tõnis

Teie (vasakus) käes on Erektor, mis tähendab, et ma võtan kuuajase puhkuse juttude arvustamisest. Kas ma teen selle asemel midagi muud, ei tea. Eks näis - ehk tuulan sahtleid või äkki arvustan midagi muud, pole veel otsustanud. Äkki hoopis delegeerin. Võiks ju olla, et viimane Erektori-eelne juttude arvustamine oleks tehtud erilise hoole ja pühendumusega… Mis teha - mu ulmevälise elu teine suur armastus (ehhei, mitte pere, vaid koorilaul) sekkus erilise jõulisusega minu teovõimelisse aega, seetõttu teen seekord veidi lühemalt. Sisukokkuvõtteis piirdun lausega, muljetustes püüan lihtsalt vastata küsimusele: kellele on tekst mõeldud, kelles võiks tekkida suurim võimalik elamus (peenemalt väljendudes - mudellugeja modelleerimine?) ja mingeid uitmõtteid lisaks. Endale tundub ülejala tehtud, aga äkki hakkab veel meeldima, ehk saab sellest uus normaalsus.


Pettus

Tim Hornet

Jeesuse ja kolme kuninga loo ümbertöötlus. Horneti ümbertöötlused tuntud lugudest pole üldiselt enam kuigi värskendavad, seekordne käsitletav on vähemalt päevakajaline (aprilli alguses oli ju suur reede).

Ma pole päris kindel, kellele see on mõeldud. Natuke nagu provotseerib usuasjade suhtes (peategelased püüavad võidelda Jumala ja vaba tahte vastu), seega äkki passib neile antireligioossetele, kes saavad mingigi kaifi kristluse üle ironiseerimisest? Tegelikult pole tekst ka õieti antikristlik, aga miskipärast on see esimene “sihtgrupp”, kes pähe tuli, kellele see võiks mõjuda.

Teine variant: mõeldud kõigile, kes tahaks, et eksisteeriks selline dokument nagu teadusulmeline tõlgendus kolme kuninga loost. Ei olnud nagu kellegagi suhestuda, ei olnud tegelaste- ega stiilipõhine, vaid seisis ideel: mis oleks, kui kolmest kuningast teha teadusulmelist lugu? Võib-olla kellegi jaoks on see ümbermängimine ootamatum või erilisem, ma ise olen rikutud varasematest kokkupuudetest autori teiste samasugustega. Ei tundunud olevat lugejale kirjutatud, vaid autorile endale - isegi mitte lugejale temas (ei olnud võetud eesmärgiks kirjutada tekst, mida meeldiks talle lugeda), vaid lihtsalt kirjutajale.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pettus

 

Andmekoguja

Imre Siil

Koolikokkutulekul räägib üks ammune klassivend jutustajale oma seostest tulnukatega ning sellega kaasnevast tähtsast positsioonist.

Sellist lugu nõuavad maailma need, kes tahavad fantaseerida üksiku väikese inimese võimalikust suurusest inimkonna mastaabis.

Veidi on eeltoodud sihtgrupikirjeldus petlik - sellest kirjeldusest jääb mulje, et tekstis on keegi, kes peab end tühiseks, aga siis näidatakse talle tema kosmilist väärtust ja maailm on jälle tähendust täis. Selle asemel on lugu hoopis fantaasia sellest, kuidas üks inimene röövitakse tulnukate poolt, aga väga organiseeritult, nii et see pole õieti rööviminegi, ja mida toredat sellega kaasneb. Roheliste mehikeste ja tulnukaröövide fantaasia, veidi edasi mõeldud kujul.

Sama autor on kord juba kirjutanud loo, milles mahukas taust huvitab autorit rohkem kui käesolev hetk. Lõpuks on “Andmekoguja” lihtsalt ühe vestluse üleskirjutus. Kuidagi võinuks vestluses öeldut ära kasutada - aga siis olnuks loo puänt, et “kõik öeldu OLIGI tõsi!”, mis on peaaegu sama leierdatud kui “kõik toimunu oli uni!”. Midagi võinuks ühesõnaga teisiti olla.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-andmekoguja

 

Barbar!

Karmo Talts

Metatekstuaalne jauramine ühe barbari kuningaks saamisest ja tema reetmisest ja puha (metatekstuaalne ehk tegelased kommenteerivad autori valikuid või tegelaste nimesid (või nimede puudumist)).

Ei ole mõeldud kellelegi - autori järjekordne katsetus kombata jaburuse võimalusi. Või kui väga otsida, siis äkki neile, kes on lugenud näiteks Pirandello näidendit “Kuus tegelast autorit otsimas” ning arvavad, et see on ju kerge. Talts ei mängi samas liivakastis, aga mängib kah liivaga. Metamängud võiksid olla rikastavad, 21. sajandi postmodernismi võimalused jne, aga see oli ikka väga algeline, see kohe üldse ei töötanud.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-barbar

 

Kohtumised raamatupoes

Maarja Kruusmets

Peategelane näeb raamatupoes Väikest Printsi ja Pipi Pikksukka ja mingit võõrast hurmurit, kellega rääkides otsustab, et tahab nad koju kaasa võtta.

Mõeldud neile, kes tahavad nunnut metafoorset jutukest sellest, kuidas raamatuil on hing ja nad ootavad meie hoolimist.

Esimesel lugemisel arvasin, et see on samuti lihtsalt üks metatekstuaalne jauramine, nagu oli Karmo Taltsi tekst, ja meeldis vähem kui nüüd, kus vaatan seda veidi kontekstivabamalt. Ma mõtlesin, et on ulme, ja seepärast oli lihtsam minna pöörasema suunas kui et võtta seda toreda lihtsa jutustusena sellest, et näe, Väike Prints ootab, et keegi võtaks ta raamatukogust kaasa, anname talle võimaluse maailma näha. Esialgu tundus see lihtsalt autori katsena proovida kirjutada eri hääli, jäljendada tuntud kõnelejaid, aga lõpuks eesmärgile pihta saades tundub, et see võiks meeldida emakeeleõpetajatele.

Kerge ju kujutleda emakeeleõpetajat, kes annab seda lugeda oma kaheksandale klassile, et nad mõtleks sellele, kuidas raamatud ja selle tegelased “elavad oma elu”. Tajun sellise emakeeleõpetaja veidi naiivset õhkamist, et sõnum on ju jagamist väärt ja et siin kasutatakse peent kirjandusvõtet, isikustamist (või on siin metafoor või metonüümia või saab seda nimetada mõne muu peensusega). Võib-olla võiks tekst sellises tunnis isegi täitsa töötada. Mine tea, võin proovida.

Väljaspool klassiruumi ei töötanud tekst kuigivõrd, õigupoolest puudus konflikt, mis teeks jutustatavat mainimisväärseks sündmuseks - lihtsalt üks raamatusõber toomas poest raamatuid… Kui tegelane olnuks kirjanduskauge (või vähemalt leige selle suhtes), siis oleks siin mingit punktist A punkti B jõudmist. Ja emakeeleõpetajal oleks rohkem, millega mängida. Tuntud raamatutegelased isegi ei “elanud oma elu”, vaid nad lihtsalt ootasid raamatupoes teiste omataoliste seas ja esitlesid endid kundedele, et keegi neid endaga koju kaasa viiks ja täidaks piiritu rõõmuga nende õhtud (ja ehk ka ööd).

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-raamatupoes

 

Seal lumises põhjas

Maniakkide Tänav

Uhti, uhti uhkesti, Kristjan Jaak Peterson läks Tartust Riiga! Teadusulmeliseks keeratud biograafiline jutt kõneleb viimase eesti keelt kõneleva tegelase minemisest Rig-Asse ning erinevatest entiteetidest, mis temaga kaasas on.

Siin on inimolendiga sümbiootiliselt liituv tulnukaliik, siin on üksildust tundev ja seltsi vajav keelepõhine tehisintellekt, seega on sel tekstil üks väga konkreetne sihtlugeja - mina mõni aasta tagasi, kui tegin lõputööd tehisentiteetidest. Põnevad tulnuklikud põimumised inimesega ning inimese-masina suhete keerustumine olid mulle toona nii kohutavalt põnevad teemad kontseptuaalses mõttes, ma oleks nii sillas olnud selliste teemade normaliseerumisest Eesti ulmes.

Praegu lugedes tundus siiski, et tekst mõeldud pigem autorile kui lugejale (kordan end: isegi mitte lugejale temas (ei olnud võetud eesmärgiks kirjutada tekst, mida meeldiks talle lugeda), vaid lihtsalt talle kui kirjutajale.) Kui terve tekst on läbiv viide millelegi muule - kirjutatud emakeelepäeval ja mõeldes Kristjan Jaak Petersonile, tore ju -, siis on tekstil raske väljuda nende viidete gravitatsioonist. Lugedes ei huvita kuigivõrd, mis jaaguga põimunud Krissust saab, palju tähtsam on, millal ja kuidas kasutatakse ära nimi “Peterson”.

Lugedes kimbutas üks vajakajäämine, mis tuleneb liig suure müüdi kasutamatajäämisest. Peterson on minu meelest äärmiselt huvitav tegelane - geniaalne polüglott, kes esimese eesti luuletajana vältis riime ja nn korralikku värssi, eelistades Antiik-Kreeka luulevorme ja selle suurejoonelist hoiakut; kelle põhilisim muusa oli keegi Alo [seega homoluuletaja - tõik, mida siiani ei suudeta kuigivõrd seedida]. Kui taandada ta lihtsalt nime äranimetamiseks, siis kaotatakse palju. Ma ei ütle siiski, et on täiesti seosetu nime äramainimine - siin on ikkagi Tartu ja Rig-A ja juba pealkiri on võetud tema kuulsaimast luuletusest “Kuu” -, ka ei ütle ma, et peale Petersoni nime äramainimise pole ses tekstis midagi Maniakkide Tänava poolset - tulnuksümbioosid ja tehisintellektid ikkagi -, aga ometi jäi äraõrritatud tunne.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-seal-lumises-pohjas

 

Emotsionaalne irratsionaalsus

Mairi Laurik

Kosmoselaev saabub raamatukokku ja lugeja saab teada, mis funktsioon on raamatukogudel kauges tulevikus ning milliseid ohvreid ollakse nõus kandma raamatukogusüsteemi toimimise nimel.

Mõeldud neile, kes on skeptilised raamatukogude positsiooni suhtes muutuvas ja tehnologiseeruvas maailmas.

Väike kõrvalepõige: kui Christopher Eccleston mängis peaosa ajarännusarjas “Doctor Who”, läks ta oma teises seikluses Rose Tyleriga peole, mis toimub Maa hävinguhetkel - mitme miljardi aasta kauguses tulevikus. Ta ütles oma inimkaaslasele, et kõik meeletult teadvustavad inimkonna lõppu ja Maa lõppu ja arvavad, et see juhtub nüüd ja kohe - selle peale ei julgenud keegi aga tulla, et kõik võib veel kesta. Et Maa jääb püsima. (Seda osa tuuakse tihti esile kui sarja üht esimest suurt pettumust pärast väga tugevat esimest osa, aga see vestlus ja mõte sisestas minusse optimismi sarja suhtes, tekitas huvi, pani kiinduma vaat et rohkemgi kui esimese osa tugevus.)

Mingis mõttes mõjub see tekst sarnaselt - käsitlused raamatukogude tuleviku suhtes oleks tavajuhul palju mustemates toonides. Autori tänavused raamatukogujutud on samuti olnud fantastilised või minevikulised, otsekui tulevik oleks vähem perspektiivikas suund usutava jutu kirjutamiseks. Seetõttu mõjub selline raamatukogude jäävuse rõhutamine toredalt.

Kõige kriitilisem olen pealkirja osas, see oli lihtsalt kehv ega haakunud kuigi hästi looga (kas polnuks “empaatiline irratsionaalsus” täpsem? Isegi see poleks kuigi hea pealkiri, aga ikkagi veidi vähem sisutühi. Sealjuures on tegemist teksti seest võetud fraasiga - ja teksti seeski mõjub kohmakalt). Loo teine pool on natuke liiga kiirete lahendustega, mida oli kohati kas veidi raske jälgida või millele oli veidi raske kaasa elada (mitte et see oleks täitsa jaburaks läinud - üks tegelane oli legendaarne ja ta otsustas raamatukokku jääda; teine oli “empaatilise irratsionaalsuse” faili looja ja jäi tema “asendajaks” laevale -, aga uued avastused toimusid kiiresti ja nendega ei andnud kuigivõrd haakuda). Võib-olla on veidi kiirustatud tekst. Tulevikunägemusena siiski tore.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-emotsionaalne-irratsionaalsus


Anomaaliad jadas

Mari Müstiik

Karvutu kottis silmade ja kottis näoga tegelane meeliskleb kuskil ekraani taga ja infojadade sees, kuni ta kaif takerdub, misjärel võetakse temaga ühendust ja nõutakse reageerimist ja ta nõuab millegi hävitamist. Puud kasvavad talle ette.

Keeleliselt huvitav tekst (kui kuskile paigutada keelelise talendikuse poolest Reaktori kirjutajate seas, siis ehk on siin veidi vähem kui Cat Heline’il või Marek Liinevil või, isver halasta, Manfred Kalmstenil, aga pügalate võrra rohkem enamikust teistest), esmapilgul arvasin, et enim sobiks kodumaist New Wave’i otsivale ulmekriitikule. Näiteks loetaks seda mingi praktikumi raames ja pärast saadakse kokku ja küsitakse, kuidas ka oli - ja kuigi tudeng A ei nautinud, siis vastab ta noogutades, et jaa-jaa, huvitav tekst, teistmoodi ulme, sel on palju kommunikeerida. Kursakaaslastele ei julgeks ta tunnistada, et ei meeldinud või et ei saavutanud sellega kontakti, vaid hakkaks seda nendega võidu kiitma. Ja vestluse käigus, praktikumi kestel taipab, et kurask, tegelt on mõtteid küll, tegelt oli ikkagi hea. Lihtsalt ei saanud sealt jutustusmõnu.

Ühesõnaga, sisu jääb esiti veidi hämaraks, veidi metafoorseks või vaat et luuleliseks, aga küllap ta millestki asjalikust siiski räägib. See on hea keelekasutuse võlu - kui tekst jääb täitsa kahtlaseks, siis kaunikeelsus jätab mulje, nagu sel kõigel oleks sügavam mõte ja teadlikum kava taga. Võiks ju öelda, et see nõme kiilakas on Putin ja puujuured on Ukraina väed - aga tekst on valminud enne sõda, nii et see tõlgendusvõimalus ei tööta. Palju paslikum tõlgendus - et see on kapitalismikriitika, majandusgurude kõikeõgiv numbrinauding, mis saab mööda näppe keskkonnalt (metafoorselt mõeldes: kliimakatastroofilt. Veidi tõenäolisemalt asjassepuutuv on lähenemine, et on hoopis fantaseeritud mingit trifiididepäevalikku “loodus hakkas vastu sellele ebaloomulikkusele” lahendust, mis on aga veidi naiivselt utoopiline).

Näedsa - keelekasutuse hääduse tõttu annan tekstile neid võimalusi, ei kanna seda maha tühipalja jauramisena ebamääraste numbrikaifidega ning ootamatu “puise” lõpplahendusega. Mis oleks siiski lihtsam lahendus, mugavam kriitikule. Lugenuks niisama enda jaoks, kergitanuks vaid kulmu, aga nüüd otsin ja tõlgendan.

Tõlgendamisindu pärssisid teksti 2 konkreetsust - numbrikaifi narkootilise joobe kaasatõmbavus (ehk see, et toda kaifi on kirjeldatud elavalt ja nauditavalt, mitte erapooletult, mis laseks rahulikumalt analüüsida, keskenduda sõnumile) ning dialoogi otsesõnalisus (kui jutumärkide ja otsekõne asemel olnuks kaudne kõne - “temale helistati ja öeldi, et” -, siis kadunuks praeguse dialoogi kohmakus; lihtlabane “talle öeldi, et ta peab sekkuma” andnuks lugejale vormi, mida ta saanuks täita omaenese kujutlusvõimeainesega). Kui need kaks konkreetsust olnuks ebakonkreetsemad, oleks lugu kuidagi ehedamalt mingis… ütlesin enne New Wave? Nendeta olnuks lugu hoopis newweirdilikumas registris. Mida see tekst ühe jalaga juba on. Praegu on peaaegu et lihtsalt veider lugu narkojoobest ja ootamatutest lõppudest. Osutan siiski asjaolule, et siinne kriitika taandub suuresti juhendiks: “Tegutse nõnda, siis on seda teksti lihtsam ära lahterdada.” Mis on vist nõmedaim asi, mida kriitik teha saab. Sellise enesekriitilise noodiga on ehk hea lõpetada.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-anomaaliad-jadas

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0835)