1.Alustame päris algusest ehk siis - milline sa olid lapsena, kas ninapidi-raamatus või pidevalt-puu-otsas tüüpi tegelane? Või õnnestus sul neid mõlemaid tüüpe kokku segada?

Vägagi ninapidi raamatus. Lugemise juurest tuli mind õue lausa kupatada ja puu otsa ma lapsepõlves tegelikult ei jõudnudki.

2. Kui vanalt hakkasid lugema ja kas mäletad, mis olid su kõige esimesed tõelised lemmikud ulmekirjandusest-filmindusest-mängundusest?

Lugema õppisin juba neljaaastaselt ja seitsmendaks eluaastaks sai läbi loetud pea kogu kodune raamatukogu. Eks see üsna valimatu tekstimassiiv nii noorest peast kujundas ka pisut veidrat maailmanägemust ega tulnud hilisemas elus võib-olla kasuks, aga tont seda teab…

Kuuekümnendate aastate esimene pool eestikeelset ulmekirjandust eriti just ei pakkunud, sestap saan esimeste lemmikutena nimetada vendade Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maad” ja Ivan Jefremovi „Andromeeda udukogu”. Oma aja kohta täiesti viisakad raamatud mõlemad, kumbki ei nõretanud punasest utopismist ja olid üllataval kombel täiesti ideoloogiavabad.

3. Kasvasid ajal, mil arvutimängud surusid oma juured meelelahutussektorisse. Kuidas oli sinu enda side nendega ja kas leiad, et tollal kajastatud hirmud ja ootused on tõeks osutunud?

1960.-1970. aastatel ei teadnud ma arvutimängudest mõhkugi, nii et side oli täiesti olematu.

4. Millal hakkasid kirjutama? Kas alustasidki kohe ulmega?

Ei, kõigepealt üritasin ikka saada geniaalseks luulejataks. Esimesed katsetused – tagantjärele hinnates üpris mannetud – said kirja pandud 11. klassis. Siis sai üritatud tõsisemalt ja – vist – 1977. aastal avaldati mu esimesed luuletused ajakirjas Noorus.

5. Kuidas suhtusid sõbrad ja perekonnaliikmed sinu esimestesse katsetustesse kirjutada?

Esimesi katsetusi ma pereliikmetele ei näidanudki, kuidagi nagu piinlik oli... Sõpradele sai neid küll lugeda antud ja kuna mõni neist ka ise oma esimesi katsetusi tegi, siis sa muidugi ka võrreldud, et kes on ikka Liivimaa parim uus luuletaja...

6. Oskad sa tagantjärele tuvastada seda hetke, mil tajusid „ma olen ulmes sees”?

Lugejana aastast 1976., kui ilmus kogumik „Lilled Algernonile”, ja asi kinnistus veelgi 1980-ndate alguses, kui enne Moskva olümpiamänge (ja Tallinna olümpiaregatti) paisati müügile terve hulk ingliskeelseid raamatuid, sealhulgas ka ulmet. Ostsin kokku kõik Bradbury jutukogud, lisaks Van Vogt, Clarke, Silverberg, Asimov... Sellest peale hakkasin pidama ulmet ilukirjanduslikuks žanriks number üks.

7. Ka oled sa varasemalt Reaktorile antud intervjuus öelnud, et kirjutamine jäi lõpuks selle taha, et see nõuab aega, et pensionile jõudes on seda ehk rohkem. Kuidas praegu tundub? Kas uuel eesti ulmelugejate põlvkonnal on veel lootust mõnda Abel Caini juttu lugeda?

Ega ma seda ei välista. Aeg-ajalt ikka sähvatab mõte, et peaks selle või teise idee virtuaalsele paberile panema. Aga... õiget stiimulit pole nagu. Mis üldse ajendab autorit kirjutama? Isiklik edevus, et maailmale (= piiratud arvule lugejatele) näidata, kui hea kirjutaja ma olen? See kehtib kindlasti paljude – ja pean möönma, et ka minu – puhul. Soov maailma parandada? Kui ma kirjutaksin mõne ilusa sõnumiga jutu, siis võib kindel olla, et seda loevad inimesed, kelle hing on niigi juba suhteliselt ilus, ühtegi kaabakat see ei muudaks ja ta ei loeks seda pealegi niikuinii. Ning kuna isiklikku edevust jääb iga elatud aastaga üha vähemaks, siis polegi kindel, kas ma mõnele oma ideele veel sõnalise liha ja luu ümber kasvatan.

Üks asi, mis pärssivalt mõjub, on veel. Aastat neli tagasi tuli mulle pähe täiesti tervikliku romaani idee, algus, lõpp ja kõik vahepealne detailideni olemas – sellist asja juhtub minu puhul harva. Pealkiri oleks olnud „Välksõda” ja sisuks sõda Venemaa ja Eesti vahel, mis oleks lõppenud vähem kui 24 tunniga... võite ise arvata, kelle võiduga, tänu teatud ulmeliste jõudude sekkumisele. Võtsin juba hoogu, et see tõesti valmis kirjutada, ja siis jõudis kätte 24. veebruar 2022... Ning kui sõda oli kestnud juba nädalaid ja vene rahvas oma valdavas enamuses sellega leplikult kaasa lohises (erinevalt sellest, kuidas ta minu romaanis oleks käitunud ja sellel käitumisel oleks lõpuks olnud otsustav ja maailma päästev roll), siis tunnetasin ma väga teravalt kirjanduslike väljamõeldiste mannetust tegelikkuse palge ees ja olin siiralt õnnelik, et ma seda raamatut valmis ei kirjutanud. Siit ka moraal: kui ehk kunagi veel midagi kirjutangi, siis midagi sellist, millel praeguse reaalsusega mingit kokkupuutepunkti pole.

8. Sul on ilmunud ka kolm luulekogu. Kas kirjutad luuletusi ikka veel? Kas plaanid millalgi veel mõne valiku avaldada?

Ma pean paraku tunnistama, et olen oma noorpõlve luuletustest täielikult võõrandunud. Jah, tehniliselt pole neile midagi ette heita, häid kujundeid ja kõlamaagiat leidub nendes küll, aga sisult pole need enamjaolt muud kui teenimatut tunnustust ja armastust ihaleva ego hale soigumine. Ehk kirjutaksin nüüd midagi sisukamat, aga mingit vajadust selleks ma ei tunne.

9. Millised teemad inspireerivad sind kõige enam luuletama?

Enam mitte ükski.

Ausalt öeldes ei ole keegi lihtsalt eriti küsima kippunud. Ühestki usutlusest ma ise kunagi ära öelnud ei ole.

 11. Sul on väga sisenduslik hääl, mida omal ajal palju raadioreklaamides kuulis. Ulmikud seostavad sinu nime aga peamiselt Marduse ja tõlketöödega. Ometi oli omal ajal ka selline tore raadiosaade nagu „Õuduste tuba“, millest hiljem sai „Kõhevik“ (omamoodi „Tumedate tundide“ taskuhäälingu eelkäija). Äkki räägid sellest perioodist lähemalt?

Kui Raadio 2 1993.a. kevadel tekkis, pakuti mulle seal liiklussaate tegemist. Mõtlesin veidi ja pakkusin siis, et teen selle asemel midagi hoopis muud ja põnevamat. Nii need kaks saadet sündisidki. Kahe aastaga materjal paraku ammendus ja seetõttu ma neid enam ei jätkanud.

Vähem teada on ehk see, et 1998. aastal lühikest aega tegutsenud Uudisteraadios tegin ka mitmeid saateid, muuhulgas koos Urmas Alasega saadet „Teine reaalsus”, milles käsitlesime ajalooliseid tähtsündmusi alternatiivajaloo võtmes – minu teada polnud varem keegi Eestis sellist asja veel teinud. Kuulajatele igatahes meeldis ja endal oli ka päris põnev.

12. Omal ajal osalesid palju jutuvõistluste žüriide töös. Kui palju on sul aimu praegustest ulmejutuvõistlustest, nende tulemusel ilmunud jutukogumikest?

Tegelikult pole ma jutuvõistluste žüriides küll eriti osalenud... Praegustega pole ma end ka kurssi viinud.

13. Kunagises Reaktori-usutluses mainisid küll, et kodumaist ulmet väga jälgida ei jõua, aga siiski – kui asetad end kordamööda tõlkija ja lugeja positsiooni ja võrdled maailmaulmet kohalikuga, siis mis tundub meil kõige enam kasvatamist ja arendamist vajavat?

Pean tunnistama, et loen ulmet viimasel ajal üldse väga harva –  see kehtib nii kodumaise kui ulgumaise kirjanduse kohta. Seega ei söanda siin midagi võrrelda.

Selle kasvatamise ja arendamisega on nii, et üldine kirjutamisoskus on käpas üsna paljudel; kui tekst vähegi jookseb, siis saab edukalt kasutada ülesehituslikke nippe ja tehnilisi võtteid, mida mitmel pool õpetatakse ja tulemuseks on vähemalt kindel neli. Aga geniaalset sädet kellelegi pähe istutada siiski ei anna ega ka seda, et kuldne tekst tulvaks joana nii, nagu oleks sul faksiühendus Jumalaga (niimoodi – pisut aegunult, aga täpselt – kirjeldas seda protsessi Silenus Dan Simmonsi „Hyperionis”). See peab ikkagi olemas olema iseeneses.

14. Väänan siin üht küsimust, mida lugejad esitasid Tuglasele kirjanduse ajas muutumise ja ümberhäälestumise kohta. Nüüdseks on ka meie põlvkonnad jõudnud nii mõndagi ajaloolist sündmust näha ja läbi elada ning ulmelise ärkamise üheksakümnendatest on saanud poolmüütiline „kauge aeg”. Kui tollele ajale tänapäeva aruga tagasi mõtled, siis missuguseid „ümberhäälestusi” tajud ulmekirjanduses? Mis ulmeosised mõjuvad praegu vananenult, mis kõnetavad endistviisi teravalt?

Nagu öeldud, pole minu viimase aja lugemus nii suur, et siin mingeid üldistusi teha. Nendin siis vaid, et kõikvõimalikud tehnoloogilised ja digitaalsed arengud ja vidinad on mingil kujul juba sadakond aastat ulmeteostest läbi käinud ja teoks saanud, olgu siis ühel või teisel konkreetsel kujul. Iseenesest polegi miski vananenud, iganenud on ehk ainult kirjeldamisviis ja stiil. Selles suhtes on ulme igati tasemel mustlasmoor.

15. Kui mõtled tagasi kogu tekstimassiivile, mida oled lugenud, kirjutanud, tõlkinud, toimetanud, siis millised on need lood, mis jäävad mingitmoodi kripeldama ka siis, kui oled juba kogenud ulmelugeja?

Tõeliselt häid asju on muidugi üldse vähe. Aga pikema loetelu asemel nimetan siin vaid kolm oma absoluutset lemmikut: Ray Bradbury „Marsi kroonikad”, vendade Strugatskite „Raske on olla jumal” ja Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita” ning „Saatuslikud munad” (eht ulme ju need mõlemad). Eatu klassika üle kõige niisiis... Need on asjad, mis on jätnud kõige sügavama ja kustumatu jälje ja mida võiksin iga kell jälle uuesti üle lugeda, ilma et see tunne kahaneks.

16. Oled kaugenenud Eesti ulme aktiivfändomist. Kas oled ka kahetsenud, et ei kasutanud võimalust seda rohkem suunata, mudida vms?

Kätt südamele pannes – ei ole kunagi tundnud soovi kedagi kuhugi suunata või mudida, seega ei kahetse.

17. Mäletad sa oma esimesi hirme ja ootusi seoses esimese Marduse välja andmisega? Kui paljud neist tõeks osutusid?

Lootsin muidugi, et läheb lugejatele peale ja kaubaks. Läks isegi üle ootuste hästi. Hirmu, et asi täiesti läbi kukub, küll ei tundnud.

18. Sinu ajakirja Mardus saab pidada nüüdse järjepideva ulmeliikumise kirjanduslikuks alguseks, seal oli jutte ja tõlkeid ja arvustusi. Lisaks tõmbasid käima igakuised ulmekokkusaamised. Kuidas vastaksid inimesele, kes ütleks, et oled praeguse Eesti ulmefändomi isa?

Kõlab meelitavalt, aga ma ise nimetaksin ennast selles suhtes tagasihoidlikumalt pigem vaimseks onuks... Küllap leidub sellele isarollile ka minust teenekamaid pretendente.

19. Marduse ristiisa oled sa varemgi nimeliselt maininud, aga millest pole minu teada juttu olnud – millised olid ajakirja (tollal küll veel ajalehe) alternatiivsed nimevariandid? Mille hulgast üldse valiti või mis kaalumisel oli?

Täiesti ausalt – mitte ei mäleta!

20. Miks just ööajaleht/ööajakiri, mis keskendus nime järgi õudusele. Miks mitte kohe SF? Oli see järjepidevus ja kummardus Aaviku „Hirmu ja õuduse juttudele“?

Jah, see oli üks motiiv. Ja praktilisest seisukohast olid nö. kollijutud, mida tõlkida, tol hetkel kõige kättesaadavam kraam – Teaduste Akadeemia raamatukogus leidus üllatavaid asju nagu näiteks Lovecrafti jutukogu, mille peal sai päris tükk aega elatud.

21. Marduse esimese numbri tiraaž oli 15 000, millest enamik müüdi ka läbi (maksis 2 rubla ja 6 kopikat); viimasel, ma ei tea, viiesaja kanti ehk (äkki täpsustad)? Oli see esimese numbri tiraaž Põhjanaela järgi kalkuleeritud või pigem ikka hull temp?

Ei olnud väga hull temp, sest esimesed numbrid olid ju ausalt öelda ikkagi kobrulehed ja nende trükikulu suhteliselt väike. Eks tollaste teiste väljaannete tiraažide põhjal sai see number leiutatud.

22. Kas tiraaž mingil hetkel ka kasvas või oligi kohe rekord ära ja edasi tuli langus? Ja kas kõige väiksem tiraaž oli ikka kõige lõpus või oli kusagil vahepeal (läks ju keeruliseks, 1995. aastal ilmus näiteks ainult kaks numbrit ja ilmselt oli majanduslikult ka raske)?

Mida aeg edasi, seda väiksemaks trükiarv kahanes – uudsuse moment kadus ära ja turule sigines üha rohkem ka teisi ulmetrükiseid; kui väljaanne teisenes ööajalehest kaantega ajakirjaks, kasvas muidugi ka trükikulu. Viimasena ilmunud – juba raamatu formaadis – väljaande trükiarv jäigi mu mäletamist mööda 500 peale.

23. Oled öelnud, et sul olid täiesti vabad käed selles osas, mida Marduses avaldada. Kui palju oli selles projektis ambitsiooni eesti ulmelugejat kasvatada-harida?

Ei olnud mingit ambitsiooni. Pean tunnistama, et missioonitunne pole mulle just omane. Põhiline oli tahtmine ajada oma asja, mõtlemata suurt sellele, kas ja kellele ja kui palju see meeldib. Eks seda võib nimetada ka mängurõõmuks.

24. Kui raske oli võtta vastu otsus, et Marduse-nimeline peatükk Eesti ulmekirjandusloos tuleb lõpetada? Kas oled seda otsust kahetsenud?

Tegelikult ei olnudki see kindel otsus. Lihtsalt... algne entusiasm ja õhin said vähehaaval otsa. Ja kuna kogu see töö enam praktiliselt midagi sisse ei toonud (peale tegemisrõõmu muidugi), siis ei olnud ka mõtet ootama jääda, millal tuleb see hetk, kui asjale omast taskust peale maksma tuleks hakata. Ja nii see projekt vaikselt hääbuski. Kahju, et nii läks, aga oma otsust ma reaalsust arvestades kahetsenud ei ole.

25. Kas tõlkijatöö oli lihtsalt loomulik jätk lugeja olemisele või tuli see pigem kaalutletud otsusena?

Tõlkijaks tahtsin saada juba siis, kui ülikoolis inglise keele eriala õppima asusin. Perspektiiv oli tollal muidugi pea olematu, õpetajatöö oli enamiku lõpetajate saatus. Hakkasin siis tõlkima puhtalt omal käel ja otsima avaldamisvõimalusi. Kõige esimene jutt, mille tõlkisin, oli oma mäletamist mööda Ray Bradbury „Maantee” („The Highway”), ja see loeti ette Vikerraadios millalgi 1978 või 1979 aastal. Sealt see asi siis vähehaaval edasi läks.

26. Ühes ammuses intervjuus kirjeldad oma korrakaitsetööd kui „diametraalselt erinevat” kirjandustegevusest. Ja ometi sisaldab nii kirjutamine kui ka tõlkimine suurt annust distsipliini ja ütleks isegi, et omamoodi liikluskultuuri. Kuidas hindad seda kord/loovus skaalat praeguse pilguga?

Kui endal tutist kiini ei võta ja kindel arv tunde päevas kirjutama / tõlkima ei sunni, ega siis ei sünni ka suurt midagi. Selle poolest on mõlemad tõepoolest ülimalt distsiplineerivad tegevused.

27. Veel tõlketööst ja distsipliinist. Kuidas läheneb tõlkija tekstile, mis on talle vastumeelne?
Mil määral valid tõlkijana teoseid selle põhjal, mis peaks kindlasti eestikeelse dokumendina eksisteerima? Või valid pigem selle põhjal, mis huvitav, haarav või, häbi öeldagi, lihtsalt müüv tundub?

Neutraalset teksti, mis ei ärata kuigi sooje, aga ka mitte ebameeldivaid tundeid, võin tõlkida küll. Vastumeelset aga mitte. See oli ka üks põhjus, miks poole pealt loobusin „Jää ja tule laulu” seni viimase raamatu „Tants lohedega” tõlkimisest. Sari, mille esimene raamat tekitas tõelist vaimustust (muidu poleks pakkunud ennast seda eestindama), oli viiendas osas mandunud mõttetute kõrvaltegelaste asjatamiste ja nilbete stseenide roduks. Ehk pisut jõhkralt öeldud, aga nii ma tundsin ega tunne teistmoodi ka nüüd. Seda enam, et ka G. R. R. M.-il endal on oma saagast tänaseks ilmselt nii kõrini, et ma ei usu eriti, et selle plaanitud viimased osad enam kunagi üldse ilmuvad.

28. Kas sa näiteks Dan Simmonsit ja George R. R. Martinit tõlkides nendega mingites küsimustes ka otse suhtlesid?

Kui G. R. R. Martin Tallinnas käis, siis sai temaga koos lõunat söödud ja paari terminit ja nime ka muuseas arutatud, aga muidu ei.

29. Üheksa aastat tagasi kirjeldasid Reaktorile oma tõlkija-tööpäeva. Kui aga võtta ette pikem ajaline mõõde, siis mis oleks kolm tõdemust, mida tõlkijatöö (ning ka toimetajatöö) on sulle andnud?

Esimene – tõlke kvantiteet ja öine uneaeg on pöördvõrdelised suurused.

Teine –  telliste (eriti sarjatelliste) tõlkimine hakkab pikapeale vaimselt muserdama. Palju etem on tõlkida jutte või lühiromaane.

Kolmas – (seda olen varemgi kusagil öelnud) toimetades sitast saia ei saa. Sepikut saab küll – aga kas on mõtet...


30. Ei hakka otseselt torkima su omaenda kirjandusideede faili, mille olemasolu tunnistasid üheksa aastat tagasi reaktoristidele, aga torgime hoopis tõlketööd - millised on need tekstid, mida tagantjärele mõeldes tahaksid teisiti või uuesti tõlkida?

Ühtegi teksti tervikuna küll uuesti / teisiti tõlkima ei kipuks. On muidugi üksikuid tõlkeapsakaid, mille üle endal tagantjärele piinlik, ja mõne koha puhul olen tagantjärele üle lugedes hilinenult mõistnud, et ei ole nüanssidele pihta saanud ja lause oleks võinud teistmoodi olla. Aga ega veatu ole meist keegi ja eks tegijal ikka juhtub...

31. Mida arvad AI-tõlkest? Kas tunnetad selles ohtu?

Selle praeguse taseme juures küll mitte. Mida tulevik toob, ei tea muidugi ette aimata.

32. Viimatises intervjuus Reaktorile kirjutasid: „Millele veel aega pühendan, on (juba alates Gruusia sõjast) venekeelsed nn opositsioonilised veebiväljaanded; huvitav on kursis olla, mis Venemaal õieti toimub. Eksistentsiaalselt oluline küsimus, nagu mulle tundub..." Kui suur osa nüüdsest ajast sellele kulub?

Ikka igal õhtul nii pool tunnikest. Vaatan lisaks Meduzale ja Novaya Gazetale ka seda, mida kirjutavad Kremli narratiive suhteliselt emotsioonivabalt edastavad gazeta.ru, Nezavissimaja Gazeta ja kohalikud väljaanded nagu Peterburi Fontanka ja Jekaterinburgi e1. Kokku saab üsna ülevaatliku ja hariva kompoti.

33. 2026. aastal saab 35 aastat esimesest Mardusest. Kas pole tahtmist ühekordse projektina juubeliks üks erinumber kokku panna? Ma millegipärast usun, et kirjastamise osas leiduks ehk ka huvilisi.

Mõte on isegi ahvatlev, aga... ilma entusiasmita poleks mõtet sellist asja ette võtta, sest nostalgia oleks sellele kehv aseaine.  Nii et ma ei hakkaks kallile kadunukesele üürikeseks hetkeks taas eluvaimu sisse puhuma. Las ta jääda oma kohale Eesti ulmeajaloo arhiivis – vähemalt tundub, et see koht on auga välja teenitud.