Kas lapsena tuli sind lugema sundida või vastupidi – raamatute tagant õue?  

Ma õppisin tegelikult lugema üsna hilises vanuses, mäletan et esimeses klassis ma veel päris hästi ei osanud aga tänu emale, kes luges mulle väga palju raamatuid ette, oli mul suur armastus raamatute vastu juba päris pisikesest peale olemas ja ulme ja seikluskirjanduse avastasin ka üsna kiirelt. Seega lugema sundima ei pidanud, õue sunniti küll, aga mitte niisama vaid ikka midagi tegema. Puid laduma, maad kaevama jne. Enamus suvesid mööduski mul tegelikult kodutöödest hoidudes, raamatuid lugedes ja tundide viisi rattaga (või sääreväristajaga) mööda Elvat sõites. Aga muidu on/olid head vanemad, üks asi millega elus ka jopanud.

Kuidas olid su suhted kooli kohustusliku kirjandusega? 

Loomulikult halvad. Kuidas teisiti vist saakski. Ma ei tea ühtegi ulmikut kellel oleks need suhted päris head olnud. Ja ma saan aru, et kirjanduse tund pole mõeldud lugemisharjumuse kasvatamiseks vaid kirjanduse ajaloo sisse tampimiseks. Väärtkirjanduse tundmine kui oluline vahend 19 sajandi oludes edasi liikumine jne. Sest eks see meie kooliprogramm sealt ju pärineb. Meenuvad hetked, kus põhikoolis lugesime üks hetk täielikke titekaid, mida ema oli mulle ette lugenud juba aastaid tagasi. Mina olin selleks hetkes juba ulme juurde jõudnud, kuid mu lugemus seiklusjuttude vallas oli õpetajate silmis mitte ainult null vaid lausa miinusmärgiga. Ei pea vist lisama ka seda, et kohati oli kohustuslik kirjandus juba põhikoolis suisa füüsiliselt jäle. Meenub nt klassikaliselt ja ilmselt kirjanike liidus erakordselt kõrgelt hinnatud autori lugu kus kaks last kassi pooleks tõmbasid. Diip lugu kahtlemata oma sügavate allhoovuste, hea ja kurja, kättemaksu ja esimese vere ja kurat teab mis asjaga veel. Aga arvestama peab, et ma olin sõpradeta laps kelle ainus sõber oli must kass. Seega ei saa mulle ilmselt ette heita, et ma soovisin autorile, et tuleks ja tiriks samamoodi autorilt ta reproduktiivorganid küljest ja see sügavam osa läks minust küll vuhinal mööda, sest ma olin liiga vihane, et muud meelde jätta. Või siis „Berti päevikud“, kus poisid mõõdavad joonlauaga munne ja räägivad onaneerimisest. Vabandust, aga kuidas on Jules Verne selle jamaga võrreldes alam kirjandus? Mina ei mõistnud seda, ega saa sest siiani aru. Ja siis sealt Berti juurest kukkus kirjandustundi ilma mingi erilise hoiatuseta otse täiskasvanutele suunatud ja sadu aastaid tagasi kirjutatud diipi. Tammsaared, Hessed, Kafkad … näiteks tuli äkki lugeda 18. sajandil eluõhtuni jõudnud jõukast Pariisi vanamehest ja temast võõrandunud tütardest, seda kirjandusena analüüsida. Vabandust, aga mida? Et püüa nüüd aru saada pastor Lenzist veel viiskümmend aastat varem elanud äti surmaeelsetest muredest? Kas see pole mitte liiga keerukas ülesanne jumbudele, kelledest pooled ei julge isegi tüdrukule silma vaadata? No mina vähemalt ei julenud, aga see selleks.

Mis puutub talupojaromaane siis ma parem ei tahaks neid isegi mainida. Eesti autoritel tundub oli mingi hetk selge eesmärk tõestada, et eestlane on palju erilisem kui juudamaa rahvas. Juudid käisid vaid korra Buchenwaldis aga meil oli siin kuussada aastat orjaööd, esimese öö õigust, mõisnik käis talupoja kannul mööda põldu ja peksis teda seni kuniks tal käed otsast kukkusid. Ja see aeg, kui mõisnik ei peksnud oli probleemiks kas katk, kuri naabrimees, kolhoos või rahvusvaheline imperialism.

Kahtlustasin seda juba varem, aga avastasin alles mõned aastad tagasi Rõngu jutte kirjutama asudes, et nii ärkamisaegsed autorid kui maarahvas armastas tegelikult liialdada ja kui hakata folkloorset juttu ja fakte kõrvutama selgub, et polnud see maailm nüüd nii lohutu midagi. Eestlased on sakslastele ikka palju võlgu ja oli maailmas ka toona palju rõõmu. Oskar Luts on 19. sajandit ainsana suutnud adekvaatselt tabada, aga Tammsaare unustage ära, ta oli Juhan Liiviga paras paar, ehk mõlemad olid parajad depresiivikud, kes nägid ka hoolega valgeks lubjatud lage mustana.

Ühesõnaga kirjandusõpetajad polnud minuga kunagi rahul. Ei lastekirjanduse ajal, ega siis ka hiljem. Ei tule meelde tõesti ühtegi neist, kes poleks üritanud mind ulmest eemale tirida. Meeles on isegi ühe õpetaja lause, et „küll sa sellest välja kasvad“. Ka raamatukoguhoidjatel hakkas mingi hetk vist imelik, et ma pidevalt riiulitest ulmet otsisin ja lõpuks nende leidmiseks ka arhiivis vanu ajakirju lappasin ja nad püüdsid samuti mulle nn „eakohalist lastekirjandust“ ette sokutada. Aga juba esimene raamat oli niivõrd masendav ja tüütu, et ma vaid suure vaevu suutsin lõpuni vedada. Ma tahtsin seiklusi, purjelaevu, rakette, pärismaalaste horde, aga mitte minuealiste probleeme. Seda muret ja häda oli mul endalgi piisavalt, polnud vaja sellest veel juurde lugeda.

On sul ideid kuidas võiks kohustuslikku lugemist natukenegi mõistuspärasemaks muuta?

Tuleks otsustada ära, kas selle tunni eesmärk on aidata kaasa lugemisharjumusele või on see ikkagi rohkem kirjanduse ajalooga seotud? Ja ma saan aru, et mu eelnev rant isa Goriot teemal oli natuke kunstlikult liialdatud, sest ei saa ka jätta nüüd sada protsenti kõik raske teemaga raamatud programmist välja ja paluda kõigil õpilastel juba küpse ja kogenuna kakskümmend aastat hiljem n-ö kordusõppustele tagasi tulla, kus siis need viimaks ette võetakse. Mingi tasakaal peab olema, aga seal meeldiva ja mittemeeldiva piiril. Samas on need siin keskealise mehe heietused ja olen kuulnud, et tänapäeva koolides on asjad muutunud – seega võibolla murran praegu siin lahtisest uksest sisse.

Mis oli esimene raamat, mille endale oma raha eest ostsid?  

Ma arvan, et see oli „Insener Garini hüperboloid“. Aga kas juhtus see ühel suvisel Elva laadal või sai see ostetud hoopis Tartus Ülikooli raamatupoest Rüütli tänavalt, no löö või maha, aga ei tule meelde. Ma mäletan palju paremini esimest raamatut mille ma raamatukogust laenutasin. Elvas oli lasteraamatukogu kohe lasteaiale üle tee ja see oli väike roheline eestiaegne maja, mis nägi välja nagu oleks ise mõnest lasteraamatust pärit ja ei läinud muidugi kaua, kui kasvatajad siis meie rühma sinna ekskursioonile vedasid. See hetk ei osanud meist vähemalt pooled kindlasti lugeda ja ega me seal kaua ka polnud. Mäletan, et teised lapsed läksid lasteaeda tagasi. Mina olin aga leidnud riiulist Pipi Pikkusuka, olin seal olevatest piltidest võlutud ja tahtsin seda koju viia. Selgus, et selleks tuli miski lugejapilet teha. Mäletan, et ega ma ei osanud ka paljude nõutud lahtrite jaoks midagi öelda, aga kuidagi ja lahkete raamatukogutädidega koos see lõpuks ikka valmis sai. Pipi raamatut pidi aga ema hakkama juba samal õhtul ette lugema.

Oled suur vanade õudusfilmide fänn, et mis on see, mis sind just nende puhul kütkestab?

Ma vastaks Dario Argento sõnadega, et „Ma ei karda õudusfilme, tegelikkus on palju hirmsam.“ Õudusfilm võib toimida meelelahutuse ja õuduspinge mahavõtmisena või hirmude kasvatajana. Mina eelistan võimalikult kaugeid ja turvalisi filme. Ma ei vaja filmidest kinnitust, et maailm on ebaõiglane ja kuri ja elu on valus ja raske. Ma tahan vaadata seda kuidas Itaalia balletikoolis elavad 70ndatel nõiad ja neil on spetsiaalne ruum kus kõiki enda ebavajalikke traadipusasid hoida või Franco Nero on oma vere asendanud aastate pikkuse protsessi käigus viskiga ja ajab mööda 70ndate Roomat killerit taga või Christopher Lee on seksikas vampiir või Bela Lugosi tassib ägisedes minestanud preilit enda kambrisse. Lisaks on vanad filmid lihtsalt ka ilusamad kui tänapäevased tuhmid ja hallid digitaalsed käkid. Technicolor, kirjad värvid, Mario Bavast inspireeritud ülivärviline ja kontraste maailm – see on mulle meeldivam.

Mulle tundub kohati, et midagi on filmimaailmas põhimõtteliselt katki läinud. Vaatasin just ära järjekordse Predatori järje traileri ja ainsaks tundeks oli täielik ükskõiksus. Vana oli kamp higiseid mehi, igaüks eristuv ja omamoodi värvikas kuju, hiiglaslikud musklid, testosterooni rohkem kui terves Eesti kaitseväes kokku, vaikne pinge kruvimine, iga surm on meeldejääv, onelinerid. Uus on CGI, CGI, CGI, veel CGI, suur koll, laserpiits, tulnukate kaklus! Läbiv hämarus. Oeh, no absoluutselt ei tõmba.

Kuidas nii juhtus, et blogisid (full-metal-metsavana.blogspot.com) aastaid üsna kummalistest filmidest, siis järsku loobusid ja nüüd ei kosta filmide teemal enam ei kippu ega kõppu?  

See internetiajastu, kuhu blogimine ühe olulise osana kuulus, sai lihtsalt otsa. Tegemist oli ju ikkagi varajase sotsiaalmeediaga, kus olid oma staarid ja oma veidrikud ja kõrghetkel vist tegutses üle kahekümne blogi, mis kõik oma kindla stiili ja filmidevalikuga. Oli teravakeelne Trash, kes teadis nii väärt- kui prügifilmist kõike. Oli täielikus veidruses ja kunstis tegutsev Mihkel Kleis, kassahitte vaatavad noored jne. Igahommikune esmane rutiin oli toona vaadata, mida teised on kirjutanud, leida soovitusi enda jaoks, kommenteerida huvitavamaid arvustusi jne. Mingihetk hakkas aga blogimine ära vajuma, ring lagunes ja leidis uued väljundid. Mingihetk tundus mulle, et blogimine kui nähtus on üleüldiselt surnud. Kuid olen nüüd õnneks avastanud, et raamatublogid tegutsevad endiselt ja neid tekib mingil arusaamatul põhjusel isegi juurde. See on tore. Mul isiklikult andis filmiblogile põntsu (lisaks kaasblogijate äravajumisele) ka Reaktori sünd, kus sain end rohkem välja elada. Lisaks muidugi on mul see filmide vaatamine ja raamatute lugemine käinud tsükliliselt. Eks ma blogimise kõrghetk vaatasin üle kolmesaja filmi aastas ja mingi hetk tekkis kerge küllastumus.

Kas nii jääbki?

Ma kardan, et jah, filmiblogimine on jäädavalt kadunud nähtus. Filmidest võiks mingis formaadis, nt Reaktori artiklina, kirjutada küll aga pidevaks päeviku pidamiseks pole juba lihtsalt enam aega. Ja ma kardan, et ega lugejaid ka ei huvitaks.

Oskad sa nimetada mõnda filmi, mis on parem, kui selle aluseks olev raamat?  

Reeglina on film siiski alati kehvem, isegi väga hea film jääb lõpuks raamatule alla. Mulle näiteks väga meeldib „12 tooli“ filmiversioon. Mironov on ilma mingi kahtluseta parim Ostap Bender aga raamat on ikka palju keerukam ja nüansirohkem. Või siis on film ja raamat täiesti erinevad asjad. „Dumas’ klubi“ ja „The Ninth Gate“ on mõlemad head, aga täiesti eri põhjustel. Okei, peale vähemalt viisteist minutit raamaturiiuli põrnitsemist suutsin siiski ühe näite leida: „Johnny Mnemonic“. Selle aluseks olev Gibsoni lugu on üsnagi kehvake, filmi see eest aga vaimustavate karakterite ja visuaaliga küberpunk. Kasvõi see stseen, kus Keanu Reeves kuskil nurgataguses veebipoes hiina hotelli häkib, ma arvan, et see on kõige ägedamalt kujutatud häkkimise stseen kogu filmikunsti ajaloos. Lisaks need suurepärased kõrvaltegelaed, Dolph Lundgren, Ice-T jne.

Mõlemad on ajamahukad tegevused, kus on abiks, kui sul on juba peas mingi kava olemas, mida teha tahad ja mõlemal juhul on oluline, et lugeja tunneks end lõbustatuna.

Raamatud ja filmid, aga on sul veel huvisid-tegevusi, mis hõivavad su elust rohkem kui juhusliku ajahulga?  

Igapäevatöö esiteks muidugi, see hõivab mu elust ebanormaalset suure tüki, mida ma tahaks parema meelega kulutada kirjutamisele või kirjastamisele või niisama lesimisele, halbade filmide vaatamisele või õlle joomisele. Aga ilmselt ei peetud küsimusega silmas seda, vaid kas mul on veel mingeid veidraid hobisid? Vist väga mitte. Suviti meeldib mulle veel Jaagup Mahkraga terveid päevi Elva linna ümbruses matkata ja mul on väga õrn huvi vanade arvutite ja autode vastu, aga nendega ma jõuan tegeleda kahjuks väga episoodiliselt.

Millal sa esimest korda said aru, et sa tahad kirjutada, mäletad sa seda hetke, emotsiooni?

Poliitkorrektne vastus oleks vist koos esimese kirjutustoaga, aga kui sellele mõtlen siis meenub, et esimene kord oli kindlasti väga palju varem. Ikka kuskil seal 90ndatel, seiklusjutte maalt ja merelt lugedes, kus hakkasin pikkadel rattasõitudel või õunapuu all uneledes kujutama omaenda sarnaseid seiklusi ja maailmu. Et mis oleks kui kapten Nemo oleks ehitanud mitte allveelaeva vaid õhulaeva (Robur Vallutaja raamatut ma sel hetk ei olnud näinud). Kirja ma seda küll ei pannud, aga peas oli üsnagi terviklik lugu olemas. See õhulaev ühendas lisaks enda külge veel „Sannikovi maa“ ja Tarzani lood (tõendus, et sa oled see, mida loed), sest minu vaimusilmas jõudis see ka õõnsa maa sisemusse, kus elasid loomulikult rahumeelselt koos nii roomlased kui dinosaurused. Reaalselt midagi kirja panema jõudsin aga alles 2000ndete alguses kutsekoolis, kus mul oli kombeks saata kursuse listi hämarulmelisi jutukesi või värvikaid kursuse napsutamiste kirjeldusi. Need olid üllatavalt populaarsed, üks kursavend alles kuu tagasi meenutas üht juttu hea sõnaga.

Kui palju sa niisama meelelahutuseks loed? Kas hindad rohkem köitvat lugu või tehnilist meisterlikkust?

Iga aastaga aina vähem ja vähem. Praegu olen kogu see kuu lugenud vaid jutuvõistluse jutte, siis erinevad sõprade käsikirjad, kirjastusele saadetud asjad, tõlked. See muidugi ei tähenda, et meelelahutust nüüd poleks ja vägisi pressiks tekste sisse. Näiteks „Dracula külalise“ tõlkeid oli väga tore lugeda või neid jutte, mis Tormi Ariva enda peatselt ilmuva antoloogia „Kuumad allikad“ jaoks välja valis.

Ma arvan, et varem hindasin ma valdavalt ainult lugu, aga nüüd vanusega on üha rohkem tulnud ka tehniline meisterlikusse külg juurde. Hakkan üha sagedamini lugedes ohkima, kui autor teeb mingi lapsiku vea, millest (ma väga loodan) olen juba ise välja kasvanud või on loonud erakordselt lolli lause. Midagi pole teha, mida rohkem sa ise kirjutad, seda rohkem sa vaatad ka teksti tehnilist poolt ja see pole üldse halb. Hea raamatuga on põnev kasvõi mõistatada, et kuidas kuram ta seda teinud on. Näiteks Akuniniga imetlen alati seda, kui sujuvalt ta suudab mängida välja stseene, kus on terve toatäis tegelasi, aga nad on kõik viimseni hästi eristatud ja markeeritud nii et ükski neist ei lähe su peas sassi. Tahaks ka nii osata.

Teame, et pigem teaduslik fantastika ja õudus, kui fantasy, aga oskad sa seletada miks?  

Esiteks muidugi see, et fantasy on žanrina natuke sarnane pungile või black metalile. Ehk algajal autoril on väga kerge seda tinistama hakata aga, et seal midagi tõesti head teha on vaja erakordselt palju pingutada, ehk isegi rohkem kui õuduse või hard-sf osas. Seetõttu on fantasys väga palju niisama jämmimist klassikaliste tolkinistlike troopidega, päkkar, võlur, kuri metsavaim (kui veidi eesti mütoloogiat ka lisada). Lambine küla (või siis autori ähmane ettekujutus mingist külast). Sedalaadi säästu-fantasy on päris jube ja ei kutsu just lugema.

Teiseks siis nn „fat fantasy“. Ehk möödas on ajad kui Conan või Elric said ühel loo või õhukese raamatu piires enda looga hakkama. Nüüd on triloogia miinimum ja iga raamat viissada lehekülge või rohkem. Lisaks käib veel mingi haiglane mäng, et kumb tüdineb ennem: kas mina lugejana või autor. Sest GRRM pole ainus kirjanik, kel on ka endal oma loodud maailmast pisarateni kopp ees. Ja mind ajab alati marru fantasy fännide jutt kus nad ütleva, et „noo jaaa, esimene polnud tõesti väga hea aga sa loe edasi ja alates neljandast alates pole juba vigagi“. Mida kuradit? Hea kirjandus peaks nagu kohe haarama, mitte, et ma pean seda tarbima vägisi ja lootma, et ühel hetkel võib-olla tekib mingit sorti kirjanduslik Stockholmi sündroom. Mispeale tekib kohe oht, et autor teatab, et ehee, ega ma kavatsegi seda lõpuni teha, mis te arvasite, et ma olen teile mingi bitch või? Et nüüd kirjutangi lõpuni jah? Unistage edasi.

Kolmandaks hakkab mulle vastu kõrgfantaasia. Maagia on minujaoks ikkagi pooleldi õudusloo element, et halloo! Me kutsume seda maagiaks põhjusega, see tähendab midagi peidetud, salajast, väga haruldast, raskelt leitavat, kogu maailma poolt tundmatuks asjaks. See pole sul asi, mida võib igas fantasy maailma ülikoolis õppida. Sel juhul pole see enam maagia, vaid tehnoloogia. Ehk siis mingit liiki veider SF, kus kasutatakse elektrit aga veel päris aru ei saada, mida see endast kujutab.

Kindlasti mitte, nagu ma juba ülal mainisin, siis eelistan just vanu õudusfilme, kus on õuduse element teatud mõttes aegunud. Ehk kui film kunagi oli õudne, siis nüüdseks lahutab mind sellest maailmast viiskümmend aastat, kõik need ameerika väikelinnad on maha lammutatud ja asendatud küprokmajadega ning kandiliste autode asemel on miskid ühesugused mustad maasturid. See tekitab koheselt distantsi, loob hoopis teistsuguse atmosfääri ja ma ütleks, et eks õudusjuttude-filmide peamine eesmärk ongi luua atmosfääri, panna kaasa elama, mängida fantaasiarikaste ideedega. Kui ma tahan kogeda toorest ehedat alasti õudust on mul alati võimalus ju teha eksamid ära ja minna näiteks Elva haigla õendusosakonda tööle.

Lemmik tsitaat mõnest ulmeteosest?

Mul otseselt ühtegi lemmiktsitaati ei ole aga mul on mingid lemmikumad lõigud mida meeldib uuesti üle lugeda, parimad neist on mul ka arvutisse salvestatud ja toon paar siinkohal ära.

„Et pimedust peletada, hakkasin meenutama kõige helgemat, kõige õnnelikumat hetke oma elus, ning mulle kangastus selge pakaseline päev, rohelisse taevasse kõrguvad suitsusambad koos varemeid järava leegi praksumisega, nõest hall lumi väljakul, kangestunud laibad, väändunud raketiheitja tohutus plahvatuslehtris... ja hertsog, kes sammub mööda meie rivi, me pole veel jõudnud mahagi jahtuda, silmadesse valgub veel higi, automaadi toru kõrvetab sõrmi, tema aga tuleb, toetudes raskelt adjutandi käele, ja lumi kriuksub ta pehmete punaste saabaste all, ja ta vaatab igaühele meist tähelepanelikult silma ning lausub vaikselt ergutavaid tänusõnu. Siis äkki jäi ta seisma. Otse minu vastas. Ja Gepard, keda ma ei näinud – ma ei näinud kedagi peale hertsogi –, ütles mu nime ning hertsog asetas käe mu õlale, vaatas mulle mõnda aega silma, tema nägu oli väsimusest kollane ja sügavatest kortsudest küntud, üldse mitte sile nagu portreedel, laud punetavad ja põletikulised ning raske habemetüükas lõug liikus masinlikult üles-alla. Ja hoides oma paremat kätt ikka veel minu õlal, tõstis ta vasema ning nipsutas sõrmi, ja adjutant surus nende sõrmede vahele kiiruga musta kuubiku, mina aga ei uskunud, ei suutnud ikka veel uskuda oma õnne, kuid hertsog lausus madala käheda häälega: „Lõuad lahti, Kassipoeg...“, ning ma ajasin silmi kissitades suu ammuli, tundsin keelel midagi karedat ja kuiva ning hakkasin mäluma. Juuksed tõusid kiivri all turri, silmist voolasid pisarad. See oli tema kõrgeaususe isiklik närimistubakas pooleks lubja ja kuivatatud sinepiga, hertsog aga patsutas mind õlale ja rääkis liigutatult: „Oh neid tattninasid! Mu ustavaid, võitmatuid tattninasid!“

Äkki leidsin, et naeratan üle kogu lõusta.“

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski „Poiss põrgust“, „Keskpäeva varjud“ (koost Veiko Belials).

„... kus oligi öeldud: „Kui sinu lapsuke sind ei kuula, siis... Mis edasi oli, mäletad, Tarkpea?“ ... „Mu jumal, mu jumal!“ ... pühi ta maa pealt!““ ... ja mõrvaripilguga Teeline võttis laualt püstoli ning tulistas kaks korda ... Lapsuke haaras läbilastud kiilaspeast ja varises põrandale. Parun urises: „Jälle on seinad täis pritsitud“ ja nad hakkasid vaidlema, et millepärast seal ruumis haiseb...“

„Siin ja praegu seisab, tugevad lühikesed jalad harkis, täites oma laiade õlgadega kogu ukseava mõistusekandja, kunagine maailmakuulus psühhiaatriaprofessor Allu Zef, ja sihib räpase kindla käega oma tugeva nahkrihma küljes õlal rippuva, väga kurjakuulutava välimusega toruga otse mõistusevend Maksim Kammereri kõhtu... Kontakt kahe mõistusega rassi vahel. Kõik on lihtne, selge ja ühene. Tulnukatega teistest maailmadest on siinkandis harjutud käima ümber kiiresti ja otsustavalt. Ei Universaalsest Inimõiguste Ülddeklaratsioonist ega ka inimelu kõrgeimast väärtusest pole siin keegi isegi mitte kuulnudki ja kui rääkida, siis lihtsalt ei usuta. Maksimi õnn, et ta kohtab just 114. sapöörijao ülemat, surmamõistetud kurjategijat Allu Zefi, kes on teeninud endale elu Trassi puhastades.“

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski „Asustatud saar“

Oled alati olnud suur Eesti ulme fänn, et mis on see peamine, mis Eesti ulmet maailma omast eristab?  

Esiteks loomulikult kõik mis on rahvuslik ja seotud meie looduse, asulate ajaloo ja mütoloogiaga. Etno-horrori või fantasy osa on olnud ka alati üsna suur osa meie ulmekirjandusest. Vahel rohkem-vahel vähem aga alati üldiselt olemas. Kui rääkida fändomist endast, siis mulle meeldib, et paljud maailma trendid ja kombed jõuavad kohale pika viivitusega. No ja meil on maailmas üks ainulaadsemaid vabas õhust toimuvaid con’e ehk Estcon.

Kas on midagi, millest sa Eesti ulme puhul puudust tunned?  

Meil on liiga vähe suuri sarju ja legendaarseid kangelasi, selliseid nimesid mille mainimise peale kõik kooris noogutama hakkavad. Enamus kuulsaid ulmemaailma tegelasi nagu French ja Koulu, Willard, pan Gpowski ja Anton Irv on juba pea kakskümmend aastat vanad. Uusi sarnaseid karaktereid pole aga peale tulnud, ja seda hoolimata isegi tõigast, et tänapäeva lugeja eelistab sarju märksa rohkem. Miks see nii on, ma ei tea.

Oled nii kirjanik kui kirjastaja, ent kumb neist tegevustest on sinu jaoks esiplaanil?  

Kirjutamine on ikkagi olulisem. See on ihule lähemal, kiitus oma raamatule on ikka armsam kui kirjastatud raamatule ja kriitika kirjastatud raamatule vähem valusam.

Ilmselgelt võib sind kirjaniku ja kirjastajana nimetada kirjandusprofiks, aga kui palju on sinus säilinud omaaegset fännilikku õhinat, siirast vaimustust?  

Sellele on ise raske vastata, ehk kõrvaltvaatajale on see märksa selgemalt tuntav aga kindlasti pole ma enam sama inimene, kes kakskümmend aastat tagasi. Ma ei loe enam valimatult kõike ilmunud ulmet, vaid valin suure hoolega ja ühest lahedast stseenist ei piisa enam, et mind loo suhtes vaimustuma panna. Ka märkan liiga palju tehnilisi vigu, stiilivigu, saan aru, kus lugu lohiseb või on higimaitse liiga tugev ja saad aru, et autor on punnitanud. Kindlasti selliseid jutte nagu viisteist aastat tagasi ma enam kirjutada ei oskaks ega vist ei sooviks ka osata. Seega jah, mingi kalestumine on kindlasti toimunud. Inimesed kellega kunagi olin tülis on muutunud peaaegu sõpradeks, väited milledega polnud absoluutselt nõus on muutunud sellisteks, mida ise kuulutan jne.

Kas kirjastamine on mõjutanud su pilti raamatute maailmas toimuvast?  

Jah ja kindlasti mitte heas mõttes. Ma olen väga palju teadlikumaks saanud kui õnnetus ja õrnas olukorras meie kirjandus tegelikult on. Kuidas tiraažid vähenevad, kuidas müük järjekindlalt väheneb, kuidas kirjastused üritavad vähenenud tiraaže kompenseerida rohkemate ühikute välja andmisega, mis aga pigem teeb asja hullemaks ehk seisu veel kirjumaks. Kuidas raamatupoed üritavad nöörida nagu oleks nad pärit „Totu Kuul“ kapitalistide maailmast, kus iga liigutuse eest tuleb „keelekesele“ münt panna või tuleb politseinik ja lööb sulle nuiaga pähe. Ma parem ei hakka…

On sul loomingulisi eeskujusid, hingesugulasi? Just ses mõttes, et isikud, kelle õpetussõnad on suurema kaaluga ja/või kellega on mõnus ja hariv loomingust rääkida, sest tunned, et oled samal lainel jne?

Ikka on ja mitte üks vaid kohe kolm neli tükki või isegi rohkem. Hard-sf osas on eeskujuks kahtlemata Stanisław Lem, tema tehnoloogiline ettenägelikus ja kirjeldused. Puhtalt loo jutustamise ja põnevuse hoidmise ning tasakaalu osas meeldib mulle tohutult Boriss Akunin ja mis puutub õpetussõnadesse siis kuulan alati väga hoolega kõike, mida Indrek Hargla kirjutamisest räägib. Vahel on läinud küll aastaid aega enne kui mõni ta öeldud lause mu tillukeses ajus mulle lõpuks kohale jõuab, aga ma usun, et tema õpetused on mind kõige rohkem edasi aidanud ja kirjanikuna arendanud.

Kui lihtne kirjutamine sinu jaoks on? Kas võid suvalisel hetkel maha istuda või on vaja täpselt õiget settingut?  

Mulle meeldib väga Stephen Kingi öelnud lause mis oli umbes selline, et igal kirjanikul peab olema koht, kuhu ta saab kirjutama minna ja muu maailma ees n-ö „ukse kinni panna“. Selline hea turvaline kindel koht on väga abiks ja ühtlasi on selle koha heaks omaduseks ka see, et tekib n-ö Pavlovi refleks ehk siis kui sul on mingi kindel kirjutuslaud, tuba või pööningukamber, kus sa käid ainult kirjutamas, siis on iga kuu ja aastaga ka aina lihtsam seal õigesse meeleollu saada. Kui alguses pidid võibolla kuulama pool tundi muusikat, tegema mõne suitsu, jooma ühe õlle, siis mida aeg edasi, seda vähem peab sellistele rituaalidele aega kulutama.

On sul oma loodu seas lemmikuid või sellised, mille ilmumise tahaksid unustada, olematuks muuta? Julged sa neid nimetada?

Päris palju mu esimesi lugusid on kirjutatud ju hetkeemotsiooni või kümne minutiga välja mõeldud idee najal kirjutamistubades. Julgen arvata, et valdav enamus on neist üsna kehv. Olematuks midagi teha ei taha, aga põhjust meenutada väga ka pole, või taasavaldada. Antud hetkel oli neid küllap lõbus kirjutada ja mingit kaheldava väärtusega kogemust sai ka neist ning las nad siis olla. Vaatasin mingi hetk BAASis nende kümne aasta taguste lugude nimesid ja mõtlesin, et mul pole enam päris paljude puhul isegi aimu, millest need on. Parem las ta nii jäädagi.

Oma loometee algul kirjutasid sa väga palju kahasse, viimasel ajal pigem vähem. Kas see on teadlik hoiak, või lihtsalt on olud nõnda kujunenud?

See kuidagi kujunes nii iseenesest. Üheltpoolt ei tundnud mina end väga kindlalt ja teisalt ma avastasin, et mitmed kogenumad autorid olid valmis heameelega minuga koostööd tegema. See aitas mul kindlasti kiiremini jalgu alla saada, sest need rohkem kirjutanud autorid aitasid mu kohmakaid tekste siluda ja omalt poolt endale omaste lahedate nõksudega täiendada.

Kirjutad nüüd krimi ja oled ulme kirjutamisele pealtnäha selja pööranud, see mulje on ju petlik?

Ma loodaks küll, mul on ühe kosmoseloo mõte olnud juba mitu aastat peas ja lisaks peaks üks hetk ikkagi leidma aega ka, et lõpetada koos Lauraga „Moskva hääle“ maailma kogumik ära. Kuid viimane aasta oli üsnagi raske, ei jõudnud isegi poolt seda teha mida tahtsin ja igasugused kohustused aina kuhjuvad. Seega, ulmele pole ma kindlasti selga pööranud, aga hetkel on ulmekirjutamine pidanud tegema ruumi Rõngu-lugudele ja muudele kirjastustegevustele ja on seetõttu jäänud pealtnäha seisma. Ma tõesti loodan, et saan selle juurde ikkagi varsti tagasi ja vähemalt üle aasta mõne ulmeraamatu või kasvõi jutustuse välja anda. Aga hetkel olen kuidagi väga ajaloo ja krimi lainel – seega väga palju ei julge lubada.

Millised on ajaloolise krimi ja ulme kirjutamise peamised erinevused?

Ma esmalt tahaksin öelda hoopis mis on ajaloolise krimi ja ulme kirjutamise peamised sarnasused. Ehk mõlemas toimub tegevus meie jaoks võõras maailmas. Teistsuguse kultuuri ja tehnoloogia ja mõtteviisiga planeedil sisuliselt. Ma arvan, et ma hakkasin just Akuninit lugedes esimest korda mõtlema, et mõni ajalooline romaan võib olla oma maailma ja tegelaste poolest palju võõrikum ja veidram kui märgatav osa ulmet. Lisaks kuuluvad mõlemad žanrikirjandusse. Ehk seal on lugejatel loo osas teatud ootused ja eeldused. Sa pead jälgima žanrile omaseid troope-klišeesid ja kirjutamata ja kirjutatud reegleid. Ehk nii võttes on tegelikult need kaks žanri üllatavalt sarnased ja ehk seepärast oli mul ka ulmest väga kerge ajaloolise krimi peale hüpata. Erinevus on muidugi see, et erinevalt ulmeautoritest on mul maailma loomeks kasutada hiiglaslik kogus arhiivimaterjale ja ajaloolisi teoseid ja ma ei pea isegi seda kuidagi ära maskeerima. Vastupidi, mida täpsemalt ja autentsemalt ma seda esitan seda rohkem lugejad rõõmustavad. Ehk erinevalt näiteks GRRM-ist, kes peab vaeva nägema, et Rooside sõdade Yorkide ja Lancasterite vahelised taplused fantasy vormi ümber väänata, ei pea mina pingutama. Võin kasutada päris nimesid, kohti ja aastaarve.

Lainetad erinevate ulmežanrite vahel vabalt, ent millal on oodata esimest niiöelda mõõkade ja lohede teost?

Praegu midagi sellist plaanis pole. Et kui minna mõõkade ja ajaloo peale siis juba eelistaks päris ajalugu, maksimaalselt ehk siis ulmega segatuna. Kas siis sala- või alternatiivajaloolises vormis. Et pole minus seda mõõklejat ja lohemeest nii väga vist.

Mis on tähtsam – kas lugejate heakskiitev mõmin või iseenda rahulolu kirjapanduga? Oled sa enda kirjapandud tekstidega rahul?

Kõige rohkem olen ma kirjapanduga rahul peale esimest väga toorest mustandit või kavandit. Sealt edasi kahaneb rahulolu iga ülelugemise ja toimetamise korraga hetkeni, mil ma juba küsin endalt, et kas on üldse mõtet sellist jama avaldada. Alles peale seda, kui tekst on juba valmis ja distants suurenenud, hakkab rahulolu taas tasapisi kasvama. Lugejate heakskiitev mõmin aitab samuti veenda, et ju ta siis ikka hästi tehtud oli. Ühesõnaga on see rahulolu paras üles-alla sõit, ameerika mäed.

Teed enne kirjutama hakkamist kõvasti eeltööd – loed ja uurid. Miks end sedasi vaevad?

Kui ma mingist teemast kirjutan siis tähendab, et see teema mind ka huvitab ja seega tahaks sellest rohkem teada saada. Ajaloolisi tekste kirjutades lisavad kõik need teadmised ka mingit enesekindlust. Et kui ma tean täpselt kuidas mingi asi tollal käis, millised majad välja nägid, mis riided seljas olid jne. Kõigest loetust jõuab ju lõpuks paberile vaid väike osa, ma üritan vältida seda kus hakkan lihtsalt lehekülgede viisi ajaloolisi loenguid pidama. Aga see enesekindlus on kindlasti väga kasulik kõrvalprodukt. Rõngu juttude puhul poleks ma näiteks ise kindlasti julgenud mõnda stseeni sedavõrd värvikaks kirjutada, kui ma poleks varem kuskilt leidnud mõne vana artikli või raamatu, kus on sama olukorda ja sageli veelgi veidramalt kirja pandud.

Kas mahu saamiseks on ok lasta AI-l mõni igav olustikukirjeldus enda eest kirja panna?

Igavaid olustikukirjeldusi peaks autor alati vältima ja veel vähem peaks ta laskma neid AI-l teha sest, et meie närvivõrgustike asjad on praegu sellisel tasemel, et neilt tulevad igavad olustikukirjeldused veel vähemalt kaks või kolm korda igavamad ja kohmakamad. Tunnistan ausalt, et olen esialgse AI vaimustuse ja haibi harjal kuskil stseenis n-ö „kinni“ jäädes üritanud ka proovida, kas masin suudaks mind aidata, aga tulemus on olnud sedavõrd abitu, et hetkel ma ei näe küll AI-st mitte kui mingisugust abi.

Mis sul aitab kirjutada ja mis segab kirjutamist?

Ahjah, see jäi üleval oleva küsimuse juures mis käis kirjutamise lihtsuse ja rutiini kohta ütlemata, et ma olen avastanud ühe pea alati toimiva nipi. Ehk kui pole hetkel parasjagu päris head tuju või meeleolu kirjutada, siis tuleb lugeda mõnda head autorit, kelle stiil sulle meeldib. Viimasel ajal töötavad minu puhul kõige paremini Boriss Akunini või Indrek Hargla teosed. Ehk kui olen kuskil tunnikese lugenud, on mingi ajurütm läinud justkui paika ja kui ise kirjutama hakkan, tulevad laused ka hulga sujuvamalt ja vähesema vaevaga. Samamoodi tasub enne kirjutamist vältida mõne halva raamatu lugemist, sest see pigem suurendab peas valitsevat kaost.

Kuidas sa suhtud oma tekstide toimetamisse? On see üks lõputu võitlus või pigem tänuväärne tegevus, millest võidad sina ja võidavad lugejad?

Absoluutselt tänuväärne tegevus loomulikult. Minuarust on paratamatu, et ka viis korda üle loetud teksti jääb sisse kas mõni sobimatu lause või valesti kirjutatud nimi või mingi muu ebaloogilisus, mida autor enam ei ole võimeline märkama, sest teatud aja jooksul kujuneb sul oma kirjutatud teksti suhtes välja teatud sorti pimedus. Igal juhul ma vaidlen toimetajatega tõesti väga üksikutel kordadel, enamasti ikka nõustun enamike nende paranduste ja soovitustega.

Soovid et mõni su tekstidest kunagi ka filmiks või sarjaks saaks?

Rõngu roimad! Et siin vastuses pole ju kahtlustki. Igale autorile on ikkagi tema kõige viimane looming kõige tähtsam ja seega tahaksin mina ka kõige rohkem hetkel ikkagi Rõngu lugusid suurelt ekraanilt näha. Pealegi on Rõngu filmiks või telesarjaks saamine kõige realistlikum. Ma ei tahaks isegi mõelda, mida võivad kõik need kostüümid ja efektid maksta, mida oleks tarvis „Tondilaterna“ jaoks, eksole.

Oled sa mõelnud, kuhu sa oma kirjutamisega üldse välja tahad jõuda? Oled juurelnud, milline on näiteks kirjanik Joel Jans kümne aasta pärast, mida ta kirjutab-avaldab siis?

Mul pole õrna aimugi. Veel viis aastat tagasi poleks ma osanud arvata, et hakkan krimiromaane kirjutama. Seega kümme aastat on ikka väga pikk aeg. Ma loodan, et Meelis Krafti moodi naistekaid kirjutama ei hakka. Aga aeg on näidanud, et mitte midagi ei saa lõpuks välistada. Peamine, mida tahaks loota on see, et ka kümme aastat vanem mina kirjutab endiselt raamatuid ja ta pole sellest mingil jumal teab mis põhjusel loobunud. Kui juba nii läheks oleks väga tore.

Kui hästi talud sa kriitikat? Kas eesti ulmekriitika on piisavalt pädev? On kriitikat/vastukaja piisavalt?

Hästi, aitäh küsimast. Iga aastaga aina paremini küllap kah. Eesti ulmekriitikat on nii ja naa. On põhjalikku ja analüüsivat aga sageli on ka lihtsalt ühelauselist plärtsumist ja ärapanemist. Kõige igavam on autorile arvustus, kus jutustatakse lihtsalt romaani süžeed ümber. Pagan, ma tean seda isegi, ma ju ise kirjutasin selle. Ütle vähemalt halvastigi. Kuigi, kiitmine on muidugi alati parem.

Kas kirjaniku ja kirjastaja ootused kriitikale on erinevad?

Kindlasti, distants on ühe astme võrra kaugem. Sina pole autor, vaid lihtsalt see, kes andis autori teksti välja ja seega ka kuri ja tige kriitika läheb vähem südamesse. Kirjastamine on kahtlemata ka loominguline tegevus, aga seda ei saa võrrelda autori panusega, kes on raamatusse tüki oma hinge valanud ja kogu maailmale naeruks poodi müüki pannud.

Kes sind su eluloofilmis kehastada võiks? Võib nimetada ka mõne meie seast juba lahkunud näitleja nime.

Ma olen nõus sellise filmiga vaid juhul, kui sel pole minu reaalse eluga mitte kõige vähematki pistmist. Minu elu pole tegelikult eriti huvitav ja ma pole inimesena ka eriti põnev. Seega peaksid stsenaristid kohe väga kõvasti pingutama. Mis puutub aga näitlejatesse, siis enda rolli valiksin loomulikult noore Franco Nero. Ovet võiks mängida Dolph Lundgren ja Jaagup Mahkrat Peter Cushing. Jüri Kallas võiks olla Laurence Fisburn ja Raul Sulbi Samuel L Jackson (hei, ega me mingid rassistid pole, et kõik rollid peaksid jääma vaid valgetele meestele).

Käimas on Eesti raamatu aasta, et millised mõtted või tunded sind sellega seoses valdavad?

Minu tunded selles osas on Raul Sulbi juba üsna hästi kokku võtnud ehk reaalselt ma ei usu, et ei raamatu müügi osas midagi väga muutuks. Kõik läheb kallimaks, kulkal on aina vähem raha jagada, lugemisharjumus kaob ja samal ajal siis korraldatakse uhkeid pidusid, kus tõstetakse üles ikka ja jälle neid samu kultuuritegelasi ja autoreid, keda juba viimased kümme aastat. Ehk kõige rohkem saavad sellest šõust igasugused elukutselised üritustekorraldajad ja esinejad ja muud staarid ja kõige vähem reaalsed autorid.

Millistes värvides näed algupärase Eesti ulmekirjanduse tulevikku, ja miks?

Üsnagi tumedateks. Miks? Keskmise ulmiku vanus on hetkel 40–50 aasta vahel Järgmise kümne-kahekümne aastaga saab see maailm ja põlvkond, kus me oleme elanud ja mida me oleme tundnud aegamööda otsa. Praeguses globaliseeruvas maailmas, kus kultuuride vaheline konkurents on väga kiskjalik, on eesti ulmel raske olla atraktiivne ja meelitada juurde noori autoreid. Viimane suurem noorte autorite liitumine ühinguga toimus rohkem kui kümme aastat tagasi. Praegu on küll tekkinud noori autoreid aga neid on palju vähem ja nad on rohkem iseseisvad. Ehk siis sellist pidu, nagu on olnud meil 90ndatest alates, tulevikus ei ole võimalik enam ülal pidada. Samas võib aga mõelda, et maailmas on erinevad perioodid ja nende vaheldumine normaalne. Tänu Tormile teame, et tegelikult oli üsnagi aktiivne ulme-elu ka esimese wabariigi ajal 20–30ndatel. Ei saa välistada, et kui mustema stsenaariumi korral eesti ulme hääbub, siis kunagi 80–120 aasta pärast ei teki peale Butleri džihaadi miski uus neo-eskapism, kus inimesed ehitavad taas üles klassitsistliku Tartu, kus sõidab õlletramm, tegutsevad põrandaalused maleklubid ja süku asemel on hoopis ulmeühingu peakorter, kus pikas punaste lintidega ääristatud saalis seisavad kõigi meie pildid ja kipsbüstid. Praktika on näidanud, et ulmeautorid on väga halvad tuleviku ette ennustajad ja täide lähevad pigem kõige sõgedamate bizarro-autorite nagu Sorokini ja Pelevini nägemused.

Teame, et sinu maailmas on kass üle koera, ent ükssarvik või lohe? Ja miks?

Oeh, kui raske valik. Ma tegelikult kardan suuri loomi. Hobune tundub juba niisamagi hirmus elukas, vaadake kui pirakas ta on ja mihukesed jurakad hambad suus, mis siis kui tal tuleb pähe mind hammustada? Ja siis veel terav sarv ka otsaees, millega puskida. Ja ega see lohe kah parem pole. Suur sisalik, kes ajab suust napalmi välja. Elvas, puitmajade rajoonis pidada on kindlasti kohutavalt raske. See on nagu valida kas surm läbi teivastamise või tuleriida. Ma heameelega loobuks vist mõlemast. Kui võimalik eelistaks maagilist kassi mis suudab bussiks muutuda või sõbralikku inimkeelt mõistvat siga, kelle seljas mööda linna ringi ratsutada.