse BAASis ning võimaluse kandideerida kogumiku kategoorias Stalkerile, Sellest suurest identiteediotsingust ja –segadusest on aastate jooksul tulenenud hulk väksemaid tehnilisi valikuid, otsuseid ja muudatusi, mis ometi meile selle kümnendi jooksul nii iseloomulikud on olnud. Olgu valikukohaks siis kõvad või pehmed kaaned, originaalne või välismaisest agentuurist ostetud kaanepilt, kujunduse printsipiaalselt erinevad lahendused või miks mitte ka dilemma, kas keskenduda rohkem tõlkekirjandusele või algupärandeile. Eks viimase osas mängib oma rolli ka algupärase ulme hetkeseis ja potentsiaal konkreetsel ajahetkel. Kui ikka pole kodumaist tasemel lühiproosa avaldada võtta, tuleb rohkem keskenduda tõlgetele. Selle nukra tõdemuse juures on muidugi oluline rõhutada Täheaja üht ilmumise põhilist eesmärki nii aastal 2002 kui ka 2012 ja see on algupärase ulme edendamine. Täheaeg avaldamiskohana, mis tänu kultuurkapitalile siiski pisut honorari maksta suudab, ongi ellu kutsutud just selleks, et autorid tahaksid kirjutada ja avaldada oma tekste paberil ja hakkaksid selle käigus veelgi paremini kirjutama ning meie saaksime omakorda veelgi õnnestunumaid kirjanduslikke šedöövreid avaldada.
Ilukirjanduse ja kitsamalt lühiproosa seis on muidugi, nagu ta on. Tänapäeva maailmas, kus konkurents igasuguse tasuta meelelahutuse ja info ning meediamüra vallas on nii tohutu, alternatiivseid tegevusi lugemisele kirjutamisele on filmide, multikate, koomiksite, blogosfääris või suhtlusvõrgustikes möllamise ning kaardi-, rolli- ja arvutimängude näol tohutult, teeb paratamatult vähikäiku ka keerulisema ilukirjanduse lugemis- ning kirjutamisoskus.
Täheaeg kavatseb igatahes tulevikuski seista väärt ilukirjanduslike lühiproosa bastioni kaitsel ja seda igati propageerida, oodaku meid siis ees ükskõik millised suuremad või pisemad formaadimuutused — Täheaeg kui märk ei kavatse kuhugi kaduda. Siinkohal täname ka Eesti Kultuurkapitali, mis on meid juba alates teisest numbrist järjepidevalt toetanud!
Ulmelisi lugemiselamusi — juba kümnendat korda! — soovides.
Raul Sulbi
