Aastavahetuslik miljöö ajab kokkuvõtlikuks - kuidas siis 2025. tundus? Esimene enda-nimega paberist raamat, Stalker raamatus olevale lühiromaanile - suur edu, oodatud edu, harilik kaasnähe pikale jätkuvale kirjatööle?
Aitäh küsimast, 2025 oli loominguliste saavutuste poolest kindlasti minu senise elu edukaim aasta. Juhtus nii meeldivaid ootamatusi (romaanivõistluse III koht) kui vaikival kokkuleppel lugejaga saavutatud väljateenitud triumfe (Stalkeri-võit). Olen nüüd aastaga saanud välja kaks omanimelist raamatut, mis on kaks rohkem kui mu varasema umbes kümneaastase kirjanikukarjääri jooksul, ja vastukaja mõlemale on olnud õigustatult positiivne. Kahe juurde ma pidama ei jää, tuul on tiibades, maailm on mu auster.
Kuhu need Stalkerid kõik mahuvad, kas kaminasims kitsaks ei hakka jääma?
Kitsaks, ei, ruumi on, aga võibolla peab varsti kandva seina peale ümber kolima.
Kuidas ise arvad, miks just "Matilda"?
Sest lugeja teab, mis on hea. Ma ise arvan ka, et see on üks mu kõige õnnestunumaid jutte, aga ega ma kirjutama hakates nii ei plaaninud. See oli paar aastat küpsenud idee, kus kuidagi said kokku mõned minu loomingust juba varem läbi käinud meelisteemad, mis saavutasid ühel hetkel kriitilise massi, hakkasid mu peas oma elu elama ja tulemuseks oli kõigile teada ja armastatud "Matilda". Samas meeldib mulle ka, et see ei olnud mitte kõigi lemmikjutt kogumikus. Kõigi lemmik oleks vältimatult tähendanud, et teised lood on kehvemad. Praegu aga seda muljet ei jää. Isegi kogumiku veidi äbarikku avalugu on mõned nimetanud parimaks.
Kuidas saavutuste tunnustamine inspireerib? Kuidas tunne on, millal palgatööst loobuda võib?
No kurat, kas on keegi, kellele tunnustus mõju ei avaldaks? Võibolla ainult grafomaanidele, kes kõigest hoolimata ja iga ilmaga tuimalt edasi kirjutavad. Mind teeb kiitus küll uhkeks ja motiveerib edasi tegutsema, nii et palun kiitmist mitte jätta. Ostke raamatuid muidugi ka. Palgatöö lõpetamine ootab põhimõtteliselt ainult selle taga, et tuleb välja koolitada tuhatkond inimest, kes iga minu raamatu raudpolt lettidelt ära ostavad. Tegelen sellega.
Mis kaasneb "ametliku" kirjutamisega eeldatut ja mis ootamatut? Kuidas tekib lisatööd? Peab tegema omapoolse reklaamipanuse, kuna kirjastaja vaatab ootusärevalt otsa?
Lisatööd võtab avaldav kirjanik endale täpselt niipalju kui ta oma südames oluliseks peab. Ilmus raamat ja tahad ennast reklaamida? Mõistlik mõte, selleks on hulk erineva kulukusega võimalusi. Siin on väike juhend minu kogemuse põhjal:
* Sotsiaalmeedias oma sõprade tüütamine raamatuteemaliste postitustega on miinimumprogramm, kulu 5 minutit oma aega (või kaua iganes sa postitust kirjutad). PROTIP: Kirjuta valmis taaskasutatav reklaamtekst/postitus (ideaalis mitu, erineva soliidsustasemega vastavalt sellele, kuhu sa seda saadad) ja salvesta see kuhugi Google Drive'i või Dropboxi koos raamatu kaanepildi, tagakaaneteksti ja muu materjaliga, sest kõike seda hakkab Sul sageli vaja minema.
* Otsi üles kirjanduslikud grupid (Facebookis on neid mitmeid) ja jaga sinna ka. Otsiaeg 5 minutit.
* Oled valmis reklaami eest maksma? Facebooki algoritmid jagavad su postitust ükskõik kellele. Kulu: Pool tundi reklaami seadistamiseks pluss raha (kõik, mis sa oled nõus välja käima, võtab Zuckerberg heal meelel vastu).
* Teavita err-i ja muid taolisi portaale, et oled ilmunud. 15 minutit.
* Otsi väljaandeid ja blogisid, kuhu oma raamat arvustamiseks saata (mõned leiavad su raamatu isegi üles, aga miks jätta juhuse hooleks?). Kulu: tund aega otsimist ja meilide saatmist, millele edukate läbirääkimiste korral lisandub raamatute pakkimise aeg, pakiautomaadi juurde kõndimine ja postitasu.
* Väljaannete ja blogide regulaarne lappamine lootuses, et arvustus on ilmunud. Kulu 5 minutit nii sageli kui suvatsed, aga Eesti ulme konnatiik on väike ja tõenäoliselt märkab mõni su sõpradest seda enne sind ja jagab sulle.
* Sagedased vaatamised Rahva Raamatu lehele, kas sa oled raamatumüügi top100-s (enamasti mitte). Hõiska, kui oled. Kulu 2 minutit.
* Lisa oma raamat Goodreads'i ja tee sinna oma kirjanikuprofiil, kui sul juba pole. Kulu 10 minutit.
* Tahad raamatut isiklikult tutvustada? Otsi endale meeldiv asutus ja lepi aeg kokku. Leia keegi, kes sinuga lobisema nõustub (või mine üksi, kui sinus on esinejat). Loo Facebook'is üritus, jaga selle linki. Teavita kultuuriportaale. Kulu: mõned tunnid organiseerimist pluss paar nädalat närveldamist ürituse ootuses, kulminatsiooniks tund aega akuutset õudust publiku pilgu all. Kõige selle tulemus? Võibolla müüd mõned raamatud, võibolla jääd ajakirjaniku kaamera ette ja saad kohe kümme korda kuulsamaks ja müüd veel mõned raamatud.
* Sulle vaatab peeglist vastu kirjastaja? Edu sel okkalisel teel. Olles ise alles oma esimese raamatu välja andnud, võin juba öelda, et aja-, ruumi- ja rahakulud (oota, kuni Sa oled kokku lugenud kõik nahad, mida suured raamatupoed Sinu tulude seljast nülgima võimelised on) on substantsiaalsed. Austa kirjastajat, kes sinu eest kõik selle ära teeb.
Kuidas jälgisid müügiedu, kas arvustused-hinnangud lugesid läbi ja kuidas tunne on, kas vastu võeti õiglaselt ja karmilt või tehti liiga?
Müügiedu müügieduks, arvustuste lugemine (ja sotsiaalmeedias jagamine) on kirjaniku tõeline rõõm. Ärge olge nagu mina, arvustage loetud teoseid usinasti, vähemalt kohalike kirjanike omi. Arvustus on märk, et keegi luges teose läbi ja tal tekkis piisavalt tugev arvamus, et see tuli välja öelda. Miski pole autorile valusam kui see, kui teos lugeja lihtsalt külmaks jätab, mingeid mõtteid ei tekita ja hetk pärast käestpanemist ununeb. Korralikult kirjutatud arvustus on autorile hindamatu väärtusega pilguheit oma tööle läbi lugeja silmade ja negatiivne arvustus on mitte ainult parem kui mitte midagi, vaid sõltuvalt asjaoludest võibolla parim asi, mis autoriga juhtuda saab. Mina olen saanud teada täiesti üllatavaid asju, mis mu lugejatele meeldivad ja ei meeldi, ja avastanud ootamatuid lähenemisnurki oma kirjutatule, alates emotsionaalsest analüüsist ja lõpetades tõsiteadusliku kriitikaga. Arvustajad ei väsi üllatamast. Tunnistan ausalt, et loen mulle meeldinud arvustusi aeg-ajalt puhtast edevusest üle ja tunnen sest suurt mõnu ja turtsun omaette naerda, kui mulle eriti hästi ära pandud on.
Kuidas suhtlusringkond-vanemad-sugulased hindasid, palju tiraažist laiali tuli jagada?
Olen olnud "Musta venda" laiali jagades pigem valiv – milleks anda seda inimesele, kes seda tõenäoliselt ei loe, või kui loeb, siis ei hinda, või halvimal juhul hakkab autorist lausa halvemini mõtlema. Olgem ausad, "Must vend" on sügavalt žanrikirjandus, ulmikult ulmikule niiöelda, nagu enamus ulmest, ja žanrivälisele elemendile ma seda kirjutades absoluutselt ei mõelnud. Vähemalt Eesti tingimustes, arvan ma, on ulmekirjanikul neile ka tulutu mõelda – neid ei hakka su looming iial huvitama. Mis ei tähenda, et mõni seda lugema ei satu, aga see on pigem prognoosimatu sündmus. Mõned mitteulmikud (perekonnas või mujal) on minult raamatu siiski saanud, ja vastukaja on tulnud pigem vähe, ja pigem sellist, mis mu nägemust kinnitab. Aga ega ma arvamust ise küsinud pole ka. Kui lugejale meeldis, siis ta ütleb ise.
Kuidas positsioneerid krimikirjandust ja ulmekirjandust lugeja laual, kumba edaspidi on sulest oodata ja mis vahekorras?
Ulme ja krimi on loomult lähedased žanrid - mõlemad rajanevad (vähemalt loo sisesel) loogikal, mis tegi minu jaoks ühest teise hüppamise kergeks. Mõlemad žanrid nõuavad autorilt fantaasialendu, head lugu ja häid tegelasi. Mõlemad žanrid pakuvad lugejale sama asja – meelelahutust, eskapismi, võimalust saata osa päevast mööda millegi muu kui päriselu probleemidele mõtlemisega, ja kui lisaks selle saab lugeja pisut targemaks maailma või teaduse või ajaloo osas, on see boonuseks, aga mitte tingimata nõutav. Ma tean, et mõne arvates peaks ulmel (krimist vist seda ei eeldata?) olema mingi üldhariduslik, tulevikkuennustav, hoiatav funktsioon, aga enamus autoreid, keda mina tunnen, säärast ulmet ei viljele ja enamus lugejaid seda vist ka ei oota. Mida see autorite ja lugejate kohta ütleb? Ma ei tea. Mina omalt poolt olen leppinud oma saatusega olla meelelahutuskirjanik, ükskõik mis žanri ma kirjutan. Olen näinud autoreid, kes arvavad, et loovad midagi sügavmõttelist, kukkudes selles haledalt läbi. Endale ausaks jääda tundub väärikam ja ühtlasi vabastav. Ja kui mingi sügavam mõte peaks minu lugudesse hiilima, siis on ju ainult tore.
Hetkel on mul töös oma riiklikul tasemel tunnustatud kriminaalromaani "Vaarisa moodi" järg. Ühtegi kindlat ulmeprojekti mul käsil pole, aga uuel aastal on vähemalt ühte ulmejuttu mult oodata küll ja eks mu sahtlis ole ka üht-teist, mis sobivat avaldamismomenti ootab. Miks ma ikkagi järgmise ulmeraamatu kallal ei tööta? Ärge muretsege, mõõka ja laserit luubi vastu ma lõplikult vahetanud pole, ulmelisi ideid on mul soolas mitu, aga neile tuleb anda aega küpseda. Need ideed on võibolla lennukamad ja sügavamad kui ma seni kirjutanud olen, ja need ootavad võibolla natuke kogenumat Jaagup Mahkrat, kes on oma kirjutamiskunsti edasi arendanud. Katsetada vahepeal teisi žanre, teisi ideid, teistsuguse mahuga tekste, saab teha kunstile ainult head. Eesti ulmeautoritele on kahjuks paigaltammumine liiga armsaks saanud, ja ka mina ei leia, et mu areng mu esimesest loost "Musta vennani" on olnud piisav. Lahendus: tuleb proovida olla enamat. Kas õnnestub? Saame näha.
Kas on ka aega teisi autoreid lugeda ja mis 2025. aastast positiivset/üllatusliku meenutada võid?
Nagu vist enamus kirjanikke, olen ka mina oma lugemistega lootusetult jännis ja ajast maha jäänud. Tegin väikese inventuuri ja tulin kohutavale tõdemusele, et ma ei ole jõudnud läbi lugeda mitte ühtegi 2025. aasta uudisteost, Eestist või mujalt. Kurb! Piinlik! Olen alles aastas 1952 ja loen "Orpheuse raamatukogu" sarjas ilmunud Alfred Besteri "Lammutatud meest", mis on minu arvates hea kandidaat parima tõlkeromaani Stalkerile järgmise aasta hääletusel. Ilukirjanduse lugemiseks mul aga reeglina palju aega ei jää, enamus lugemisajast kulub järgmiste raamatute tarbeks uurimistöö tegemiseks. Säärased on ohvrid, mida kirjanikud lugeja mõnu nimel toovad.
Mis oli sinu jaoks ulmesündmus 2025?
Ei saa öelda, et 2025 oleks olnud kõva ulmeaasta. Uutest raamatutest ma juba rääkisin - seda, et ma ei ole neid lugenud - ja filmimaastik sipleb hingetu keskpärasuse, ebavajalike eel- ja järellugude ja uusversioonide mülkas, nagu viimasel ajal kahetsusväärselt kombeks on. Sündmusteks ses mülkas olid minu jaoks "Asumi"-sarja võimas kolmas hooaeg Lee Pace'i auhinnaväärilise näitlejatööga, Guillermo Del Toro "Frankenstein", mis on vahelduseks üks väärt uusversioon, esteetiline kompu, mis sõidab täpselt selle režissööri tugevustel, ja veel üks väärt uusversioon, kummikolliorgia "Deathstalker", mis tõestab, et head fantaasiafilmi on võimalik teha ilma suure eelarveta, mis annab uue elu samanimelisele obskuursele 80ndate mõõga-ja-maagia kangelasele ja mida võib võrrelda "Nõiduri"-sarjaga, ainult et erinevalt "Nõidurist" ei muutu see ruttu rämpsuks, vaid jääb lõpuni energiliseks ja meelelahutuslikuks b-märuliks. Laiemale üldsusele võibolla kõige olulisem on aga teadmine, et Jaagup Mahkra kultuurihorisont on vahepeal kõvasti avardunud ja see eluaegne teatripõlgur käis 2025. aastal teatris lausa kahel (!) korral ja seda omal initsiatiivil! Üks kahest etendusest lahterdub ulmesündmuse kategooriasse küll, selleks oli Tartu Linnateatri minimalistlik "Lilled Algernonile", üsna häiriv ja hingeminev tükk, mis põhineb ilmselt kõigile tuttaval jutul.
Aitäh Reaktori toimetusele võimaluse eest suu enne aasta lõppu puhtaks rääkida!
Lilled Algernonile
Set in the besieged kingdom of Abraxeon, Deathstalker follows the titular warrior (Bernhardt) as he uncovers a cursed amulet tied to the long-dead sorcerer Nekromemnon.
