Tavakodanikena oleme harjunud regulaarselt sinu kirjandussoovitusi haukama. Kui suur on aga see lugemismass, millest soovitused settivad? Kuidas üldse näeb välja kultuurinõuniku tööpäev?

Tööpäev on sagedasti töööö. Mulle on lapsest saati sobinud öösiti lugeda ja kirjutada ning hommikud magusasti maha magada. Öösel keegi ei helista ega tule ka kirju. Lugemismass on suur, iga päev ilmub eesti keeles üle kümne raamatu. Ma nädalas üle nelja-viie suurt ei jaksa, vast ehk mõned läbi lehitseda veel. Nii et head soovitused on alati teretulnud, paratamatult lendab osa väärt kraami radari alt läbi.

Räägid tarbetute tegevuste vajalikkusest, sealhulgas niisama ilma sunnita lugemisest. Aga millal oli sul endal viimati aega-võimalust midagi niisama lõbu pärast lugeda?

Seda aega ma ikkagi võtan. Näiteks kui olen soovituse teele saatnud, siis kohe nö töö pärast lugema ei hakka, loen midagi muud. Ja ma armastan seda va lugemise tööd, see pole samuti sunni pärast. Ma ei ole kriitik, mina soovitan. Ma ei pea kirjutama asjadest, mille kohta tahaksin ehk halvasti öelda. On neidki ju.

Ulmikute kogukonna võttis heastmeelest kihelema, kui lootuspungi teemakogumik äramainimist leidis. Milliseid teid pidi jõuab ulme ja üleüldse žanrikas-nišikas materjal sinu lugemislauale (ja telefoni)?

Kihelus on hea, saab sügada. Aga sageli saadavad väljaandjad oma üllitisi või kirjutavad, et kas võiks huvi pakkuda. Telefoni jõudmisega on viimasel ajal raskusi, sest see veebivärk uuendab end kogu aeg ja siis ma ei saa enam millestki aru. Viimati proovisin Amazonist üht e-raamatut osta ja kogu poe süsteem oli muutunud. No ma ei osta neilt siis enam, lugemist jagub niigi. Ma ei kujuta ette, kui läheksin tööriistakastist haamrit võtma ning see on öösel värskenduse käigus muutunud roosaks ja sültjaks ja leelotab meloodiliselt.

Kui palju on su lugemiskavas ruumi praeguseaja kohaliku ulme-algupärandi jaoks?

Ruumi on, aga hea, kui keegi natuke juhatust annab. Kõike ei jõua ega tahagi. Kodumaine värk huvitab ikka tiba rohkem ja ulmes on viimaste kümnendite edenemine ikka muljetavaldav. Nii et öeldagu mulle ja ma ütlen edasi :)

Oleme harjunud kooliajast kuulma, et kõige kirjandusem kirjandus on ikka see kõige raskerõhuvam ja maadligisem, kaelani märg ja pastlad puruks. Aga kuhu siis ulme jääb? Kuidas saab ilma unistamata omakeelset kirjasõna säilitada ja vaba vaimu alal hoida?

Nojaa, sisemine zajoob ja maailmavalu, silmad pahupidi peas, toores kala suus ja et see surm ka ükskord ei tule. Ära on tüüdanud, ei intrigeeri. Hea kirjanik võiks vähem mõtelda ja rohkem välja mõtelda. Ulme avardab siin teadvuse piire ägedamalt kui kemikaalide kombinatsioonid.

Missugune on sinu enda suhe kooliaegse kohustusliku kirjandusega?

Suurem osa sellest toonasest oli toks jaoks jo loet, kui koolis vaja läks. Et siis miskit ka meeles. Mõndagi jäi ka lugemata ja vajalikud vastused antud pehmelt öeldes loominguliselt.

Ulmikute siseringlusega käib kaasa kohustuslik põlverefleks heisata protestilipp ja tormata barrikaadidele, kui tavakasutuses kõlab fraas „ulme JA fantaasia”. On ka sul mõni žanrimääratlus või võhikuväljund, mis alati kaasvestlejat parandama sunnib?

Loen suurima naudinguga Raul Sulbi ja Jüri Kallase arukaid heietusi kümnete ees- ja järelsõnade näol, ent tänini pole ma aru saanud, mida õigupoolest tähendab sõna „žanriulme“. Kogu ulmeleksika valdamine aga tundub sama võimatu kui müramassiivide eritlemine metallilise või elektrilise muusika vallas. Kaugelt üle minu mõistuse.

Sinu esimesed trükis ilmumised sattusid aega, kui vana ajalugu sai õpikutest otsa ja uut veel ei olnud. Missugust mõju avaldas uus aeg tollaste noorte kultuuriteadvusele, lugemisvõimalustele, eneseväljendusele?

1980ndate lõpp oli tõesti särav ja puhta vabanemise aeg, kui hakkas tohtima teha igasugu asju, ehk küll okupandi kand ametlikult veel surus. Ja tundus, et kirjandust teha on äge ning sellega saab ju lausa ära elada. Ja et edaspidi saab minna vaid paremaks. Üldiselt läkski, aga kirjavallas läks teisiti. Üheksakümnendad tulid raske raha(tuse)saapaga peale ja edasi on ilukirjutamine olnud kolmas hobi leivateenistuste kõrvalt. 1990ndatel ei kirjutanud ma peaaegu üldse ilukirjandust. Tuim tume aeg.

Koos vana ajaloo ja vanade õpikutega hakkasid ära kaduma ka sissetöötatud lugemis- ja trükikohad Pioneerides-Noorustes. Kuidas võrdleksid alustaja autori avaldamisvõimalusi toona ja nüüd?

Avaldamiskohti oli vähem, aga kui trükki pääsesid, oli see kõva sõna ja kõik lugesid. Täna saab oma jampsi ilma igasuguse toimetamise ja eelvalikuta ilmavõrku paisata ja vahel see toimib. Aga ega ma sellele ilmavõrgule pikka iga ei ennusta, juba praegu sööb ta pea veerandiku inimkonna energiatoodangust, kusjuures 99% mahust on puhas mudru, porno, kassipildid ja heal juhul meelelahutus. No ei ole jätkusuutlik.

Ajastutest ja autoritest rääkides – kuivõrd sa lugejana märkad autorite nn. põlvkonnavahetusi? Kas on mõnes vallas tunda, et voh, nüüd lendas uus laine uusi tegijaid peale?

Ei ole ma kunagi põlvkondade usku olnud. Sünniaastast olulisem näib teatav mõttekaaslus. Alfabeedigeneratsioonide ja millenniaalide teemat ei tea ega tahagi teada. Olen alati hästi läbi saanud ättide ja nooruritega, kõigiga on millestki rääkida ja mõnega kohe üldse ei ole. Vanus on sotsiaalne konstruktsioon!

Ja tagasi ulmikute huvisfääri minnes – on sulle ette sattunud mõni teos või autor, kes/mis on osutunud ootamatult ulmeliseks? Teiselt poolt, too mõni näide justkui sügaval omas žanris mütanud autorist, kes äkitselt suuremasse kultuuriteadvusse valla pääses.

Paavo Matsini teoste üldpilt muutub pidevalt ulmelisemaks just tervikuna võttes. Tema kahuris veel kärakat jätkub. Aga vanast heast klassikast on ju nii Isaac Asimov kui Robert Anson Heinlein vägagi algupärased mõtlejad olnud. Kui nende teadusfantastika mõjub täna kohati muigveleajavalt, siis mõtisklused ilmaelu üle peavad vägagi vastu.

Kust sinu arvates sellised pealtnäha anomaalsed nähtused tulevad või millega neid seletada?

A kust need mitteanomaalsed tulevad? Keegi ju täpselt ei tea. Mõned asjad on kaugemale lahti seletatud ja mõned küllap jäävadki usu küsimuseks. Meie ratsionaalne maailm on okei, ent ei ole ainus. Ulmes tuleb see sageli parimini välja. Ma ei ole elu sees näinud Austraaliat ega ruutjuurt, ometi usun, et nad on olemas. Mille poolest on päkapikk, Jumal, must auk või neljajalgne trohheus erinevad? Usu ja otsuse küsimus.

Hämarhärmane rõskus teeb kere heledaks ja sütitab aina ettekäändeid kulinaarseteks vesteteks. Missugust kirjanduslikku õhtusööki (ja jooki!) soovitaksid paadunud ulmesõbrale?

Jätame udupeene molekulaargastronoomia kõrvale. Paadunud, ent mitte panetunud ulmesõbrale soovitan midagi maalähedast ja otsekohest. Mu pojale maitseb õudsalt kapsaliha. Mineva nädal tegin. Võta kilo ilusti läbikasvanud sea küljetükki ja kilo toorest hapukapsast (hea, kui porkna ja köömnega, kuigi noid võib ka hiljem lisada).Riputa potipõhja natuke jämedat soola ja tekita poolest kapast kena kiht. Lõigu liha suht suurteks kuubikuteks ja pane kapsa peale. Jälle natuke soola. Ülejäänud kapsakiht peale. Törts vett ja tuli alla. Kui on podisema hakanud, lisa pool pudelit porterit, oota, kuni alks välja aurab ja jäta umbes kolmeks tunniks madalale kuumusele kaane all hauduma. Söö keedukartli ja kannutäie külma õllega. See seisab kaua ja läheb iga päevaga paremaks. Mu vanavanaisa tegi seda laupäeviti ja võttis sahvrist eelmise laupäeva poti, jättis uue tõmbama. Lõpust saab veel hapukapsasupi vormistada. Aus kraam, täielik ulme.

Oled öelnud, et kui tavaline juturaamat on nagu pakk õlut, siis luuleriiul on nagu baarikapp, vähehaaval mekkimiseks. Kuhu paigutaksid selles võrdluses ulmejutud?

Ulme on nagu kapitäis mitmesuguseid õllekesi kodutänava poes. Sa ei tea, mida täna tahad, aga tead, kuskohast saab ja et nad ootavad sind.

Kujutlegem, et meil õnnestub siin astronoomia ja gastronoomia elegantne kokkukeevitus, nõnda et kuhugi kuu taha tekib mõnus orbitaalkohvik koos sobiva lugemisvaraga. Mida seal külalistele pakume?

Kuu on teadagi juustust tehtud, nii et fondüüd vististi? Ka kodujuustu, sest kodujuust olla muumitrolli-hakkliha ja õiged muumilood olivad ju selge ulme. Kuu õlu on ilmselt üks muu õlu, aga ta on. Pole kahtlustki.

Ning lõpetuseks: missugune võiks välja näha kultuuri- ja kulinaarnõuniku tööpäev paarisaja aasta pärast?

Loodetavasti suhteliselt sarnane tänasele, ütleb konservatiiv minus. Futurist aga muheleb ja soovitab valmis olla meeldivateks üllatusteks. Ootan siis paremaid raamatuid ja erksat elujätku.